Meie lastelaste majanduslikud võimalused

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

John Maynard Keynes

1.

Me kannatame just praegu majanduspessimismi ränga rünnaku all. Sageli võib kuulda, et 19. sajandit iseloomustanud tohutu majandusprogressi ajajärk on möödas; et elatustaseme kiire tõus hakkab nüüd aeglustuma – vähemalt Suurbritannias; et lähima kümne aasta jooksul on tõenäolisem jõukuse langus kui tõus.

Minu arvates on see äärmiselt ekslik tõlgendus meiega toimuvast. Me ei kannata mitte vanadusreuma, vaid liigkiiretest muutustest tingitud kasvuvalude all, majandusperioodide vaheldumisega kaasneva valulise kohanemise käes. Tehnilise efektiivsuse kasv on olnud kiirem meie võimest tulla toime tööjõu absor-beerimise probleemiga; elatustaseme paranemine on olnud natuke liiga kiire; maailma pangandus- ja rahandussüsteem ei ole lasknud intressimääradel langeda nii kiiresti, kui tasakaal nõuaks. Ja sellegipoolest puudutab tulenev kahju ja segadus mitte enamat kui 7,5% rahvamajanduse sissetulekust; me laseme ühest naelast raisku poolteist šillingit, nii et pihku jääb ainult 18 šillingit ja 6 penni, kuigi võiksime mõistlikumalt käitudes kasutada tervet naela; aga ikkagi on ka see 18 šillingit ja 6 penni väärt sama palju kui terve nael viie-kuue aasta eest. Me unustame, et 1929. aastal oli Suurbritannia tööstustoodang suurem kui kunagi varem ja et väliskaubanduse netoülejääk, mida saab kasutada uuteks välisinvesteeringuteks pärast kogu impordi eest tasumist, oli eelmisel aastal suurem kui üheski teises riigis, näiteks 50% suurem Ameerika Ühendriikide vastavast ülejäägist. Või oletagem – võrdluse mõttes –, et me langetame oma palgad poole peale, keeldume tasumast nelja viiendikku oma riigivõlast ja talletame oma rikkuse ülejäägi viljatusse kulda, selle asemel et see kuueprotsendilise või kõrgema intressiga välja laenata – kõik selleks, et sarnaneda praegu palju kadestatud Prantsusmaaga. Aga kas see oleks siis mõni edasiminek?

Valitsev maailmasurutis, ebanormaalne töötus puuduse all kannatavas maailmas ja hukatuslikud vead, mida me oleme teinud, ei lase meil märgata pealispinna all toimuvat, leida üles asjade suundumuse õiget tõlgendust. Sest ma ennustan, et maailmas praegu nii palju kära tekitavad kaks vastandlikku pessimismi osutuvad vääraks veel meie eluajal – revolutsionääride pessimism, kelle meelest on asjad nii halvasti, et meid suudab päästa ainult vägivaldne pööre, ja reaktsionääride pessimism, kes peavad meie majanduse ja ühiskonnaelu tasakaalu nii hapraks, et ei tohi riskida mingite eksperimentidega.

Käesoleva essee eesmärk pole siiski vaadelda olevikku ega lähitulevikku, vaid heita endalt lähivaadete koorem ja lennelda tulevikku. Mida oleks mõistlik oodata meie majanduselu tasemelt saja aasta pärast? Millised on meie lastelaste majanduslikud võimalused?

Kõige varasemast ajast, mille kohta meil ülestähendusi leidub – nii umbes 2000. aastast enne Kristust –, kuni 18. sajandi alguseni ei toimunud maakera tsiviliseeritud keskustes elava keskmise inimese elatustasemes mingeid väga suuri muutusi. Kindlasti oli tõuse ja langusi. Katkunuhtlusi, näljahädasid ja sõdu. Kuldseid vaheperioode. Aga ei mingit edasiviivat järsku muutust. Mõned perioodid võisid olla 50% paremad kui teised – kõige enam 100% paremad – nende nelja tuhande aasta jooksul, mis lõppesid (ütleme) 1700. aastaga.

Aeglane progressitempo või progressi puudumine tulenes kahest põhjusest – tähtsate tehniliste edusammude silmatorkavast puudumisest ja kapitali võimetusest akumuleeruda.

Tähtsate tehniliste leiutiste puudumine eelajaloolisest ajast võrdlemisi moodsa ajani on tõeliselt märkimisväärne. Peaaegu kõike vähegi olulist, mis maailmal moodsa aja alguses olemas oli, tundis inimene juba ajaloo koidikul. Keel, tuli, samad koduloomad mis tänapäeval, nisu, oder, viina- ja oliivipuud, ader, ratas, aerud, puri, nahk, linane ja villane kangas, tellised ja keraamika, kuld ja hõbe, vask, tina ja plii – raud lisandus nimekirja enne aastat 1000 eKr –, pangandus, riigivalitsemiskunst, matemaatika, astronoomia ja religioon. Pole ülestähendusi selle kohta, millal me need asjad esmakordselt omandasime.

Mingil ajajärgul enne ajaloo koidikut, võib-olla isegi mõnel soodsamal perioodil enne viimast jääaega, pidi olema aset leidnud tänapäevaga võrreldav progressi ja leiutiste periood. Ent suuremas osas ülestähendatud ajaloost midagi sellist pole olnud.

Moodne aeg algas mu arvates kapitali akumuleerumisega, mis sai hoo sisse 16. sajandil. Usun – põhjustel, millega ma käesolevat arutlust ei koorma –, et selle tõid algselt kaasa hindade tõus ja sellest tulenevad kasumid, mille põhjustasid hispaanlaste poolt Uuest Maailmast Vanassse toodud kulla- ja hõbeda-aarded. Liitintressi abil akumuleerimise vägi, mis oli mitmeteks põlvkondadeks suikunud, ärkas tollal ellu ja kogus uut jõudu. Ja kahesaja aasta liitintress on nii vägev, et paneb kujutlusvõime proovile!

Selle illustreerimiseks tooksin ühe summa, mille olen välja arvutanud. Suur-britannia välisinvesteeringute väärtust hinnatakse praegu umbes 4 miljardile naelale. See toob meile aastas umbes 6,5% tulu. Poole sellest me toome koju, et seda siin nautida, teise poole, nimelt 3,25%, jätame välismaale liitintressiga akumuleeruma. Midagi sellist on nüüdseks toimunud oma 250 aastat.

Sest ma viin Briti välisinvesteeringute alguse tagasi varanduseni, mille Francis Drake 1580. aastal Hispaanialt varastas. Sel aastal pöördus tema Golden Hind Inglismaale tagasi võrratu röövsaagiga. Ekspeditsiooni rahastanud sündikaadis oli arvestatav osanik kuninganna Elizabeth. Oma osast maksis ta ära kogu Inglismaa välisvõla, viis riigieelarve tasakaalu ja talle jäi kätte veel umbes 40 tuhat naela. Selle investeeris ta Levandi Kompaniisse, mis tõusis õitsvale järjele. Levandi Kompanii kasumitest asutati Ida-India Kompanii ja selle suurettevõtte kasumid panid aluse Inglismaa edasistele välisinvesteeringutele. Nüüd aga tuleb välja, et 40 tuhat naela, mis akumuleerub 3,25% liitintressiga, vastabki ligilähedaselt Inglismaa välisinvesteeringute tegelikule mahule eri aegadel ja ulatuks praegu 4 miljardi naelani, mis, nagu ma juba mainisin, ongi meie tänaste välisinvesteeringute tegelik suurus. Nii on igast naelast, mille Drake 1580. aastal koju tõi, saanud tänaseks sada tuhat naela. Niisugune on siis liitintressi vägi!

16. sajandil algas ja pärast 18. sajandit jõudis kumulatiivse kasvuni teaduse ja tehniliste leiutiste ajastu, mis on 19. sajandi algusest saadik täie hooga jätkunud – kivisüsi, aur, elekter, bensiin, teras, kautšuk, puuvill, keemiatööstus, automatiseerimine ja masstootmise meetodid, raadio, trükikunst, Newton, Darwin ja Einstein ning tuhanded muud asjad ja inimesed, liiga kuulsad ja tuntud, et neid siin üles lugeda.

Mis on tulemus? Vaatamata maailma tohutult kasvanud rahvastikule, keda on tarvis varustada majade ja masinatega, on Euroopa ja Ameerika Ühendriikide keskmine elatustase tõusnud minu hinnangul umbes neli korda. Kapitali kasv ületab rohkem kui sajakordselt kasvu mis tahes varasemal ajastul. Ja nüüdsest peale ei tarvitse enam oodata nii suurt rahvastiku juurdekasvu.

Kui kapital kasvab umbes 2% aastas, suureneks maailma kapitalivarustus kahekümne aastaga poole võrra ning saja aastaga seitse ja pool korda. Mõtelge selle peale materiaalsetes asjades – majades, transpordis ja muus säärases.

Samal ajal on tehnilised edusammud tööstuses ja transpordis kulgenud viimase kümne aasta jooksul kiiremas tempos kui kunagi varem ajaloos. Ameerika Ühendriikides oli tööstustoodangu maht inimese kohta 1925. aastal 40% suurem kui 1919. aastal. Euroopas hoiavad meid tagasi ajutised takistused, aga sellegipoolest võib julgesti öelda, et tehniline efektiivsus suureneb aastas ühtekokku üle 1%. On märke, et revolutsioonilised tehnilised muutused, mis seni on mõjutanud peamiselt tööstust, hakkavad varsti tungima põllumajandusse. Me võime olla toiduainete tootmises sama suure efektiivsusekasvu künnisel, mis on juba tabanud mäetööstust, töötlevat tööstust ja transporti. Juba mõne aasta pärast – pean silmas: veel meie eluajal – kulutavad inimesed kõikideks põllumajanduslikeks, mäetööstuslikeks ja töötlevateks toiminguteks kõigest veerandi nendest jõupingutustest, millega me oleme harjunud praegu.

Käesoleval hetkel teeb nende muutuste kiirus meile kahju ja toob kaasa keerukaid probleeme, mida lahendada. Maad, mis ei ole progressi esirinnas, kannatavad suhteliselt vähem. Meid on tabanud uus haigus, mille nime pole mõned lugejad kuulnudki, kuid millest nad hakkavad tulevastel aastatel palju kuulma – nimelt tehnoloogiline tööpuudus. See on tööpuudus, mida põhjustab tööjõu kokkuhoiu vahendite avastamine kiiremini kui tööjõule uute rakenduste leidmine.

Aga see on ajutine kohanemisraskus. Pikas perspektiivis tähendab see lihtsalt seda, et inimkond on lahendamas oma majandusprobleemi. Ma ennustaksin, et saja aasta pärast on elatustase eesrindlikes riikides neli kuni kaheksa korda kõrgem kui täna. Selles pole isegi meie nüüdsete teadmiste valguses midagi üllatavat. Ja poleks rumal mõlgutada veelgi suurema progressi võimalikkuse üle.

2.

Oletagem, puhtalt kaalumaks säärast võimalust, et saja aasta pärast oleme kõik majanduslikus mõttes keskmiselt kaheksa korda paremal järjel kui täna. Kahtlemata poleks selles midagi üllatavat.

Tõsi, inimeste vajadused võivad näida täitmatud. Aga need jagunevad kahte liiki – vajadused, mis on absoluutsed selles mõttes, et me tunneme neid sõltumata oma kaasinimeste olukorrast; ja vajadused, mis on suhtelised selles mõttes, et me tunneme neid üksnes siis, kui nende rahuldamine tõstab meid teistest kõrgemale, annab meile kaaslastest üleoleku tunde. Teist liiki vajadused, mis rahuldavad üleolekusoovi, võivadki osutuda rahuldamatuks, sest mida kõrgem on üldine tase, seda kõrgemad nad ka on. Aga absoluutsete vajadustega pole päris nii – varsti võib kätte jõuda punkt, võib-olla palju kiiremini, kui me arugi saame, kus need vajadused saavad rahuldatud selles mõttes, et me hakkame eelistama oma ülejäänud energia pühendamist mittemajanduslikele eesmärkidele.

Mingem nüüd minu järelduse juurde, mis hakkab teile arvatavasti paistma seda hämmastavam, mida rohkem te selle üle mõtlete.

Teen järelduse, et suurte sõdade ja rahvastiku olulise kasvu puududes võib majandusprobleem saada lahendatud või selle lahenemine jõuda käeulatusse saja aasta jooksul. See tähendab, et majandusprobleem ei ole – kui vaadata tulevikku – inimsoo alaline probleem.

Miks, võite küsida, on see nii hämmastav? See on hämmastav, kuna me näeme – kui vaadata tuleviku asemel minevikku –, et majandusprobleem, võitlus eluspüsimise eest, on seni alati olnud inimsoo esmane, kõige pakilisem probleem – ja mitte ainult inimliigi, vaid kogu bioloogilise maailma seas, kõige algelisemate eluvormide algusest peale.

Seega on loodus meid arendanud välja – koos kõigi meie tungide ja sügavaimate instinktidega – just nimelt selleks, et lahendada majandusprobleem. Kui majandusprobleem saab lahendatud, jääb inimkond ilma oma traditsioonilisest eesmärgist.

Kas see tuleks meile kasuks? Kui üldse uskuda elu tõelistesse väärtustesse, siis see väljavaade avab vähemalt kasusaamise võimaluse. Aga samas mõtlen ma hirmuga, kuidas peavad sellega kohanduma tavainimese harjumused ja instinktid, mis on temasse lugematute inimpõlvede jooksul sisse kasvatatud ja mille hülgamist võidakse talt mõnekümne aasta pärast nõuda.

Moodsas kõnepruugis öeldes: kas ei tuleks oodata üleüldist “närvivapustust”? Meil on juba natukene kogemusi sellega, mida ma silmas pean – seda sorti närvivapustus on juba üpris tavaline Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides jõukate klasside abielunaiste seas; paljud neist õnnetutest naistest on oma rikkuse tõttu jäänud ilma traditsiooniliste ülesannete ja tegevuste küllusest; ja majandusliku hädavajaduse kannusest vabanenuna ei tarvitse nad tunda piisavalt lõbu söögitegemisest ja koristamisest ja nõelumisest, kuid on samas üpris võimetud leidma ka mingit lõbusamat tegevust.

Nende jaoks, kes peavad oma igapäevase leiva palehigis välja teenima, on vaba aeg igatsetud maiuspala – kuni nad selle kätte saavad.

Rahvalik hauakiri, mille üks vana passijanaine olevat iseendale kirjutanud, kõlab nii:

Ärge leinake, sõbrad, ärge nutke mind eal,
sest nüüd tööd ma ei tee enam ilma peal.

See oligi tema jaoks paradiis. Nagu teisedki, kes unistavad vabast ajast, kujutles ta, kui mõnus oleks seda veeta lihtsalt pealtkuulajana – sest luuletuses olid veel sellised read:

Kauneist lauludest heliseb taevasina,
aga laulavad teised ja mitte mina.

Ometi on elu talutav üksnes nende pärast, kes meile laulavad, ja kui vähesed meist oskavad laulda!

Niisiis esimest korda pärast inimese loomist peab ta seisma silmitsi oma tõelise, oma alalise probleemiga – kuidas kasutada oma vabadust pakilistest majanduslikest muredest, kuidas sisustada vaba aega, mille teadus ja liitintress on talle välja võidelnud, kuidas elada targalt ja meeldivalt ja hästi?

Usinad sihikindlad rahategijad võivad kanda meid kõiki endaga majandusliku külluse rüppe. Aga üksnes need, kes suudavad elus hoida ja suurema täiuseni kultiveerida elamise kunsti ennast ega pea end elatusvahendite eest müüma, on võimelised seda küllust nautima, kui see saabub.

Aga ma arvan, et ei leidu sellist maad ega rahvast, kes võiks oodata vaba aja ja külluse ajastu saabumist ilma hirmu tundmata. Sest meid on liiga kaua õpetatud pingutama ja mitte nautima. See on hirmuäratav probleem tavalise inimese jaoks, kellel pole erilisi andeid, millega tegeleda, eriti kui tal pole enam juuri maapinnas või tavades või traditsioonilise ühiskonna armastatud kommetes. Otsustades mis tahes maailmanurga tänaste jõukate klasside käitumise ja saavutuste põhjal, on see väljavaade väga masendav! Sest nemad on meie nii-öelda eelsalk – kes käib luurel meie kõigi tõotatud maal ja lööb sinna oma laagri üles. Sest mulle näib, et enamik neist – need, kellel on sõltumatu sissetulek, kuid puuduvad ühendused või kohustused või sidemed – on hävitavalt läbi kukkunud püüdluses lahendada enda ees seisvat probleemi.

Olen kindel, et pisut kogenumana hakkame kasutama vastleitud loomulikku küllust üpris teistmoodi kui tänased rikkad ja kaardistame endale eluplaani üpris teistmoodi kui nemad.

Veel mitmete tulevaste aegade vältel jääb vana Aadam meis nii tugevaks, et igaüks peab enda rahulolu nimel tegema mingisugust tööd. Me hakkame tegema rohkem asju ise kui tänapäeva rikkad tavaliselt, tundes oma väikestest kohustustest, ülesannetest ja rutiinidest ainult rõõmu. Aga lisaks sellele me püüame või peale määrida õhukese kihi leiba – jaotada seda tööd, mis veel alles on jäänud, võimalikult paljude vahel. Kolmetunnised vahetused ehk viieteistkümnetunnine töönädal võib selle probleemi küllaltki kaugele edasi lükata. Sest kolm tundi päevas on üpris piisav, et rahuldada vana Aadamat enamikus meist!

Muutusi tuleb oodata ka teistes valdkondades. Kui rikkuse kogumine minetab oma suure sotsiaalse tähtsuse, toimuvad väga olulised muutused moraalikoodeksis. Meil on võimalik vabaneda paljudest pseudomoraalsetest põhimõtetest, mis on meid kakssada aastat painanud ja mille abil me oleme upitanud mõned kõige ebameeldivamad inimomadused suurimate vooruste positsioonile. Me saame endale lubada julgust hinnata rahahimu selle tõelises väärtuses. Armastus raha kui omandi vastu – erinevalt armastusest raha kui naudingute ja eluvajaduste rahuldamise vahendi vastu – tunnistatakse selleks, mis ta on – mõnevõrra vastikuks morbiidsuseks, üheks neist poolkriminaalsetest, poolpatoloogilistest kalduvustest, mis usaldatakse judina saatel vaimuhaiguse spetsialistide hoolde. Mitmesugused sotsiaalsed kombed ja majanduslikud tavad, mis puudutavad rikkuse ning majanduslike tasude ja karistuste jaotust ning mida me praegu, nii vastikud ja ebaõiglased kui need ka ei oleks, iga hinna eest säilitame, sest need on tohutult kasulikud kapitali akumulatsiooni soodustamiseks, võib viimaks vabalt kõrvale heita.

Loomulikult jääb alati inimesi, kes pimesi, pingsa ja rahuldamatu eesmärgikindlusega rikkust taga ajavad – kui nad just ei leia endale mõnd sobivat asendust. Aga meil, ülejäänutel, pole enam mingit kohustust neile aplodeerida ja neid innustada. Sest me hakkame hoolikamalt, kui see tänapäeval ohutu oleks, uurima säärase “eesmärgikindluse” – mida Loodus on peaaegu kõigile meist mingil määral jaganud – tõelist iseloomu. Sest eesmärgikindlus tähendab seda, et me hoolime rohkem oma tegude tulemustest kauges tulevikus kui nende enda kvaliteedist või vahetutest mõjudest meie keskkonnale. “Eesmärgikindel” inimene püüab alati kindlustada oma tegudele võltsi ja petlikku surematust, lükates neist saadava kasu ajas üha kaugemale edasi. Ta ei armasta oma kassi, vaid kassi poegi, ega õigupoolest ka mitte kassi poegi, vaid kassipoegade poegi jne jne kuni kasluse otsani. Moos pole tema jaoks moos, kui see pole homne, vaid tänane keedis. Sel viisil oma moosi üha tulevikku lükates püüab ta kindlustada selle keetmise aktile surematust.

Lubage mul meenutada Lewis Carrolli “Sylvie ja Bruno” professorit:

““See on kõigest rätsep, sir, teie pisikese arvega,” ütles alandlik hääl ukse tagant.

“Olgu peale, temaga ajan ma asja kiiresti joonde,” ütles professor lastele, “oodake pisut. Kui palju see sel aastal välja teeb, mu sõber?” Ajal, kui ta rääkis, oli rätsep sisse tulnud.

“Teate, see on nüüd nii palju aastaid kahekordistunud,” vastas rätsep pisut pahuralt, “ja ma mõtlen, et sooviksin nüüd raha kätte saada. Seda on kaks tuhat naela, uskuge!”

“Oh, see pole midagi!” viskas professor muretult, katsudes oma taskut, nagu oleks vähemalt niipaljukest tal alati kaasas. “Aga kas te ei sooviks oodata veel ühe aasta, et saada neli tuhat? Ainult mõtelge, kui rikkaks te saaksite! Lausa kuningaks, kui ainult soovite!”

“Ei tea, kas ma tahaksin nüüd just kuningaks saada,” sõnas mees mõtlikult. “Aga see oleks alles vägev rahahulk küll! Olgu, ma arvan, et ootan veel…”

“Muidugimõista!” ütles professor. “Teil on juba nutti, nagu näha. Kena päeva, hea sõber!”

“Kas te kunagi peategi talle selle neli tuhat naela ära maksma?” küsis Sylvie, kui uks lahkuva võlausaldaja järel sulgus.

Mitte kunagi, mu laps!” vastas professor rõhuga. “Ta jätkab selle kahekordistamist kuni oma surmani. Sest, eks ole – alati tasub oodata veel üks aasta, et saada kaks korda rohkem raha!””

Võib-olla ei ole juhus, et see rahvatõug, kes on teinud kõige rohkem selle heaks, et surematusetõotus saaks meie religioonide tuumaks ja olemuseks, on teinud ka kõige rohkem liitintressi põhimõtte heaks ning armastab eriliselt seda inimkonna kõige eesmärgikindlamat institutsiooni.

Seetõttu ma näen, kuidas me pöördume vabalt tagasi religiooni ja traditsioonilise vooruslikkuse mõne kõige kindlama ja vaieldamatuma põhimõtte juurde – et ahnus on pahe, et liiakasuvõtmine on väärtegu ja rahaarmastus väärib põlgust ning kõige kindlamalt käivad vooruse ja terve mõistuse teed need, kes mõtlevad kõige vähem homse peale. Me hakkame jälle hindama eesmärki vahendist kõrgemalt ja eelistama head kasulikule. Me hakkame austama neid, kes oskavad meile õpetada, kuidas veeta tunnikest ja päeva vooruslikult ja hästi, neid armsaid inimesi, kes oskavad asjadest otsest rõõmu tunda, lillekesi väljal, kes ei tee tööd ega ketra.

Aga ettevaatust! Aeg kõige selle jaoks ei ole veel käes. Veel vähemalt sada aastat me peame teesklema enda ja kõikide teiste ees, et valge on must ja must on valge, sest must on kasulik, aga valge mitte. Ahnus ja liiakasuvõtmine ja kaalutlemine peavad veel mõnda aega meie jumalateks jääma. Sest üksnes nemad suudavad meid juhatada välja majandusliku hädavajaduse tunnelist päevavalguse kätte.

Seega ma ootan mitte väga kauges tulevikus suurimat muutust, mis ületab kõik inimeste materiaalses elukeskkonnas üldse kunagi aset leidnud muutused. Aga muidugi toimub see kõik järk-järgult, mitte nagu katastroof. Õigupoolest on see juba alanud. Asjad liiguvad lihtsalt sinnapoole, et lisandub üha rohkem klasse ja inimrühmi, kelle jaoks majandusliku hädavajaduse probleemid praktiliselt kaovad. Otsustavat erinevust hakatakse tundma siis, kui selline seisukord on saanud nii üldiseks, et inimese kohus oma ligimese ees olemuslikult muutub. Sest mõistlik on jääda majanduslikult eesmärgipäraselt meelestatuks teiste suhtes ka pärast seda, kui see on lakanud olemast mõistlik iseenda suhtes.

Kiiruse, millega me saavutame oma majandusliku õndsuse sihtmärgi, määravad neli tingimust – meie võime kontrollida rahvaarvu, meie otsusekindlus vältida sõdu ja sisetülisid, meie valmidus jätta teaduse hooleks nende asjade suunamine, mis kuuluvad tõepoolest teadusele, ja akumulatsiooni määr, mille paneb paika meie tootmise ja tarbimise vaheline marginaal; viimane tingimus saab endaga hõlpsasti ka ise hakkama, kui esimesed kolm on täidetud.

Vahepeal aga ei teeks paha hakata oma saatuse jaoks vaikselt ettevalmistusi tegema, innustades ja katsetades elamise kunste samavõrd nagu eesmärgipäraseid tegevusi.

Aga eelkõige ei tohiks majandusprobleemi üle tähtsustada ega ohverdada selle oletatavatele paratamatustele suurema ja püsivama tähtsusega asju. Sellega tegelegu spetsialistid – nagu hambaraviga. Kui majandusteadlastel õnnestuks saavutada see, et neist hakataks mõtlema kui tagasihoidlikest, kompetentsetest inimestest, kelle töö on samasugune nagu hambaarstidel, siis oleks see vast suurepärane!

(1930)

John Maynard Keynes, Economic Possibilities for Our Grandchildren. Rmt-s: J. M. Keynes, Essays in Persuasion. London: Macmillan, 1931, lk 358–373.

 

JOHN MAYNARD KEYNES (1883–1946) oli üks 20. sajandi suurvaime, kes majandusteaduse kõrval andis panuse ka tõenäosusteooriasse ja Teise maailmasõja järgsete ühiskondlike ja rahvusvaheliste institutsioonide kujundamisse. Ta kuulus Cambridge’i ülikooli “apostlite vennaskonda” ja vabameelset esteetilist elustiili harrastanud vaimuinimeste Bloomsbury rühma (Virginia Woolf, E. M. Forster, Lytton Strachey). Keynesi tähtsaimad teosed on “The Economic Consequences of the Peace” (1919), mis kritiseeris Versailles’ lepinguga Saksamaale pealesurutud reparatsioonitingimusi, “A Treatise of Probability” (1921), “A Treatise on Money” (1930) ning peateoseks peetav “The General Theory of Employment, Interest and Money” (1936). 2008. aastal  ilmus esseele “Meie lastelaste majanduslikud võimalused” pühendatud kogumik “Revisiting Keynes’ “Economic Possibilities for our Grandchildren”” (toim. Lorenzo Pecchi ja Gustavo Piga), milles Keynesi ennustustele vaatavad tagasi mitmed tänapäeva tuntumad majandusteadlasted, nagu Joseph E. Stiglitz, Robert Solow, Gary Becker, William Baumol jt. Eesti keeles vt veel Elmar Järvesoo “Tagasivaadet John Maynard Keynesile” ja J. M. Keynesi “Ootuste osa toodangu ja tööhõive määramisel” (ptk Keynesi peateosest, tlk Alari Purju; Akadeemia, 1995, nr 1).

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon