*kirjanike liidu sünnipäevalogole jt luuletusi

JÜRGEN ROOSTE

***
kirjanike liidu sünnipäevalogole
noh et Tuklast tänaseni
on kirjutet:
EKL 1922–2022
see pole mu süü et ma näen tolles
hauwakirja – kurjakuulutust
ega see ei tähenda muidugi
kirjanike liidu lõppu lihtsalt et
enne aastalõppu tuleb tuumasõda

kui need read ilmuvad
oleme me ikka veel elus

***
Tallinna tänavatel
ukraina naised ja vene mehed
vahepääl tunned nad ära – kuidagi
vaistlikult tunned – see eksind pilk silmas
see kaotsisolu ilmas
mõlemad oma pelguranda otsimas
koduteed:
ma mõtlen mis tunne on neil naistel – mis tunne
on neil märgata neid mehi – nemad
ju põgenesid vene meeste eest
ja vene mehed põgenesid omade eest
ja surma eest – sest vene masinavärk
ei hooli oma kahurilihast – massiga ja
elude raiskamisega on nad harjunud
oma võite võtma ja halastamatut
vennataputralli pidama
a mis tunne on noil naistel vaadata noid mehi
kelle rajad on siia toond ja kelle teine tee
oleks tappa vägistada ja surra Ukrainas
ma ei saa seda jubedat hirmsat kolekurba tunnet
õhust kätte ja sõnadesse aga ma adun
kuidas ta heljub (õigemini lasub) sääl inimeste –
ukraina naiste ja vene meeste kohal –
ka siin tillukeses – veel – turvalises Tallinnas
nagu üüratu kõikeneelav valutav tühjus

Sõjaaasta grafomaan

avastan et olen kõik vähegi ambivalentsed luuletused
oma viimastest failidest ära kustutanud
nood mis on perest või poliitikast või pervertidest
õnneks jõudsin mõne enne oma lemmiktoimetajale saata
kui jummel või saadan annab siis ilmub vähemasti midagi
ma pole hää luuletaja pole saatigi mingi noor geenius
ammu enam ega võib-olla poldki päriselt kunagi
lihtsalt tunnen sõnadel ja mõtetel tähenduste koormat
lasuvat – mingit põrgulikku vastutust mille vastu mul
lihtsal inimloomal pole suurt midagi teha kui vaid kõik
üles kirjutada – teha nägu et tõde on luule kuigi luule
on vahel ainult hunnik ilusaid riita laotud sõnu tulevasiks
päeviks kui asjad on halvad ja maailmas on kuradijahe
tead küll – kui asjad on halvad ja maailmas on kuradijahe

Alkoholijumalad

alkoholijumalad on meid julmalt kohtlema hakanud
ju on see elu jooksul kogunend võlg
või siis teadmine et me pole enam nii tänulikud
nii inspireeritud ja hardad ja veendunud teenrid:
alkoholistid – koolkonna esindajad – mitte alkohoolikud
sel suvel olen näind kaht täiskasvand meest
öös alasti mööda toapõrandaid roomavat-hulluvat-halavat
saamata aru kuis-kuhu nad teel
olen neid tõstma-tassima pidand ja kaema et nad
vaibale ei kuseks või kuratteabkuhu
iseenda ja maailma pääle
olen ise vähemalt korra laua all paberinoaga
deemoneid taga ajand
ja olen näind kuidas joomakiimas mees – venelasest DJ
püüab une päält võtta veinijumala uinutet võõrast naist
ja tahtnud teda säälsamas tollesama Dionysose väel
maha lüüa
alkoholijumalad on läind halastamatumaks ja julmemaks
harva helisevad nende kellad meile ilusat hommikupalvust
lõbusat ja naerusuist ja töist pohmelli
jäävad kaadrid õudusfilmidest: paljalt oma
pissi sees põlvili roomavad vanad mehed öös
kes ei saa enam aru – kes kus ja kas nad üldse on

Õppused (Morpheuse vald, sügis 2022)

võib juhtuda
et ühel hääl hetkel
me istume vastakuti
lauas ja rüüpame õlut
ja mulle ei tule enam
Su nimi meelde – muidugi
ma võib-olla olengi loll
aga see on hakanud juhtuma
viimastel aegadel:
mul kaovad korraga ära nimed
mida ma koguaeg tean või olen
teadnud: ja see on nagu niiiii-natuke
käeulatusest väljas
ja ma võin rääkida lõpmatult lugusid
ja siis leida end äkki tühjast
ilusast valgest kohast
kust midagi edasi ei läe
kuigi ma teadsin alati kõigi
nende lugude lõppe
ma pole kindel kasse on see
kuulus kuulsusetu läbipõlemine
või ongi mul mäendnegi ajuhalvatus
aga ühel või teisel juhul ma unustan
selle põneva seikluse mis meil
kunagi juhtus… või luhtus
ja mõnipäev tuleb see tagasi
ja ma tean kes ja miks sa oled
ja kuidas me tülli sattusime
või sõbraks saime
ja teisel päeval pole ärgates esimesena
meeles ka mu enese lapse
sündimise ime
ma arvasin ükshommik nohusena ärgates
et pean minema sõjaväeõppusele
venelasi tapma… mõtlesin kas relvad
tuli ise kaasa võtta mõtlesin et ma võin
surma saada (siis hakkas meelde tulema
et mul on ka lapsed kes võivad sest hoolida)
ma värisesin teki all tasakesi ja kujutasin ette
kuidas ma õppustel mingil kummalisel
helikopteri maandumisplatsiga katusel
vene noori tapan ja tundsin et ma võin ise
surma saada ja alles siis tasapisi
jõudis kohale et see oli uni see oli neetud uni
Morpheuse vald et ma tegelikult ei pea
kedagi tapma: aga kui juhtub nii
ega siis muud ka üle ei jää
ega siis muud ju ka üle ei jää
ma loodan: ma ärkan üles
aga kõigepäält loodan ma et
nemad ärkavad üles
ses muidu juhtub kõik muidugi
täpselt nagu mu verises unenäos
ja mul on kurb ja mul on kahju
aga ma ei tea enam mis hetkest
ma ei tohi end süüdi tunda
ma ei tea enam mis hetkest
ma ei tohi end süüdi tund

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi