Mateeria kummardamisest ja hinge vangistusest

ANETE KRUUSMÄGI

Elo Viiding. Assisi luulet. Tallinn: EKSA, 2021. 62 lk. 10.99 €.

Oli kuum septembrikuu päev, kui astusin San Francesco kirikusse Assisis. Kiriku lagi oli võõbatud siniseks ning sellele joonistatud kuldsed tähed. Aeg-ajalt kõlas võlvide all preestri vali hääl: „Silencio!“

Mäletan, kuidas seisin Santa Chiara kitsas hauakambris ja mind tabas taas see tunne, mis mind pühakodades ikka ja jälle valdab. Et ma olen nii väike. Et olen osa millestki suuremast. Et olen nii lähedal mingile mõistmisele.

Elo Viidingu luulekogu „Assisi luulet“ viib mind tagasi sellesse kauguses roosalt kumavasse Kesk-Itaalia väikelinna, kus tegutsesid Püha Franciscus ja Püha Klara. Viib tagasi küsimuse juurde: mis on püha? Mis on see, mida ma pühakodades tunnen, ja kuidas sellest rääkida?

Juba eessõnas kirjutab autor, et õigupoolest pole pühadust võimalik sõnadega kirjeldada. Seda saab ainult „puhverdada, mahendada“.

Avaluuletuses „Püha Klara“ asetatakse lugeja kitsukesse katakombi ja kutsutakse üles mõtisklema mateeria ja käegakatsutava üle. Ühest küljest on kõik materiaalne paratamatus. Me ei saa elada, praadimata muna. Ilma selle näruse kehata poleks me võimelised midagi kogema, midagi looma. Teisest küljest oleme õppinud käega katsutavat ülemäära kummardama ning see pole vaid kaasaegse inimese probleem. Sajandeid on palverändurid kõndinud Püha Klara haua juurde abi saama. Nii teebki luuletaja justkui inimeste üle nalja, kui ta Püha Klara häälega kostab „Aga ma pole ju seal!“ (lk 13).

Usk on ju teatavas mõttes inimeste lollitamine. „Keisri uute rõivaste“ stiilis veendumus, et me kõik näeme või tunneme midagi, ning sageli on need lollid ja lapsed, kes julgevad välja öelda tõe: „See on ju ainult kuju, see pole päris muumia!“ (lk 14). Uskumiseks ei pea õigupoolest kuhugi minema. Jumal ja pühadus on igal pool, kõiges ja kõigis.

Edasi nihutab autor vaatepunkti pühakult tema vanemale. Oleme korraga Püha Klara ema nahas, kes ei mõista oma tütart: „Kuhu sa läksid, Chiara?“ See vaatepunkt toob pühaku meile lähemale. Kui praegu kummardavad usklikud pühakute poole abi saamiseks, siis kas oleksid needsamad usklikud pühakut mõistnud, kui see oleks olnud nende enda laps? Vanemad on sageli need, kes meid kõige rohkem armastavad, aga ka need, kes meie valikud kõige kiiremini hukka mõistavad. Ehkki praegu võinuksid need vanemad oma laste üle uhked olla, paistis rändjutlustajaks hakkamine tol ajal neile rumaluse ja nende au rüvetamisena.

Luuletused „Mida sa mõtled, Chiara?“, „Kuhu sa läksid, Chiara?“ ja „Mis sinuga lahti, Francesco?“ mõjuvad oma korduvas rütmis mantra või itkulauluna. Oma lihtsuses kirjeldavad need niivõrd tabavalt vanema valu ja arusaamatust „kaduma läinud lapse“ üle. Vanemal pole muud kui vastuseta küsimused.

Luuletaja jätkab hinge ja mateeria teemal. Hiljuti lugesin Instagramist ühe tuntud mentori küsimust: „Oleksid uuesti gümn lõpetaja, mis kõrgharidusest alustaksid? Jätame südame välja“. Ja miski selles lihtsas küsimuses resoneerus Viidingu koguga. Luuletuses „Eremo delle Carceri“ kirjeldab Viiding, kuidas raha, rikkus ja omamine justkui lämmatab hinge ja suretab inimese. Raha tagaajajad on justnagu zombid. Ning tõesti, mis me oleme, kui jätame südame välja? Rahamasinad, elavad surnud.

Sama temaatikaga tegeleb ka luuletus „Surnud luuletajale“, kus luuletaja küsib, milleks meile üldse keel ja meel. „Mida me teeme seal koolnukangestuses, krampunud lihaste pidevas karistamatuses, selle keele ja meelega, mis ei mahu, mis ei teisene, mis on juhmile tõlkimatu, mis pole isegi end suuteline vahel väljendama? Elame eludeülest elu kesk olme koolnukangestuses olevikku, kus iga palverändur teeb meist õigemat asja?“ (lk 36).

Aga hingeküsimused, vaimu ja keele, olmeülesed mõtted lükkab tänapäevane finantstark inimene elegantselt kõrvale: „Saab läbi ka niisama, saab seisundita, saab selle kõige olemuslikumata. Saab, alati saab! Sai blokaadi ajal, sai koonduslaagris – kuradi seisundi tagaajaja, mõtle, mida sa nõuad!“ (lk 36).

Materialismiga tegeleb ka „Montella“, mis kõneleb sellest, kuidas Franciscuse kott laborisse saadeti, et välja uurida, kas tegu oli ikka tõepoolest tema kotiga. Justnagu oleks sellel mingi tähtsus. Inimesed on pööranud oma pilgu välisele, tühisele. „Kas te ei võiks lihtsalt uskuda? Miks annab teile kindluse labor ja mitte teadmine? Mis tähtsus on kotil, kui see sisaldas leiba. Mis tähtsus on minul? Selle tõi ingel!“ (lk 26).

Meie fookus on nihkunud, arvame, et suveniirid, mida kingime sugulastele, on tõestus sellest, et oleme head. Arvame, et mateeria teeb õnnelikuks, vabastab. Tegelikult oleme aga oma hinge vangistanud. „Andke oma hing ometi vabaks! Mängige mõtetega, ohtlikult, nii nagu mängisin mina“ (lk 27). Nii mõtiskleb Franciscus, kes seda hullust pealt vaatab. Ta sõnad rahakultusele vastandudes on nagu kaasaegse enesearengutreeneri mõtted, kes suunab meid märkama väikseid asju enda ümber, olema tänulikud ja viibima hetkes.

Aga mis siis oleks võti materialismist välja? Võib-olla tõesti mõtlemine ehk mõttega mängimine, budistlik pühaduse ja jumala tunnetamine kõiges ümbritsevas. Sest ka ristiusk on autori käsitluses vahetuskaup. Usutakse ikka eelkõige enda päästmise eesmärgil.

„Un bacio“ räägib näiteks risti suudlemisest ja missadel käimisest, lootuses, et kui teen nii nagu vaja, saan selle, mida soovin. „Et minul oleks hea. Et meie perel oleks hea. Et me saaksime, mida me tahaksime. Un bacio! Mina! Meie!“ (lk 28).

Luulekogu viimane mahukam osa „Seitse surnut“ viib meid mõtteliselt tagasi Püha Klara katakombi, kuid vastupidiselt pühakutele lahkab autor nüüd oma surnuid – nii neid, kes päriselt lahkunud, kui ka nn elavaid laipu või inimesi, kes poeetilise mina jaoks on kadunud.

See tsükkel mõjub nagu Viidingu enda pühakute loetelu.

Surnuid on igasuguseid. On vaimseid ja vereühendusi. On punkareid ja endisi kallimaid. Kõige viimases luuletuses tekib aga tunne, et autor räägib suhtest iseendaga, soovist jõuda enda alateadvuseni, seletada ennast ära, mis on aga võimatu, hõlmamatu, hulluks ajav.

Proosaluuletuste kujundikeelest jäävad eelkõige meelde välgud ja nooled. Tihti korduvad need kujundid luuletuse lõpus. Näiteks luuletuses „Kahetsus“ on rida „See, keda nool ei taba“ ja luuletus lõppeb sõnadega „Lase talle nool südamesse“ (lk 20). Sama näeme ka luuletuses „Püha Klara“. Sealt leiame read: „Ja sisistab tüdrukule: „Tasa!“, ta kardab, et Jumala välk võib teda sealsamas tabada, võtta temalt ära kõik, mis tal on.“ Sama teksti lõpust aga: „Mingit välku ei tule, vaid SEE läbistab!“ (lk 14).

Ka Viidingu luuletused mõjuvad kui vibunooled või välgud. Nad tabavad väga täpselt, lasevad lugeja hõlpsalt luuletaja poeetilisse maailma. Samas ei läbista lugeja tähendust ühekorraga, vaid pigem jääb see ta sisse keerlema.

Teine meeldejääv kujund on tuvi. Selle leiame luuletustest „Kahetsus“, kus väike Franciscus isegi tuvi ei taba, teenides nii ära isa pahameele. Selle asemel otsustab Franciscus hoopis tuvina lennata. Tuvi kirjeldatakse luuletuses nii vabana ja võitmatuna kui ka lollaka pähesittuva jobu ja päevavargana, mis mõlemad iseloomustavad seda, kuidas võib näha üht pühakut.

Kogu on põnevalt üles ehitatud – luuletaja vaatab maailma läbi kitsukese Püha Franciscuse kiriku lukuaugu ja teeb pühaduse mõiste ka meie paganlikule mõttelaadile käega katsutavaks. Selles on täpselt õiges koguses ühiskonnakriitikat, kohalikku eluolu, usuteemat ning inimeseks olemise valu. Luuletused ei korda end mõtteliselt ja jõuavad suurejoonelisse kulminatsiooni – kirikutorni. Väga meeldis ka viimane tsükkel surnutest, mis viis lugeja Assisist ära, novembrikuu lörtsi, külma rongi, Prahasse, Berliini ja Stockholmi kruiisile. Kõik see kokku mõjub kui uni, vahepala, isiklik kõrvalepõige, mille kaudu poeetiline mina jõuab tagasi endasse, tagasi praegusesse hetke. Kohati tunduvad need luuletused oma toonilt isegi liiga teistsugused, liiga võõrad, aga lõpus sulanduvad siiski orgaaniliselt kokku ladinakeelseks palveks, üksikisikuks, kes ei ole tegelikult kunagi üksi, vaid on alati ümbritsetud oma surnutest.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi