*Sõdu on sama palju kui mehi… jt luuletusi

JAAN KAPLINSKI

*
Sõdu on sama palju kui mehi.
Kõigil meist on oma kaksikvend – oma sõda.
Üks neist on sündinud koos minuga.
Olime alles lapsed, kui meie linna pommitati,
kui kivisild lasti õhku
ja vana kaubahoov põles maha.
Mina ja mu sõda kuulasime, kuidas vanaisa
vaidles komissariga inimloomuse üle
Saksa suurtükkide mürina all;
ahmisime raamatuid partisanidest
ja tõotasime olla alati valmis võitlema
Lenini-Stalini suure asja eest,
aga nüüd istume mõlemad bussis
teel Tel-Avivist Eilatisse,
kuulates läbi tukastuse, kuidas
ajavad vene keeles juttu
kaks noormeest, pigimütsid peas
ja automaadid põlvede vahel.

*
On tõsi, et inimeseks sündimine on saatuse kingitus.
Ainult inimene võib leida pääsemist, saada välja
sündide ja surmade, võitude ja kaotuste ringist,
ainult inimene näeb, et kõige sees ja kõige taga varjub kannatus,
ja mis jääbki tal muud üle kui püüda sellest kõigest välja saada,
välja vabadusse, päästa end ulguva tuule käest,
päästa end oma mälestuste, iseenesegi käest
kusagil metsasügavuses, iseenese sügavuses
mõtiskledes, et võib-olla poleks siiski sugugi hullem
sündida kuusena, sarapuuna, sipelga või kiilina.

*
           Mais où sont les neiges d’antan?

Kus siis õieti, kus on minu jäljed mullusel lumel?
Kus on kuu jälg itta tõttavate pilvede vahel?
Kus on need hieroglüüfid, mille joonistasin märjale liivale
kahe laine vahel seal Tasmaania mere rannal?
Kus on need värsid ja mõtted, mis tulid pähe kahe une vahel?
Kus on see poiss, kellele ema püüdis õpetada prantsuse keelt,
poiss, kes sirvis salamahti La Petite Larousse’i
ning vaatas kaua hirmu ja põnevusega
pilti võllast ja kolmest poodust,
poiss, kellele jäi meelde lugu François Villoni saatusest?
Kus on kõik kajad ja vastukajad, kordused, kordused, kordused?
Kas minus on kusagil veel alles lapse hämmeldunud pilk
või on jäänud ainult lained ja tuul, lained ja tuul?
Laine laine järel – liiv kuivab ära ja saab märjaks,
aga mina mõtlen Villonist ja sellest, kus see kõik on,
kus on usk, kus lootus, kus armastus, milline neist on suurem,
kus on see sõrm, mis kirjutas mu nime, meie nimed
märja liiva peale kahe laine vahel?

*
Võib-olla on võõrast elu kergem läbi elada kui iseenda oma,
mõtelda välja elegantseid seoseid ja sõlmitusi, tegelasi ja intriige,
hoida jutustuse loogikat ja tempot ja võimaluse korral
lõpetada see kõik happy end’iga, nagu ette nähtud
muinasjuttudes ja odavates romaanides, kuhu me nii tihti pageme
reaalsest elust, mis on meile antud siin ja praegu
ja millega meil on nii raske toime tulla ja rahule jääda.
Kui kaugel see siin ja praegu on meie muinasjuttudest ja unistustest,
õndsate saartest, palmisaludest,
punastest purjedest sinisel lõunamerel,
presidentide, filmitähtede ja tšempionide armuseiklustest.
Siin ja praegu istun ma aknal, vaatan tänavale,
kus naaber pühib auto pealt lörtsi
ja postiljon keerab meie trepikotta.

*
Tilluke mutukas kompuutriekraanil
jooksmas üle sileda helendava pinna
vasakult paremale, ühest nurgast teise.
Mutukas virtuaalse ja reaalse maailma vahel –
teda jälgides satun mõtlema sellele,
et võib-olla kellegi silm jälgib ka meid,
kes me siin kolmemõõtmelises ruumis sebime
olgu oma soove ja tahtmist mööda või mitte.
Võibolla meie oleme mingid pisimutukad, mikroolendid
tema silmis, midagi, mis on nähtav ainult Talle – liikuvad kujutised.
Tema loodud olendid – meie seast lahkunud maailma olendid,
päris-meie sugulased.

*
Aeg liigub, aeg läheneb lõpule, võibolla ajatusele. Üha vähem tunnen ma ennast inimesena, üha rohkem vana väsinud mesilase või kumalasena, kes ei leia teed pessa.

Võibolla polegi enam kusagile tagasi minna. Jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis. Väljaöeldud sõnad ei pöördu tagasi suhu, mis neid lausus. Sügistuul ei suuda ellu äratada ainsatki langenud lehte, millega ta tee peal mängib.

Ja ma ei tea, mis saab minu tiibadest, kas needki jäävad vedelema kusagile aknalauale või trepi kõrvale rohtu nagu liblikate tiivad, kelle hiired talvel ära sõid. Ei tea, mis saab minu hingest, aga kardan, et see jääb hulkuma mööda maid, meresid ja saari, kuhu on jäänud minu ammuste esivanemate, sefardi juutide-meresõitjate vaevu tabatavad jäljed. Minu hing on igavene juut, igavene hulgus. Aga sellises saatuses pole ma üksi. Olen lihtsalt mõistnud seda selgemini kui enamik meist. Võibolla mõistsin seda õigel ajal, kui polnud veel hilja.

*
                 Animula vagula blandula…

Hing-hingeke, alles nüüd olen hakanud taipama,
et ka sina võid külmetada ja heita meelt,
istudes siin, kitsas rinnakorvis, unistades
soojast merest ja saartest, kus pole ühtegi inimest,
ühtegi autot, ühtegi televiisorit,
ainult nende hinged, kes surnud igatsusse
unes nähtud saarte järele ja viimaks
kajakatena, tormilindudena lennanud siia
kaljuseintele pesitsema, et oma pojad
üles kasvatada ja lennata, lihtsalt lennata
lainete kohal, mis purunevad kaldajärsakule,
ning lahustuda ookeanimeres, surra,
et kõik oleks jälle nii nagu päris alguses.

Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga

 

Luuletused on võetud Jaan Kaplinski koondkogu „Наши тени так длинны“ (Москва: Новое литературное обозрение, 2018) viimasest, IX tsüklist „Третья книга стихов“. Pärast seda on Kaplinskilt ilmunud veel venekeelne kogu „За другими реками“ („Teiste jõgede taga“, Tallinn: Kite, 2021) ja ilmumist ootab „Отпечаток крылатого пальца“ („Pterodaktülose jälg“). Käesoleva valimiku kaks viimast tõlget on ilmunud ka äsjases raamatus „Valitud luuletused“ (Tallinn: Varrak, 2021).

Kaplinski hilisluule pöördub tihti tagasi suguvõsa ajaloo ja lapsepõlve poole, tollase romantilise noorsookirjanduse lõunameremotiivide nagu ka oma varasema luule poole. Rõhutatult tõuseb esile usk hinge ümbersündi ja mure selle käekäigu pärast, samuti küsimus sellest, kas ja kuidas maailmasündmused talletuvad enne oma igavest tagasipöördumist. Üks Kaplinski varasemaid küpseid teoseid oli 17-aastaselt Karl Ristikivi „Maa ja rahva“ parafraasina kirjutatud ja talle pühendatud tsükkel „Valguse pühad“ (1958, ilmunud Tallinn: EKSA, 2018), mida läbib ja lõpetab François Villoni „Ballaadi mineviku naistest“ kuulus küsimus: „Kus on tunamullune lumi?“ (Mais où sont les neiges d’antan?). Selle küsimusega algab ka üks luuletus kogust „Õhtu toob tagasi kõik“ (Tallinn: Eesti Raamat, 1985): „Võiks öelda, milleks ja kuhu on saanud lumi …“. Valimiku viimase luuletuse epitaaf on keiser Hadrianuse surivoodiluuletusest, millele Kaplinski on andnud reisiraamatus „Teekond Ayia Triadasse“ (Tartu: Greif, 1993) sellise tõlke:

Hingeke uitlik ja õrnake,
keha peremees ja külaline,
kuhukohta sa nüüd lähed
kahvatu, kange ja alasti,
nalja viskamata kui varem?

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi