Ukraina päevik II
Mai, 202230. aprill
Orysia tegi hommikusöögiks pannkooke, pakkus neid mandivõi ja vedela soolakaramelliga, mida toodetakse Kiievis. Rääkis, kuidas tema koolipõlves, see tähendab siis nullindatel, polnud ikka veel lääne kirjandust, eelkõige moodsamat klassikat ukraina keeles leida, tähtsaid autoreid loeti vene tõlkes. Remarque’i, Austenit. Näiteks. Suurem tõlkimise buum algas alles pärast Maidani, ja nüüd on juba valdav osa kirjandusest, mis Ukrainas ilmub, ukrainakeelne. Tema pakkus, et üle 80%, literaadid, kellega hiljem rääkisin, väitsid, et rohkem, märksa rohkem.
Orysia ega ta boyfriend polnud algul Zelenskist sugugi vaimustuses olnud. Sellist juttu kuulsin hiljem ka kirjanikelt, kellega rääkisin: intellektuaalid Zelenskit ei valinud (“Ma ei tea mitte ühtegi,” ütles Halyna, luuletaja ja ukraina kirjandusloo õppejõud), ta oli kandidaat ilma mingi selge programmita. Tühi leht, kellest pole teada, mis tast hakkab saama ja kes teda oma mõjusfääri hakkab tõmbama. Olevat olnud neidki, kes olid kartnud, et teda saab Vene-meelsusse kallutada. Ometi nõustusid kõik, kellega ma rääkisin, et ta on läbi teinud tohutu arengu ja sobib praegu esindusfunktsiooni suurepäraselt. Suurepärane marketing, leidis Orysia. Nutikas tüüp, kes on osanud endale võimsa tiimi luua, kes kujundab ta imago, nõustab, treenib, briifib, katsetab läbi võimalikud komistuskohad ja riskantsed küsimused.
Tohutu Zelenski-kultuse üle läänemaailmas ukrainlased muigasid – no kui padjapüürid Zelenski näoga, siis miks mitte. Ukraina saab maailmas show-biz-presidendiga promo, mida tal eales pole olnud. Mida Zelenski, veel üpris noor inimene, rahuolukorras edasi teeb, ei osatud prognoosida. Kui ütlesin, et noor president tuleb sihukeses olukorras riigile kasuks, jättes kogu maast noorema ja innustavama mulje, siis ikka justkui nõustuti. Aga inimene, keda mu mulje põhjal kõige rohkem usaldatakse ja praegustest tegijatest kõige intelligentsemaks peetakse, on välisminister Dmõtro Kuleba (muide veelgi noorem kui Zelenski). [Selle nime ma nüüd kirjutan eestipäraselt.]
Orysia kinkis mulle Ukraina värvides T-särgi ja teatas, et bensiinikriis on siiski tõsine, inimese kohta müüakse 10 liitrit ja sabad on pikad. Suur kütuseladu pommitati Lvivis 27. märtsil puruks, nüüd hakkas see tunda andma, pealegi on armeesõidukid alati prioriteet. No nii. Tegin kiired ümberarvestused, sain aru, et mul poleks kuigi arukas hakata siin laiemalt ringi tiirutama, et mitte lõksujäämisega riskida; Lutski ja Ivano-Frankivski sõitudest tuleb ilmselt loobuda. Tean, kui halvasti ma sunnitud paigalolemise frustratsiooni talun.
Kesklinna sõites nägimegi bensiinisabu heledas päikeses, tundusid karmid, tuletasid meelde meie 91. aasta talvehooaega. Diislit jagus, aga mul polnud sest tolku. Nüüd kuulsin Orysialt juba, et nina peale müüakse siiski ainult 5 liitrit. Mis siin enam.
Kesklinna liiklus oli korralik sobramine, eluvõitlust ja improvisatoorset momenti jagus, aga eks ma olen ju ka 90ndatel elanud. Üsna pea leidsime siiski parkimiskoha, väsindpunase, aga ilusa torniga Uspenski kiriku juures, mille kõrval asub vanaraamatuturg. Raamatutäika nägi välja enam-vähem selline nagu kaheksa aastat tagasi, ainult et sortimenti oli ilmunud oluliselt rohkem ingliskeelseid kapsaid. Learning Math with Mummy.
Kohtusime Virmenska ehk Armeenia tänaval Orysia klassiõe Sofiaga, kes on plakatikunstnik ja illustraator. Kohvik, kus me juttu ajasime, Virmenka-nimeline, olevat olnud omal ajal kunstnike lemmik. Praegu istus ühes äärelauas halli habeme, sinikollase dressipluusi ja ilmastikukindla väljanägemisega Igor, kes olevat seal püsikunde, samuti kunstnik.
Sofia rääkis, et näitusmüükidest läheb enamasti 10% tuludest armeele. Ütles, et ukrainlased on nii väsinud sellest, et nad on šokeerivate, drastiliste, pöördeliste sündmuste epitsentris. Kui saaks veel kunagi elada rutiinset elu. Ta viis meid Armeenia kiriku kõrval Zelena Kanapa ehk rohelise diivani nimelisse galeriisse, kus oli viimast päeva avatud Lesja Babliaki näitus pealkirjaga “Sinikollane album”. Akvarellid olid tõesti sinikollase koloriidiga, ekspressionistlikud, autor oli maalinud need tuntuks saanud fotode või oma värskete mälupiltide põhjal. Purustatud sild, inimesed varjendis, vanaproua, kes ei saanud käia ja kelle keegi noormees (sugulane? väimees?) oli poekärus varju veeretanud.
Pärast näitust viisime lõpuks vabatahtlikele ära ka armeele mõeldud žgutid ja sidemed. Meid võttis vastu südamlik Sofia (jah, Sofia temagi), kelle elukaaslane oli sõja esimestest päevadest saadik rindel, lõunas, aga mitte Mariupolis ega Hersonis. Kord päevas pidid nad telefonitsi suhtlema. Sofia oli väga tänulik ja muljetatud, pakkus linnupiimakommi, oleks tahtnud veel ei tea mis toite pakkuda. Mulle tuli pähe, et peaks kirjanike liidu poolt mingi sõnumi ka jätma. Kaardikest mul polnud, palusin siis A4 lehe ja kirjutasin sinna tervituse, Your victory will be our victory. Paatost ikka ka. Või no mis paatost, nii ongi.
Orysiaga käisime veel mälestusseina juures, mille üks USA poiss (Leo Soto) oli üles seadnud: pikk tara, mida katavad kirevad plastiklilled ja tapetud inimeste fotod. Inimesed vaatasid seda poolvesiste silmadega, aga keegi avalikult ei nutnud.
Ühes suveniiripoes nägin mustanahalist Ameerika (oletan) prouat, veel kaht turisti inglise keelt rääkivat vanemat daami. Linna peal tiirutasid ratastega kaks American English‘it kõnelevat poissi.
Vabaduse prospekti pargis mängisid vanamehed malet, piklikul pargialal tehti kõvasti muusikat, vähemalt kolmes eri koldes korraga. Brass band mängis (veel mitu päeva järjest) variatsioone James Browni loost I feel good. Uääu-ääu-ääu-ä. I fee-eel good. So good, so good – Lvivlased on muret tundnud, kas nad tohivad end hästi tunda. Nemad joovad kohvi, sellal kui teised surevad. Aga valitsus kuulutas – ütles Orysia muigamisi –, et ennast hästi tunda on täiesti okei. “Sest kui me end hästi ei tunne, on venelased juba võitnud.”
Orysia pidi õhtul hiljem minema raamatuklubisse, et arutada finantsiteemalist raamatut “The Richest Man in Babylon”. Aga jaa, pärast seda pidid nad ette võtma sõjateema, terve rida raamatuid olevat juba välja valitud.
Läksin üksi sööma, tellisin borši ja kartulipannkoogid hapukoorega, hakkasin pilte FB-sse postitama (sest mida inimene ikka teha oskab), kui kostsid õhuhäire sireenid. Ka mu telefonist, sest äpp töötas kenasti. Mu küsiva ilme peale ukrainlased muigasid, lausa itsitasid vaikselt, kui ma korra isegi püsti tõusin ja leti äärde läksin, et uurida, kus siin varjend on. Raputati sõbralikult pead: no mida, kõik on korras, pole põhjust kuhugi joosta. Tänaval jalutati lapsevankritega edasi, keegi oma kohvikulauast ei loobunud. Siin on selline süsteem, et kui sama alarm kostab teist korda, tähendab see õhuhäire lõppu. Lapsepõlvest, 80ndate tsiviilkaitse õppustest mäletan, et tollal eristus õhuhäire lõpusignaal jubedast sireenist selgesti, see oli rahulik mažoorne kvartsekstakord. Ukraina äpis on võimalik valida, kas tahad, et häire lõpust teataks sulle nais- või meeshääl.
