Ukraina päevik I
Mai, 202229. aprill 2022
Kell 12 jõudsin Medyka piiripunkti lähistele, Poola piirivalve võttis võõra numbriga auto kohe rajalt maha ja suunas mind järjekorda, kus passis juba enne Belgia, Iirimaa, UK, Saksa, Hispaania numbriga autosid. Palavaks oli läinud, väljas sai T-särgi väel käia. Ford oli mul pesemata, kajakasittki laiutas juhipoolse akna peal. Olin otsustanud, et las ta olla, parem ongi, kui oma linnusitt sellisel reisil juba kaasas. Tunnikese möödudes mõtlesin, kas ses hangunud järjekorras tuleb nüüd öö veeta (mul oli kaasas kõvasti pähkleid, apelsine, õunu, kuivšampoon ja Mikko magamiskott), aga äkki viipas mulle ilus noor habemega Poola piirivalvur, ütles: “Put on you avarian lights and go!” Ok, kui avarian lights, siis olgu nii. Poiss eskortis mind koos mõne teise välismaalasega paar kilomeetrit edasi, sõitsime mööda pikkadest kasutatud autode laadungitest. Oli džiipe, aga ka suvalisi pereauto-kärakaid, numbrimärgid maha kruvitud. Sain hiljem teada, et Euroopa lubab nüüd ilma igasuguste maksudeta vanu autosid Ukrainasse transada, nii et neid tuuakse niisamagi, mitte ainult armeele. Vasakult poolt sõitsid mööda UK annetatud kiirabiautod.
Uus järjekord andis lootust, aga kella kolmeks olin seal edasi liikunud vaevalt paarkümmend meetrit. Kuulasin Poola Dwojka raadiot, seega raadio kahte, mis on vist nende klassikaraadio. Tuli Manuel de Falla El amor brujo, päike küttis, vabatahtlikud käisid ootajatele kohvi, teed ja kommi pakkumas. Mulle anti terve peotäis Milky Way ja Marsi kompusid, ei tea, millega ma selle ära teenisin. Üks ukraina vanahärra nägi mu Eesti numbrimärki, korrutas muudkui heldinult “Estonia, Estonia” ja küsis siis, miks ma üldse tollitavate autode reas ootan, ma ju “sõidan külla”, eks ole? Järelikult tuleb võtta green line, lühem saba! Ma ei uskunud, et mind privilegeeritute hulka lastaks, aga kuna ükski politseinik ega piirivalvur parajasti ei vaadanud, manööverdasingi end eelissabasse. Nothing to declare but my genius. Tegelikult oli mul pagasnikus ligi 2700 euro eest erkoranže CAT-žgutte, Iisraeli rõhksidemeid, hemostaatilisi ja elastiksidemeid – kraam, mille olin ostnud Eesti Kirjanike Liidu liikmete lahkete annetuste eest (muuhulgas poest Relvad.ee, uus maastik oli mulle avanenud). Katsin kalli varaga täidetud kastid mantli, magamiskoti ja kampsunitega kinni, et Poola piirivalve huvi ei tunneks, ja ennäe, poolakas ei viitsinudki asjasse süveneda, viipas, et löögu ma pagasnik kinni. Sain dokumendid kiiresti tagasi. Ukrainlane küsis küll, “mida veame”, tahtis näha, mis kastid need sellised on. Ütlesin, et need on ju teie oma vabatahtlikele – mul olid olemas paberid Lvivi vabatahtlikelt, Міжнародна громадська організація “Основи свободи”, mille alusel toll oleks mind pidanud meditsiiniabiga läbi laskma. Tüüp ei hakanud mu jutu peale detailidesse laskumagi, andis mingi talongi, mida värvitud peaga vanem tädi passikontrollis omakorda suht nõukaaegse kärsitusega nõudis. “Талон. Талон!” Proua küsis ka, kas lähen Lvivi (“В Львов?”). Ja pakkus seejärel veidi ebalevalt: “Туризм?” No näed siis. Ka see võimalus jääb alati: mingu või maailm põlema, turist ei kao kuhugi!
Natuke tekkis veel mingit jama templitega, aga üsna varsti sõitsin sinikollase Ukraina kolmhamba alt sisse. Sõdivasse riiki, st sõtta kistud riiki. Ma vist ei olnud enne otseselt sõdivas riigis käinudki.
Nüüd oli veel ainult 80 kilomeetrit Lvivini, kus ma esimese öö pidin veetma Orysia juures. Orysia õppis kunagi eesti keelt (põhierialana küll inglise filli, Ukrainas öeldakse vist ikka veel nii), tõlkis minu ja Urmas Vadi tekste, aga on nüüd läinud üle tarkvara marketingi peale ja sealt pole humanitaariasse ilmselt enam tagasiteed. Võib-olla peaks ta nime kirjutama Orõsja, aga veendusin, et ukraina и hääldub ikka üpris teisiti kui meie õ, märksa e-laadsemalt.
Leidsin raadiojaama Radio Bayrakdar (https://play.tavr.media/radiobayraktar/), mis laskis ainult ukrainakeelset muusikat, suurem osa laule olid sõjateemalised. Ma ukraina keelt ei oska, aga nii palju sain ikka aru, kui keegi laulis lõbusalt sellest, et ta saatus on tappa “moskalle”. Eh. Täitsa huvitavat mussi tuli, hip-hoppi teemal “Слава Україні, героям слава!“, oli ka rämedamat viriilset jauru, lugusid “rašistidest”, Bella Ciao meloodiale tehtud laule, etno- ja räpiversioone Vene sõjalaevast, täistunnil laulis keegi naine õrna häälega hümni. Hiljem tuvastasime Orysiaga, et hümn tuleb Bayrakdari raadiost igal täistunnil, eri artistide esituses. Kõvasti olid nad jõudnud sõjast lugusid teha ja salvestada – milline operatiivsus!
Šehõni küla piiripunktis mõjus melanhoolselt, meetri pealt oli selge, et ma pole enam Euroopa Liidus. Aga kirikukuplit kuldasid päikesekiired, nagu jaksasid, kevad oli juba väga roheline, õitsesid kirsid ja võililled. Maantee M11 oli sillutatud salaliku teekattega, aeg-ajalt laiutasid asfaldis sellised sügavad mustad augud, millest polnud võimalik mööda laveerida, eriti kui vastassuunast kah mitu autot tuli ja teekatte serv oli liiga terav, et maha sõita. Fordi niigi kehvasti kinnitatud vasak esimene ilukilp tuli ühe sihukese põrutusega küljest ära. Raip küll. Tarmo, kes vahepeal mu autot kasutas, oli selle just kenasti lasknud asendada, aga mis teha. Paaris kohas nägin ka Vene vägede eksitamiseks kinni kaetud või kilesse mässitud silte ja teeviitu. Maastik oli avar, telefonikaamera ei suutnud niisuguse avarusega hakkama saada.
Püüdsin sõidu pealt üht-teist pildistada, suuri reklaamtahvleid. “Україна Москву хрестила, Україна Москву і відспіває!” Ühel oli kirjas ka: “Русский солдат! Уходи! Не стань убийцей!” Paar korda pidasin auto kinni, et pilte teha, aga siis hakkasin mõtlema, kui kahtlane see võib paista. Olgu, autol oli sõbraliku Eesti numbrimärk. Aga kust nad teavad, et ma pole diversant? Selline “omaparanoia” (vrd “omaviha”) saatis mind õigupoolest Poola piirist saati. Varasemastki veel: kui Lvivi vabatahtlike organisatsioon Основи свободи tegi mulle kinnituskirja, mille alusel toll oleks pidanud mind meditsiiniabiga läbi laskma, mõtlesin huviga, miks nad mind usaldavad. Olgu, Orysia tunneb mind päris pikka aega. Otsisin tema kaudu ukraina luuletajaid, olen tänapäeva ukrainlasi taga ajanud nii Vikerkaare (2014) kui nüüd siis ka Loomingu jaoks. Sinikollane märk oli mul mõnda aega FB profiilipildil, postitused peaksid meelsust näitama. Aga ikkagi. Kes ma selline olen, ah? Miks ma kahtlane ei tundu? Kuulsingi hiljem kunstnik Sofialt, et tema poiss-sõbra oli politsei Lvivis kinni pidanud, kuna too olla kahtlaselt kaua kahtlasi objekte pildistanud. Mind ei tülitanud tee ääres keegi, nautisin noort rohelist kevadet ja avaraid maastikke, aga suurema osa fotodest tegin siiski sõidu pealt. Kehv fotograaf nagu ma niigi olen.
Kontrollpunkt Lvivi serval oli omapärane, põhiliselt rehvidest ehitatud kaitserajatis, mille vahel tuli autoga loogelda. Siia-sinna oli pistetud iroonilisi silte stiilis Oсторожно, здесь земля бандеровцев! Lvivlased teevad päris palju nalja selle üle, et tuumapomm visatakse kõigepealt nendele, sest nad on Venemaa jaoks Ukraina kõige hullemad natsid. Ujusin kontrollpunktist kenasti läbi, kinni ei peetud ei mind ega teisi.
Kohtusime Orysiaga Victoria Gardensi nimelise kaubanduskeskuse ees, oranžis õhtupäikeses, ümberringi lennujaama läheduse avarus ja suured kortermajad, nii omaaegsed kui ka päris uued. Väljas oli jätkuvalt soe, inimesed liikusid argiselt ringi, ukerdasid ummistunud parklas autodega. Muidugi, nagu olingi arvanud, ei paistnud millestki, et maa on sõjas. Orysia ja tema boyfriend Andryi, kes elavad uues majas (minimalistlik valge ja hall, suured kahhelplaadid), olid võtnud oma hoole alla Kramatorski sõjapõgeniku kaks kassi, Briti tõugu jämedad hallid elukad. Orysia ütles, et õhuhäire ajal ei viitsi nad enam ka seepärast varjendisse minna, et kasse on nii raske tassida, eriti kõuts Richard on priske. Ja tõesti, kui öö hakul kostsid sireenid, läksime lihtsalt kööki ja jõime teed.
See, kui rakett üle pea vihiseb, on miski, mida millegi muuga segi ei aja, ütles Orysia. Aga plahvatusi olevat ta küll esialgu pidanud äikeseks, sest Lvivis sadavat tihti (mida mina oma varasematest reisidest ei mäletanud). Harkivi oblastis on inimesed õppinud eri tüüpi rakettide vihinal vahet tegema, ütles Andryi, hea irooniatajuga, malbe noormees, tarkvarainsener. On vahe, kas lendab Iskander M või Iskander K – ühe ulatus on 500 km, teisel 2000. Orysia seletas, et õhurünnakute ajal tuleb kahe seina vahel olla, kahest küljest kaitstud. Akendeta ruumis. Meie istusime lihtsalt köögis, mille aknad ei avanenud lennuvälja poole. Sedagi rääkis Orysia, et tema jaoks on see jäme nahhuitamine liig, karust jauru ta ei kannata, eelistab sõjalaulude seas ilusaid ballaade. Andryi ja Orysia olid mõlemad vaimustuses sellest, et Ukraina tervishoiusüsteemis on nüüd samuti digiregistratuur ja digilugu. Politseireform (juba aastast 2015) olevat samuti üsna head vilja kandnud, korruptsiooni vähemalt madalamatel ja kesktasanditel välja juurinud (kuigi jah, mis nende kõrgemate tasanditega teha, eks ole). Nooremad inimesed, tuli tõdeda, on Ukraina tuleviku suhtes tohutult optimistlikud, usuvad, et nüüd hakkab läänest kõvasti sisse voolama investeeringuid, toetusi, grante. Kui kuulsin, palju oli maksnud täiesti uus korter (3–4 korda vähem kui Tallinnas), tuli omalgi irdne mõte, et kui mul palju raha oleks, oleks ehk õige aeg Ukrainasse investeerida. Orysia ja Andryi on äärmiselt digistunud, kõigi asjade, sõja ja elu kohta on neil äpid. Mina laadisin endale esialgu alla vaid selle, mis hakkab õhuhäire korral undama, sama häälega nagu häiresireen väljas.
Üha selgemaks saab, et see, mida sõda otsustab, on Venemaa saatus. Kas suitsiiditerrori tulemuseks võiks olla riigi suurem parlamentaarsus, võimu liikumine laiemapinnaliselt oligarhide kätte või (eh, utoopia ilu!) isegi lagunemine väiksemateks territooriumideks, eri osade suurem iseseisvus? Tuumanupu-ähvardus on pehmelt öeldes infantiilne, kaua peab sihukest s*tta taluma.
Magasin väga sügavalt, kõuts jalutsis, pidžaama (tegelikult retuusid ja T-särk, varjendisse jooksmiseks) oli pärast kassikarvu täis.
