Ema räägib; Pommide all

ANDRI KRASNJAŠTŠÕHH

EMA RÄÄGIB

Ema räägib: „Nad on hullemad kui fašistid.“

Ta on sündinud 1946. aastal ja sõda ta ei mäleta. Isa mäletab, tema on 1940. aastast. Räägib, kuidas mürsk lendas majja, kuidas nad vennaga jooksid üle põllu ja kõrvale kukkus pomm. Ta mäletab sõjast nii mõndagi.

Ema räägib lapselapsest, kui too oli pisike, ütles supi kohta „tjup“. Nüüd on ta juba päris suur tüdruk – kümnene, jätab selle sõja meelde.

Maja on välja kolinud. Kuusteist korrust, kolm trepikoda. Ülevalt naabriraisk, kullake, tee lärmi, kolista, ole sa tänatud, me pole üksi.

Viiendal päeval õppisime meie õhutõrjekahureid ära tundma. Enam ei lähe varju, kui need tuld annavad. Põmmutavad. Aga lennukitelt heidetud pommid kõmatavad. Või põratavad.

Miks on nii, et kui käivad põmmud ja kõmakad, kisub kangesti akende juurde. Vahtima väljas valget valgust, mis seal juhtus. Kas midagi juhtus. Sinuga juhtubki, hoia akendest eemale. Aga kes see siis kuulab.

Aknast paistab pikk järjekord, see putka on tavaliselt kinni. Huvitav, mida seal antakse. Mida ei anta. Järjekord valgub laiali.

Esimesest sõjapäevast peale külmetavad jalad. Pole ilmaski niimoodi külmetanud. Ei suuda neid üles soojendada.

Veel üks veidrus. Söömise ajal käib pea ringi. Söön ja pea käib ringi. Tajun sõda füüsiliselt.

Tütar luges internetist, rääkis mulle anekdoodi Putinist: Putin on ära surnud, elab taevariigis … aga lõpus ütleb maapealne baarmen talle: „Viisteist grivnat.“ Ei hakanud „taevariiki“ „põrguks“ parandama, niigi on ümberringi põrgu.

Sõber soojapuhur mühiseb, summutab plahvatusi. Jää magama.

Mis-mis Adorno? Lugemine ei edene, algusest peale ei suuda midagi lugeda. Ainult uudiseid.

Kõik on sõjaväele abiks või territoriaalkaitses. Mina istun oma vanemate juures, olen neil abiks. On meid palju, selliseid territoriaalkaitsjaid koos vanuritega?

Lapsena unistasin: lähen sõtta, saan kangelaseks, tulistan fašistide pihta. Siin need fašistid on, mine tulista.

Sõja ajal on kõik hirmutav. Lind akna taga. Isegi teksti kirjutamine. Järsku on see sinu hirm, mis räägib, aga mitte sina.

Kardan karta. Hirm tõmbab ohtu ligi.

Öösel häire ajal on mul nii kahju vanemaid üles ajada. Mõnikord ei ajagi, lihtsalt seisan nende voodi juures. Just nagu kaitstes.

Habet ajan siis, kui sõda läbi saab. Tahaks juba ajada.

Teeme emaga kahekesi mulle voodit üles. Kuid tegelikult pole abi tarvis. Ema hoolitseb minu eest, see mobiliseerib teda. Totaalne mobilisatsioon.

Cif Анти-Налёт.[1] Tõepoolest tõhus vahend. Pärast õhurünnakut. Pesin vanemate pool kõik lühtrid puhtaks.

Helistas üliõpilane, netti pole ja ei saa oma kunagist õpetajat telefonitsi kätte. Andis tema meiliaadressi.

Õpetaja vastas, mobiil ei tööta, kuid nett on. „Elus.“

Kateedri jututoas käib hommikul loendus: „Elus“, „Elus“, „Elus“.

Naine ja tütar on ämma juures, redutavad keldris. Tütar joonistas neid, härjapõlvlasi ehk nibelunge, kesk konserveerimisaardeid ja köögivilju.

Mu vene keel on kängumas. Tuntavalt. Teen vigu, ei mäleta sõnade kirjapilti. „Moradöör“ või „marodöör“?

Kõige hullem on helidega. Ükskõik milline kohe tuvastamatu heli mõjub ähvardusena. Käterätik riivas pesumasina peale pandud kaussi. Aga õhuhäire ulg telefonis ei hirmuta enam.

Üheksakümnendad on tagasi: igal pool on sabad, defitsiit, „Mida antakse?“, „Millal lahti tehakse?“, tõmban tollest ajast jäänud Belomorkanali paberosse poole kaupa. Kas keegi veel tahab Nõukogude Liitu?

Kaks nädalat ei käinud väljas. Kui muutunud kõik on: inimesed on üksteisega viisakad, annavad teed, küsivad „Vabandage palun“. Selvekaupluses pole mingit trügimist ega saginat. Reaktsioon sõja metsikustele – olla võimalikult inimlik.

Taipasin, et ülevalt naabrid ei tülitse, ei käratse. Ainult nende koer haugub. Kuid ka hulga intelligentsemalt.

Ei ole mul sõja jaoks stiili. Ei leia endas. Ja vanu stiile enam pole. Adornol on õigus.

Seitsmeteistkümnes öö. Ärkan, lülitan telefonis häire välja, magan edasi.

Selleks pidi sõda puhkema, et ma hakkaksin jälle hommikuti võimlema.

Oodates, millal apteek lahti tehakse, silmitsen silte. „Vene piljard“. Ja kuskil kõmatab valjusti.

Palju noori. Arvasin, et kõik on ära sõitnud. Kutt, kes minu taga sabas seisab, näeb noort paari. „Ohoo!“ Kallistavad. „Te olete siin!“ Kostavad vastu, et nemad ei sõida kuskile.

Kõmatab valjusti, järjekord seisab endiselt paigal. Mina seisan ka. Mitte kelleltki ei kuule isegi vandumist.

Nägin patrulli. Ja tema mind. Ei äratanud huvi.

Meie meedias ei öelda vaenlase kohta „tšetšeenid“, öeldakse „ka-dõrovlased“, ei öelda „venelased“, öeldakse „venemaalased“.

Tütar joonistas: söövad lõunat. Taldrikutel on midagi erepunast. „Punane kalamari?“ küsin. „Porgandikotletid.“

„Kallimale külla läen, kahte porgandit viin käes haljast hända pidi.“[2] Porgandeid toob kallim mulle kokkusaamisele, mina talle vastu leiba ja vorsti.

Kõmistab kord siin, kord seal, trehvame mõneks minutiks poole tee peal.

Esimesel päeval vanemate poole üle kolides võtsime kaasa kassi ja raha, korteridokumendid, abielutunnistuse ja tütre sünnitunnistuse. Mina veel raamatu, mida pole siiski lugeda suutnud. Välispassid, diplomid, mälupulga kõikide kirjatükkidega unustasin maha.

Naine kirjutab: „Tirts magab praegu, kuid ärkas karjudes, et Putin on siin. Rohkem ei loe me tema kuuldes mingeid uudiseid.“

Minagi ei loe vanematele kõiki uudiseid.


POMMIDE ALL

Humanism

Mida teha humanismiga? See sureb minus, kui näen fotodel harkivlaste laipu, purustatud majade rusude all või tänaval: keegi oli läinud vett tooma, kõrval vedeleb mannerg, keegi seisis poesabas. Kui näen Harkivi puruks pommitatud kesklinna, millest ei jäänud pärast Teist maailmasõda suurt midagi alles, ning selle, mis tolles sõjas ehk kuidagimoodi terveks jäi, tambivad maatasa need, kes nimetavad meid „fašistideks“ ja „natsistideks“. Minu venekeelne ukrainlannast ema ütleb: „Nad on hullemad kui fašistid.“ Ka tema jaoks on humanism jäänud sõjaeelsesse möödanikku. „Nad tuleb maha lasta,“ räägib ema vangidest, kes tulistavad Harkivit ja pärast annavad meie vägedele alla. Sõjavange ei tohi maha lasta, kuid ema tohib niimoodi rääkida. Kolm nädalat on tema, meie, Harkiv, elanud iga päev ühest sireenist teiseni ja selle üürgamise ajal saab keegi surma, kedagi pommitatakse. Me ütleme igal õhtul „Head ööd“ ja need sõnad kõlavad nüüd teisiti –
hirmuga. Nagu ka „Ilusat päeva“.

Mu venekeelne venelasest isa, sündinud Venemaal, keda venemaalased on tulnud lennukite, tankide ja rakettidega vabastama, räägib sama juttu: mida rohkem neid maha lasta, seda kiiremini jõuab teistele pärale. Isa haigesse, infarktidest räsitud südamesse ei ole humanismi jäänud. Ma kardan nende mõlema, nii isa kui ema südame pärast. Isa on 81 aastat vana, ta mäletab Teist maailmasõda, nende vene küla okupeerinud sakslasi. Muudkui meenutab seda, kui me õhurünnakute ajal varjes istume. Lapseea mälestused on teda oma võimusse haaranud, kaks tema elu raamivat sõda on teineteisesse põimunud.

Varjeks on meil korteri sügavuses asuv akendeta konku. Isa ei jaksa alla keldrisse minna, lift pole sõja esimesest päevast sõitnud, korter on meil seitsmendal korrusel. Kui isa alla veel kõnniks, siis üles tema südamega juba ei roni.

Isal on sõjaaegse lapse tunnistus. Ja arvatavasti saab ka mu tütrel selline olema. Tütar ja naine on praegu vanaema juures, pommitamiste eest keldrisse varjunud. Isa meenutab keldrit, kuhu neid ajasid maja hõivanud sakslased.

Tütar kibeleb õue, seal on värske lumi maas ja laps tahab lumememme teha. Kuid õueminek oleks liiga ohtlik ja nõnda ta siis istub ja joonistab lumemehi, kes võitlevad Vene diversantidega. Üleval heidab Z-tähega lennuk pommi. Varem joonistas tüdruk loomi, päikest, taevast, perekonda. Joonistas Figurovka metsa ja jõge, see on ülikooli puhkebaas Tšuhujivi lähistel, kus me oleme suvitanud. Kogu Tšuhujivi ümbrus on laastatud.

Ka meie kodumaja ümbrus on puruks pommitatud, tulime sealt mu vanemate juurde ära. Ülikooli spordikompleks, üliõpilaste ühiselamud, kauplused, elumajad. Tütar alles saab seda näha. Ja joonistada.

Joonistab oma kooli. On see terveks jäänud? Sinna piirkonda on ohtralt pomme visatud, rakette tulistatud.

Pärast sõda joonistab mu tütar Harkivit, seda, mis linnast alles jääb. Sellisena talletub Harkiv tema mällu. Kui kivihunnikud ära koristatakse, küsib: „Mis selle koha peal oli?“, „Aga mis siin enne sõda oli?“

„Üle-eelmise sajandi ehitis, uusbarokk.“ „Juugendstiilis maja.“ „Ukraina modern.“ „Konstruktivism.“ Näitan talle fotosid.

Olen vanu fotosid vaadates mananud silme ette, milline oli Harkiv enne Teist ilmasõda. Mis seisis praeguste tühermaade ja skvääride asemel, millised arhitektuuripärlid need olid. See Harkiv, kus mina üles kasvasin, saab mu tütre sõjaeelseks Harkiviks. Harkiv, mida mina  olen pildistanud, muutub tema vanadeks fotodeks.

Harkivit pole enam. Ja meid ka mitte. Eelmised, sõjaeelsed meie oleme kadunud maa alla. Metroosse, kuhu paljud läksid juba 24. veebruaril ja pole tänini välja tulnud. Keldritesse. Campbell on seda nimetanud „vaala kõhtu minekuks“, initsiatsiooniks, ümbersünniks. Meie eelmine, normaalne, inimlik elu suri seal, sellal kui Harkivit pommitati. Ma näen ümbersündinuid juba tänavatel. Nad annavad vastutulijale teed ja on üksteise vastu viisakad – mitte korrektsed, vaid just nimelt viisakad. Enne ma ei teadnud niisugust abivalmidust, niisugust siirast soojust võõraste vastu meie tavalises merkantiilses Harkivis, kus kõik olid hõivatud oma muredega, oma eluga. Nüüd on ühine elu ja ühine mure, igaüks tunneb seda, mida tunnevad kõik.

Kas nimetada seda humanismiks või kuidagi teisiti? Mis on õigupoolest humanism?


Venekeelne

Iirlased sundisid Vene saadiku auto peatuma, hea veel, et peksa ei andnud. Iiri veok rammis Vene saatkonna väravaid. Iiri rahvasaadik ütles: inglise keel ei muuda Iirimaal iirlasi inglasteks.

Dobkin[3] karjus kunagi: „Meie oleme vene keele poolt!“ Oleks tahtnud talle vastu kosta: „Milleks sulle see? Mida sa teed sellega?“ Räägi juba omas keeles, olgu see pealegi „debiilselt kirjutatud“. Nüüd tahaks öelda Putinile: „Säh, et see keel sulle kurku kinni jääks!“, ja minna lõplikult ukraina keelele üle.

Kuid ma ei tee seda. Ma valdan vene keelt paremini kui Putin. Ma olen pool sajandit selles keeles mõelnud, kirjutanud, stiili arendanud. Pandagu mind ja Putinit tema nüri platnoiliku hoovikeelega kõrvuti etteütlust või kirjandit kirjutama ja küll siis näete, kes keda.

Kuid Putin ei taha minuga keeleduelli pidada, ta pommitab mind, põrutab raketiheitjatest selle eest, et ma oskan vene keelt temast paremini. Ja tema sõduritest. Ministritest. Õukondlastest.

Nii et ma ehk sõdin veel oma mittevenemaaliku vene keelega. Tema ja kogu tema armee vastu. Niimoodi võidan ma kindlasti. Kuna tema mõtleb: „Я победю.“[4]

Ei ole Putin suutnud mind Harkivist minema ajada, ei aja ka keelest välja. Ei Harkiv ega keel ei ole tema omad.


Kuidas elab linn, mida enam pole

Põmm. Tuleb prügiauto, võtab prügi.

Põmm. Majahoidja vaatab taevasse, kuid mitte sinnapoole, kus põmakas käis. Seisab, suitsetab.

Põmm. Inimesed tänaval kõnnivad sammu lisamata.

Kestev suurtükituli. Tahaks korteri sügavusse peitu pugeda. Spordi-
platsil sörgib pensionär tipa-tapa. Peatub pöördristi juures, toetub kätega, kummardub, sooritab harjutuse.

Põmm. Lohmakas mutt punases kommunaaltürbis tühjendab prügikasti.

Mürtsub nii, et maja väriseb. Mees jalutab koeraga, see keksib, püüab käest keppi ära napsata, mees viskab, koer sööstab hüpetega järele.

Põmm. Põmm. Põmm. Põmm. Põmmutab mitu korda järjest ja väga valjult. Suitsuputka saba ei lähe laiali ega muuda konfiguratsiooni, seisab nagu paigale pandud.

Kõmatab lähedal, akendel löövad klaasid värisema. Mänguplatsil kutsub naine last lähemale, seob tal mütsipaelad kinni.

Harkiv, sõja 21. päev.


Pommide all

Õhuhäire üürgab varahommikust peale. Öösel oli ka mitu korda. Toidukraam hakkab otsa saama, peab poodi minema. Ootan sireeni vait jäämist, lähen välja. Jõudnud esimesele korrusele, taipan, et olen kindad maha unustanud, kuid ei hakka ju ometi tagasi minema. Jälle antakse õhuhäiret, kuid ei hakka ju ometi tagasi minema. Leppisime kokku, et vanemad püsivad varjes, kuni mind pole.

Tänaval ei jookse keegi ja mina ka ei jookse. Kõnnin.

Supermarket on pooltühi, kuid kõige hädapärasem kaup on olemas. Leib, vorst, kaalumakaronid, isegi kana. Võtan kõike kaks.

Rahvast on vähem kui sõjaeelsel ajal. Mitte keegi ei sekelda, ei mingit ažiotaaži. Tuuakse kärutäis mune, võetakse järjekorda, ja juba ongi otsas. Sain kaks karpi.

Kassas küsib naisterahvas müüjalt, kas too ei karda päev läbi seal olla. „Vahet pole, kas paugub kodus või siin.“ Harkivis paugub igal pool.

Hinnad on varasemast kaks korda kõrgemad. Ostsin kolme tuhande grivna eest. Tagasi kõnnin täies lastis, aeglaselt. Muudkui põmmutab.

Teine retk – naisega kohtuma. Poolel teel meie majade vahel. Panime kaardil marsruudi paika, leppisime kokku, mis punktis trehvame.

Kindad jäid jälle maha. Käed külmetavad. Mürtsub kord valjemalt, kord kaugemal. Ei jookse, kuid kõnnin kiiresti – kohtingule ju.

Näen eemalt, viipan kottidega, kätega. Suudleme, kallistame, pole kaks nädalat näinud. Naine on ilus.

Jutustamiseks pole aega: põmmutatakse, helistame pärast. Vali kõmakas. Laon seljakotist välja naisele ostetu, võtan tema seljakotist kartulid ja juurikad. Peame laiali jooksma. „Nagu Stirlitz kohtumisel abikaasaga,“ ütleb naine. Põmm.

Võitu tähistame ükskõik mismoodi, ainult mitte saluudiga.


Tee ruttu

Kodus tee kõike ruttu. Pärastiseks ei saa jätta. Pärast ei pruugi olla elektrit, gaasi, vett. Kütet. Internetti. Mobiilsidet.

Telefon peab alati laetud olema. Nii kui läheb alla 90%, pane kohe laadima.

Vann peab alati vett täis olema. Veekatkestusi on juba olnud. Oleme vaheldumisi olnud öösel kütteta ja päeval elektrita. On olnud interneti katkemist. Sooja vett pole juba ammu. Seepärast tuleb soojaks aetud veega samuti kiiruga pesta – et maha ei jahtuks ning et sa poleks paljas ja märg, kui miskit peaks juhtuma.

Sööd kiiruga, jällegi mine tea.

Astud kiiresti akna juurde, vaatad ruttu, kas kõik on korras.

Kõlab õhuhäire – kiirustad varjesse.

Kiiruga paned teksti kirja, vastad kirjadele. Sest mine tea.

Aga tänaval pole vaja kiirustada. Tänaval nimetatakse seda „paanikaks“.


Perekonnafotod

Seinal on perekonnafotod. Nadjat ristiti, kogu pere tuli kokku, mõlemalt poolt. Meid on fotol palju. Helistame, kirjutame. Kõik on Harkivis, perekonna Poltava-haru ootab meid, me ei saa kuidagi tuldud. „Teed on viletsad.“ „Pole turvaline.“ „Tulistatakse.“ Tegelikult lihtsalt ei taha keegi oma kodu maha jätta. Tundub, et kuni sa temas oled, kaitsed sa teda. Kui jätad maha, võib nii tema kui sinuga midagi juhtuda. Tema kaitseb sind samuti.

Nüüd, olles koju sulgunud, mööduvad kõik päevad askeldades: ideaalne puhtus, lühtrid säravad, kõik riiulid on üle pestud. No kuidas sa teda maha jätad?

Fotol oleme me rõõmsad. Nüüd näeme õudusunenägusid. Üht kõigi peale. Ema räägib: „Nägin unes, et Harkiv vallutati ära.“ Naine räägib: „Nadja karjus läbi une, et Putin on siin.“ Mida isa unes näeb, ma ei tea, ta ei räägi. Ütleb: „Harkivit ei anta ära.“


Tahaks rõõmu

Tahaks rõõmu, nalju, häid uudiseid. Halvad uudised lendavad niigi päev läbi pea kohal ja põmatavad.

Saadame üksteisele anekdoote. Putinist ja Vene armeest. Pilte ja seda videot, kus mustlased ärandavad tanki.

Ridade vahelt võib isegi halbadest uudistest välja lugeda kui mitte head, siis lootustandvat. Või tõlgendada paremas suunas. Parem suund tähendab rahu, sõja lõppu. Tagasipöördumist normaalsesse ellu, kus pole hirmu, pole suurtükituld, pole õhurünnakuid. Kuni see elu pole tagasi, on rõõmuhetk, naeratus, nali sõjast mürgitatud. Naerad ja ikkagi tunnetad teda, ta istub sinu sees.


Ebausk

Öeldu jätkuks.

Hirmu keel on väga ettevaatlik. Ei tohi kirjutada või öelda, et kõik on hästi. Sest iga hetk võib pöörata halvaks. Ja oma „heaga“ sa tõmbad seda „halba“ ligi. Halb ainult seda passibki, et sa korraks kõrvale vaataksid, ja annab hoobi selga. Seetõttu tuleb sõnu hoolega valida, eelistada neutraalseid – halba ära petta. Mitte äratada, tukkugu aga edasi.

„Kõik on hästi“ asemel „Kombes“.  „Normaalselt“. „Enam-vähem“. „Ptüi-ptüi-ptüi,“ et mitte ära sõnuda. Sõda näeb ja kuuleb kõike.

Pärast sõda jääb see ebausu keel veel kauaks meiega. Hakkame selles keeles mõtlema, rääkima.

Kuid „pärast sõda“ – ka see ei ole tänasest sõnavarast.


Mis jääb

Mis jääb neile, kes on jäänud Harkivisse? Kes ei ole rindel, ei tegutse vabatahtlikuna, ei ole maakaitses. Jääme meie.

Meie ja meie lähedased. Lähedased on need, kes on lähedal. Seina taga, naabermajas, telefonis.

Olla vapper, suhelda, jagada toitu.

Ja oodata.

Võitu.

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

ANDRI KRASNJAŠTŠÕHH sündis 6. veebruaril 1970. aastal Poltavas. 1992. aastal lõpetas ta Harkivi ülikooli filoloogiateaduskonna, seal kaitses ka kandidaadiväitekirja „James Joyce: kunstilise maailma eripära ja loomemeetodi probleem (romaanis „Ulysses“)“. Seejärel on töötanud V. N. Karazini nimelise Harkivi Rahvusliku Ülikooli väliskirjanduse ajaloo ja klassikalise filoloogia kateedris, avaldanud aktiivselt oma töid ajakirjades ja antoloogiates. Tema juttude ingliskeelseid tõlkeid on ilmunud väljaannetes The Literary Review, The Massachusetts Review, Sakura Review, VICE, Words Without Borders. Jutukogu „Парк культуры и отдыха“ („Kultuuri- ja puhkepark“, 2008) nomineeriti Andrei Belõi auhinnale. Jutustustetsükliga „Предательства и измены“ („Reetmised ja petmised“) sai 2015. aastal rahvusvahelise Vene preemia laureaadiks.

Mina kuulsin Andri Krasnjaštšõhhist harkivlaselt Aleksandr Milšteinilt, kellega oleme 2010. aastast kirjavahetuses. Aleksandr elab nüüd juba ammu Münchenis ja me helistame sageli teineteisele. Sel suvel kavatsesime sõita temaga Harkivisse otsima legendaarse Harkivi outsider-kunstniku Oleg Mitassovi kirjapanekuid seintel ja trepikodades. Kuid nüüd vaevalt et seal õnnestub tema seinakirju leida ja pole ka teada, millal lõpeb sõda.

Andri Krasnjaštšõhhi tabas sõda Harkivis, kus ta elas koos oma naise ja tütrega. Kohe esimesel päeval sattusid nad lahku: Andri kolis oma vanemate juurde, et neile abiks olla (nad on juba väga eakad, südamehaiguse tõttu isa alla keldrisse varju minna ei saanud ja lift lakkas kohe pommitamise alguses töötamast), naine koos tütrega asus oma vanemate juurde, umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusele. Kummagi vanemad linnast lahkuda ei tahtnud. 17. märtsil avanes võimalus ära sõita, naisel õnnestus oma ema veenda (nende rajoonis oli juba väga ärevaks muutunud: öiti toimusid tulevahetused, tegutsesid diversandid jne) ning nad lahkusid Poltavasse. 21. märtsil, kui tekkis uus võimalus evakueerumiseks, nõustus ka Andri isa lahkuma, südamerohud olid otsa saanud ja neid polnud Harkivis enam kusagilt võtta. Praegu on nad kõik Poltavas.

Andrei Ivanov

[1] Sõna налёт võib vene keeles tähendada nii tolmukihti kui ka näiteks õhurünnakut.

[2] Tsitaat Vladimir Majakovski poeemist „Hästi!“ Felix Kotta tõlkes.

[3] Viidatakse Ukraina poliitiku Mõhhailo Dobkini skandaalsele valimisklipile, mille tekst oli Harkivi tulevase linnapea sõnutsi „debiilselt kirjutatud“. 2007. aastal üles pandud video on tänini YouToube’ist leitav.

[4] Venekeelsel verbil ‘võitma’ (победить) puudub lihttuleviku ainsuse 1. pööre.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi