Sõjapäevik. Hirm
Märts, 2022Minu maja poole on teel Vene mürsk, aatomipomm, ja mul on jäänud vaid mõni viiv elada. Avan riidekapi ja mõtlen: kui pean kuue sekundi pärast surema, mida jõuan veel teha? Valida halli kampsuni. Lõpuks ometi sain sellel plekid välja. Montañari kohale on tõusnud päike ja päev on kirgas. Päikesekiired peegelduvad mäekülje kivipeeglist ülal tasandiku serval kõrguvate veskite all. Plahvatuseni on jäänud kolm sekundit ja ma hoian kampsunit käes. See on mõnus, ei aja nahka kihelema ja on parajalt soe. Jah, täna panen selga oma halli kampsuni. Ma tean, et suren kolme sekundi pärast, ja olen rahulik. Hakkasin uuesti kirjutama. Ma mõtlen, et Putin on kõigest argpüks, kellel on kohutav hirm. Ta peidab ennast. Kardab paaniliselt mürgitamist. Teab, et varem või hiljem ta tapetakse. Et ta läheb sõjakuritegude eest vangi. Et ta on sõpradeta. Küsib šamaanidelt nõu, kuidas tankid kaardile panna. On ikka ja jälle lasknud end opereerida, et noorem paista. Et tal ei tõuse. Mina suren kolme sekundi pärast ja olen oma kampsuni üle elevil. Putinil on tuhandeid relvi, aga ta on oma toas üksi ja tal pole kedagi kallistada. Putin on täis õudust, sest ta ei kannata valu. Ta vihkab valu ja vihkab surma. Ma vaatan aknast välja ja näen mürsku minu poole lendamas. Ma naeratan. Mulle tõusevad meelde mu laste lõhn, vanade raamatute hõng, puude kõne ja mu sõprade ja armukeste tulised sõnad. Sirutan käe välja, et pommile näpp ninna ajada, enne kui see mu keha tabab ja plahvatab. Ma suren, selge see, et suren, aga seda oli niikuinii ette näha. Loen mõttes üles oma rõõmud ja valud, teokstehtud unistused ja pimeda lõvi kihvadega kaunistatud kaelakeeks rivistatud luupainajad. Surmani jääb veel vaid üks sekund ja mu hall kampsun on mul juba seljas, tšau, sõbrad, ma lahkun naeratades. Sel ajal kui minu keha pihustub, kössitab Kremli punkri nurgas üks argpüks. Ta nutab hirmust. Ta on kiilas. Ta kraabib meeleheitlikult oma nägu, sest tal on nii suur hirm surra, et ta usub endale haiget tehes sellest ängist pääsevat. Ma olen surnud. Plahvatuse valgus on mõnusalt hall, just minu lemmikkampsuni värvi.
Tõlkinud Triinu Pakk
Antonio Magán on Albacetes sündinud hispaania kirjanik, kes on avaldanud kolm lühijuttude kogumikku: “Agotado de esperar el fin” (2018), “Retratos: periodismo samurái” (2019) ja “83 cuentos de mierda” (2021). Kirjanik elab Jáveas, peab teise ringi raamatupoodi, armastab sõita rattaga, kärpida puid ja valmistada laudu.
