Mälujäljed pimeduses

LILLI LUUK

Carolina Pihelgas. Vaadates ööd. Tartu: Kaksikhammas, 2022. 296 lk. 23.50 €.

„Vaadates ööd“ on tunnustatud luuletaja esimene romaan, millega autor kehtestab end nüüdsest ka prosaistina ja teeb seda veenvusega, mis edaspidi ei luba enam kunagi autorit vaid luuletajana ega tema loomingut üksnes luule kaudu defineerida. Kuid kas Carolina Pihelga luule ja proosa vahele ongi vaja žanripiiri tõmmata, on omaette küsimus. Teose tutvustuses on öeldud, et romaan räägib mäletamisest, kadunud ruumidest, tuhmunud ajast ja vaikivast vägivallast. Need sõnad pöörduvad lugemise käigus korduvalt ümber ja pahempidi, vahetavad tähendusvarjundeid mänglevalt nagu luuleski. Nii saab romaanis lugeda ka tahtlikust unustamisest, ruumidesse ära kadumisest, ajast, mida valgustab kirgas pärastlõunane päike, ja vägivallast vaikimisest, lõputust vaikimisest, mis on nii valdav, mõranematu, et oma kestlikkuses näib see lõpuks kõikidest kuritöödest ja vägivallategudest kõige hullemana. Vägivallatseja/kurjategija surm ei tekitagi minategelases enam emotsioone, kuid ema vaikimine, kuigi „ma isegi ei oota, et ta midagi kahetseks“ (lk 100), on see, mis võtab jalgealuse, jätab tühjuse. Seega on romaan ka düsfunktsionaalsetest perekondadest, olukordadest, kus need, kes peaksid võtma vastutuse, ei tee seda, sest nad kas ei taha, ei saa või ei suuda.

Romaani tegevus toimub mitmes ajas, nii tänases kui eelmises sajandis, kuid teost ei pea vaatama kui ajalooromaani, kuigi saaks. Ruumid, kus tegelased viibivad, on tihti kohad, kuhu nad veel vaid meeles tagasi lähevad: ruumid, toad, kambrid, palatid, mida füüsilises maailmas enam ei eksisteeri, millest on alles vaid varemed või kuhu vähemalt nende jaoks on ligipääs igaveseks suletud. Hoolimata sellest, kas need on ainult meenumused või viibib jutustaja seal olevikus, on need kõik väga tajutavad, lugeja tõmmatakse sisse, suletakse tegelasega samasse ruumi, kus ta haistab kohe neidsamu lõhnu, tajub rõskust läbi riiete tungimas, valgus kas pimestab või soojendab teda, keskkond ahistab või hoopis varjab ja kaitseb teda samamoodi, ninas, sõrmeotsa padjakese all võib ta aga tihti tunda pehmet tolmu, sest „tolm minu ümber on igavene“ (lk 15). Autor ei pühi laia lapiga tolmukihti ajalooliselt tõelt, ei valgusta võimsa prožektoriga läbi kogu mineviku pimedust, pigem laseb meil näha olnu põgusat vilksatust toas, kuhu läbi kardina moodustab mustreid pärastlõunane päike, hämaruses hirmutavaks venivas varjus, trellide mustris kambripõrandal, autolaternate valgusvihus lörtsisel teel.

Kuidagi kujunes nii, et alustasin selle teksti kirja panemist Ida-Virumaal. Sõitsin meelega läbi poolenisti mahajäetud kaevandusasula, kummituslinna tänavatel, sest see raamat oli juba minuga kaasas. Juba saingi silmade külge teise pilgu, ühtaegu lootva, samas otsitava leidmist kartva. Romaanis loodud ajaruumid ongi ehitatud sellised, kuhu lugejal on lihtne saabuda, kus ta saab lihtsate tunnuste järgi kergesti kindlaks teha aastaarvu ja lokatsiooni, autor on ette hoolitsenud, et siin liigset ekslemist ei tuleks, hoolimata sellest, et tegelased liiguvad oma mälestustes ajas tagasi ja edasi vabas rütmis. Romaani tegevus on konkreetsemalt ankurdatud kolme ajaperioodi, tänapäeva, eelmise sajandi seitsmekümnendatesse ja viiekümnendate algusesse, kuid mälestused on ajas hüplikud nagu unedki. Kuigi Pihelgas suudab meisterlikult taastada ajaloolist ruumi, luua usutava, üleni haarava atmosfääri, kuhu kostab ka ajaloosündmuste kaja nagu tehase vile läbi seinte või raadio teisest toast, kannab aeg selles teoses siiski teistsugust ülesannet.

Aega tegelaste eluringis markeerib Pihelgasel ööpäeva muutuv valgus. Lapsepõlves on aeg „nagu katkematu pärastlõuna … Aeg, kus kellasid pole veel olemas“ (lk 12). Pärastlõuna heledus tähistab muretut lapsepõlve, nagu see peaks olema, turvalist ajatsooni, õnnelikku aega enne seda, kelle ja mille hämarus kaasa toob, „üks teine, tundmatu hämarus“, kus on kellegi jäljed, „vihkasin hämarust, sest see tähendas, et pean koju minema“ (lk 28). Hiljem, juba täiskasvanuna pakub leevendust koidiku-eelne, une ja ärkamise vaheline seiskunud aeg: „ainult siin, selles öö ja päeva vahelises transiittsoonis ei kuulu ma mitte kellelegi, päriselt mitte iseendalegi“ (lk 38).

Romaani kolme osa kronoloogia teeb ajaga veel midagi, meil on olevik ja minevik, mis „tähendab, kõik oli juba ammu ära juhtunud“ (lk 32), kuid teise ja kolmanda osa noortelt naistelt on seeläbi lugeja jaoks juba ette võetud tulevik. Isegi kui Leidas on elevust ja lootust, siis Maša elus on juba olnud liiga palju sellist, et ta oma liiga vara saadud elutarkuses enam ettepoole ei vaata. On loobumine, ja leevendus peitub vaid minevikumälestustes: „Mašale tuleb meelde, kuidas kodus oli taevas teistsugune, pilved õhemad, talved pehmemad“ (lk 185).

Miks peaks keegi tahtma vaadata ööd, mis ometi „on tume nagu sisikond“[1]? Öö vaatamine on mälu kõnetamine, olnu jälgede ajamine, jaht pimeduses, kus tihti ongi orientiiriks vaid sõõrmetesse jäänud lõhn, üksik heli, õhu liikumine näo ees. „Ainult öö suudab nende väsinud kehade seest välja tirida tummi tuikavaid mälestusi, öö, mille sisse tuleb lihtsalt sukelduda, lahustada selles kõik, mis on tuttav ja tundmatu, üleni“ (lk 175). Mälujälg on tegelikult reaalselt olemas, see on füsioloogiline muutus närvisüsteemis, mille tekitab millegi kogemine, ning too jälg mälus võimaldabki kogemust hiljem meenutusena taasluua. Kas mälujälgede ajamine, öö kõnetamine saab olla tee valu vähendamisele? Tulemust ootamata väärtustaksin ma protsessi. Ja jälje võib jätta ka see, mida ei olnud, andku neuroteadlased mulle andeks.

Kas „Vaadates ööd“ on mälukirjandus? Kui eelnevast lähtuda, siis on vist pea kogu kirjandus, mida ma tean, mälukirjandus. Võrdlus Ene Mihkelsoniga on Pihelga puhul aga möödapääsmatu, katse vaadelda proosat autori luulest eraldi pole edaspidi enam veenev. Kuigi romaan toimib mõjusalt ka ilma, et lugeja autori luulet lugenud olekski, on read seotud, samale lõimele kootud. Selle romaani kude on lugejale haista, katsuda, see torgib, embab, soojendab, pimestab, hõõrub, jahutab. Sel, kes on autori luulega tuttav, on aga peos ehk rohkemate romaani ruumide võtmeid. Muidugi toimib see kohe ka teistpidi. Peale romaani lugemist oleks lausa kohustuslik luulekogude (esimesena ehk „Valgus kivi sees“ ja „Pimeduse pisiasjad“, aga ka teised) juurde tagasi pöörduda, sest nagu Mihkelsoni puhul, selitab proosateos autori luulet, avab peidetud setted ja kihid.

Mõlemas korduvate märksõnade, nagu „eksperimentaalbioloogia labor“, „öö“, „tolm“, tuttavlike ruumide, mälestusi elustavate lõhnade ja valguse abil ilmuvad luuletustele uued varjud ja teised kontuurid, nii nagu pimikus ilmuvad fotopaberile kujutised, jäljed sellest, mida on püütud jäädvustada, aga mida me kunagi päris identselt ei suuda taastada, need mälujäljed. Ühe foto kaudu (lk 51) saab taastada kellegi elu, hiljem vaikimise ja tolmu alla maetud unistused ja pettumused, või näha ennast oma emas, näha eelmisi põlvi iseendas. Ja see romaan ON tunnetuslik uurimus. Ikka tuleb ette võtta ka käik arhiivi, lehitseda läbi kõik need lõputud leheküljed õhukesel paberil, see on lõputu lehitsemine. „Leheküljed neelduvad silmadesse, silmad sulavad üles ja voolavad tooli pealt maha, ühes kaustades laiali valguva tindiga. Toolile istuma jääb ainult üks kivi“ (lk 101).

Millal inimene kaotab enda? Millal me kaotame inimese? „Olen surnud igal pool ja alati, harjutasin suremist juba lapsest peale … Et ma olevat elus, olevat ikkagi olemas? See pole muud kui vana kuulujutt“ (lk 198). Millisest hetkest või teost saab enese kadumine alguse? See, mida peategelane on läbi elanud, on piisavalt ränk, et põhjustada enesekaotust. Kuid tema ei kaota ennast, ei ole ennast kaotanud, sest julges pilgu pöörata öösse, nende asjade peale, mida inimese elus olla ei tohiks, aga ometi on. Minajutustaja on tunnistanud endale oma olemise haprust, kuid ometi on tema olemises rohkem jõudu ja otsusekindlust, kui lugejana talt söandaks nõuda. Kes asub otsima, see ongi juba leidnud.

Libisemine vaikusesse on enda kaotamine, seda kehastab romaanis ema, kes „vaikib nagu lõputu nõmm“ (lk 100). On tapvas vaikimises, selles põlvkondlikus ja ka põlvkondi ületavas epideemias süüdi totalitaarne režiim, kogetud (ja maha vaikitud) vägivald, ilmajäetus, juurte pealt maha lõikamine, kõik see, mida kogevad ka selle romaani tegelased? Minategelane keeldub ennast kaotamast hoolimata kogetud vägivallast, õieti loobub ka süüdistamast. Jäägu see viimane siis lugeja hooleks või mitte.

Ma arvan, et „Vaadates ööd“ on suurepärane, kaunis ja ehk just selle poeetilisuse läbi universaalses keeles karm romaan, kus ei läheks ka tõlkes midagi kaduma. Kuigi ajaloolised kihid on meile lähedal ja tuttavlikud, ei uuri see raamat suuri sündmusi, ei süüdista ajalugu, mis niikuinii kunagi ei lakka raputamast, kus alati toimub asju, mis liigutavad inimesi, elusid ühest kohast, ühest korrast teise ning millest hiljem saavad kronoloogiad, biograafiad, memuaarid. Pihelgas vaatab seda, mis on aja sees, mis on inimene. Autor kõnnib vaikselt mööda mälu jälgi, varitseb kannatlikult ja märkamatult nagu ilves ning sunnib lugejat omagi keha pingule tõmbama, meeli erksaks teritama, nii et kopsud on täis toomingate ja tolmu lõhna ja silmad omaenese ööd.

On veel midagi. Kas keegi, mõni (mees)kirjanik või keegi teine, võiks heita valgust SINNA pimedusse, vägivallatseja sisse? Või on mul veel liiga väike lugemus ja ma pole neid käsitlusi üles leidnud? Ma mõtlen, et me oleme seal ümber juba kõik läbi kobanud, OMA pimeduse läbi kirjutanud, aga igale poole ikka ei näe. Millest see küsimus tuli? Kergendustundest, mida tajusin, kui tuli teade Serjoža langemisest (lk 183)? Kas niimoodi tohib tunda? Kas ma tõesti juba kartsin, milleks see noor poiss oleks võinud saada, kui ta oleks sõja lõpuni kaasa teinud? Kes nad õieti on, kust nad ikkagi tulevad, need, kes algul imbuvad meie eludesse „nagu suits või jahe õhk soojustamata tubadesse“,[2] jätavad jälgi, mis muudavad igaveseks mälu struktuure või lõhuvad keha ja kaovad siis vaikusesse, öhe? Kas peame neile siis andestama, sest nad ei tea, mis nad teevad, või unustama, sest „öö on lühike ja pidetu ega taha meist midagi“[3]?

Öö ise ei ole ei halb ega hea.

[1] C. Pihelgas, Pimeduse pisiasjad. Tartu, 2017, lk 47.

[2] C. Pihelgas, Tuul polnud enam kellegi vastu. Tartu, 2020, lk 145.

[3] C. Pihelgas, Kiri kodust. Tallinn, 2014, lk 59.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi