Venemaal ei tohi lasta Ukraina kriisi defineerida

Slavoj Žižek

Viimastel nädalatel on Lääne publik arutanud kinnismõtteliselt küsimuse üle „Mis toimub Putini peas?“. Lääne eksperdid ja arvajad küsivad: kas Putinit ümbritsevad inimesed räägivad talle täit tõtt? Kas ta on haige või hulluks minemas? Kas me oleme surumas teda nurka, kus ta ei näe muud võimalust näo päästmiseks kui konflikt kiirendamine totaalseks sõjaks?

Odessa sadam

Peaksime lõpetama oma obsessiooni punase joone üle, lõputu juurdlemise selle üle, milline peaks olema õige tasakaal Ukraina toetamise ja totaalse sõja ärahoidmise vahel. „Punane joon“ ei ole objektiivne fakt: Putin muudab seda kogu aeg, ja meie reaktsioonid Venemaa tegevustele annavad oma panuse sellesse, kuidas ta seda muudab. Sellised küsimused nagu „Kas USA luureandmete jagamine Ukrainaga ületas mingi joone?“ ähmastavad peamist tõsisasja: Venemaa oli ise see, kes Ukrainat rünnates joone ületas. Seega, selle asemel et tajuda ennast grupina, kes lihtsalt reageerib Putinile kui mõistetamatule kurjale geeniusele, peaksime pöörama pilgu tagasi iseendale: mida meie – „vaba Lääs“ – selles afääris tahab?

Me peaksime oma Ukraina-toetuse ambivalentsust analüüsima samasuguse julmusega, nagu analüüsime Venemaa hoiakut. Peaksime vaatama nende topeltstandardite taha, mida rakendatakse tänapäeval Euroopa liberalismi alusmüüridele enestele. Meenutatagu, kuidas Lääne liberaalses traditsioonis õigustati kolonialismi sageli tööinimeste õiguste abil. Suur valgustusfilosoof ja inimõiguse eestkõneleja John Locke õigustas seda, kuidas valged asunikud kahmasid põhja-ameeriklastelt maid, argumendina ülemäärase eraomandi vastu, millel on kummaliselt vasakpoolne kõla. Locke’i eeldas, et üksikisikule tuleks lubada ainult nii palju maad, kuid ta on suuteline tootlikult kasutama, ja mitte suuri maavaldusi, mida ta kasutada ei suuda (ja mida ta siis lõpuks teistele välja rentima hakkab). Tema silmis kasutasidki Põhja-Ameerika põliselanikud suuri maalahmakaid peamiselt ainult jahipidamiseks ning valgetel asunikel, kes tahtsid seda kasutada intensiivseks põlluharimiseks, oli õigus neid inimkonna hüvanguks endale haarata.

Praeguses Ukraina kriisis esitavad mõlemad pooled oma tegusid kui midagi sellist, mida nad lihtsalt peavad tegema: Lääs pidi aitama Ukrainal olla vana ja iseseisev; Venemaa oli sunnitud sõjaliselt sekkuma, et kaitsta oma julgeolekut. Viimane näide: Venemaa välisministeeriumi väide, et Venema „on sunnitud astuma vastusamme“, kui Soome ühineb NATO-ga. Ei, Venemaa „ei ole sunnitud“, samal moel nagu ta ei olnud „sunnitud“ ründama Ukrainat. Otsus paistab „sunnituna“ ainult siis, kui aktsepteerida terve hulk ideoloogilisi ja geopoliitilise eeldusi, mis hoiavad käigus Venemaa poliitikat.

Neid eeldusi tuleb analüüsida üksikasjalikult, ilma igasuguste tabudeta. Sageli on kuulda, et me peaksime tõmbama range eraldusjoone Putini poliitika ja suure Vene kultuuri vahele, aga see eraldusjoon on palju augulisem, kui võib paista. Me peaksime otsustavalt tagasi lükkama idee, et pärast aastatepikkust kannatlikku püüdlust lahendada Ukraina kriis läbirääkimiste teel oli Venemaa lõpuks sunnitud Ukrainat ründama – kedagi pole kunagi sunnitud ründama ja hävitama teist maad. Juured on palju sügavamal; olen valmis neid nimetama päriselt metafüüsilisteks.

Anatoli Tšubais, Vene oligarhide isa (kes orkestreeris 1992. aastal Venemaa äkilise privatiseerimise), ütles 2004. aastal: „Ma olen viimasel kolmel kuul üle lugenud kogu Dostojevski. Ja ma tunnen peaaegu füüsilist vihkamist selle mehe vastu. Ta on kindlasti geenius, kuid idee Venemaast kui erilisest, pühast rahvast, tema kannatustekultus ja need väärvalikud, mida ta esitab, tekitavad tahtmise ta tükkideks rebida.“ Niisama palju nagu ma ei salli Tšubaisi poliitikat, arvan ma, et tal oli õigus Dostojevski osas, kes andis Euroopa ja Venemaa vastandusele selle „sügavaima“ väljenduse: individualism versus kollektiivne vaim, materialistlik hedonism versus ohverdusvaim.

Praegune Venemaa esitleb oma invasiooni kui uut sammu võitluses dekoloniseerimise eest lääneliku globaliseerimise vastu. Käesoleval kuul avaldatud tekstis kirjutas Venemaa ekspresident ja praegune Vene Föderatsiooni julgeolekunõukogu asesekretär Dmitri Medvedev: „maailm ootab, et Ameerika-keskse maailma idee kukuks kokku ja kerkiksid esile uued rahvusvahelised alliansid, mis põhineksid pragmaatilistel kriteeriumidel.“ („Pragmaatilised kriteeriumid“ tähendavad muidugi üleüldiste inimõiguste kõrvaleheitmist.)

Seega meie peaksime samuti tõmbama punaseid jooni, aga nõnda, et meie solidaarsus kolmanda maailmaga muutuks selgemaks. Medvedev ennustab, et Ukraina sõja tõttu „võib toidukriisi tulemusel tekkida näljahäda“ – näide tummaks löövast küünilisusest. 2022. aasta mai seisuga on Odessas laevades ja elevaatorites aeglaselt riknemas 25 miljonit tonni vilja, kuna Vene laevastik on sadama blokeerinud. Newsweek teatab: „ÜRO maailma toitlusprogramm on hoiatanud, et miljonid inimesed „marsivad näljahäda poole“, kui sõja tõttu suletud Lõuna-Ukraina sadamaid ei avata.“ Euroopa lubab nüüd aidata Ukrainal vilja transportide raudteel ja veoautodega – aga sellest on selgesti vähe. Tarvis oleks veel üht sammu: selget nõudmist avada sadam viljaekspordile ning vajadusel sõjalaevade saatmist viljatransporti kaitsma. Asi pole ainult Ukrainas, vaid ka sadade miljonite aafriklaste ja aasialaste näljahädas. Punane joon tuleks tõmmata siia.

Vene välisminister Sergei Lavrov ütles hiljuti: „Kujutage ette, kui [Ukraina] sõda toimuks Aafrikas või Lähis-Idas. Kujutage ette, et Ukraina on Palestiina. Kujutage ette, et Venemaa on Ühendriigid.“ Nagu oodata, Ukraina konflikti võrdlemine palestiinlaste kannatustega „riivas paljusid iisraellasi, kes usuvad, et mingeid sarnasusi pole,“ märkis Newsweek. „Näiteks mõned osutavad, et Ukraina on suveräänne, demokraatlik riik, kuid Palestiinat riigiks ei peeta.“ Muidugi ei ole Palestiina riik, sest Iisrael ei tunnista selle õigust olla riik – samamoodi, nagu Venemaa ei tunnista Ukraina õigust olla suveräänne riik. Nii vastikuks kui ma Lavrovi märkusi ka pean, oskab ta mõnikord tõega osavalt manipuleerida.

Jah, liberaalne Lääs on silmakirjalik, rakendades oma kõrgeid standardeid väga valikuliselt. Kuid silmakirjalikkus tähendab seda, et sa rikud neid standardeid, mida kuulutad, ja sellega teed sa end haavatavaks sisemisele kriitikale – kritiseerides liberaalset Läänt, me kasutamegi selle enda standardeid. Venemaa tahab pakkuda silmakirjalikkuseta maailma – kuna sellises maailmas globaalseid eetilisi mõõdupuid pole, siis praktiseeritakse selles kõigest pragmaatilist „lugupidamist“ erinevustest. Nägime selgesti, mida see tähendab, siis, kui Taliban tegi pärast Afganistani ülevõtmist otsekohe tehingu Hiinaga. Hiina aktsepteerib uut Afganistani ja samal ajal Taliban ignoreerib seda, mida Hiina teeb uiguuridega – pähklikoores selline ongi too uus globaliseerumine, mille eest Venemaa seisab. Ja ainus viis, kuidas kaitsta seda, mis on meie liberaalses traditsioonis säilitamist väärt, on rõhutada järelejätmatult selle universaalsust. Niipea kui me rakendame topeltstandardeid, muutume sama „pragmaatilisteks“ nagu Venemaa.

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Slavoj Žižek. We must stop letting Russia define the terms of the Ukraine crisis. The Guardian, 23. mai 2022

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi