Tiigrid rabas

TAUNO VAHTER

Lii oli alati või vähemalt aastaid teadnud, et kui ta ostab auto, siis Volkswageni Põrnika. Põhimõtteliselt oli ka elektriauto peibutav variant, need liikusid ilusti vaikselt, kogu see keskkonnajutt ka, aga isa oli talle selgeks teinud, et kui ta kuskil tee äärde jääb, siis tema iga kord kuskile riigi teise otsa ei hakka talle klemmidega appi sõitma. Väga võimalik, et ta viskas sinna otsa ka mingi kommentaari, kuidas üldse kogu riik oli omadega mülkas, siis võttis ema tuld, et isa võiks vähem tatti pritsida, ja Liile tuli jälle meelde, miks ta neil lõunasöökidel osales nii harva kui võimalik.

Puude vahelt ja rattatee tagant hakkas vilkuma kivine mererand ja varsti teataski posti küljes suurem silt neutraalselt KÄSMU ja selle küljes väiksem silt natuke vähem neutraalselt „Videovalve“. Ühtegi uudishimulikku silmapaari ei paistnud, lumesopane veebruar ei tõmmanud suvega võrreldavaid masse, kuldsete Maybachide omanikud olid linnas ning poodi polnud juba mõnda aega nähtud. Telefoni kaardirakendus käskis Liil peatuda vasakul pool teed ühe kahekordse heledat karva puumaja ees, mis asus väikesel aiaga piiratud kõrgendikul. Kohal, suurepärane!

Lii parkis auto ära ja võttis tagaistmelt koti, kus oli arvuti, natuke riideid ja toidupoolist. Mööda teed kõndis tema poole üks lahtiste hõlmade ja läkiläkiga mees, kes auto juurde jõudes käiku aeglustas.

„Meie juurde?“ küsis umbes viiekümnene mees.

„Jaa, vist küll! Loomemajja… Lii,“ ulatas tüdruk tutvustuseks käe, mis jäi õhku rippuma.

Mees ei pannud seda tähele ning vaatas lähemalt pargitud kollast Põrnikat, selle esilaternatele olid kleebitud suured plastmassist ripsmed. Ta ei öelnud midagi, kuid kerge grimass ja pilgu pikkus näitasid, et tema hinnang uuele majakaaslasele ei pruukinud olla eriti kõrge, pigem selline kusisepoolne.

„Lii…“ proovis tüdruk sitkelt uuesti.

„Tõnis… Tõnis Kuulmann,“ ühmas mees.

„Väga meeldiv. Ma olen siin esimest korda.“

„Jah… lähme siis sisse,“ viipas mees käega ning nad astusid trepist üles.

Tõnis ütles, et vaba on ülemise korruse nurgatuba ning toidukoti võib ta jätta alla kööki. Kui Lii tahab sauna kasutada, siis ta näitab, kuidas see sisse käib, muidu polegi midagi, oma tuba, oma luba.

„Kas ma tohin küsida, mida teie praegu kirjutate?“ tundis Lii huvi.

„Ma ei kirjuta, ma tõlgin… praegu teen Nikolai Bezduhhovi raamatut „Intsest ja palimpsest“, see on oma valdkonnas umbes nagu, noh, „Kuldne oks“ või midagi sellist…“

„Ahsoo… ja mis valdkond see siis on?“ päris Lii.

„Heh-heh-hee… jah, väga õige küsimus… eksole… jah…“

„Mina tulin kirjutama, just see vaikus köitis. Ma ei tea, kas te teate, mul on paberil ilmunud alles üks kogumik, „#hullutuuleluule“, kui see tuttav on?“

„Jah, jah… olen kuulnud küll,“ tundus Tõnis pisut vaevatud. Ei olnud ka mõtet teeselda, et ta ei ole kuulnud temast midagi. Kaks kirjanike liidu koosolekut oli verd lastud, kas Lii Ploom võetakse liikmeks või mitte ja kas ta on luuletaja või mitte. Teisel katsel oli ta siiski vastu võetud, ehkki endiselt esines kommentaare, et mõned poolehoidjad olid lihtsalt tema insta fotosid rohkem näinud kui luuletusi. Mõnevõrra probleeme võis tekitada ka asjaolu, et tema esimest ja seni ainsat raamatut oli müüdud peaaegu kuus tuhat eksemplari ehk rohkem, kui oli euroajastul olnud enamiku kolleegide kogu loomingu läbimüük, ja see konkureeris edetabelis pigem selgeltnägijate käsiraamatute ning algaja juhi vahtralehtede müüginumbritega.

„Ja kas me oleme siin terve nädala kahekesi?“ küsis Lii natuke pikale veninud pausi täiteks.

„Ei, hiinlased on ka,“ teatas Tõnis, kes hakkas trepist üles minema.

„Hiinlased? Mis hiinlased?“

„Tõlkijad. Väljas on praegu,“ viskas Tõnis veel ülevalt.

Lii mühatas omaette vaikselt, vaatas siis korraks üle alumise korruse, tõstis toidud külmkappi ja läks samuti trepist üles. Tõnis oli ukse kinni pannud ja Lii vaatas üle oma toa, suurt luksust ei olnud, aga kõik vajalik oli olemas. Väljas hakkas vaikselt hämarduma, aga sulailma läga ei tiivustanud täna kohe jalutama minema. Ilmaennustus lubas varsti külmemat ilma, siis on parem minna mere äärde uitama.

Ta pakkis asjad lahti, avas laual läpakas dokumendi „#tuuleluule2“ ja viskas siis selili vaibale, jalad püstloodis vastu seina. Ei tule veel midagi, peab natuke settima, mõtiskles Lii.

Poole tunni pärast istus ta laua taha ning asus midagi kirjutama.

Kas õnnelik kõndija
kuulab oma samme
või oma südant?

Ta vaatas natuke aega seda ekraanil, kustutas siis „kõndija“ ära ning kirjutas selle asemel „rändaja“. Noh, väga libedalt veel ei lähe, aga küll ta hakkab tulema, „süda“ vist on natuke juba enne ka läbi käinud, kui just terve peatükk kõik ei tule südamest, südamelaulud, südamelullad, südameluulud, ah, mh? Tee teistele seda, mis tahad endale? Aknast paistis uuesti mingit liikumist ja Lii vaatas hoolikamalt. Mööda külatänavat tulid kaks kogu, kes pöörasid väravast sisse. Need pidid siis olema need hiinlased, Lii jättis arvuti lahti ja läks trepist alla, kuhu olid just saabunud eksootilisema välimusega mehed.

„Tere, mina olen Lii, ma tulin täna siia.“

„Väga meeldiv, mina olen Kang,“ teatas pikem mees peaaegu aktsendita eesti keeles.

„Kong,“ teatas teine mees napimalt. Tal oli rihmadega kaelas ühetorulise binokli moodi asjandus ning mingi vutlar.

„Käisime mere ääres linde vaatlemas,“ teatas Kang Lii pilku märgates. Kong noogutas.

„Mis linde siin veebruaris on?“

„On küll, kajakad ja isegi mõned kormoranid jäävad talveks. Ja Soomest tulevad mõned linnud siiapoole,“ seletas Kang ja tõstis mingi koti pika söögilaua peale.

„Oo, ma peaks kunagi teiega koos tulema vaatama,“ ütles Lii ja mehed vahetasid selle peale pilgu. Laual olevas kotis liigutas miski.

„Kalad,“ naeratas Kang vabandavalt.

„Te käisite sellise ilmaga kalal?“

„Jaa, väike võrk,“ noogutas Kang.

„Kas võrguga püüdmiseks luba ei ole vaja?“

„Hästi väike võrk,“ selgitas Kang. „Kalasupp,“ lisas Kong.

„Väga tore, öelge, kui ma saan aidata! Siis õhtul sööme ja räägime.“ Hiinlased noogutasid ja läksid oma tubadesse.

Lii läks üles, pani „#tuuleluule2“ faili kinni ning hakkas meilboksi läbi kammima, et natuke tegeleda oma põhitööga. Vanaema juures oli iga sünnipäev ning jõul „the same procedure“, kui ta pidi seletama, et a) miks ta veel mehele ei ole läinud ning b) mis tööd ta õieti teeb? Lii oli sisulooja, tal olid lepingud terve rea firmade ja maaletoojatega, kelle veebi, sotsiaalmeedia ja uudiskirjade jaoks ta tekste kirjutas. Kui vaja, siis see tähendas reklaamtekste, kui vaja, siis mõne majutusasutuse jaoks ilusa taustaloo kokkuluuletamist („Siin Saaremaa räsitud madalate mändide vahel, kus elab tõeline vaikus…“), uue kosmeetikasarja launch’i („Me ei paku sulle lõhna, me ei paku sulle pakendit, me kutsume sind endaga reisile…“) või ühe toitumisnõustaja veebi, kes küll kirjutas tekstid ise, aga kuna tal oli k-p-t nõrgavõitu, siis tuli need laused kõik ükshaaval üle nokkida („foolhappe karanteeritud buust sootsa hinnaga“). Vahel tuli ka pildid juurde teha ja selleks kasutas Lii üksnes telefoni ja paari monteerimisäppi, kuigi suuremad firmad tahtsid vahel ka fotoseeriaid ja siis palus ta mõne fotograafi appi, ehkki eelistas pigem ise teha. „Kas sa oled siis fotograaf? Kas see on nagu infotelefon?“ küsis vanaema. See ei olnud kutsumus, see oli lihtsalt töö ja kuigi mõned kliendid ja tooted olid silmapaistvalt nõmedad, andis see talle tavaliselt väga paindliku tööaja. Ta võis ka nädala kuskil merd vahtida ja luuletusi kirjutada. Üks puhkekoht oli palunud tal teha uued postitused seoses sügisel toimunud „väikese pahandusega“, peremees oli peoseltskonna tormisel merel paadiga peaaegu põhja ajanud ja nüüd oli vaja tekste natuke mudida sellest vaatenurgast.

„Siin linnakärast unustatud paradiisis tunnetab igal sammul mingit peaaegu müstilist ja ürgset rahu, ent seda mugavusele ja turvalisusele lõivu maksmata….“ Klikk-klikk, kus olidki need uued pildid päästevestidest, suvelammastest ja seenevabade varvastega jalgadest seinasuuruse kamina vastas…

Paari tunni pärast oli tekst saadetud. Lii avas uuesti „#tuuleluule2“, vaatas hetke seda ja aknast välja, väljas oli juba hämar ja ta ajas end hoopis püsti. Tõnise uks oli endiselt kinni, ilmselt tegeles ta jätkuvalt intsesti või palimpsesti või mõlemaga. Alt kostis mingit askeldamist ja Lii läks vaatama. Kang seisis pliidi ees ja tõstis asju järjest kastrulisse, Kong puhastas kalu vilunud liigutustega – pea, sooled, soomused.

„Pool tundi veel,“ naeratas Kang, samas kui Kong hakkas juba oma veretöö jälgi koristama, kuid tõstis kalapead kokku taldrikule. Lii vaatas kerge õudusega, et mahalõigatud kalapeade suud endiselt liikusid nagu õhku ahmides.

„Merikoger, väga värske,“ naeratas Kang seda märgates. „Neid täna ei tee.“ Kong pani pead taldrikul külmkappi.

„Ma väga tahaks teada, kuidas te nii hästi eesti keelt oskate?“ küsis Lii ootuspärase küsimuse ära.

„Jaa, see on väga naljakas lugu. Kunagi, kui me veel lapsed olime, elasime mitu aastat vanematega Soomes ja siis käisime laevaga paar päeva Tallinnas.“

„Te olete vennad?“

„Jaa, me oleme kaksikud… Li Kang ja Li Kong.“ Kong noogutas.

„Uskumatu küll, et kuskil kaugel Hiinas on kaksikud vennad, kes tõlgivad eesti kirjandust? Kuidas see siis juhtub, miks see kaks päeva nii eriline oli?“

„Noh… see oli ilus linn ja meile… eee… meeldis, kuidas kohalikud lapsed meiega mängisid. Vanemad tegid Soomes üht tööd ja siis nad panid meid õppima soome keelt ja siis eesti keelt ja nii see läkski.“

„Aga mis te siis kõige rohkem tõlgite?“

„Meie tõlgime kõige rohkem luulet. Eesti keeles on väga eriline luule, näiteks loodusluule.“

„Uskumatu! Mina kirjutan ka just luulet… Ma küll loodusluuletusi väga ei kirjuta, aga vahel ka seda.“

„Oo…oo… Ma väga tahan näha ka teie luuletusi,“ ütles Kang ja hakkas samas lauda katma.

„Ma lähen ütlen Tõnisele ka,“ teatas Lii, läks trepist üles, koputas ja endale omaselt avas selle vastust ootamata. Tõnis istus arvuti ja paari venekeelse raamatuga laua taga ja vaatas küsivalt üle õla.

„Poisid tegid süüa, kohe saab valmis, kas sa tuled ka?“

„Hea küll…“ ühmas Tõnis ja hakkas midagi klõbistama. Kui ta alla jõudis, olid teised juba laua taga ja tõstsid laua peale pandud potist endale kulbiga suppi kaussidesse.

„Võid ka…“ pomises Tõnis ja tegi külmkapi ukse lahti. Ülemiselt riiulilt vaatas talle otsa taldrik ilusti nagu kooririvis püsti asetatud kalapeadega, millest vasakult teine tundus talle midagi ütlevat. Tõnis pilgutas silmi ja vaatas uuesti, kala tõepoolest tundus midagi häälivat.

„Kas kellelgi on eesti-kala-eesti sõnaraamatut, siin üks poiss tahab öelda midagi,“ osutas Tõnis riiuli poole.

„Merikoger on väga… visa!“ ütles Kang ja lükkas naeratades külmkapi kinni.

„Poisid just ütlesid, et Li on hiina keeles ploom, aga minu eesnimi on nende perekonnanimi, kujutad sa ette?“ seletas Lii Tõnisele. Tõnis noogutas heatahtlikult ja tõstis kulbitäie oma kaussi. Ta kontrollis, aga supi seest ei soovinud keegi temaga suhelda.

„Aga miks just luule, kas Hiinas on luule siis nii populaarne?“

„Meile meeldib loodusluule. Eesti keeles on nii palju loodushääli ja hiina keeles väga armastatakse igasuguseid onomatopoeetilisi väljendeid… see on väga põnev,“ seletas Kang. Kong noogutas.

„Kuidas siis hiina keeles linnud laulavad?“

„Sõltub linnust. Näiteks kui teil on väike lind tsii-tsii-tsii, siis meil on tši-tši-tša-tšaa või džiu-džiu või peoleo teeb li-li-li, aga meie harakas teeb zha-zha-zha. Aga meil ei ole eriti nii pikki lauseid nagu „siit-siit-metsast-ei-tohi-võtta-mitte-üks-pirrutikk“, eks ole? Aga näiteks on meil siidikuldnokk, kelle laulu kohta öeldakse „neli elu täna, homme kolm.“

„Nii vahva! Aga mis te siis praegu tõlgite?“

„Me tõlgime „Kalevipoega“,“ teatas Kang. Kong luristas suppi osavõtmatult ja noogutas: „„Kalevipoeg!““

„„Kalevipoega“?“ küsis Lii hämmastunult ja isegi Tõnis tõstis pilgu.

„Jaa, eestlaste rahvuseepost,“ noogutas Kang laiutava žesti saatel.

„Kas Hiinas loetakse teiste riikide eeposeid palju?“ küsis Tõnis.

„Hiina on väga suur,“ nentis Kang. Kong kinnitas: „Suur.“ Ta viis oma nõud kraanikaussi, võttis riiulilt keskmise suurusega keraamilise vormi ning hakkas kapist asju välja võtma.

„Kui palju siis sellist asja Hiinas trükitakse?“ küsis Tõnis.

„Ma ei tea, seda meie ei otsusta. Võib-olla… umbes tuhat tükki,“ seletas Kang.

„Üks tuhat?“ küsis Tõnis üle.

„Üks tuhat, jah. Aga see filosoofia, mis teie tõlgite, kui palju seda trükitakse Eestis?“

„Seda mina ka täpselt ei tea. Võib-olla kolmsada, võib-olla nelisada.“

„Oo… ohh! Nelisada on väga palju, eestlased väga armastavad filosoofiat! Väga armastavad!“ oli Kang siiralt imestunud.

„Nojah, ma ei tea,“ ei hakanud Tõnis lahkama täpset laoseisu, jaotuse ja loetavuse suhet.

„Aga Lii, kui palju teie luuletusi tavaliselt trükitakse?“

„Mul ei ole tavaliselt, mul praegu on ilmunud ainult üks kogu. See… sellel on läinud päris hästi, natuke üle kuue tuhande on praegu,“ tunnistas Lii. Katkendlik heli tunnistas, et Tõnis tõmbas ühe supi sees olnud porgandikuubiku ninna.

„Oo… oo… See on väga palju! Eestlased väga armastavad oma luulet!“ kiitis Kang. „Eestlased armastavad filosoofiat ja luulet! Siis te olete väga kuulus, te peate mulle oma raamatu andma! Tõnis, kas teie olete juba seda lugenud?“

„Ei ole,“ pomises Tõnis.

„Kui te soovite, siis mul on paar eksemplari kaasas,“ möönis Lii natuke kohmetult.

„Oo… jaa-jaa, muidugi,“ kiitis Kang.

Lii tõi oma toast kaks plokki lõigatud ja stantsitud augu ning pappkaanega raamatut ja kirjutas neile sisse „Liilt Lile“ ning natuke napimalt „Tõnisele!“. Kong oli samal ajal kausis segi keerutanud hakitud küüslaugu, punased piprad ja sibulad, mingi punase aroomika kastme ning kalapead. Ta rookis need vormi ja pani kile all külmkappi tagasi.

„Homme õhtuks! See aeg on kiir küll tulema!“ ütles Kang ja naeris ise laginal oma nalja üle. Kong hakkas koristama.

„Mitte piisavalt kiire,“ nentis Tõnis, pesi oma kausi puhtaks ja hakkas üles minema.

„Oota, sa unustasid,“ sirutas Lii käe oma raamatuga Tõnise poole, kes noogutas, võttis teose ja siis läks.

„Meil nüüd ka veel palju tööd teha,“ vabandas Kang.

„Aga mismoodi te koos seda tõlgite, kas üks teeb ühe värsi ja teine teise või mismoodi?“ päris Lii.

„Ohh, see ongi väga keeruline! Väga keeruline! Me teinekord räägime,“ seletas Kang.

„Muidugi, homme jälle!“

Mehed sulgusid oma tubadesse. Köögis leiduv tühjade pudelite faalanks andis mõista, et siin oli aegade jooksul toimunud ka midagi enamat, kuid nüüd valitses haudvaikus. Lii mõtiskles hetke, kas korraks telekas sisse lülitada, aga läks siis oma tuppa ja avas uuesti tööfaili.

Kui vaatad oma sisse,
kas näed ainult piire
või uusi võimalusi?

Esimese päeva kohta pole hullu, mõtles Lii ja heitis magama.

Järgmisel päeval kordus sama päevakava. Hiinlased kadusid juba hommikul kuskile ning pärast kiiret köögis kolistamist sulgus Tõnis oma tuppa. Lii tõusis pärast teda ja ei kohanud enam kedagi. Ilm oli läinud kargemaks ja isegi päikest paistis, nii et ta käis jalutamas, laadis instasse paar pilti majadest, kiigeplatsist ja poolsaare tipust, kuhu lisas teksti: „Mõnikord peab tegema jalad märjaks, et jõuda uuele saarele.“ See kogus esimese kahe tunniga viissada kuuskümmend laiki.

Hiinlased tulid jälle pisut enne hämarat ja ukse käimist kuuldes Lii rõõmustas. Ta ei tahtnud kohe kohale tormata ja liiga innukas paista – aga kõigest hoolimata tundus see võimalus kellegagi pisut suhelda.

„Kas täna kalal ei käinud?“ küsis Lii tervituseks.

„Ei käinud kalal,“ naeratas Kang vägagi laialt. Kong võttis seljast koti, tegi laual kotisuu lahti ja näitas seda Lii poole. Kotis oli jänes, kelle silmad veel üsna kirkalt särasid vastu valgust.

„Jänes! Ise püüdsite?“

„Jah, lõksuga.“

„Kas siin tohib niimoodi?“

„Väga väike lõks. Üks jänes,“ seletas Kang. Kong noogutas.

„Noo…“ ei olnud Lii päris kindel, mida selle peale on kõige õigem kosta.

„Homme! Täna on kalaroog,“ kinnitas Kang ning Kong keeras ahju kahesajale kraadile ja lükkas külmikust võetud vormi ahju. „Üks tund,“ ütles Kong.

Lii oli jänesest natuke häiritud, kuid Kangi kiire jutuvada peale ta leebus, pealegi oli hiinlane vahepeal läbi lugenud Lii antud raamatu, oli ilmselgelt tema kohta veebist guugeldanud, sest oskas küsida õigeid asju ning koguni oskas peast tsiteerida mitut tema #tuuleluulerida ja rääkis eesti keele õpingutest Tallinna Laozi instituudis.

Kui hautatud kalapead ahjust välja tulid, käis Lii taas Tõnist sööma palumas, aga too ütles, et tal pole praegu isu ja tunneb end natuke tõbisena. Raamatute kõrvale oli kuskilt ilmunud plastikkarp Selveri rosoljega. Koridoris märkas Lii, et keegi oli pannud muude raamatute vahele tema kogumiku. Ta võttis selle välja, vaatas korraks tiitellehte („Tõnisele!“) ja pani raamatu riiulisse tagasi.

Kalapeade hautis ei olnud nii halb kui see kõlas, aga juurde Lii ei tõstnud. Talle avaldas muljet, kuidas Kong sõi muu kala lusikaga ümbert ära, siis võttis jahtunud pea näppude vahele ja imes selle ludinal tühjaks, silmadest lõpustetaguseni.

Järgmisel õhtul oli Tõnis tervenenud ning osales taas õhtusöögil. Kang küsis tõlkija tulevikuplaanide kohta ning kui algul tuli temast sõnu tangidega silphaaval välja kiskuda kahe ja poole inimese jõul, sest Kong toimetas pidevalt millegi kallal, siis pikapeale rääkis ta juba suurel kiirusel ja hulgakaupa, kuidas tulevikus tuleks ikkagi likvideerida puudujäägid varajase anarhismi tüvitekstide osas ning kuidas eesti keeles pole praktiliselt üldse Tannu-Tuva animistlikku mänguteooriat.

Kang ütles, et järgmisel õhtul neid ei ole majas, kuna nad võtavad Kongiga telgi, et kuulata metsa ja looduse hääli. „Sa pead tunnetama, mis tunne on olla angervaksa vahus,“ selgitas Kang laginal naerdes, ise taas silmapaistvalt rahul oma naljaga.

„Angervaksa te praegu ei leia, aga karusid võib-olla küll,“ torkas Tõnis.

Järgmine päev oli juba rutiinne. Lii tegi hommikul pikema jalutusringi ning kirjutas mitme lehekülje jagu. Kuna täna ühist söömist polnud ette näha ja Tõnisega ta ei kavatsenud jõudu enam proovida, otsustas ta käia Võsul poes ja midagi ise juurde tuua.

Teel Võsule ilmusid pervedele ajutise piirkiiruse märgid, kuni ühel ristil seisis laigulises mundris mees. Lii pidas auto kinni ja lasi meheni jõudes oma akna alla.

„Tere, täna siit läbi ei saa, minge märkide järgi paremalt ringi,“ selgitas vormikandja.

„Mis siin toimub, mingi õnnetus juhtus?“

„Ei-ei, kõik on korras, praegu on suured õppused, lihtsalt mere äärde siit ei lasta.“

Lii käis poes ära. Maja oli vaikne, hiinlased olid kadunud, Tõnise toa uks oli kinni ja kraanikaussi oli visatud pesemata kohvitass ja rosoljene lusikas. Ta tegi endale ühe sooja salati kanaga ning valas keeratava korgiga pudelist klaasi valget veini, jõi selle ära kahe lonksuga ja valas siis teise täie lauale ootama, kuni pesi oma nõud ja jättis Tõnise omad kaussi seisma. Literaat, raisk!

Lii pani korraks uudiste ajal teleka käima, seal käis ainult tavapärane mula koolikatsete ning Lahemaal toimuvate NATO mereväe- ja dessantõppuste teemal. Keegi ornitoloog kurtis, et rikutakse Hara lahel elavate lindude rahu, ja mereväelane omakorda selgitas, et igale poole ei saa dessant- ja allveelaevad kaldale sama lähedale sõita. Lii läks oma tuppa, klahvis tunnikese, pani mõned uued tekstid veebi ja läks magama.

Hommikul oli ilus päikseline päev, Lii võttis ainult kohvi ja sõitis kohe ringiga Altjale, kõndis seal mitu tundi ja tegi aeg-ajalt telefoni märkmeid. Ta tuli mitme peatuse järel tagasi alles pärast lõunat, Võsul ei olnud tee ikka veel lahti tehtud. Käsmus maja ette jõudes nägi ta ülakorrusel kahes aknas tulesid põlemas ja sai aru, et poisid olid tagasi jõudnud. Hoovis sauna ees põles tuli ja Lii läks vaatama, kas hiinlased olid tõesti sauna küdema pannud – pika päeva peale ta ei ütleks sellest ka ise ära. Lii ei jõudnudki sauna sisse astuda, sest tema pilku köitis miski muu. Sauna ette oli jalgupidi oksa külge seotud siga, kes rippus, kärss põranda poole, kõht lõhki lõigatud ja nahk sõrgadega ümbert lahti lõigatud. Kihvu polnud õieti ollagi, ilmselt kesik.

Lii vaatas siga natuke aega vaikides, tegi siis telefoniga paar pilti ja läks majja.

Köögis ei olnud kedagi. Ta läks hiinlaste ukse taha, koputas ja astus sisse.

Kang ja Kong istusid laua taga, kõrvaklapid peas, ja vestlesid kellegagi veebikaamera vahendusel. Laual oli lahtirullitud suur merekaart ning välised kõvakettad.

Kaameras olev pagunitega isik vaatas otse Lii poole, ütles midagi ja pilt kadus ekraanilt. Kang ja Kong vaatasid selja taha ja võtsid klapid peast.

Kang tõusis püsti ja naeratas laialt: „Nii tore et sa tulid, mul on sulle väga hea uudis.“

Järgmise aasta Pekingi raamatumessil esitleti Lii Ploomi luulekogu „#tuuleluule“, mis ilmus riikliku programmi „Uus maailmakirjandus“ suuretiraažilises sarjas koos ühe Nigeeria kirjaniku raamatuga. Lii kirjutas mandariinikeelsele esmatrükile ka lisaluuletuse:

Milleks olla
kala vees
kui võid olla
tiiger rabas.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi