…ja teisi jutte

TIIT HENNOSTE

Eesti novell 2021. Koost. Maarja Kangro, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi. Tallinn: Eesti Jutt, 2021. 237 lk. 18.99 €; Eesti novell 2022. Koost. Maarja Kangro, Johanna Ross, Urmas Vadi, Mart Velsker. Tallinn: Eesti Jutt, 2022. 208 lk. 23.50 €.

Alustame kohe põhimõttelise küsimusega. Kas need on novellid? Võib ehitada igasuguseid tüpoloogiaid, aga laias laastus on novellil ikka kaks alusliiki. Üks on suletud ehk puändiga lugu ja teine avatud lugu, milles argielu sees vilksab traagikat ja koomikat. Siia lisandub küll üks tunnus, millest avalikult ei kõnelda. Nimelt mõlemad on vaikimisi realistlikud lood.

Neis kogumikes on nii suletud kui

avatud tekste, aga lisaks üsna palju muud. Realismi kõrval leidub natuke ulmet, natuke mudelsituatsioone, natuke maagilisi maailmu ning lugude kõrval esineb päevikumärkmeid, fragmente, sisemonoloogilisi mälestusi ja assotsiatsioonipilvi. Võib ju pidada kõiki neid ühe pere liikmeteks ja nimetada ikkagi novellideks. Sest lõppeks pole piirid kirjanduses kunagi aredad. Aga ei saa. Liiga laiali vajub kõik. Pigem tahaks öelda jutud. Lõppeks, fraas „ja teisi jutte“ on üsna tavaline novellikogude pealkirja osa. Isegi Tšehhovi kogumikud kannavad eesti keeles seda silti. Samas jutuga on omad probleemid.

Novell on eesti traditsioonis aadeldatud lühijutt. Tuglasest alates. Novell on sonett proosas. Ülim on luua müüte. Ja need teised sõnad. On näha, et need mõtted kerivad silmanähtavalt senini kirjutajate peas. Korrastatud, puhastatud, tasakaalus kompositsioon. Sümbol, allegooria, teine plaan, alltekst ja muud sõnad. Kõiki ühendamas see, et midagi on loole lisaks, ja see midagi on olulisemgi kui pealispind.

Ameerikalik lühijutt (short story) kõlab seetõttu eesti kirjanikule nagu ametialandus. Jah, imelik see on, sest Boccaccio ajal oli just novell madalam kirjandusžanr ja vist kõigi maade kirjanduslugudes on ta ikka olnud romaani varju jääv teisejärguline nähtus.

Lisaks, novell/lühijutt on ajakirjatekst. Ameerika lühijutt ilmus tihti heas ajakirjas, mille sisuks ei olnud kirjandus, vaid elu, näiteks New Yorker, Playboy, Esquire. Nii pandi lühijutt keset elu, eluga kokku, eluga kõrvuti. Eesti novellid on ikka elanud kirjandusajakirjades, nende ümber on teised novellid, luuletused, esseed, artiklid, arvustused. Ajalehelisas või eluajakirjas ilmutasid end algajad ja keskpärased. Kõrgust näitas just nimelt pääs kirjanduse maailma. Ka siinsed lood on valdavalt Loomingu ja Vikerkaare lood. Kirjanduse maailma asukad.

Nüüd asja juurde. Lähemalt vaadates leidsin viit liiki jutte, mis muidugi tihti põimuvad ja lõikuvad.

Ühed on anekdoodid. Selged, lihtsad ja puhastatud puändiga lood. Need jagunevad kahte dimensiooni pidi. Üks eristus on realism vs mingi muu -ism, teine on oodatav ja ootamatu puänt.

Nende lugude puhul on aimata, et autorile on tulnud pähe naljakas-kummaline idee, millest saab teha puändi. Ja seejärel on ehitatud selle külge lugu, mis puändini viib. Aga puändiga on kahesugused lood. Ühe näiteks sobib Ave Taaveti absurdne „Täispilet“, milles keldrimuuseumi külastajast saab lõpuks eksponaat muusemivalvurite muuseumis. Puänt on ootamatu, sest lugejat juhitakse pigem mingi õõvastava lahenduse poole ning lugu keerab reaalsusest absurdi alles päris lõpus. Teistpidi on asi Piret Raua realistliku „Jõuluõhtuga“, mida täidavad oma etteastet ootava ja paanitseva mehe mõtted ja tunded. Siin veetakse lugejat algusest peale silmanähtavalt puändi suunas. Ja siis hakkad oletama. Aga oletamine on kerge, sest mängus on vaid kaks rolli, kas kingi saaja või kingi andja. Ning puänt vajub lihtsalt lössi…

Tegelikult on need omamoodi kurvad ja traagilised lood. On ju jäämine eksponaadiks või esinemispalavikus tõmblev jõuluvana traagilised. Aga nii seda ei serveerita. Kui järele mõelda, siis anekdoodid on üldse tihti traagilised…

Teised on tõepoolest kurvad ja traagilised lood, nagu Tiina Laanemi „Kuldkala“, lapse suureks saamise lugu koos hullumiseni viivate sundmõtetega (kas ma mõtlen üle, kui hakkan looma assotsiatsioone musta peaga ema ja blondi võõrasema juuste värvi pinnal?).

Huvitavamad selles rühmas on tekstid, milles lähtekohaks on korrastatud, rangelt paigale pandud, ootamatusi välistada püüdev, punktipealne elu (miskipärast seda rangelt paigale pandust rõhutavad mitmed autorid). Need on otsekui tagurpidi novellid, milles puänt ei ole oluline. Oluline on sündmus, mis hävitab ülikorraliku inimese kokkuseatud elukorra, tekitab eksistentsiaalse ebakindluse. Valesse kasti pandud kiri, streikiv auto, koroona, juhuslikult kuuldud lause jne.

Ilunäiteks sobib Paula Nerve „Marurahulikult“, milles suvalises söögikohas kuuldud suvaline lause suurimast veast, mida võib eales teha, jääb ülikorralikkuse etalonist naist kuumuses kummitama. Ja paneb mõtlema. Minu lemmik on siin Martin Alguse „Põgenikud“, lugu Jakobist, kes tahtis elada nõukogude maailmast väljas, olla lõpuni aus ja sai hakkama pettusega, viies venelastest pagulased Soome asemel üle Peipsi Venemaale tagasi. Novell ise on väga puhas. Selle maailmast on välja puhastatud kõik, mis lugu takistab, nii et realismi asemele astub mudel. See oli ainus tekst, mis jäi tagantjärele sügavamalt painama, kuigi ei teagi, kas Jakobi või pagulaste tõttu. Kuigi lõpp on nagu Undi „Tühirannast“ laenatud ning puändi asemel ilmub moraal ja otsekui piibliviited Jaakobi võitlusele.

(Miskipärast jäi puändi ootus mind pikaks ajaks kummitama. Sain aru, et see on nii juurdunud mälu kirjandussagarasse, et aina ootad, kuigi tead, et ei pea. Tegelikult oli päris vanade novellide lõpus tõepoolest hoopis moraal, mis ei viita mitte tagasi, vaid kõrgemale, igaveste väärtuste poole nagu Algusel.)

Kolmas rühm võiks olla absurdsed mudelsituatsioonid, mida on eesti novellis ehitatud vähemalt Valtonist alates. Siia mahub osa anekdoote, aga lisaks ka lood, mis selle määratluse alla ei klapi. Näiteks Urmas Vadi „Küla“, lugu absurdsest luuletajate külast, kus fanaatiliselt hoitakse oma luule puhtust ja kõige hullem süütegu on võtta oma luulesse võõraid mõjusid. Selliste lugude probleem on selles, et kui autori nipp selge, siis pole enam huvitav. Nii ka Vadi luuletajatega. Huvitavam minusugusele oli P. I. Filimonovi „Viies“, lugu teadushullust mehest ja esoteerikasse kalduvast emast, kes eksperimenteerivad kumbki omal moel inimesega, kellel on väidetavalt viies veregrupp. Üldse tundusid mulle venekeelsed autorid kuidagi huvitavamad…

Neljas rühm on lihtsalt jutustused. Puhas realism. Ilunäiteks sobib siin Tauno Vahteri „Taevas Tartu kohal“. Uusaastaöö Tartus, kus avanevad inimeste varjatud küljed. Kuigi stseenide algused võiksid viidata traagika võimalusele, viiakse need siiski kerge ja rahuliku lõpuni. Lugu libiseb nagu suvevein või õhuke õlu ja ongi kena õlle kõrvale lugeda, aga pole mu arust päris selle kogumiku asi. (Muidugi, jutustused võivad olla ka traagilised ja kurvad, nagu Lilli Luugi „Kolhoosi miss“ oma nõukogude aja depressiivse külaga, mis suudab luua üpris usutava atmosfääri, vähemalt kui vanem lugeja oma mälestusi juurde paneb.)

Ja lisaks on kogumikesse pandud hulk lugusid, mida valitsevad assotsiatsioonid, mõttekillud, pähe tulvavad mälestused jms. Mõni mälutaja piirdub ühe jalutuskäigu piltidega, teine proovib kogu elu ära assotsieerida (eriti lapsepõlv on armastatud). Mõni tegeleb enda eluga, teine enda loodud kirjandusega. Mõne assotsiatsioonid voolavad, teise mälu jupsib, hüpates siia ja sinna. Ausalt öeldes ma ei tea, miks kirjanikud arvavad, et näiteks nende mõtted Kalamajas kõndides on kuidagi huvitavad? Juba järgmisel leheküljel on eelmine mälust kadunud. Aga mõned head lood siin siiski on. Näiteks Jüri Kolgi koroonaaja üksindusest rääkiv „Ton“, mis õnneks ei vaju ka lihtsalt koroonalooks, vaid tõuseb suuremaks üldistuseks üksindusest. (Üldse, Kolk oli huvitav, ka „Namaste“, absurdsed tegevused kummalises ajas.) Aga kõige huvitavam neist oli Andrei Ivanovi „Katkine mängusõdur“. Kuigi assotsiatiivne tekst, on just see nagu luuletus. Mitte küll sonett, aga vabavärss.

See võiks ju olla novelli kolmas põhiliik, modernistlik, assotsiatiivne tekst, mille lähteks ennekõike Joyce’i novellid ja „Ulyssese“ osad. Aga siinsed autorid ei kanna enamasti välja. No ei ole Joyce, ei ole.

Eraldi rühmaks võiks võtta elavad klassikud. Sauter, Kivastik, Raudam, Heinsaar, Kangro, kõik oma tüüpilises headuses ja veaduses. Sauter on ikka vabakäelõige elust koos viina ja armastustega, Kivastikult on kurb koeraelulugu ja Raudamil on ikka Raudami mälu. (Keset Sauterit hakkas mind huvitama, kui palju ropendatakse, kepitakse, türatakse, vitutakse jne. Vähe. Väga vähe.)

Ehk huvitavam teistest oli Heinsaare „Uuk“, maagiline absurdi kiskuv realism oma arusaamatut sorti kääbusega (kes meenutab küll rotti, rotid teadupärast armastavad läikivaid asju). Aga lõpeb lugu siiski ilusasti. Mina hakkasin poole loo pealt ootama midagi võigast, näiteks, et kääbus hammustaks ja inimesed kooleks.

Aga samas, kõik nad mahuvad ilusasti eesti novellide maailma. Midagi ei jää eriti üle. On see sellest, et nende kirjutusviisid on juba vähemalt poolpehmelt üle võetud? Erineb Kangro. Elust mahakirjutamine on tavaline asi. (Lugege lihtsalt kõrvuti novelli „Sõjareporter“ ja Sirbi kirjatööd „Kuidas me julged olime“.) Aga mängu tuleb arrogantsi ja iroonia kummaline segu kirjanikuelu ja iseenda üle. Tülpimus ja terav iha, üle piiri minekud, eneseanalüüs koos tegutsemisega. Inimene, kes ei saa raamatutest välja, keda painavad võõrad hääled ja see, kuidas ta ise väljapoole paistab. Seegi on juba erilisem. Aga kõige olulisem on teravus, julgus panna kõik mängu. Räige sõna ja kime hääl. Kangro eristub nii teravalt, et lugeja satub äkki nagu võõrasse kultuuri. Samas on selge, et ilma temata oleks viimase kümnendi eesti novell teistsugune. Nagu ta oleks teistsugune ilma 1990. aastate Sauteri või sajandivahetuse Heinsaareta.

Kas see on paremik aasta novellidest? Ei tea. Ma ei ole kõiki aasta jooksul ilmunud novelle läbi lugenud. Nii neid kogumikke lugedes kui mõnd vana üle vaadates tundus alguses, et tegu on algajate või vähemalt noorte kogumikega, mille ülesandeks uusi andeid avastada (uusi andeid maha, teie vedelvorstid!), aga autoreid kokku lugedes sai pilt teistsugune. Ja ka uued nimed kipuvad korduma. Miskipärast jäi tunne, et tegijatel on näpud põhjas.

Välja paistab, et on otsitud erinevaid hääli, teemasid, lähenemisviise jne. Kui mõelda praegusele ajale, mil igaüks on endale oma pisuhänna loonud ja silitab palehigis seda, siis on pilt ju hea. Igaüks võib ise valida ja otsustada, vaimustuda ja sõimata. Ainus ühendav kriteerium paistab olevat lühidus, keskmiselt kümmekond lehekülge lugu, mis on kindlasti lühem kui tüüpiline novell. (Kogumike sabas on artiklid novellist ja autorite tutvustused. Artikleid ma siin ei vaata. Tutvustused on stiililt nagu Vikerkaares, natuke napakad ja sellisena otsekui tutvustuse mõttetusele viitavad.)

Kas jäi tunne, et nüüd olen saanud võimsa kogemuse, tundetulva, mälestused? Aus vastus on ei. Õlle puhul on kõige tähtsam see, et õlu peab joojat küljes hoidma. Sama asi on kirjandusega. See peab lugejat küljes hoidma. Kümmekond lehekülge ei ole just pikk aeg küljes hoidmiseks, ehk ühe õlle jagu. Kokku nelikümmend lugu, aga liiga paljud ei hoia küljes. Tekib tahtmine lausetest üle hüpata. Meelde jäid ennekõike anekdoodid, mis pärast panid siiski õlgu kehitama. Ja kaasa haarasid vaid vähesed. Muide, mingil hetkel tekkis mul tunne, et suur osa neist lugudest sobiks hoopis paremini audioraamatuks.

PS. Lugemisega kusagil poolte kogumike peal olles hakkas mulle tunduma, et ühes loos on kontsenteeritult koos kõik, mis autoritel öelda on. Või peaaegu kõik. See lugu on Ivanovi „Katkine mängusõdur“. Panen igaks juhuks selle lõpu siia: „…ja meie, koormatud igasuguste tarbetute paberite, esemete, korterite, dokumentide, ideede, grantide, romaanidega, mälestustega kunagi ära põletatud käsikirjadest, läheme õnnelikult põhja.“

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi