Goodbye, golden boy

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Aleksandr Dugin

Vladislav Surkovi lahkumine tähendab poliitilise süsteemi lõppu, mis eksisteeris Venemaal kaksteist aastat, Putini võimuletuleku hetkest ja selle eelõhtust saati.

Putinil endal, sellisena, kelleks ta ajaloos osutus, puudus Surkoviga isiklik seos ja midagi võlgu ta talle ei olnud. Putin kuulus Jeltsini ja teda ümbritsenud oligarhide meeskonda, Surkov aga oli seal teisejärgulisel positsioonil – kui osav mänedžer, ei midagi enamat. Saanud Aleksandr Vološini[1] käealuseks, tegeles Surkov Presidendi Administratsioonis Riigiduuma kureerimisega – nagu varemgi, kui oli töötanud Menatepis ja Alfa-grupis ning hankinud oligarhide grupeeringutele rahvasaadikute toetust.

Surkovi mõjuvõimu kasv jääb Putini valitsemisaega ja see tõusis vankumatult kuni 2011. aastani. 2000. aastate Venemaal juhtis Surkov peaaegu ainuisikuliselt järgmisi töösuundi:

1. Ideoloogiat (niihästi võimu kui ka opositsiooni oma, kaasa arvatud Kremli poolt kord avatavate, kord suletavate simulatsioonide-ühepäevaliblikate kirev lehvik).

2. Poliitikat (pannes paika, mis on peavoolu- ja mis marginaalsed nähtused, kuni selleni välja, millised parteid valimistel läbi löövad ja millised mitte, millised üldse valimistele ei jõua ja missuguse protsendi hääli keegi saab).

3. Infovälja (määrates kogu suure üleriigilise meedia poliitilise infoedastuse struktuuri, mida regionaalsed kanalid jäigalt järgisid).

4. Ühiskonda ja kultuuri (st seda, kuidas tuua lavale või vastupidi, ohjeldada ja diskrediteerida kujusid, kel oli määratud kas esindada või siis mitte esindada “Venemaa ühiskonda” – sel eesmärgil lõi Surkov Ühiskondliku Palati[2] ja oli selle järelevaatajaks).

Sealjuures just tema ja ainult tema ainsana terves Venemaa poliitilises establishment’is mõistis, kuidas kogu see mudel funktsioneerib, kuidas seda valitsetakse ja milline leppemärk on kirjutatud iga vähegi tuntud poliitika-, ideoloogia-, ühiskonna- või kultuuritegelase nime taha. See ei olnud pelgalt nukujuhi, vaid demiurgi funktsioon. Surkov lõi 2000. aastate Venemaa poliitilise süsteemi, ning tema seda ka samahästi kui üksi ja suveräänselt valitses. Ta kontrollis täielikult seda, mida filosoofid nimetavad “diskursuseks”, s.o kogu lubatavate poliitiliste arvamusavalduste spektri struktuuri ja algoritmi. Surkovi tahtmist mööda langesid need ühte või teise kategooriasse – vastuvõetavateks, teatud piirangutele alluvaiks, marginaalseteks või keelatuteks. Need alajaotused kehtestas ja neid põhjendas samuti ta ise – lähtudes oma isiklikest eelistustest.

Siiski ei teinud ta seda omaenese nimel (selleks pole tal ei nime ega positsiooni), vaid kõrgeima võimu, st Putini ja temas kehastunud Venemaa poliitilise korra nimel. Surkov tabas ideaalselt ära Venemaa poliitilise psühholoogia: massid võtavad omaks mille tahes, aga ainult siis, kui see tuleb “tsaari nimel”. Ent kuidas ühitada seda rahvalikku monarhismi, autoritarismi “altpoolt”, formaalsete demokraatianormatiividega? Seda dilemmat sai lahendada üksnes Surkov – ja ta tegi seda.

Faktiliselt kindlustas ta Putinile võimu kolmeks ametiajaks (kui arvata kaasa Medvedevi vaoshoidmine) ja tagasipöördumise 2012. aasta märtsis veel kaheteistkümneks aastaks. Siin on ka vastus küsimusele, miks Putin teda nii kaua kannatas ning lasi teha Venemaa poliitikas ja ideoloogias peaaegu kõike, mis pähe tuli. Ta oli kasulik, efektiivne, tehnoloogiliselt tõhus. Kuidas? Mis hinnaga? Milliste meetoditega? Kuhu ta selle kõigega tüüris? See kõik oli teisejärguline ja ebaoluline. Peamine oli, et “see töötas”. Pragmaatiline Putin andis ülesanded ja sai tulemusi. Muul polnud tähtsust. Putini otsesed oponendid koristati ära ja represseeriti, sisemine Fronde killustati, konkurendid ja võimalikud alternatiivid sunniti end süüdistuste eest kaitsma ja diskrediteeriti, mõisteti unustusse või saadeti perifeeriasse. Kõik töötas nagu kellavärk. Pole imeks panna, et igasugust Putini pooldajaskonnast Surkovi vastu kõlanud häält ignoreeriti, eriti veel kuna Surkovi kritiseeris ka opositsioon.

Sellises olukorras saadeti mis tahes Putinile läkitatud projekt, juhul kui see puudutas mõnd eelnimetatud valdkonda, kas Surkovile või siis lendas prügikasti.

Surkovi võimu ulatus oli üüratu. Ta kontrollis monopoolselt kogu “softi”, kogu Venemaa poliitilis-ideoloogilise, informatsioonilise ja sotsiokultuurse elu tarkvara. Temast sõltus, kes kuulub süsteemi ja kes jääb väljapoole seda, kellele antakse sõna ja kes jäetakse sõnaõigusest ilma. Oma tuju järgi tegi ta ühtedest marginaalid ja võimaldas ligipääsu suurde poliitikasse teistele. Seadis raamid nii patriootidele kui liberaalidele, ühiskonnategelastele ja kunstitöötajatele, ajakirjanikele ja ekspertidele, näidates ette, mida, millal ja kuidas tuleb teha. Kehtestas mängureeglid ja karistas karmilt neid, kes keeldusid nende järgi mängimast.

Kõige enam armastas ta miksimise strateegiat, paradoksaalseid kombinatsioone: liberaale-läänlasi püüdis ta ümber sepistada impeeriumimeelseteks, oligarhe sotsialistideks, marginaale auväärseiks mainstream-seisukohtade eestkõnelejaiks, patrioote demokraatideks… Kuid ainult nii, et endine identiteet saaks õõnestatud, aga uus juuri alla ei ajaks. Surkov on merkuurse tüübi ehe kehastus (Juri Slezkine’i mõistes),[3] Proteus, kes innustub vastuolude, metamorfooside, transgressioonide mängust – kuni mimikrini, reetmiste ja moraalse allakäiguni. Kui mõni Surkovi vastasistuja ähvarduste ja lubaduste surve all alistus, pakkus see talle naudingut. “Äraostmatuid inimesi ei ole,” oli ta veendunud, “küsimus on ainult hinnas ja reklaamiagendi kompetentsuses.” Need, kes sellele strateegiale ei allunud, maksid kõrget hinda.

Järk-järgult tsentraliseeris Surkov poliitiliste protsesside suunamise protsessi täiesti (enda kätesse) – keegi ei saanud karistamatult ja omatahtsi materiaalselt toetada mingit poliitilist jõudu, kui Presidendi Administratsiooni poliitvalitsus polnud seda sanktsioneerinud. Kes sellega nõus ei olnud, sai tunda, mida niisugune sõnakuulmatus maksma läheb. Kõnekas on Hodorkovski näide. Muidugi polnud Hodorkovski vangipanek Surkovi mõte, kuid see demonstreeris, mis juhtub nendega, kes Kremli reeglitest kinni ei pea. Need reeglid aga töötas välja Surkov. Räägitakse, et Hodorkovski uskunud kuni viimase hetkeni, et “oma inimene Kremlis” ei lase talle liiga teha. Hodorkovskil oli ekslik ettekujutus sellest, mis tähendab “oma”.

Kas oli möödunud kaheteistaastase tsükli kestel Venemaa poliitikaelus Surkovile mingit alternatiivi? Oli. Kuid ainult üks – London, see tähendab Boriss Berezovski ja CIA. Sel, kes ei tahtnud mängida Kremli reeglite järgi, jäi üle sõita Berezovski juurde. Selle tee võtsid ette paljud Vene poliitikud – ja mitte ainult liberaalid, vaid ka kommunistid, patrioodid ja natsionalistid. Ja mõni enam kui üks kord.

Nii kujunes välja kahe akna mudel: raha poliitiliseks tegevuseks oli võimalik saada ainult kas Vladislav Jurjevitšilt või Boriss Abramovitšilt. Mistarvis nimelt, ei olnud formaalselt tähtis: nii üks kui teine finantseeris nii liberaalseid kui ka natsionalistlikke või vasakpoolitsevaid projekte. Kuid mõlemad nõudsid allumist ja kooskõlastamist, reeglite tunnistamist ja piiridest kinni pidamist. Sealjuures Surkov kaitses Putini süsteemi ja Berezovski oli ametis selle kukutamisega.

Kuidas suutis Surkov nii suure ainuisikulise võimu saavutada? Ainult seetõttu, et Putin olemuslikult ja põhimõtteliselt alahindab sisepoliitika, ideoloogia, infovälja, kultuuri ja ühiskonna sfääri. Putinit huvitab välispoliitika, makromajandus ja energiasektor, aga samuti lojaalsete ja usaldusväärsete inimeste paigutamine juhtivatele kohtadele “reaalse juhtimise” sfääris. Sellele valdkonnale Surkovile suurt mõju ei olnud, siin oli tal pigem vaid nõuandev hääl. Oma meeskond tal puudus (peale tehniliste mänedžeride), riigi võtmekohtadele ta endale lojaalseid inimesi ei nihutanud, “suure jaotuse” süsteemis osales üsna tühisel määral, ülejäägi põhimõttel. Harukondlikud ministeeriumid, tähtsaimad ametikohad, ühesõnaga Venemaa riikliku süsteemi “riistvara”, jäid tema kontrolli alt välja. Kuid vaat “tarkvara”… See oli antud tema võimkonda.

Ideede, sealhulgas poliitiliste ideede valdkonda peab Putin ilmselt millekski teisejärguliseks ja ebaoluliseks; siin on ta mures ainult ühe asja pärast – et kõik “sujuks”. Surkov tagaski selle või vähemalt lõi mulje, et kõik “sujub”. Selle “sujuvuse” hinnaks oli niisuguse poliitilise ja sotsiaal-ideoloogilise süsteemi loomine, mis oli mõistetav ainult ühele inimesele riigis – Surkovile endale. Kõik ülejäänud teadsid ainult üksikuid osi sellest. Julgen arvata, et seda ei mõista ka Putin ise. Et Putini lähikond seda ei mõista, on absoluutselt selge.

Selline inimene lahkubki siis nüüd oma võtmeliselt positsioonilt. Tema uuel ametikohal puudub igasugune tähtsus. Moderniseerimine on tähendusrikas kimäär, nagu kõik, kus Surkovi käsi mängus. Kuid intriigid majanduse, GLONASS-i ja isegi teaduse vallas pole otseselt seotud riigi elu kesksete poliitilis-ideoloogiliste ja kultuurilis-sotsiaalsete trendide suunamisega. Surkovi kui funktsiooni, kui võtmemängijat, kui poliitilis-ideoloogilise sfääri peamänedžeri pole enam. Kõik.

See on pööre, tsükli lõpp ja tõeline revolutsioon. Juba täna me elame uuel Venemaal. See on Surkovi-järgne Venemaa. Tema parameetrid on alles ebamäärased, pole veel silmaga näha. Iseenesest ei ole kuigivõrd tähtis, kes tuleb Surkovi asemele (me teame, et see on Vjatšeslav Volodin, kuid Surkovi ametiposti ülevõtmine ei taga kuidagi, et suudetaks täita ka Surkovi funktsiooni – selle eest tuleb alles võidelda ja pole sugugi kindel, kas midagi niisugust üldse on võimalik saavutada), võib-olla ei hakka pärast Surkovi Venemaa poliitikas analoogilist funktsiooni üldse olemagi ja vastav ametipost saab täiesti teistsuguse tähenduse või ei hakkagi omama mingit tähendust.

Kõik neli sfääri, mida Surkov kureeris ning mida vastavalt oma isiklikele ettekujutustele, ülesannetele ja võimetele organiseeris ja süstematiseeris, jäävad nüüd peaaegu vakantseks. Kuid enne kui algab nende hoogne ja paratamatu evolutsioon, on meil võimalik kirjeldada neid kui Surkovi demiurgia saadusi, mida ootavad ees muutused ja arvatavasti ka lagunemine. Neist algtingimustest hakkab tulevikus ju paljugi sõltuma. Tuleb aru saada, et me ei alusta mitte puhtalt, vaid määrdunud lehelt. Surkov on nende Rorschachi plekkidega nagu kord ja kohus vaeva näinud.

Niisiis, mida jättis endast Venemaale maha Surkov?

 

Ideoloogia

Oma ideoloogia-käsituse vormistas Surkov “suveräänse demokraatia” mõistesse. Sisuliselt tähendab see autoritaarset valitsemiskorda (riiklike huvide järgimise eesmärgil – neist peamine on suveräniteet), mis on formaalselt maskeeritud demokraatiaks. See on diktatuur, mis on drapeeritud demokraatlike protseduuridega ning kus põhilisi protsesse karmilt juhitakse keskusest. Gleb Pavlovski, üks teine PR-mees, kelle taha Surkov end teatud ajani varjas, on nimetanud seda “juhitavaks demokraatiaks”.

Ideoloogiliseks dominandiks on siin liberalism majanduses, suureraettevõtluse võtmepositsioonide säilitamine. Kuid see liberalism lõpeb seal, kus algab riiklike huvide tsoon ja autoritaarne juhtimismudel. Seejuures olid Surkovile kategooriliselt vastuvõetamatud nii sotsialism kui natsionalism, ta oli veendunud modernist, läänlane ja kodanlike väärtuste pooldaja. “Suveräänse demokraatia” vormelis on olemas nii patriotism kui liberalism, ideoloogiliste hoiakute sügava vastuolulisuse kiuste jäigalt üksteise külge köidetuna, kõik see aga, mis jääb väljapoole selle “kentauri” piire – näiteks mitteliberaalne patriotism, sotsiaalne poliitika või tõeliselt liberaalne (Lääne tüüpi) demokraatia – raiutakse julmalt maha.

Siit tulevad kõik putinliku ideoloogilise mudeli peajooned: kõik sisulised ja järjekindlad patriootilised, konservatiivsed või sotsialistlikud liikumised, organisatsioonid ja ideoloogiad marginaliseeritakse, sedavõrd kui nad on vastuolus liberalismiga. Kuid liberalismile ja demokraatiale omakorda pannakse piir seal, kus nad lähevad vastuollu võimul oleva grupeeringu huvidega või on suunatavad Lääne poolt.

Seega osutuvadki vastuvõetavaks selliste tegelaste nagu Valeri Fadejev,[4] Jossif Diskin[5] või (varem) Gleb Pavlovski udused poolliberaalsed-poolkroonumeelsed truismid, iga järjekindel diskursus aga – olgu siis sotsialistlik, kommunistlik, patriootlik, konservatiivne, klerikaal-ne, imperiaalne või ka liberaalne ja de-mokraatlik – muutub marginaalseks. See tähendab, tegelikult asetas Surkovi ideoloogia väljapoole vastuvõetava diskursuse piire samahästi kui kõik rohkem või vähem selged ja tähenduslikud ideoloogiavormid – parempoolsed, vasakpoolsed, patriootlikud, liberaalsed või demokraatlikud. Ei leidunud kohta ühelegi 20. sajandi klassikalistest ideoloogiatest (ei esimesele – liberalismile, teisele – kommunismile/sotsialismile, ega kolmandale – natsionalismile), kuid ka mingit originaalset sünteesi või uut mudelit välja ei pakutud. Vastuvõetavaks ja lubatavaks tunnistati ainult segane mõmin, mis rajanes Kapten Ilmselge loogikal. See, mille üle Putini ja Medvedevi poliitiliste kõnede puhul naerdakse, on olulisel määral surkovliku ideoloogia tagajärg, mis taandas vastuvõetava poliitilise diskursuse miinimumini ehk teatud kogumi tehniliste banaalsuste ja lamedusteni “terve mõistuse” tasandil.

Peab ütlema, et ükski ideoloogia ei rajane “tervel mõistusel” – sellele apelleerimine pole muud kui propagandistlik võte, reklaamitrikk. Ideoloogia ja teadus ei opereeri sellega, mis on pealispinnal, vaid sellega, mis asub sügavuses.

Püsima jääda niisugusel kitsal ideoloogilisel alusel, mis liiatigi tugines ühitamatute asjade ühitamisele, oli erakordselt raske: kuid Surkovil läks see väga pika aja jooksul korda. Oma suveräänse juhtimise aegadel ehitas ta valmis tõelise ideoloogilise tsentrifuugi, mis paiskas perifeeriasse samahästi kui kõik kui tahes järjekindlad ideoloogilised diskursused. Surkov valitses toetudes koanitele, apooriatele, ühitamatu paradoksaalsetele ühendustele, kus üks pool oli loogiliselt vastuolus teisega ja tühistas selle. Suveräänne demokraatia, mitteliberaalne kapitalism, vabadus ja õiglus, juhitav kaos – Surkovi lemmikkooslused rajanevad vastandite ühtsuse (coincidentia oppositorum) printsiibil. See andis ta ideoloogilisele stiilile hallutsinatoorse, psühhedeelse ilme, mis sundis analüütikuid tegema (puhthüpoteetilisi) oletusi ta individuaalsete eelistuste kohta mõnuainete valikul.

Sellega on nüüd lõpp. Kuid täna on see kõik veel olemas. Me stardime uude ideoloogilisse ruumi, kus peavoolu ja marginaalsuse tsooni piirid, aga ka reeglid, proportsioonid, sätestused ja kriteeriumid tuleb alles määratleda. Surkov on lahkunud, kuid tema individuaalse kava ja teatavas mõttes psühhedeelse suva järgi loodud ideoloogiline mudel veel toimib. Kuid mitte kauaks. Mis saab edasi? Küsimus on lahtine. Eks näeme. Igatahes tähendab tema lahkumine ideoloogilist amnestiat ning moratooriumi kaotamist ideede võitlusele. Isegi kui Putinile on see senini ükskõik, ilma Surkovita ta kogu ideoloogiasüsteemi enam täieliku mõttetuse, teeskluse ja simulaakrumi seisundis säilitada lihtsalt ei suuda. Surkov on individuaalne nähtus.

Poliitika

Surkov lihtsustas Venemaa erakonnamaastikku äärmuseni. Alguses (2000–2004) lõi ta laia spektri poliitilisi parteisid, neist enamik olid Presidendi Administratsiooni eestkostealused ja selle poolt täielikult kontrollitud. Nende vastu, keda finantseeris Berezovski või CIA, rakendas ta karme juriidilisi ja majanduslikke karistusmeetmeid, aga ka repressioone. 2004. aastaks oli parteide maastik pilgeni sisustatud täiskomplektiga simulaakrumitest, teisikutest ja tühjadest kestadest, mis lõid mulje näilisest pluralismist ja “avarast valikuspektrist”. Eelisõigused anti seejuures üksnes Ühtsele Venemaale, millele tehti põhipanus ning mis oli tervikuna ja täielikult Surkovi peaaegu ainuisikulise juhtimise all. Kõik ülejäänud erakonnad, sealhulgas Putini- ja Kremli-meelsed, pandi ebavõrdsetesse tingimustesse ning nende tegevust pidurdati ja tõkestati kunstlikult.

Pärast 2004. aastat lihtsustati erakondade süsteemi veelgi: väiksemad parteid saadeti laiali, nõudmisi nende vastu karmistati, tõsteti Riigiduuma valimiskünnist. Ühtne Venemaa tõrjus kõrvale kõik muud erakonnad ja enamik neist suleti. Erand tehti vaid Venemaa Föderatsiooni Kommunistlikule Parteile ja Venemaa Liberaaldemokraatlikule Parteile. Lisaks lõi Kreml vasaktsentristliku simulaakrumi Õiglase Venemaa näol, kuid selle projekti vastu tundis Surkov ilmset jälestust ja juhuse avanedes näitas seda alati ka välja. Välismaalt suunatud poliitilisi projekte represseeriti endiselt karmilt. Sellepärast ei sattunud Riigiduumasse ei Jabloko ega parempoolsed. Karm keeld tabas ka natsionalistlikke parteisid ning Rodina edu, mille Surkov ise (Marat Gelmani osavõtul) oli kuulekatest ja poolkuulekatest natsionalistidest loonud, üksnes heidutas teda ning ta kiirustas parteid laiali saatma. Sealtpeale kadus kõikjalt seni populaarne Sergei Glazjev, kes oli rikkunud mitmeid kokkuleppeid Administratsiooniga ning lendas selle eest kohemaid unustusse.[6]

Seejuures Ühtne Venemaa, mis hõivas aina suurema osa poliitilisest ruumist nii föderaaltasandil kui ka regioonides, jäi samahästi kui puhtnominaalseks moodustiseks: ta oli pelgalt tehnilise, instrumentaal-
se iseloomuga struktuur, ilma igasuguse ideoloogiata. Temasse astusid ametnikud ja need, kes tahtsid ametiredelil edasi liikuda. Õigupoolest loodi täiesti ilma sisuta kest. Partei seisis kui üks mees “Putini eest”, kuid mingeid edasisi lahtimõtestusi sellele ei järgnenud. Poliitiliseks programmiks oli sellest ilmselgelt vähe, ja eks oligi programm ise siin liiast – tema olemasolu oleks sundinud teda täitma või vähemalt järgima mingit kindlat käitumisjoont. See aga oleks poliitiliste manipulatsioonide seisukohalt üksnes tülinaks olnud. Nii nagu Surkovi ajastu parlament polnud “koht diskussioonideks”, nii polnud ka partei (vähemalt mitte peamine neist) “koht poliitikaks”.

Mis tahes katsed varustada Ühtset Venemaad ükskõik millise ideoloogilise sisuga hävitati juba eos või muudeti etteaimatavaks palaganiks. Partei kasvas, aga tema poliitiline sisu sulas kokku.

2011. aasta detsembri parlamendivalimistel saavutas see protsess oma kulminatsiooni: niisuguse parteiprojekti totrus jõudis kriitilise punktini.

See, kuidas loodi ja saadeti laiali Rodina, aga samuti Pravoje Delo projekti käekäik (see kadus juba enne valimisi, erinevalt Rodinast, mis saadeti laiali alles pärast), on tüüpiline näide Surkovi tööst erakondade sfääris. Tavapärased lood loendamatute teiste, täiesti analoogiliste seas.

Surkovi vaimus konstrueeriti ka tandemi mudel, mis on väga halvasti mõjunud Venemaa viimaste aastate poliitilisele kliimale. Ülesanne oli taas puhtanisti tehnoloogiline: Medvedevist (keda demonstratiivselt toetasid ultraliberaalid Kaasaegse Arengu Instituudist – Gontmahher, Jurgens jt) sai neljaks aastaks Venemaa liberaalne fassaad, mis pidi maha rahustama Läänt ja sisemaist ameerikameelset opositsiooni, kes jäid ootama Medvedevi teist ametiaega ja mudelil Gorbatšov–Jeltsin põhineva stsenaariumi kordumist. Lootus, et uus reformaator tõenäoliselt ise (nagu enne teda Gorbatšov ja Jeltsin) kutsub esile Venemaa kokkuvarisemise, niipea kui Putin “unustusse kaob”, pani USA oma karmimaid Venemaa-vastaseid stsenaariume mitmeteks aastateks edasi lükkama. Seda vaja oligi.

Tegelikult sai juba 2011. aasta septembris selgeks, et Putin, teinud varem näo, et mõtleb “erruminekust”, tuleb tagasi ja kõik algab otsast. Poliittehnoloogiliselt oli see arvestus õige ja skeem töötaski. Kuid millise hinnaga? Aja, tähenduse ja rütmi kaotamise hinnaga reaalse maailma poliitiliste protsesside elluviimisel. Poliitika asemel on simulaakrum, mahhinatsioonid, intriigid. Väliselt läks kõik korda, seesmiselt juhtus võib-olla et kõige hullem: Putin laskis aja käest, ei hoolinud reaalse ühiskonna toetusest, venitas oma tagasitulekule mõtte andmisega. Ja täna, mil ta tagasi pöördub, riskib ta olla ära põlatud mitte üksnes liberaalide ja läänlaste, vaid ka laiade rahvamasside poolt – pärast mänge Medvedeviga ei näe nad temas enam “oma”.

Kogu lugu tandemiga vastas igati Surkovi poliitiliste ettekujutuste vaimule. Kuid üldsegi mitte Vene ühiskonna vaimule. Nüüd on see ilmsiks tulnud.

Tehniliselt Surkovi poliitika põhisuunad õigustasid ennast. Kuid järk-järgult kuhjusid ka varjuküljed. Kõik oli üliväga efektiivne, kuid sealjuures täiesti mõttetu. Ja see gigantsete mõõtmeteni paisunud mõttetus muutus hädaohtlikuks.

Lahkudes jätab Surkov meile täielikult laastatud poliitikamaastiku. Mõttetute parteidega, mõttetu Riigiduumaga, mõttetu tandemiga, mida kuidagi ei päästa nüüd juba kahe rahvusliku liidri töökohtade vahetus.

 

Infoväli

Oma suveräänse valitsemise aegadel seadis Surkov sisse range kontrolli meedia üle. Keda näidata, millal, mis kontekstis ja mitu minutit – kõik see otsustati küllaltki detailselt ühesainsamas kabinetis. Sealt heakskiitu saamata ignoreerisid föderaalsete massiteabevahendite juhid ükskõik mis taseme ametnike telefonikõnesid, palveid ja ähvardusi. Sealjuures jagas Surkov suunavaid juhtnööre ühtviisi nii Ehho Moskvõle kui ajalehele Zavtra, rääkimata siis Esimesest Kanalist ja ülejäänutest, põlgamata ära ühtki segmenti, sealhulgas marginaalset (blogosfääri, sotsiaalvõrgustikke jne). Ja taas toimis siin, nagu muudeski valdkondades, kahe akna põhimõte. Kui meediaettevõte tahtis ellu jääda, pidi ta saama selleks “jarlõki” Surkovilt. Aga lisaks ka teatava üldise korralduste nimekirja, mis hõlmas stop-list’i, sekundipõhist tarifikatsiooni, peamiste ühiskonna- ja poliitikategelaste eetrisseilmumise sagedust ning kõige olulisemate sündmuste valgustamise üldstiili. Kui keegi ajakirjanikest suvatses põikpäisust üles näidata, siis taas – jäi üle vaid tee kas Berezovski juurde või USA Riigidepartemangu.

Kremli ressursid ületasid Berezovski omi ja isegi neid rahastamismahte, mis Venemaa lagundamiseks tulid Washingtonist, ning lisandus ka repressiivaparaat, mis pitsitas sanktsioonidega neid, kes Kremli vastu mängisid. Kuid oluline on see, et oma töös massiteabevahenditega ei piirdunud Surkov üksnes repressioonidega. Ta kasutas ulatuslikult ka üleostmist ja mõnigi kord mängis ennastimetlevate ajakirjanike auahnusele, millel sageli oli väga tõhus mõju. Kusjuures liberaalse ja lääneliku klienteeli jaoks, kes moodustavad meediatöötajate enamuse, oli Surkov “oma”; olla ära ostetud sellise poolt polnud nii alandav kui mingi jõhkra patrioodi, eriteenistuste kasvandiku poolt.

Surkov lõi Putini jaoks infovälja suunamise mudeli. Kuid ühtlasi vaid tema teadis, kuidas see toimib, mis on millega seotud, millised on ülekanderihmad ja aastatega sissetöötatud juhtimisvahendid. Ta teadis, kes kui palju maksab ja kes mida kardab, kellega ja kuidas tuleb rääkida. Ja mis peamine: seda teha oskas ainult tema.

Vaba ja sõltumatut meediat polegi olemas, vastupidist väita on demagoogia. Poliittehnoloog Surkov teab seda suurepäraselt. Ta muutis massiteabevahendid sõltuvaks iseendast ning oma ideoloogilistest ja poliitilistest kujutelmadest, aga ka isiklikest eelistustest. Muidugi, see kõik  toimis võimu maagia abil, kasutades Putini nime, kuid valitseja ülempreestriks Vene meedia alal oli Surkov, kes tõlgendas “tsaari” näo- ja käeliigutusi oma meelt mööda.

Tekib kahtlus, et meedia abil Surkov mitte ainult ei transleerinud massidele võimu seisukohti, vaid kodeeris sinna sisse ka oma võimu, vormides massidele kujutluse neist endast. See oli kahepoolse toimega instrument. Nii sai ta ühtlasi võimaluse valitseda valitsejaid endid. Muidugi mitte omaenese nimel, vaid “hästitempereeritud” avaliku arvamuse nimel.

Just see süsteem kaotaski nüüd oma telje, mille ümber oli ehitatud. Ainult naiivsele kõrvaltvaatajale võib näida, et piisab, kui anda massiteabevahenditele käsk, sõrme viibutada, võtta ära litsents või piirata rahastamist, ja nagu võluväel hakkavad nad võimu tellimust täitma. Kõik on palju keerulisem. Surkov teadis, kuidas seda kõike ohjata – kaasa arvatud teletähtede suurushullustust ja meediamagnaatide ambitsioone. Sellele kõigele – meelitamisele, ähvardustele, šantaažile ja majanduslikele huvidele – ta oma võimu rajaski. Ja saavutas eesmärgi. Nüüd on kogu see süsteem jäänud peremeheta.

Ühiskond ja avalikkuse sfäär

Surkov pidas end “kultuuriinimeseks”. Ja see eristas teda enamikust eliidist – eriti sellest eliidist, mis oli tulnud võimule koos Putiniga. Seetõttu olid tal olemas ettekujutus ühiskonnast ja oma vaated sellele. Need ettekujutused olid küllaltki vulgaarsed – sotsiaaldarvinistlikud. Inimesi kujutas ta ette auahnete, egoistlike, põhimõttelagedate ja müüdavate loomadena, kes otsivad naudinguid ja ajavad taga uhkust. Täiesti Hobbesi või Spenceri liberaalse filosoofia vaimus. Niisuguse ühiskonna Surkov konstitueeriski. Kui miski selle pildiga kooskõlas ei olnud, silus ta selle voluntaristlikult tasaseks. Sellise Vene ühiskonna konstrueerimise vahenditeks olid Kremli poolt kontrollitavad sotsioloogiafirmad – Avaliku Arvamuse Fond (FOM) ja Ülevenemaaline Avaliku Arvamuse Uurimise Keskus (VTsIOM), nagu ka eraldi sel otstarbel loodud Ühiskondlik Palat, mille koosseisu Surkov isiklikult välja valis. Ja ka mõtles välja selle just tema, et niiviisi kehastada oma kordasaadetut selles sfääris. Osalt tingis palati koosseisu püüdlus tuua osa inimõiguslasi-liberaale üle võimu bilanssi, et tasakaalustada nende sõltuvust CIA grantidest ja leevendada nende tegevuse destruktiivset iseloomu. Muide ka see, nagu muudki Surkovi ideed, läks tehniliselt igati korda. Kuid sealjuures muutus Ühiskondlik Palat järjekordseks simulaak-rumiks ja veel üheks sobingute sõlmimise paigaks – seekord “inimõiguslastega”.

Nüüdne Vene ühiskond – see on ühiskond, mis eksisteerib Surkovi kujutluses. Kuna keegi Putini lähikonnast sellele sfäärile suuremat tähelepanu ei pööranud, olid Surkovil siin täiesti vabad käed. Seda, missugune on Venemaa ühiskond ning järelikult millised tema esindajad on representatiivsed ja väärivad olla kohal Ühiskondlikus Palatis või vilksatada teleekraanil, otsustas ainuisikuliselt ikka Surkov. Kõigil teistel jäi vaid üle sellega leppida. Pavel “Lumepall” Volja või Tina Kandelaki, Fjodor Bondartšuk või Maksim Kononenko (Parker) – need pole inimesed, vaid Surkovi artefaktid, tema ettekujutuse inkarnatsioonid sellest, mis on “inimene”. Torumeest, treialit, praporštšikku või filoloogi tema jaoks ei eksisteerinud. “Teid on palju, mind ainult üks,” mõtles arvatavasti Surkov, kui kriipsutas ühiskonnast ja avalikkusest maha need, kes ei äratanud temas ei huvi ega uudishimu.

Internet, blogosfäär, noorteliikumised pakkusid Surkovile huvi. Neile pööras ta tähelepanu. Provints, töölised, pensionärid, lapsed, õpetlased – see ajas talle ilmselgelt igavuse peale.

Surkov lahkub, kuid tema poolt välja mõeldud ühiskond jääb. Sest ühiskond – eks ole see ju esmajoones representatsioon.

Vaakum

Pärast Surkovi jääb maha hiiglaslik vaakum. Ilmselgelt Putin ei tunneta ei seda, mis valitses ses valdkonnas varem, ega seda, mis saab seal toimuma nüüd. Maailm, mille ehitas üles Surkov, on põhimõtteliselt kehtivuse kaotanud. Kuid seni seisab ta ikka veel püsti ja mingi aja jooksul tuleb meil temaga veel tegemist teha.

Sellesse maailma ja tema loojasse võib suhtuda mitut moodi. Muidugi, Jeltsini ajal ja liberaalide-läänlaste (Nemtsovide, Kasjanovite, Rõžkovide, Hakamadade jt) avaliku ülevõimu ajastul polnud maailm parem. Tõenäoliselt oli halvem. Kuid Surkovi-Venemaa meelevaldsus, pinnapealsus, libe tühjus, tuleb tunnistada, väsitas fundamentaalselt kõiki. Surkov lahkub õigel ajal ja arvatavasti isegi liiga hilja. Ja ikkagi on selge, et ei Putin ega need, kes tulevad Surkovi asemele, pole tema lahkumiseks vajalikul määral ette valmistunud. Võimalik, et lahkudes Surkov kahjurõõmsalt loodab, et ilma temata lendab nüüd kõik kildudeks ja “vaat alles siis kõik mõistavad”. Inimesena on Surkov üsna ambitsioonikas ja jäik, täitsa vabalt võib ta ka nii mõelda. Kuid see on vaid oletus.

Igatahes algab nüüdsest uus etapp. Suveräänne demokraatia on hingusele läinud. Varsti saavad kõik aru, et meie ees on kummitus, mille reaalsuse eest keegi enam krossigi ei maksa, ja keegi enam temast kinni ei hoia. Seejärel hakkavad haihtuma ka parteiprojektid ja Ühtne Venemaa ja Ühiskondlik Palat ja meedia ohjamise süsteem ja noorteliikumised, mis Surkov kiiruga kokku klopsis, ja paljugi mis veel…

Niisiis vajatakse ideoloogia, poliitika, informatsiooni ja kultuuri sfääris uusi paradigmasid, uusi algoritme, uusi mudeleid, uusi skeeme, uusi vastastikuseid suhteid, uusi juhtimissüsteeme, uusi kriteeriume, uusi seadusi. Milline saab olema see uus Surkovi-järgne maailm, on vaevalt võimalik ennustada. Puhtteoreetiliselt võib oletada nii ideede kui parteide, nii infolevialaste projektide kui sotsiaalkultuuriliste liikumiste konkurentsi. Surkovi käes oli täielik monopol kõigil neil aladel, mis olulisele osale ühiskonna eliidirühmadest (välja arvatud pelgalt materiaalse kasu ja ametkondliku karjääri valdkonnas) olid põhimõttelise tähtsusega. Ideede sfääris ei kiha mitte ainult Bolotnaja väljaku läänemeelne liberalism, vaid ka patriotism ja igat masti natsionalism. Surkov hoidis vaos nii ühte kui teist, nüüd paiskub kõik vältimatult pinnale. Vaevalt suudab Ühtne Venemaa sellises olukorras säilitada võimumonopoli, kui jätkab ka edaspidi eksisteerimist ilma ideoloogiata, ilma mõtte ja eesmärgita. Aga takkajärgi lendab ka kogu parteide süsteem ja seda ootavad ees radikaalsed muudatused. Karmi poliitilise tsensuuri ja häbistavalt madalatasemelise meelelahutuse kombinatsioon televisioonis ei rahulda ühiskonnas üldse mitte kedagi ning ootab juba ammu muutmist. Ja ka ühiskonnas endas on sotsiaal- ja kultuurisfääris kuhjunud nii palju mitte üksnes lahendamata, vaid isegi mõttekalt sõnastamata, püstitamata küsimusi, et ta hakkab igast õmblusest kärisema.

Mis saab olema lõpptulemus, on raske ette öelda, kuid alles nüüd kõik ju algabki. Ja milleks ennustada: tuleb aktiivselt osaleda uue reaalsuse ehitamises, las igaüks ütleb, mida vajalikuks peab. Nüüd võib. Surkovi ei ole enam.

Milline on kokkuvõttes Kremli nukujuhi-demiurgi kaheteistaastase töö tulemus? Tehniliselt laitmatu. See bütsantsluse ja postmoderni segu saab õpikunäiteks kui üks edukamaid suurejoonelise sotsiaalse pettuse vorme ajaloos. Ühtlasi tähistas see ka totruse, halva maitse ja nilbuse võidukäiku. Kas osutub surkovštšina varjupool maale ja Putinile fataalseks? Võibolla osutubki. Ei või iial teada. Aga võibolla ka saab veel kõik kuidagi kombe. Kuid tõsiasi on see, et teist Surkovi leida ei õnnestu. Lõppude lõpuks oli ta vaid funktsioon – ajale ja kohale sobilik küüniline ja efektiivne isiksus, kes täpselt vastas selle raske aja, kompromisluse, sotsiaalse nõrgamõistuslikkuse ja vastiku (aga mõnikord täiesti “vastupandamatu”, ja järelikult kasuliku) valelikkuse vaimule.

 

Александр Дугин, Good bye, golden boy. Первые мысли об уходе Суркова. Евразия: информационно-аналитический портал, 30.12.2011. http://evrazia.org/article/1876

 

 



[1] 1999–2003 Vene Presidendi Administratsiooni ülem. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] 2005. aastal loodud nõuandev organ Venemaa presidendi juures, mille liikmetest pooled valib välja president ja pooled omakorda valivad need vabaühingute esitatud kandidaatide hulgast.
[3] Dugin peab silmas nüüdismaailmas valitsevaks tõusnud “merkuurlasi”, kes on dünaamilised, paindlikud, nobeda taibuga, suutelised oma positsioonide kindlustamise nimel kiiresti moodustama mitmemõõtmelisi seosteahelaid, ning kindlate veendumuste ja moraalipõhimõtetega “apollonlasi”, kes esimestele vältimatult alla jäävad, kui üritavad nende reeglite järgi mängida (vt nt: http://www.rossia3.ru/politics/russia/surkov_dekonstr). Slezkine’i algne käsitus merkuursest ja apolloonilisest tüübist on ehk mõneti komplitseeritum: vt Y. Slezkine, The Jewish Century. Princeton, 2004, ptk 1. http://press.princeton.edu/chapters/s7819.html.
[4] Ajakirjanik ja ühiskonnategelane, 1998. aastast ajakirja Ekspert peatoimetaja, Ühtse Venemaa liberaalse suuna üks ideolooge.
[5] Politoloog, 2003. aastal Rahvusliku Strateegia Nõukogus valminud raporti “Riik ja oligarhia” üks põhiautoreid, mis hoiatas oligarhide poolt kavatsetava riigipöörde eest ning väidetavalt valmistas avalikkuses ette pinnast Hodorkovski peatsele arreteerimisele.
[6] Sergei Glazjev kogus 2004. aasta presidendivalimistel kolmanda tulemuse; varsti aga tõrjuti Rodina sisetülides duumafraktsiooni juhi kohalt kõrvale. Siiski: 2012. aastast on ta president Putini mõjukas majandusnõunik ning teda peetakse üheks praeguse Ukrainale majandusliku surve avaldamise poliitika arhitektiks.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon