“Saatan” juhib maailma; Kus on põrgu keskpaik?

Mihhail Epštein

SAATAN“ JUHIB MAAILMA. VLADIMIR ŠAROVI APOKALÜPTIKA

Vladimir Šarovi (7.4.1952–17.8.2018) oleks äsja saanud seitsmekümneseks. Mälestus suurest kirjanikust ei kustu. See, mille ta oma romaanides avas, pole jäänud minevikku, vaid määrab 21. sajandit ja mitte ainult Venemaal. Poliitika ja sektantluse, bolševismi ja vanausu, hulluse ja pragmaatika, utoopia ja apokalüpsise segu … Kuigi Šarovi romaanide kronoloogia on reeglina piiratud nõukogude ajajärguga, aimab neis ajaloo kulgemise vektor täpselt ette nõukogudejärgset aega.

Kaks kuud pärast Šarovi surma, oktoobris 2018, pöördus Vene Õigeusu Kirik järsult kirikulõhe teele, otsustades lüüa lahku ülemaailmsest õigeusust ning hakata vaimult ja jurisdiktsioonilt vanausuliseks ja eemalduda taas Nikoni 17. sajandi reformidest, mis olid lähendanud vene õigeusku kreeka omale – selle tulemusel lakkas Vene Õigeusu Kirik nüüd jälle olemast „kreekakatoliiklik“ või „kreeka-vene õigeusklik“, millisena seda sageli ametlikult tunti. „Vanausu tõde“ saavutas Vene Õigeusu Kirikus võidu. Nüüd on siis mitte ainult katoliiklik-protestantlik läänemaailm, vaid ka tänapäeva õigeusumaailm, esmajoones „vennalik Ukraina“ langenud kurjusse ja antikristuse valitsemise alla. 16. oktoobril 2018 võttis Vene Õigeusu Kiriku sinod vastu otsuse lõpetada täielikult euharistlik unioon Konstantinoopoli patriarhaadiga (põhjus – Ukraina kiriku omavalitsuse ehk autokefaalia tunnustamine oikumeenilise patriarhaadi poolt). 11. sajandil lõi Vene kirik koos Bütsantsi kirikuga lahku läänekristlusest; nüüd, tuhat aastat hiljem, 21. sajandil, juba meie enda silme all lõi ta lahku ka oma läänepoolsetest vendadest-õigeusklikest ning asus edasise lõhe, omamoodi usulise enesepõletuse teele.

Vladimir Šarov

Šarovi romaani „Agamemnoni kuningriik“ peategelane, munk, teoloog, sunnitöövang ja koputaja Nikolai Žestovski saab säärase ilmutuse: Nüüd tema, Stalin, on püstitanud hiigelaltari ja toob meie puhastamise nimel sellele ühe ohvri teise järel, puhastusohvrite hekatombid on hädavajalikud, et lunastada meid meie pattudest. … Ta teeb kõik selleks, et meid päästa. Süütud, kes hukkuvad, saavad meie asemikeks ja meie eest palvetajateks Issanda ees, mistõttu seni, kuni maailm ei ole veel antikristusest lahti öelnud, on meil hädavajalik aidata neid patust päästa; sest kohta neile maa peal niikuinii ei ole. Peamine on see, et leppides kannatustega siin, pääsevad nad piinadest viimsel kohtupäeval.“ (lk 155)

Tuleb välja, et Stalin on omamoodi päästja. Muidugi, Šarovi tegelastele on Ivan Julm ja Jossif Stalin põrgusigitised, kelle kaudu saatan juhatab oma balli maa peal. Kuid mitte ilmaasjata ei lase Jumal saatanat maa peal valitsema enne oma teist ja viimset tulemist, et päästa võimalikult palju hingi ja võtta nad taevariiki. Skismaatiline usk, et maailm on vajunud kurjusse ning mida rohkem on kurja, seda kiiremini see süttib puhastavasse tulle – just nimelt see „pahupidiusk“ on pannud liikuma vägevaid poliitilisi, varjatult religioosseid liikumisi 20.– 21. sajandi Venemaal ja kogu maailmas.

Šarov lahkus meie hulgast enne, kui vene maailm asus kiiresti liikuma katastroofi poole, järgides tema romaanide stsenaariumi: „Rohkem põrgut!“ Sellise loogika järgi ei muutu maailm üleni „venelikuks“ mitte siis, kui Venemaa liidab endaga veel mõned lähivälismaa territooriumid, vaid siis, kui maailma enam üldse alles ei jää. Avaneb tühjus või tuumatuhaväli – ja kõik Šarovi sektandid ja märtrid leiavad siis oma koha ajaloo lõpus, mille poole nad nii visalt pürgivad. Isegi suuremal määral kui Andrei Platonov on Vladimir Šarov kirjanik, kes kujutab apokalüpsist, mille toovad lähemale „Suure traditsiooni“ hästi relvastatud maagid, kes näevad selles ettemääratust.

„Meie kui märtrid jõuame paradiisi, aga nemad lihtsalt kärvavad – sest nad ei jõua isegi pattu kahetseda“. See Vladimir Putini märkimisväärne ütlus (2018. aasta oktoobrist) võimaliku tuumasõja kohta kutsus algul esile naeru saalis, seejärel aga üldise hämmelduse isegi mõttekaaslaste seas. Mis see siis nüüd oli – kurjakuulutav nali, julm hoiatus, ohverduse või kättemaksu žest?

Selle ütluse tähendust on kõige kergem mõista neil, kes tunnevad Šarovi loomingut. Tema kangelased on maailma lõpu otsijad, peatse apokalüpsise hedonistid ja märtrid, kes kogu maailmast lahku löönuna on teinud inimkonna surmast endale kutsumuse. Šarov oskab ülimalt hästi seletada lugejatele kõikjal maailmas seda, mida seletada ei saa – seda „ühe eraldi võetud maa“ kangekaelset, absurdset, kuid teoloogiliselt põhjendatud tahtmist kõige hävingu järele. Alates Peeter I-st omandati selle nimel tehnika, teadus, kogu tsivilisatsioon, mille – olemuselt soovimatuteks – kõrvalsaadusteks osutusid suur kirjandus ja muusika; sest peatähtis oli koguda kokku „antiaine“, „antitsivilisatsiooni“ energiad, millega maailm hävitada. Eksisid need skismaatikud, kes pidasid Peetrit Püha Venemaa vaenlaseks – pöördudes tsivilisatsiooni viljade saamiseks Lääne poole, püüdis ta leida vahendeid Venemaa muutmiseks Läänest tugevamaks.

Sarovi Serafim

Šarov võimaldab näha, millised religioossed juured on sellel apokalüpsise-tahtel, mis kutsub erilist ärevust esile praegu, mil satanodiike (pahupiditeoloogia kui saatana õigustus) on leidnud väärilise tehnilise kehastuse. „Saatana“ klassi raketid on kõikidest kontinentidevahelistest ballistilistest rakettidest kõige võimsamad. Tehniliselt tasemelt ei ole sellele kompleksile analoogi välismaal. Nagu üks Vene võrguallikas ähvardavalt lubab: „Need Vene raketid muudavad suured USA ja Lääne-Euroopa territooriumid põrguks“. Võib-olla pole see juhus, vaid „ettehoole“, et „Saatanat“ toodetakse tuumakeskuses, mis on ehitatud Sarovi kloostri asukohale, kus tegutses suur pühak Sarovi Serafim. Ja 2007. aastal kuulutati see pühak ise tuumarelvade ja tuumajõudude taevaseks kaitsjaks. Sarovi föderaalses tuumakeskuses (mis kandis varem salastatud nimesid „Arzamas-16“ ja „Kremljov“) töötab kümneid tuhandeid inimesi ning seal asub Venemaa võimsaim superarvuti, mis teenindab spetsiaalselt „Saatana“ kompleksi. Niisiis, lähiajaloo trendid võimendavad sügavat vastasseost põrgu teoloogia ja põrgu tehnoloogia vahel.

Šarovi raamatud, mis jälitavad kodumaise satanodiike allikaid, võiksid olla „Saatana“ rakettide iroonilis-groteskseks kommentaariks: näete, siin on meie kingitus teile ja te saate tekstidest teada, mispärast me teid nii tugevasti armastame ja miks me soovime kiiret lõppu.

Jah, armastada nii kui meie hõim
ei oska teil nüüd enam keegi!
Teil unund on, et armastuse võim
ka tapmiseks võib läita leegi!
……
On meile armas kõige liha lõhn
ja värv ja maik ja närbuv maisus …
On’s meie süü, kui ragiseb te kõhn
skelett me õrnas karukaisus?
[Tlk Jaan Kross]

Sellele „sküütlikule“ armastussõnumile, millega Aleksandr Blok pöördus 1918. aastal maailma poole, on Šarov täpselt sada aastat hiljem lisanud oma „Agamemnoni kuningriigis“ (2018): „Antikristus – siin ta juba on … mis tähendab, et tõotatud maa, meie maa koos kõigega, mis selle peal on olnud ja on, on loovutanud ennast saatanale ja saanud ebapuhtuse kuningriigiks“ (lk 41). Armastusest oma vendade vastu, kogu inimkonna vastu me oleme kohustatud nad päästma nende eneste käest.

Igaühele, eelkõige poliitikutele tuleb soovitada Vladimir Šarovi raamatuid, et veenduda: sellise jõuga on raske läbi rääkida, selle juured on kirikulõhe loomuses eneses, mis „päästmise nimel“ põletab ja hävitab.

Михаил Эпштейн. ‘Сатана’ правит миром. Апокалиптика Владимира Шарова (9.04.2022) https://mikhail-epstein.livejournal.com/270571.html . Tegu on katkendiga pikemast esseest “Сатанодицея. Религиозный смысл русской истории по Владимиру Шарову” (в сб. Владимир Шаров: По ту сторону истории.  М.: НЛО 2020): https://www.emory.edu/INTELNET/Sharov.Satanic.pdf

 

KUS ON PÕRGU KESKPAIK? MAAILMALÕPU PEAPROOVIST

Aleksandr Dugin

Kuuldes Vene sõjaväe metsikustest Butšas, tundsin arusaadavat õudu, kuid mitte üllatust. Mille üle üllatuda? Lõppude lõpuks olen ma juba ammu tuttav Aleksandr Dugini vaadetega – tollesama Dugini, kes 2014. aastal, seoses Vene armee sissetungiga Krimmi ja Donbassi, kõneles üliõpilastele: „Tappa, tappa ja tappa. Muud juttu olla ei tohi. Professorina arvan ma nii“. Dugin oli sattunud mu vaatevälja palju varem, 1990ndate alguses, kui kirjutasin raamatu uutest vene mõttesuundumustest (mis ilmus ingliskeelsena kahes köites, „The Phoenix of Philosophy“ ja „Ideas Against Ideocracy“). Hilisnõukogude ajajärgu kümnete mõtlejate seast oli Dugin kõige noorem ja verejanulisem. Oma metafüüsiliste plaanide teostamiseks pidas ta tarvilikuks uputada verre pool maakerast – läänepoolkera. Aga juhul, kui Lääs ei alistu, kavatses Dugin õhku lasta kogu maakera, sest tema arvates on olematus lõppkokkuvõttes olemisest parem. Olemine lahutab inimesi, olematus ühendab.

Dugini kui mõtleja eripäraks on avameelne vihkamine mitte üksnes kõige inimliku, vaid ka kõige elava ja oleva vastu, ja see seostub omapärase religioossusega. Tema teosed kirendavad mõistetest, nagu „jumalik subjekt“, „valguse pojad“, „vägevad hinged“, „armas ingel“ jne. Niisugune „kõrgvaimsuse“ ja maailmavihkamise ühendus ulatub tagasi iidse gnostilise hereesiani (I sajandisse m.a.j), mille kristlus hukka mõistis. Gnostitsism õpetas, et olemasolev maailm on vajunud kurjusse ja tuleb täielikult hävitada, et asuda kõrgema vaimsuse teele, siseneda inglite maailma jne. Lääne ajakirjanduses nimetatakse Duginit mõnikord „Putini ajuks“ ja ta on juba aastaid õpetanud Relvajõudude Kindralstaabi Sõjaväelises Akadeemias geopoliitikat. Ta on kogunud hiilgava rea mitmesuguseid tiitleid: rahvusvahelise Euraasia liikumise juht, L. G. Gumiljovi nimelise riikliku ülikooli ja Teherani ülikooli auprofessor… Dugini raamatute järgi „Euraasluse alused“ ja „Geopoliitika alused“ õpetatakse kindralstaabi kõrgemaid komandöre, kes tõlgendavad tema loosungid ümber strateegiateks. Oma maailmavaadet nimetab Dugin mitut moodi: „euraaslus“, „natsionaal-bolševism“, „integraalne traditsioon“, „paremrevolutsioon“, „neljas poliitteooria“ … Oma teooriate ilmekaimaks kehastuseks peab ta Andrei Platonovi loomingut, kelle antiutoopiaid „Auk“ ja „Tševengur“ käsitleb ta utoopiatena, mis kuuluvad täideviimisele: „Platonov on natsionaal-bolševismi kehastumine selle kõikides mõõtmetes.“

Andrei Platonov

Millise ilmutuse Platonov meile Dugini järgi toob? Revolutsioonilise Venemaa sõnumiks maailmale on ängistav tunne möödapääsmatust, piinavast, igatsevast tühjusest. Tsiteerin Duginit: „Igatsus – see on revolutsiooni põhisisu, mis surub peale seestpoolt väljakannatamatu koormana. Tühjus kehas, tühjus teadvuses, tühjus südames … Kui inimene on arenenud ussikesest, soolikast, mida täidab ainult kleepuv pimedus, kas siis selline ei peaks olema ka tema hinge rinnaõõs? Nimelt: hing, avaldades oma olemasolu ehedat aroomi, on kõige sarnasem õõnsa muldse veniva ja mõttetu torukese tühja sisemusega.“ Dugini jaoks on hing ise eimiski, õõnes toruke, aine lagunemine, ihu vaevatus, maapealne põrgu, olemise ja olematuse võrdsus – selles seisnebki peamine rahvuslik idee.

Nii üllatav kui see ka pole, on Duginile antud euraasialiku tõe viimne ilmutus niisugune. Ülim eesmärk on olemise pööramine olematuseks. „Reaalne kokkupuude hingega sarnaneb hauasavi väljaköhimisega, mis lämmatab roiskuvate taimede väljakannatamatu haisuga ja voolab kokku ussikese tühja teadvusega.“ Siit jõuamegi Butšas toime pandud vägivalla seksuaalpsühholoogiliste motiivideni. Psühhoanalüüs, nagu teada, eristab kaht peamist inimtungi: Erost (tung elu ja selle sünnitamise poole) ja Thanatost (surma personifikatsioon kreeka mütoloogias, püüdlus taastada algset – elutut, anorgaanilist – seisundit). Sigmund Freud vastandab Erose Thanatosele. Dugini jaoks, keda huvitab nende kategooriate vene rahvuslik eripära, on Thanatos ise Eros: Erose „külvav“ laotumine maailmatühjusse. Ja siin on juba täiesti äratuntavad jäljed sellest verisest iharusest, mille Vene armee endast Ukrainasse maha jättis.

Dugin on Butša prohvet: „Suurvene seksi eripära on selles, et see pole suunatud ei iseendale ega teisele, selles pole ei libiidot ega nartsissismi. Vene sugu on erutunult kehatu, see on koolnute tuldpurskav erutus või pilliroo, vete, põlevate rõukude ja rehtede haisu erutus. Vene sugu puhub läbi, haarates järjest kaasa kõike oma katkendlikul teel – püksid, maamehed, seltsimehed, tarakanid, tursunud lõhkemisvalmis laokil laiba, kättesattunud puhtakspestud piigad, küljesttulistatud jäsemed, jõuetud hobused, põimunud umbrohud, hallid, oma pragusid paljastavad pinnased, viltused või valgeks lubjatud hubased osmikud, kahvatu ja surnud Rosa Luxemburgi… ja südametunnistuseta südametühjuse, mis tirib südame hallitanud kaevu hiiglasliku, oma juuresõlmedes nurjunud varastatud olemise.“

Milline ilukõne – sõna otseses ja kurjakuulutavas tähenduses! Sest Dugini sõnul teeb „inimobjektist subjekti ainult Punane Surm“. Selles seisnebki natsionaal-bolševismi või euraasluse globaalne mõte. Mitte lihtsalt ässitada ühed klassid teiste vastu üles, nagu juhtus Nõukogude ajaloos marksistliku õpetuse alusel; see on Dugini järgi küll tarvilik, aga mitte piisav. Tarvis on tegutseda laiemalt, rahvalikumalt, platonovlikumalt, see tähendab et ühes vaenulike klasside ja nende võltskultuuriga tuleb hävitada kõik, mis elab ja hingab olematusest eraldi, sest ainult olematuse kaudu on võimalik leida kõrgem ühtsus kõigega. Kõik muu on takistus. Just nõnda mõistab Dugin Platonovit ja austab teda õpetajana: „Meie jaoks on Platonov doktriin. Me võtame ta omaks ja õigustame intellektuaalselt kõike kuni võõrandavate klasside ja ratsionaalsete struktuuride otsese genotsiidini. Me võtame Tševenguri hulluse üle dogmana … Surnud on kuhjunud meie alla, meil on nende pärast kitsas ja umbne. Ajalugu lömastab end viimase vastiku võllaga.“

Jevgeni Golovin

Selline on euraasluse metafüüsiline järeldus – enesetapp, ajaloo enesepoomine Venemaa „kõrisse“. Oma elueituse radikalismis läheb Dugin kaugemale Suurinkvisiitorist, kes ei usu tulevasse ellu ehk taevariiki, kuid tahab rajada maa peale üldise rahulolu paradiisi. Dugin läheb kaugemale Platonovist, kes usub kommunistliku paradiisi loomisse maa peal ja jälgib ängistusega selle järkjärgulist muutumist põrguks, tundes ohvritele kaasa. Dugin läheb kaugemale Vladimir Šarovi (1952–2018) kangelastest, kes on valmis aktsepteerima põrgut maa peal, tundma sellest rõõmu ning isegi aitama saatanal seda rajada, et murda läbi hauatagusesse paradiisi ja pälvida kannatustega lunastus. Dugin lihtsalt kinnitab põrgut maa peal, järgides oma õpetajat Jevgeni Golovinit, kes 1980ndatel juhtis esoteerikute-natside-satanistide Južinski tänava ringikest nimega „SS-i must ordu“, kus teda nimetati Reichsführer’iks. Dugin kommenteerib Golovinit: „„Seal, kus oleme meie, on põrgu keskpaik“. Mitte et „Meie oleme põrgu keskpaigas“ (see poleks veel midagi).“ Selline ongi apokalüptilise revolutsiooni viimane sõna: põrgu – kärvava Tševenguri – laiendamine kogu maisele maailmale. Seda missiooni teostab praegu kogu maa oma metafüüsilises võitluses mitte ainult Ukrainaga või Läänega, vaid kui kasutada Dugini enese keelt, siis olemise kui niisugusega, eksistentsi neetud harjumusega.

„Koidab Uue Tševenguri, Viimse Tševenguri eelmäng. Absoluutses vaikuses kuulduna ei tõota see muud kui keskööd ja Vere ookeani, bolševistliku koidu salajast suudlust. Me võtame teilt kõik uuesti ära. Mitte selleks, et omada või olla, vaid et miski ei jääks nii, nagu on, et kaotada ära kõik, mis on eraldi, ning viia Võidu totaalsuseni kõik, mis on ühine, ühtne, Tervik“ – milline kõikehõlmav, rafineeritud nekroeshatoloogia, tõepoolest valmis embama kogu maailma niivõrd, kui see pöördub tagasi eimiskiks! Ja see pole lihtsalt metafüüsika, see on üleskutse tegudele – ning on selge, millist kogu elava hävitamise meetodit Dugin silmas peab, kui kuulutab maailma peatset lõppu. Milleks apokalüpsist ära hoida? Vastupidi, seda on tarvis kiirendada maailma põlema pistes.

Kummatigi ei tõestata elu väärtust dissertatsioonidega, vaid iga elusolendi kogemusega. Kas Dugin ise oleks nõus kooskõlas oma teoreetiliste arvestustega elust kergel käel lahti ütlema? Kas ta on valmis tõestama oma meelismõtet, loovutades puhastavasse tulekahjusse oma lapsed? Kui nõuda maailma lõppu, siis alustatagu enesest ja oma lähedastest! Vastasel korral aitab kogu see „neljas poliitteooria“ ainult inimkonda „neljaks rebida“ mingi metafüüsilise inimsöömismaitse rahuldamise nimel. Euraaslased teevad korrapäraselt peaproove inimese põhjustatavaks maailmalõpuks. Üks katke Euraasia noorteliidu õppelaagri programmist: „Kuulutatakse välja euraaslaste eshatoloogiline mobilisatsioon. Kõik läheneb täideminekule ja lahendusele. FINIS MUNDI. Maailma lõpp.“

Dugini loogika järgi on just praegu saabunud Venemaa jaoks tund täita oma globaalne ettemääratus, kuna Venemaa kerkib kõikide teadaolevate tsivilisatsioonide seast esile oma teadliku tahtmisega ajaloo lõpu ja kõige hukatuse järele. Täieliku hävingu iharus – selline on see olemispõlguse metafüüsika, mille järjekordne peaproov toimus Butšas ja Irpinis, nüüd juba ajalooteatri laval. See, millest unistab Dugin, on tuumanuppu silitaval Putinil juba peos.

PS. Äsja just kuulutas Dugin oma blogis, et on lõpetamas „uut tööd Impeeriumist ja Maailma lõpust, mis on seotud Impeeriumi saatusega. Pilt osutub kurjakuulutavaks.“ Kes olekski selles kahelda võinud – millegi hea kuulutamist hr Duginilt ju mitte keegi ei oota. Jääb ainult küsimus: kas autor jõuab oma tuhandeleheküljelise teose enne maailmalõppu valmis ja kas talle leidub siis veel ühtegi lugejat?

Михаил Эпштейн. Где центр ада? Евразийские репетиции конца света. (11.05.2022). https://mikhail-epstein.livejournal.com/272065.html ja https://www.svoboda.org/a/gde-tsentr-ada-mihail-epshteyn—o-repetitsii-kontsa-sveta/31831918.html?fbclid

Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga

Mihhail Epštein (sünd 1950) on vene kultuuriteadlane, filosoof, postmodernismi teoreetik, kes 1990. aastast elab USA-s. Temalt on Vikerkaares varem ilmunud protomodernismi manifest „Début de siècle ehk post-ilt proto-le“ (nr 4–5, 2011). Siin avaldatud esimese blogiessee kangelaselt Vladimir Šarovilt on ilmunud Vikerkaares ajaloofilosoofiline mõtisklus „Oleviku ja tuleviku minevikust“ (nr 12, 2018), Šarovi romaane eesti keelde tõlgitud ei ole. Teise essee peategelaselt Aleksandr Duginilt on Vikerkaares ilmunud isikuanalüüs oma kaasideoloogist Vladislav Surkovist „Goodbye, golden boy“ (nr 9, 2013). Dugini kohta vaata ka Alexander S. Duffi „Heideggeri tondid“ (nr 12, 2017). Duginist on olnud Vikerkaares juttu mitmel pool mujalgi. Aastatuhande vahetusel tutvustas Duginit Eestis üsna entusiastlikult modernsusevastane esoteerik Haljand Udam: vt H. Udam „Aleksandr Dugini postmodernistlik bolševism“ (Looming 1999, nr 6) ning Dugini tõlkeid „Kirjandus kui kurjus“ (Looming 2000, nr 8), ja „Kaks humanismi: minimalistlik ja maksimalistlik inimesekäsitlus“ (Tuna 2001, nr 1). Duginist kui koomilisuseni provokatiivsest pop-filosoofist ja tema tõenäoliselt liialdatud mõjust Kremlile, nagu ka eurasianismi liikumisest ja vene värvikast boheemlasfašismist laiemalt on juttu veel Charles Cloveri kaleidoskoopilises raamatus „Must tuul, valge lumi“ (Tänapäev 2016). Vt ka minu raamatututvustust „Euraasia tsivilisatsioon? Oleks see vast tore idee“ (Postimehes, 26.08.2018). Nüüdis-vene gnostilisest ja konspiroloogilisest mõttest on Vikerkaares kirjutanud veel Edmund Griffiths, vt „Stalini teine tulemine. Uus Vene „patriotism“ ja salatõdede otsing“ (nr 9, 2009) (Dugini kohta öeldakse seal, et ta on Vene “patriootidest” kõige õpetatum ja kindlasti kõige paremini tuttav nende poliitiliste ja teoloogiliste eelkäijatega, aga tema esoterism – mida on mõjutanud René Guénon – meenutab sageli eklektilist kirjanduslikku mängu“.) Epšteinil mainitud Andrei Platonovi romaanidest on eesti keeles ilmunud „Auk“ (tlk V. Krimm, Loomingu Raamatukogu 27–29, 1988). „Tševenguri“ tõlgitud pole, romaani pealkiri tähistab Lõuna-Venemaa linna, kuhu grupp fanaatikuid püüavad sõjakommunismi aastail rajada ideaalkogukonda.
M. V.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi