Toimetajalt: Kuhu läheb hing?

Keiser Hadrianus lõi 138. aastal oma surivoodil lühikese meeldejääva luuletuse, mille Jaan Kaplinski on ümber pannud nii:
Hingeke uitlik ja õrnake,
keha peremees ja külaline,
kuhukohta sa nüüd lähed
kahvatu, kange ja alasti,
nalja viskamata kui varem?

See küsimus jäi Kaplinskit elu lõpuni vaevama, nagu tõendavad värskes Vikerkaares ilmunud tõlked tema venekeelsest hilisluulest. Ajakirja avab aga Vladimir Võssotski lauluke hingede rändamise õpetuse voorustest:
Kui aga maoks või papagoiks
sa sündida ei soovi,
siis inimese kombel võiks
ju elada – eks proovi! jne.

Need värsid avaldasid kirjanik Nikolai Karajevile omal ajal tema lapsepõlves mõju. (Karajev oletab, et Võssotski võis oma ballaadidega olla omakorda Rudyard Kiplingi reinkarnatsioon.) Temagi kirjeldab ümbersünni õpetuse moraalset mõju: „Kõik maailma timukad, kõik ohvrid, kõik pühamehed ja kõik patused – igaühel neist on ja saab olema veel üks võimalus heaks. Kõik nad on siin, sest kõik meie oleme siin. Olemas nii minevikus kui tulevikus. Ja mingit üksindust ei ole.“

Akadeemilisema ülevaate ümbersünni ideest ja selle sünniloost Vana-India mõttemaailmas annab Martti Kalda. Margus Ott esitab hingede rändamise idee metafüüsilise tõlgenduse. Mikael Raihhelgauz eritleb põhjusi, miks varakristlastele oli tähtis uskuda hinge ülestõusmise kõrval ka ihu ülestõusmist.

Siim Lill visandab spiritismi linnulennulise ajaloo, peatudes ka vaimude väljakutsumistel sajanditaguses Eestis. Eero Epner käsitleb Konrad Mägi isikupäraseid vaateid enda ümbersünnile kunstnikuna ja edasielamisele kunstis. Sirje Runge kunstiprojekt „Suur Armastus / Kaunis lagunemine“ näitlikustab seevastu seda, kuidas ka kunst kuulub tekkimise ja lagunemise loomulikku tsüklisse.

Arusaamadel hinge ja keha lahknevatest teedest leidub palju analoogiaid, vasteid ja väljundeid nüüdiskultuuris. Näiteks moodsad käsitlused epigeneetikast või meid taaskülastavatest traumadest ning kummitavatest mälupaikadest sarnanevad sajanditaguse spiritismiga (ka siis, kui seda otse ei teadvustata). Alari Allik käsitleb surma ja taassünni ideed From Software’i populaarsetes arvutimängudes. (Allik on tõlkinud ka 13. sajandi õpetaja Shinrani mõtteid ümbersünnist Puhtal Maal.) Terav taju sellest, et hing võib sündida valest soost ihusse, mõjutab järjest rohkemate inimeste eluvalikuid. Sara Arumetsa annab ülevaate teisele soole üleminekuga seotud regulatsioonidest ja eelarvamustest tervishoius niihästi rahvusvaheliselt kui ka Eestis. Tõnis Jürgens spekuleerib selle üle, kuidas ihufunktsioone mõõtvad kaasaskantavad nutiseadmed muudavad hinge passiivseks ja masinlikuks.

Maia Tammjärv arvustab Urmas Vadi jutukogu „Hing maanteeserval“. Proosaveergudel kirjutab Aapo Ilves Vahuri surmast ja surmajärgsetest ilmumistest, Mehis Heinsaare novell varieerib järvede rändamise muistendit. Margit Lõhmus hingestab aiavilju; Mari-Liis Müürsepp reanimeerib „Die Verwandlungi’it“, Ave Taavetil käivad siinpoolsuses oma uusi teoseid dikteerimas Puškin, Goethe, Schiller jt, Triinu Merese jutus surevad surematudki, Mudlumil elavad ka surelikud igavesti, Matt Barkeri tegelane kohtub metaversumis oma mitme kehaga, Urmas Vadi sünnib ümber handyman’ina.

Olgu hinge rändamise ja edasielamisega, kuidas on, tuleb koos 6-Packiga tõdeda, et kahjuks jätab ta me ihu varem või hiljem maha.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi