Kohtumine tundmatuga

URMAS VADI

EDASI NOVELL. 33 lühijuttu. Koost. Valner Valme. Tallinn: Rahva Raamat AS; Edasi.org, 2022. 427 lk. 19.99 €.

Kõik kirjutavad novelle! Korraldatakse erinevaid novellikonkursse (Edasi, Värske Rõhk, Puänt). Lisaks autorite soolokogudele ilmuvad kogumikud (juba viis köidet „Eesti novelli“, „Armastus pärast ja teisi lugusid“). Tunnet, et kõik kirjutavad novelle, kinnitab ka „Edasi novell“, kus, nagu pealkirigi ütleb, on 33 juttu. Pooled kirjutajatest on väga või üsna tuntud, teine pool pigem vähe tuntud või lausa tundmatud. Võimalik, et kirjutamisindu on soodustanud ka viimased koroona- ja karantiiniaastad, sest mis sa ikka üksi toas muud teed kui hakkad kirjutama. Ja see on palju parem kui hakata näiteks üksi viskit jooma ja sirgeldada siis midagi lolli kellegi Facebooki seinale. Kirjutamine on ka keskkonnale üsna ohutu tegevus, kirjutaja jalajälg on peaaegu olematu, eriti kui ei ole vaja neid novelle hiljem ära trükkida. Aga kui te nüüd ootate mult hala, et miks küll inimesed nii palju jutte avaldavad – ärge avaldage, kes teid lugeda jõuab, miks te, oskamatud inimesed, võtate ette selle raske tee, te ju ei hakka endal ise hambaid puurima, miks te siis arvate, et saate hakkama novelli kirjutamisega! – siis sellist hala üldse ei tule. Minu jaoks ongi selle kogumiku suuresti huvitavam osa justnimelt need nii-öelda tundmatute autorite tekstid. Ja see pole mul mingi spetsiifiline huvi, nagu mõni loodusteadlane tahaks avastada eriti kummastavat kooslust või väärvorme. Enamasti on jutud selles raamatus hästi kirjutatud, ei ole lause, stiili ega loojutustamise poolest kohmakad. Tõsi, kogumik on paras matakas, 432 lehekülge. Kui oleks näiteks 342 lehekülge ja välja oleks jäänud paar tuntud ja tunnustatud kirjanike juttu, oleks veel parem.

Edasi on algusest peale tahtnud kujundada endast ajakirja, mis oleks mõistlik ja meeldiv. Halbadest asjadest seal ei räägita, või kui räägitakse, siis kuidagi arukal ja soojal toonil, umbes nii, et kuuma panni võetakse ahjust välja ikka pajakinnastega. Edasi on ajakirjanduslikule kollasele värvile andnud uue varjundi. Ja võimalik, et see hoiak ja vaade on andnud ka novellikirjutajatele teatud lähtepunkti, lugude üldist tonaalsust kannab peamiselt kas huumor või leebe nukrus, või siis ollakse rahulikult tõsised. Keegi ei kriibi suure naelaga vastu vana roostetanud tünni, siin pole vägivaldset seksi, ei nüsita veene, verd ei lenda, autorite seast puudub Maarja Kangro, kellel oleks kohe ridikülist võtta haamer, et astuda lähivõitlusse. Isegi Peeter Sauter on nende kollaste kaante vahel kuidagi soe ja sulnis. Ja tegelikult mulle see leebe vaib siin meeldib. Isegi sedavõrd, et algul otsustasin arvustuses rääkida ainult nendest novellidest, mis on mulle südamelähedased…

Aga lõpuks ikkagi mõtlesin, et see poleks aus, või siis lihtsalt hakkas minus pead tõstma üks vana tige ja hapu vanamees, kes ütles mulle: Urmas! Kas see ikka on õige!? Kui elu näitab sulle end kogu oma mitmekesisuses, miks sa seda siis vaadata ei taha!? Ja seesama vastik hapu vanamees käsib mul kohe välja öelda, et üks mõttetu ja tühi käiamine selles kogumikus on Mudlumi jutt „Naiste saun“. Ma ei tea selle loo tagamaad, võimalik, et esmalt ilmus jutt Edasi ajakirjas, kus numbri teemaks oli saunaskäimine või hügieen laiemalt. Ja Mudlumil telliti sauna-teemaline veste ja paluti kirjutada kõigest, mida ta saunaga seonduvalt teab ja mäletab. Raske on ette kujutada, mis paneks kedagi iseseisvalt sellist lugu kirjutama. Pean siinkohal küll üles tunnistama, et minu jaoks pole ilukirjanduses esseistlik-mõtisklev-heietavad tekstid ka muidu väga paeluvad, samuti näiteks puudub mul soolikas Õnnepalu vaikelude tarbimiseks. Mind paelub, kui tekstis on sündmused, suhted, dialoog selle laiemas tähenduses, mitte monotoonne ja sündmustevaene tekstipanemine, kus keegi lehekülgede kaupa kirjeldab tapeedimustrit ja näitab, kui oskuslikult ta seda teeb ja mida kõike tapeedi kaudu öelda oskab. See on minu jaoks veidi nagu edev asi teha ja tüütu lugeda. Aga tõsi on seegi, et parimatel hetkedel oskan ma ka sellistest mõtisklevatest pajatustest rõõmu ja naudingut tunda. Kui võtta võrdluseks see Edasis ilmunud novell ja tekst, millega Mudlum kirjandusse tuli, „Minu tädi Ellen“, siis väliselt on kõik justkui samamoodi, sisemiselt aga mitte. Ka „Elleni“-jutt koosneb ruumi ja detailide kirjeldustest, kuid see on tundlik ja läbi tunnetatud tekst, sisemiselt laetud. „Naiste saunas“ on jäänud vaid võte, oskus kirjutada ja teksti kedrata. Ainuüksi sellest ei piisa, et keegi on elanud, et on mälestused, elukogemus ja ta on saunas käinud. Mulle meenub mu enda vanaema köök, kus oli plekist valamu ja külmaveekraan, mida ei saanudki lõpuni kinni keerata. See Mudlumi lugu on nagu see veekraan, mis muudkui tilgub, käsi veel kirjutab, aga mõte ja tunne on lahkunud.

Ka Vahur Afanasjevi jutt „TA“ jääb minu jaoks suletuks. Vastupidiselt Mudlumi loole on „TA“ küll pingestatud, ehk isegi liialt, liiga suuresõnaline, suuretundeline, millest tekib omakorda ootus, et selle seest on kasvamas välja hiilgav idee või lõpetuseks võimas puänt, aga kahjuks puuduvad mõlemad. Kogumiku jaoks on liiast ka Olev Remsu jutustus „Uudismaa, uudismaa“. Ütlesin meelega jutustus, sest seda ta on, pole novellile omast teravikku. Samas on see lugemisena väga mõnus ja roadmovie’lik kulgemine, kuid sobiks pigem mõnda Remsu reisiraamatusse. Nende kaante vahel aga on ta proportsioonist väljas ja eraldi nagu tuhaplokk telliste seas. Kui keskeltläbi jäävad jutud kümme-kahekümne lehekülje kanti, siis Remsu oma on 55 lehekülge. Kuid see kriitika pole muidugi mõeldud Remsule, vaid toimetajale. Teine veidi tasakaalust väljas jutt on Armin Kõomäe „Viirus“. Huvitav, kui see ilmus Kõomäe raamatus „Perifeeria kangelased“, mis on külluslik kogum väga lühikesi ja vaimukaid lugusid, mis koos mõjusid üksteist toetavalt nagu pasunakoor, kus ükski vile pole liiast, siis siin kogumikus mõjub ta oma lühiduses liig sketšilikuna.

Kui nii kirvega lüüa, siis tundub, et naisautorid (19) siin raamatus on vaimukad, mehed (14) pigem kurvad. Kuigi osa meeste lugudest lõpeb ka puändiga, siis otsest naljategemist nalja pärast pole, kui välja jätta ehk Olav Osolini jutt. Kindlasti saab mu väidet ka lihtsalt ümber lükata, tuues näiteks, et samal ajal Eva Koff pole üldse naljakas, on hoopiski veidi melodramaatiline, või et Laura Kalle jutt „Meil vedas“ on kantud pigem ärevusest ja lõksus olemise tundest. Ka Kristel Mägedi-Vaigu novell on sünkjas ja hapukas. Merilin Jürjo lool on juba pealkirjaks „Antidepressant“. Ja tegelikult on sarnase aine mõjusid tunda ka Andra Teede jutus. Aga Kertu Moppeli, Piret Raua, Ave Taaveti, Mari-Liis Müürsepa, Mari-Ann Kassi, Aurelia Aasa, Meiu Mündi, Ester Urbala, Susan Luitsalu novellid on vaimukad ja teravmeelsed ning lasevad sel väsinud ja lõõtsutaval maailmal veidi vabamalt ja kergemalt hingata. Kas sellest just saab teha mingeid suuremaid üldistusi, et on tulemas vallatu ja meeldivalt vahune lühiproosa-laine, aga igatahes selles raamatus määravad need autorid peamised jõujooned. Jah, mehed seevastu on siin tõesti pigem nukrad ja üksildased, nagu oleks rahakoti või südame ära kaotanud, tegelikult ikka selle teise. Muidugi ei saa nendegi puhul öelda, et kõik oleks ühtlaselt kurblik-hall, aga mingi luhta mineku või käest libisemise hoog on sees nii Mait Vaigu, Jan Kausi, Urmo Jaanimäe kui Jüri Kolgi lugudes.

Nagu öeldud, paljud tekstide autorid olid mulle tundmatud – kas üldse või siis vähemalt tekstikirjutajatena (Mustimets, Osolin, Münt, Kalle). Aga tundmatuse-motiiv jookseb läbi ka enamikust novellidest. Midagi võõrast, ootamatut ja sageli ohtlikku hakkab end lahti või peale rullima. Ja see juhtub hetkel, kui inimene on enda mugavuskeskkonnast välja tulnud, avanud tundmatule oma korteri-ukse, läinud kas provintsi või külla või lausa metsa, kus tuntakse end habraste ja abitutena, möllavad loodusjõud, kaob aja- ja suunataju. Tõsi, Merilin Jürjo jutu üks depressiivne tegelane avastab enese jaoks metsa kui uue antidepressandi, aga enamasti on mets selles kogumikus ohtlik, jahe ja okkaline, ka lumine. Avardub ka tegelaste sisemine mets ja elustuvad sealsed painajad. Jah, mets on eestlase hingemaa, kus kohtutakse sellega, millest ei tihka rääkida isegi oma parimale sõbrale. Juba meie klassikud ütlevad, et pole vaja metsa minna, seal on metsavennad või hundid, vanapaganad, puugid, mürgised juurikad, sääl on ämblikuvõrku ja nõge. Jah, juba Juhan Liivil oli mets ees, see tegi ta haigeks, puudus avar perspektiiv, vaene luuletaja pidi sumpama võsas. Oskar Lutsu „Nukitsamees“ ja „Soo“ ütlevad, et parem on seeni ja marju osta turult, seda kinnitab ka Toomas Hussari film „Seenelkäik“. Sellestki raamatust saab selgeks, et loodus on oma stiihilisuses ohtlikum kui inimene. Või on see ehk puiduärimeeste vandenõu lasta metsa sellisena kujutada, et saaks raiemahte suurendada ja nii Eestimaad vähem kardetavaks muuta?

Kõige suurem ja lõplikum loodusesse eksimine selles kogumikus leiab aset Toomas Jürgensi jutus „Looduslik valik“, kus urbaniseerunud ja omadega veidi sassis mees avastab ühes Eestimaa metsas niiöelda Bermuuda kolmnurga. See on mõnusalt hiiliv lugu, mis ei anna end kohe kätte. Hakkasin juba arvama, et novell kisub ühetiselt sotsiaalkriitikaks ääremaastumise-linnastumise teemal, aga ta jääb siiski meeldivalt ambivalentseks ja saladuslikuks, siin on parasjagu irooniat ja mahedat süngust. Indrek Mustimetsa loos „Kukeseened kerges õlis“ toimivad inimene ja loodus kõige paremas kooskõlas. Loo alguses tekib ootus, et kohe-kohe juhtub midagi noir’ilikku, kusagilt laukast või puu tagant hüppab välja keegi trikster või lihtsalt külajoodik, kes kargab metsa läinud seenelisele kallale, aga midagi sellist ei juhtu. Tegelikult ei juhtugi selles loos midagi muud, kui et üks naine korjab seeni ja müüb need pärast maha ja siis kusagil Pariisi uhkes restoranis pakutakse neid kerges õlis. Isegi seal restoranis ei toimu seeni söönud inimestega midagi, nad ei hakka oksendama ega lämbuma, neid ei taba suured elumuutused ega valgustus. See on üks sedasorti lugu, mis on üles ehitatud jutustamise mõnule ja idüllile, olgugi veidi asotsiaalsele, aga idüll seegi! Ja siin rikuks pöördelise sündmuse sissetoomine kogu ilu.

Ka Peeter Sauteri „Lumememmearmastuses“ kohtutakse loodusjõududega, minnakse metsa ja jäädakse autoga lumme kinni. Loo dilemma seisneb selles, kas peale jääb külm või ligimesearmastus, ehk kas jätta taksojuht oma autoga hange ja ise koju minna? Kui Sauterile on ikka ette heidetud, et ta lood ei alga ega lõpe, vaid muudkui kestavad, siis see novell on väga hea vastupidine näide. Algab ja lõpeb, ja lõpeb väga-väga täpselt. Sama saab öelda Urmo Jaanimäe jutu „Hoor“ kohta, mis pole ehk autori parimate seast, aga on väga täpselt viimase sõnani üles ehitatud lugu. Nii mõnegi teise loo puhul on tunne, et annaks veel midagi edasi arendada, näiteks Kertu Moppeli muidu tõeliselt leidlik ja vaimukas novell „Laulupeolised“. Paar juttu jälle võiks juba veidi varem ära lõppeda, näiteks Kristel Mägedi-Vaigu somnambuulne ja lauselt veidi konarlik „Roheline järv“. Kui aga veel Sauteri juurde tagasi tulla, siis meelelaadilt on ta siinne lugu kuidagi sume, väga ei ropendata, liiga palju ei jooda, keppi ei tehta. Üsna erandlik Sauteri puhul on seegi, et loo peategelaseks on naine, mis on muidugi ju tore, aga antud juhul siiski jutu üks miinuseid, sest temast kõlab ikka läbi veidi räme ja vahest mitte nii väga naiselik Sauteri hääl. Umbes nii, et punamütsike on läinud vanaemale külla ja siis tekib kerge kahtlus, kas räägib vanaema või hunt.

Loona mitte nii paeluv, aga inimene versus loodus vaatepunktist huvitav on Paul Hubert Kotli „Immigrandid“. Kui teistes looduselugudes on floora ja inimene ikka eraldiseisvad nähtused, siis selles jutus, kus tegelasteks on kaks põgenevat venda, ollakse oma identiteediga jõutud sinnamaale, et enam ei nähta ennast inimesena: „„Loodusega ei räägita. Loodus on see, mis sööb sind seest või väljast, närib sind täiesti ilma kõrvalise abita rootsuni paljaks.“ Ja meie, väikevend, oleme loodus“ (lk 314).

Metsast välja tulles jõuame jälle ühte veidi kummalisse ja ohtlikku kohta – alevisse, kus metsa lähedus on veel selgesti tuntav. Taolisi kolkalugusid on kogumikus omajagu, ja nagu metsalugudes, on siingi läbivaks motiiviks eksinud linnainimene, kellega hakkavad toimuma mitte just kõige meeldivamad asjad. Piret Raua vaimuka ja nukra „Pingi“ tegevus leiab aset küla tantsupeol. Memmekesed kutsuvad minategelase enda kõrvale istuma ja sinna ta jääbki, nagu korvpalli varumängija, ainult et tegemist pole pelgalt üheõhtumatši, vaid millegi põhjalikuma ja saatuslikumaga. „Pink“ on võluv lugu. Kui nii mõneski varajasemas Raua novellis on esikohal pigem vaimukus ja mingi nõksu või nipi peal sõitmine, siis siin saavad kokku iroonia, kaastunne, elukogemus, kõik need asjad, mis ühes väga heas jutus olema peavad. Üks külapidu kogu oma suletuse ja kiivuse, kuulujuttude ja kõige kohal lehviva kolkamentaliteediga leiab aset ka Susan Luitsalu jutus „Üldse ei saa vedama“. Nagu pealkiri ütleb, ega ei saagi neil inimestel seal vedama, aga lugu ise veab kenasti ja on mõnusalt mahlaka lõpuga, nagu annaks üks vuntsidega mammi sulle rammusa ja matsuva musu. Lisaks Luitsalu loole on Raua jutuga lähisuguluses ka Mari-Liis Müürsepa „Mänd“. Mõlemas loos küünitab ja haarab inimese järele mets juba töödeldud puidu näol. Raual saab saatuslikuks, et pingile üldse istuti, Müürsepa loo peategelane ise on männist põrandalaud, kes on sattunud diskosaali põrandasse ja näeb inimelu omast perspektiivist. Võte, et heast peast hakkab rääkima üks põrandalaud, võiks ju olla lati alt läbiminek ja mõjuda kirjandustunni ülesandena à la kui need seinad saaks rääkida. Aga see, kui lahedalt ja käed lahti on see jutt kirjutatud, teeb teksti väga naljakaks ja ühtlasi inimlikuks, sest ka põrandalauad otsivad lähedust! Puu ilmutab end ka Piret Palutederi loos „Õunamähkurid“. Siin on tolleks tundmatuks ja samas ka ohu allikaks üks vana õunapuu. Tekib vastuolu linna ja vana puu vahel ja kaotajaks selles võitluses jäävad linnaelanikud. On huvitav mõte, intriig, tegelased ja sündmused, aga siiski jääb jutt liiga konstrueerituks ja üsna keskpäraseks.

Kindlasti tuleb nende alevilugude juures rääkida Mait Vaigu novellist „Muusikaõpetaja“. Jälle kohtub linnainimene millegi saatuslikuga, peategelane läheb kodukanti. Paarist napist lausest saab aimu, et mehe hinge- ja pereelus on asjad halvasti, kohaliku kooli muusikaõpetajaga tekib suhe, mis käriseb, vindub ja valutab. On pelgalt linnainimese romantiline ettekujutus, kuidas maale ja loodusesse minnes saabub rahu. Ka Vaik lausub oma loo lõpul igatsevalt: „Oleks tahtnud, et aeg olnuks nagu ruum, kuhu saab tagasi minna, minna tagasi eelmisesse nädalasse nagu tuldud tuppa, aga võibolla veelgi kaugemale“ (lk 83). Kuid kogu selle loo meelsus ütleb juba algusest kuni lõpuni – ega ikka ei saa, asjad on nagu nad on! Häiriv lugu, mis jääb päris pikalt hinge kriipima. Spliini, poeesia ja mingi proletaarse argipäeva sulam – seda oskab Vaik kokku valada! See on läbivalt olemas nii tema laulutekstides, mis minu jaoks on ühed kõige paremad laulutekstid üldse, kui ka tema proosas, mille lugemisega seevastu on mul olnud raskusi just teksti konaruse pärast. Ikka on olnud tunne, nagu sööks mõnusat metsseapraadi, aga siis satub hamba alla haavel ja siis veel üks. Aga „Muusikaõpetaja“ ja ka Vaigu viimane jutukogu „Simulatsioon“ on neist haavlitest vabad.

Üks üllatavamaid kolkajutte on Timo Treidi „Pujään“. Tegevus toimub kuuekümnendatel kolhoosis, kus keskseks tegevuseks on turba freesimine. Nii paiga (raba) kui meelelaadi (lihtne, masinist) poolest on see koht justkui suletuse ja perifeeria epitsenter. Ja siin tuleb mulle taas kasuks, et ma ei tea, kes on Timo Treit, ma ei tea, kui vana ta on, kas ta on ise kusagil kolhoosis elanud ja käinud turvast freesimas, aga see pilt ja õhustik, mille ta loob, on väga ehe ja lausa meelelis-aistinguline. Esmalt jääb tunne, et ehk ongi rõhk sellel, et anda võimalikult hästi edasi toonast argipäeva ja selle lõhnu, sest väliseid sündmuseid palju ei ole. Nagu öeldud, freesitakse turvast, parandatakse traktorit, rohitakse ja kastetakse aiamaal ja selle kõrvalt püütakse kasvatada lapsi. Aga mida enam lugu lõpupoole nihkub, seda selgemaks saab, et midagi toimub siin küll, kuid need sündmused on sisemised ja neid pole palju, ka on nad suhteliselt lihtsad ja peidetud sügavale, toimub pikaldane hõõgumine, sest peategelane on kinnine tüüp. Loo lõppedes asetub kõik oma õigele kohale ja saab selgeks, mis sorti suletuse ja kinnisusega on tegemist. See on mure oma laste pärast, soov ja oskamatus neid kuidagi kasvatada, lisaks on mängus paras ports passiiv-agressiivsust. Ka Eva Koffi „Ema“ tegeleb lapse ja vanema teemaga, tegevus toimub peamiselt alevis või väikelinnas viiekümnendatel. Leebe ja südamlik lugu, kus südamlikkus valgub juba peaaegu üle ääre. Ja kuigi töötab kenasti novellina ja on tekstina lõpetatud, jääb millegipärast mulje, et see on osa romaanist. Ehk sel juhul ei mõjuks poisi surm loo lõpus veidi vesiselt, vaid pikema teksti koosseisus kuidagi põhjendatumana.

Liikudes nüüd viimaks alevist päris linna, võiks arvata, et siin on kõik rahulik, aga muidugi ei ole. Nagu loomadel jääb elupaiku järjest vähemaks ja nad eksivad linna, nii on ka osas selle raamatu lugudes – tundmatu tuleb sulle ise linna ukse taha. Nii teevad näiteks Moppeli jutus kaks laulupeolist, kelle soov on korraldada vaimne-sisemine ja ülemaailmne laulupidu. Ja tegelikult ei saagi hästi aru, kes need laulupeolised on. On nad veidi loco’d või ufod või siis mingid imelikud rääkivad taimed. Kerge kahtlus jääb. Mari-Ann Kassi jutus on tuppa tunginud lepa-triinu ja siin me näeme, kui võõrdunud on inimene loodusest: esimene asi, mida sellises olukorras tehakse – helistatakse Metsloomaühingusse. Moppeli loos leidub lisaks vaimukusele ja situatsiooni tabamisele veel midagi: eestlus, kinnis-ideed, viisakusest kellegi imeliku jutu kuulamine ja sinna juurde näriv tunne, et su aega varastatakse avalikult päise päeva ajal. Kassi lugu seevastu jääb pigem ühe situatsiooni peale istuma. Ave Taaveti loos ilmub loodus linnainimese tuppa avokaado näol. Ja kuigi avokaado näib ohutuna, ta on roheline ja ümar, saame siin aru, kui ohutu ja pehme on tema kõrval inimene. Nimelt hakkab avokaado ühele kunstitudengile investeerimisnõustajaks ja taas leiab aset looduslik valik. Võite ise arvata, kumb peale jääb, kas kunstitudeng või avokaado. Taavet on äge, ta oskab hästi kirjutada ja teha nalja, ilma et see mõjuks otsitud naljatlemisena. Ka Tiit Lukki loos „Ring sulgus“ liigub ringi justkui seesama avokaado, mis tekitab vaimunõtrust. Tundmatu ilmub siin helikasseti kujul, kuhu on salvestatud kuuldemäng, mida kuulates proovib detektiiv leida ühele oma juhtumile lahendust. Kui muidu me oleme näinud paljudes lugudes inimese võõrdumist loodusest, siis siin saab selgeks, mis juhtub inimesega, kes ei oska analüüsida kirjanduslikku teksti. Tulemus on sama nagu eksinud seenelisega, kellel telefon on tühi, taskulamp koju ununenud, seljas vaid õhuke särk ning päike juba loojub.

Jah, linnas saavad inimese kätte üksindus, sundmõtted ja suletus, sisemiselt ekseldakse ikka kusagil provintsis või sellises võsas, et siga kah ei söö. Pealegi ollakse keskeas või liiga vanad ja targad, et midagi muuta, miski on jäädavalt kadunud või valesti, lisaks on veel pime ja külm. Andra Teede jutus „Kuidas ma tookord tulin tagasi“ saabutakse linna millegi uue ootusega, aga enne veel, kui taksost välja astutakse, on kohal vanad painajad ja tühjus. Millist ärevust ja vastakaid tundeid tekitab suuremasse linna kolimine, saab aimu Laura Kalle loost „Meil vedas“. Ka Jüri Kolgi „Surm Veneetsias“ on linna ja lahkumise lugu, minategelane hoiab kümne küünega kinni oma alluvast, ilmselt ainsast inimesest, kes on ülemuse ellu jäänud. Kolgil on olemas inimlik kaastunne, mis täidab ta lugusid ja ei lase ka sel jutul liigselt satiiri või ühiskonnakriitikasse laskuda. Kolgil on Veneetsia millegi kaduva kujundiks ja samamoodi on see ka Jan Kausi novellis „Julgus kaduda“ – „Mul on üks korduv unenägu. Viibin sõpradega mingis võõras linnas, võimalik et Veneetsias, võib-olla oleme tulnud biennaalile.“ See on nukker ja siiras lugu ühest arast inimesest, kel on tunne, et ta on lasknud mööda oma eluvõimaluse-armastuse. Ja eks ta ongi. Mulle väga meeldib, et Kaus pole oma lugu liigselt konstrueerinud, vaid laseb sel rahulikult voolata ja esile kerkida selgel ja kandval kujundil, milleks on fotol aegapidi ähmastuv naine. Omamoodi ogar-naljakas teineteisest võõrandumine toimub ka Ester Urbala „Metslases“, siin on asjad läinud nii kaugele, et meest ja naist ühendavad veel ainult talveks sisse tehtud seened, mida mees ohjeldamatult hävitab. Ilmselt on see linnainimese animaalne iha ahmida endasse veel midagi looduslikku.

Nagu looduses on aastaring ja kunagi kõik koltub ja kaob, nii sobib lõpetuseks rääkida ühest hääbumise loost – Meiu Mündi „Kunstiinimestest“. See on minu jaoks kogumiku üks mõjusamaid lugusid. Ta haarab oma ootamatusega, sest kui pealkirjaks on „Kunstiinimesed“ ja ka autor ise kunstnik, siis tekib eelaimus, et kohe saame lugeda kunstipoliitikast-intriigidest-alatasustamisest – ja mitte dementseks muutunud isast, kes ühel hetkel oli sulle lähedane, või siis tegelikult mitte nii väga, aga nüüd on ta pigem ees ja probleemiks, pole aru saada, kui palju ta kuuleb või aru saab. Lugu on hästi kirjutatud, parasjagu kõnelises keeles, ja igast otsast paistab läbi autori isiklik kogemus. Et selliseid lugusid kirjutada, ei piisa vaid fantaasiast, ja see teeb selle loo veenvaks. Siin ei norita kaastunnet, ei tegeleta arveteõiendamisega, ei anta hinnanguid, vaid räägitakse lugu, kargelt ja samas ka vaimukalt. Sealkohas, kus novellis kõlab too pealkirjas olev sõna, naersin ma südamest ja kõva häälega! Väga tabav on ka struktuur, lugu on liigendatud pildikesteks, mis reastatud küll kronoloogiliselt, aga nende vahel on mõtteliselt suured tühimikud. Need on justkui kusagilt mälu sügavusest üles kerkivad pildid, mis proovivad ühest inimesest, kellega väga püsivalt pole suheldud, tervikut kokku panna, mis muidugi pole võimalik. Need hetked on katkendlikud ja viimaks juba sedavõrd suurte vahede ja aukudega, et isaga suhtlusest jääb vaid formaalne helistamise kohustus. Ainuüksi juba selle loo pärast on hea, et kõik kirjutavad novelle!

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi