Laste haigemaja
Oktoober, 2013Kõigepealt oli vastuvõtt, väike küljepealne ruum laua ja mõne pruuni raudjalgse vakstutooliga. Seal me istusime emaga, kes andis aru, mis hädasid mul küljes on. Kas on olnud leetreid, difteeriat, läkaköha? Milliseid haigusi on põdenud? (Neelupõletik, neelupõletik, neelupõletik.) Kas on mingeid halbu harjumusi? “Ta kiigutab ennast.” Kiigutab, mismoodi? Vastuvõtuõde vaatas mind halvakspaneva pilguga. “Kiigutab ennast magama, sageli on ühel pool isegi juuksed pulstis,” vastas ema häbelikult.
Esimest korda olin lastehaiglas vist umbes kaheksa-aastaselt ja mitte neelupõletikuga, vaid mingi sapi- või maohädaga. Igatahes ma mäletan, et ema tõi mulle mandariine ja need olid haruldased maiusasjad, pugisin nad korraga sisse ja öökisin pärast terve öö, ei jõudnud WC-sse, mis oli pikas rohelises koridoris (teate küll seda haiglarohelist? see pole hele, see pole tume, see pole sinakas, see on midagi hallikasrohelist, maailma kõige koledam värv), vaid oksendasin palatis asuvasse kraanikaussi ja sinnagi pool mööda. Oi ma hommikul sain kurja Prillmao-nimelise õe käest! Prillmadu oli 50-60 ringis naisterahvas, tigedad silmad prillide taga pulkas ja kõik kartsid teda, sest ta ei jätnud kunagi halvasti ütlemata. “Teeme sulle kokarboksilaasi süsti!” ähvardas ta patuseid. “See on nii valus, et sa pissid püksi!” Prillmadu oli alati paaris hiiglapaksu pruunisilmse ja mustavuntsilise sanitariga ning koos olid nad oma elu päris mugavaks teinud.
Lastepalateid oli kaks, läbikäidavad, eesmises tüdrukud, tagumises poisid, umbes kuus-seitse voodit palati kohta. Nende ees oli tittede boks, ruumi keskele oli ehitatud latritega kuut, kus iga titt võis rahus üksinda karjuda, aga nad olid nagu koerad, kui üks alustas, panid teised takkajärgi. Tite alla käisid sellised aasta-paari-kolmesed jõnglased, kes tegid püksi ja potil käia mõistsid viletsalt. Suuremad lapsed kamandati neid söötma, tagumikke kasima ja potitama. Prillmadu ja Paks said siis rahulikult kohvitada.
Paksul oli seljas lahmakas valge taskutega kittel, mis ähvardas ta üüratu rinna kohal nööpidest pakatada. Õel aga oli passega valge põllseelik ja peas sihuke rätiku moodi tanu, mis tagant kolmnurkselt laiali langes. Väga valevvalged, puhtad ja tärgeldatud. Mitte ühtegi arsti ma ei mäleta, need näitasid ennast hommikusel ringkäigul kümneks minutiks, ei olnud õelad ega muul moel meeldejäävad.
Enne ja pärast ringkäiku oli protseduuride aeg. Keda vaja süstida, seda süstiti, keda röntgenisse viia, viidi. Mina pidin sondi neelama. Sondineelamise tuba oli teisel korrusel, maosond oli selline jäme ja lühike kummivoolik ja tulema pääses tunni ajaga, sapisond oli aga pikk ja peenike ja lamama pidi terve päeva, neerukauss kõrval taburetil. Voolikud olid tellisekarva oranžid, otsast aukudega, ja nende neelamine oli hiina piin, terve elu olen kartnud sondineelamist pärast seda, oi kuidas kartnud, ja arstidest ülepea katsunud eemale hoida. Aga siis oli vaja, terve kooliaja oli vaja muudkui arstidega sehkendada, sest koolis käia mulle sugugi ei meeldinud. Loomult põdur, sain ma palju kergemini hakkama simulanditükkidega, mis iga teise lapse ema oleks pannud ainult kurjalt kulmu kergitama. Nii kui midagi kaebasin, jäeti mind koju voodirežiimile, alati ja tingimata voodirežiimile, ja helistati välja doktor Hiob. Doktor Hiob vaatas kurku ja ütles – neelukaar on punakas. Neelupõletik. Punkt. Lõpuks sai mul neid neelupõletikke nii palju, et doktor Hiob väsis ja laskis mul mandlid ära lõigata.
Mandlilõikus tehti suures suurte inimeste haiglas. Tooli külge seoti rihmadega kinni ja tagant hoidis veel õde pead paigal. Valgel musta äärega emailkandikul lebas hulgaliselt kääre, konkse, nuge ning kaabitsaid. Kõigepealt tehti kurku süst ja siis urgitseti mandliääred terariistadega lahti ja aeti neile ümber selline peene traadiga ling nagu pisike poomisnöör ja – klõpsti – tõmmati ling kokku ja mandel lupsas suust. Ning sama teist korda. “Mädased,” kommenteeris arst. Jube valus hakkas varsti, palatis seisis öökapikesel süljetops, midagi alla neelata ei saanud, kõik pidi välja sülgama. Päevake hiljem sai juba hapupiima ja siis mingeid tumme. Teate ikka, misasi on tumm? See on haigetoit, veega keedetud pudruleem, mitte puder ise, vaid see vesi, mille sees puder keedeti, pudrune vesi.
Peaks õieti proovima tummi süüa, tea, kas aitab ka keskea kõhuvalu vastu, muidu ma ravin oma kõhutõbe enamasti suitsu ja kohviga.
Aga ohtratest simuleerimistest hoolimata või just selle tõttu sugenes sekka mõnigi päris tõbi. Pea iga kooliaasta kolmas veerand möödus lastehaiglas. Enam ei pidanud vastuvõtus küsima, mis on selle lapse halvad harjumused, kõik juba teadsid, et see on ju see õpetajatütar, tema kiigutab ennast.
Ükskord viidi mind Cito!-ga kohe Hiobi autos haiglasse, mul olid käte ja jalgade peal reumamuhud, mis hirmsasti sügelesid, need olid mööda säärekondijoont ja küünarnukist randmeteni. Ja kokarboksilaasi süste ei tehtud mulle mitte hirmutamiseks, vaid raviotstarbeliselt. Nad olid tõesti valusad. Kuna ma olin siiralt häbelik, siis lasin kõik süstid käsivarde teha, kui just ei olnud ordineeritud tagumikku. “Usu mind, tagumikku ei ole pooltki nii valus,” ütles mõni lahkem õde. Mkm, raputasin mina pead. EKG oli minu protseduur, ja südamereuma diagnoos. Hiljem lahjendasid nad selle vegetodüstooniaks, siis kui käes oli teismeiga ja vererõhk pani üles-alla.
Pea iga kord, kui jälle haiglas olin, oli seal paar-kolm last, kes olid samuti alalised haiglaelanikud, ühel poisil oli suhkruhaigus, kõik ta kümme näppu olid lakkamatutest vereproovi võtmistest auklikud ja õieti juba sarvestunud. Ühel tüdrukul oli kogu aeg kopsupõletik, ilma vahet pidamata.
Mõnikord sattus meie sekka ka mõni juba peaaegu täiskasvanu, näiteks neljateistaastane neiu, muude heade asjade hulgas joonistas ta pliiatsiga palatikaaslastest kenasid pilte ja tal oli haiglas kaasas paks raamat “SS tegutseb”, kuidagi sokutas ta selle mulle, kui ise koju sai. Selle raamatu peitsin ma kodus riidekappi sügavale riietekuhja alla, nii väga kartsin ma neid pilte, mis seal sees olid. Lõpuks tegin südame kõvaks ja viskasin ta salaja prügipange nagu suure patu või pahaksläinud mannapudru.
Õhtuti räägiti voodis soss-soss-soss lugusid, anekdoote ja õudusjutte – kuni hakkas kostma nohinat siit ja sealt voodist. Vaatasin kuuvalgustriipe laes, kuulasin vaikust, tittede rahutuid vääksatusi, õe tasaseid samme, pimeduses kumas kraanikauss, helendas nurgataguse koridori valgus, voodid kägisesid ja kriiksusid, mõtted seisid paigal, läksid segamini ja siis tuli uni.
Päeval mängisime kaarte ja lauamängu Tsirkus. Ei olnud vigagi, ainult vaikne tund oli üsna masendav. Vaikse tunni ajal pidi lebama vaikselt päevase baikateki all ja ei mingit raamatulugemist.
Voodid olid muidugi raudotstega ja reformpõhjaga, vedas, kui said mõne sellise, mis veel polnud väga auku magatud. Hommikul pidi need sõdurlikult üles tegema, villase teki kenasti madratsi alla toppima ja seda kontrolliti. Kui ei olnud hoolega ja ilusasti sirgus kõik, tuli ümber teha. Padi oli alati mingi võimatult väike nirakas, raudset voodiraami see väga pehmemaks ei teinud. Peale vaikse tunni pikutust võis hakata ootama külastusaega, see oli kella viiest seitsmeni, siis tuli ema. Ja kui seni oli olnud kõik enam-vähem väljakannatatav, siis äraminekute kurbus oli otsatu. Muidugi oli talvel ka gripikarantiinide aeg, siis ei saanud keegi ligi, ema käis meie koeraga akna taga, seisid kahekesi seal lumes ja mina teisel pool klaasi ja ma vaatasin oma pruuni koera ja tahtsin üle kõige, üle kõige, et haiglasse lubataks koeri kaasa võtta, ja öösel kujutasin ette, kuidas ta magab mu kaisus, see aitas natuke üksinduse vastu ja aitas uinuda.
Lastehaigla oli muldvanas kahekordses puumajas, eest puust sammastega, võib-olla oli see endisajal kõrtsihoone. Alumisel korrusel oli väike vastuvõturuum, pikast rohelisest koridorist sai palatitesse, mis järgnesid keerdus üksteise järel – tittede, tüdrukute, poiste. Teises koridori otsas teist kätt oli pisuke kahe voodiga karantiinikambrike, sealgi olen olnud, ja selle kõrval pesuruum, kus seintel rippusid pika voolikuga kummikotid klistiiri tegemiseks, nurgas seisis ratastool, aknalaudadel olid virnas siibrid ja muud sellised haiglaasjad. WC oli haigetele ainult üks, ühe potiga, pisike pruunide seintega hämaravõitu kubrik, seal tuli hommikuti sehkendada oma uriiniproovidega. Neid proove neile ikka meeldis võtta, üks analüüs oli selline, kus iga tunni aja tagant pidid asjal käima, tulgu või pool tilka. Minu meelest käisid proovid ikka koorepurkide sisse, haiglas niisamuti kui kodust viies, ja kui ma nüüd moodsal ajal ükskord pidin kust analüüsida viima, vaadati mind nagu kuu pealt kukkunut ja öeldi, et apteegis müüakse uriiniproovipurke ja et keegi ei too klaaspurgis, sellist ei võeta vastugi.
Teisel korrusel oli arstide ruum, õdede oma oli all, kuskil EKG ja röntgeni kõrval, ja ka oli seal üks imelik katusealune palat, taladega toestatud. Tolles palatis oli üks ema oma pimedalt sündinud imikuga, veel keegi üksildane täiu täis lapsuke ja mina, rohkem ei kedagi, palat oli päris avar. Ma olin juba suur tüdruk, sedakorda haiglas vegetodüstooniaga, ehk siis ei millegagi, ja arstid lihtsalt raiskasid minu peale oma aega, vererõhk oli 140 ja palavik oli 37,2 ja nad ütlesid, et see on kiirest kasvust. Kus iganes haiglates ma olen olnud, ise või hiljem oma lastega, alati on seal lapsi, kellele vanemad järele ei tule. Nii ka sellele täitõrjet saanud ja rätikusse mässitud peaga tüdrukule seal katuse all oli kojusaamist lubatud, aga keegi ei kiirustanud teda kätte saama. Mina seevastu elasin üle oma elu ühe suurima häbi. Ussid, ütles arst. Ussirohtu. Ise suur tüdruk. Ussirohi oli selline kollane ja magus nagu kogelmogel, aga mõru ka. Ja lusikast anti.
Väga levinud ravimeetod, mis ei aidanud küll usside, aga kõige muu vastu, oli elektriravi. Elektriravi kabinet oli suures haiglas ja ise ka avar ruum paljude riidesirmidest moodustatud latritega, igas soliidne hall raske aparaat nuppude, lülitite, skaalade ja juhtmetega. Elektriravi sai haige kurgu vastu, siis pandi klapid kaela peale. Ja lisaks pidi istuma kvartsi saama, toru suus, metallimaiguline osoonilõhn ümberringi ja liivakell laua peal. Elektriravi aitas neeruhädade, põiehädade, ninakoopapõletike, kõrvapõletike ja veel saja vähema ja suurema häda vastu. See torkis ja surises, aeg-ajalt käis õde voolu juurde keeramas, klemmide alla asetati niisked lapid, lamasid seal niiviisi mõnusalt ja muudkui tervenesid. Millegipärast tänapäeval ei ole elektriravi üldsegi enam nii populaarne.
Peale mandlite kaotasin varsti veel ühe osa endast – pimesoole. Oli laupäevane koolipäev. Ja hirmus kõhuvalu, nii suur kõhuvalu, et vedas kooku kõverasse ja käiagi ei saanud. Ema oli mul Minskis komandeeringus ja mina üksi koeraga kodus. Aga õnneks oli meil klassis just ühel tüdrukul pimesool lõigatud ja too sai kohe aru, mis mul viga, viis mu väga asjatundlikult haigla vastuvõttu kohale. Seal oli kena noor meesarst, kes tahtis mu kõhtu kombata ja käskis seeliku ja aluspüksid alla lükata. Minul oli aga seljas tädi Elleni vana mittevenivast materjalist ilusa sinise tikitud lillemustriga sukahoidja ja see ei läinud sugugi lükkamise peale allapoole, selle pidi kolmekümnest väikesest haagist lahti tegema. “Mis asi sul seljas on?” küsis arst hämmeldunult.
Igatahes viidi mind pikema jututa kohe operatsioonilauale, narkoositorbik pandi nina peale ja ma mäletan, kuidas suur ümmargune erevalge operatsioonilamp hakkas äärtest mustaks tõmbuma, järjest pisemaks punktiks, kuni kustus kõik. Ei olnud muud hirmsat midagi, pärast ei saanud nädalapäevad naerda, kaks nädalat sai koolist vabastust ja võimlemisest veerandi lõpuni, mis võiks veel toredam olla. Aga kui ei oleks olnud toda läbinägelikku klassiõde, oleks minuga läinud nii, nagu klassivend Ennuga paar kuud hiljem, tema ei läinud õigel ajal arsti juurde ja ta pimesool lõhkes, kõhuõõs oli sodi täis ja asi päris paha. Haiglas lebas ta rohkem kui kuu, haava hoiti lahti ja sealt rippus välja voolik, igatahes jäi ta ellu. Nii hästi ei läinud ühel mu teisel klassivennal, kes kuueteistaastaselt suri täiesti ootamatult suhkrukooma kätte, sest arstid ei tundnud sümptome ära. Ta oli veel vanade vanemate hiline laps.
Käeluu oskasin pooleks hüpata kodus voodis. Koeraga mürades hüppasin ise oma käe otsa ja väga valus oli, murdosa sekundit üritasin mitte karjuda ja siis pistsin lõugama. Olin muidugi jälle neelupõletikuga kodus voodirežiimil ja pidin järgmine päev ennast doktor Hiobile näitama minema, muuhulgas mainisin, et kukkusin libedaga ja käsi väga valus. Röntgen näitas: mõra. Ja pandigi kipsi mind. Ema aga kukkus oma käeluu katki, kui tuli minu esinemist vaatama aktusele, niimoodi et luuotsad vaheliti, kannatas pöörast valu terve etteastete aja ja alles siis läks traumapunkti, kus üks eriti karmi käega meesarst väänas ta luuotsad paika. (Too oli tuntud kui lihunik, kes valust ei küsi, ka tema naine oli arst ja neil oli kaks kena, kuid kurttumma last.)
Haiglas olles jaguneb su päev rangelt söögiaegade järgi. Hommikusöök, lõuna, oode ja õhtusöök. Ja õhtusöök on alati jube vara, kell kuus on vist hiliseim variant. Seega on seal igati soodsad võimalused lahjumiseks, kuigi lastehaiglas ei ole lahjumine alati hädatarvilik ravivõte. Samuti on olemas erinevad menüüd, nende nimi on dieet nr 1 ja 2 ja 3 ja tavaline söök on dieet number 7. Suhkruhaigetele ilma suhkruta, sapihaigetele ilma kibedata, maohaigetele ilma haputa. Mulle enamasti haigla söök päris meeldis. Soe puder või piimasupp hommikul, keeduvorstiga võileib kõrval. Sai praetud räimega tomatikastmes. Või ei ole määritud saiale, vaid pandud su taldrikule väikese kuubikuna. Magus sigurikohv. Lõunaks supp ja magustoit, näiteks mannavorm kisselliga. Või kompott rosinate ja paari musta ploomiga. Peedisalatist roosaks värvunud hakklihakaste. Stoovitud porgandid. Õhtuks makaronivorm ja magus tee küpsistega. Nädala menüü riputati alati palatisse üles, siis sa teadsid, mis päeva sööki sa eriti ootad ja millist kohe üldse ei taha. Ainult üks toit meenub mulle erakordse jõledusena, see oli piima-köögiviljasupp. Piimas keedetud värske kapsas, porgand, kaalikas, küll oli see vast vastik. Ja muidugi leivasupp, vaen selle toidu vastu püsib mul alates lasteaiast, kus seda sunniti sööma, ja terve edasise elu olen leivasupist täielikult hoidunud.
Kellel haiglatoidust küll ei saa, nendel on kodust saadetud toitu. Nüüd on haiglates igal pool külmkapid toidu hoidmiseks, lastehaiglas sellist ei olnud, kogu oma riknevat ja mitteriknevat vara hoidsime öökappides. Öökapp on su haiglamaailm. See on su minikodu, su elufilosoofia essents. Ma olen näinud öökappe, kus selle omanikul on ülemises vahes ainult prillid ja kamm ja alumises hoiab ta haiglasusse. Ma olen näinud selliseid, mille uks ei käi kinni ja kus on kommipaberid, lahtised küpsised, apelsinikoored, poolikud mahlapakid ja limonaadipudelid läbisegi ristsõnade ja mustade sokkidega. Tingimata on sellise kapi pealne samuti täis pooleldi söödud õunasüdameid, lõunast järele jäänud ja varuks hoitud leiba, seal on eilne tee ja natuke närtsinud lilled purgis. Ja raamatud, haigla on raamatulugemise koht. Haiglas olen ma läbi lugenud kõrvalvoodist laenatud Kaugveri “Nelikümmend küünalt” ja Grossi “Müüa pooleliolev individuaalelumaja”. Seal lugesin läbi kogu “Tõe ja õiguse” ja “Sõja ja rahu” (välja arvatud sõjastseenid) ning hulgaliselt muud ebatavalisemat kirjandust, nagu Endla Tegova romaane, Silver Anniko “Rusikad” ja mis need armastatud eesti autorid kõik on.
Juba keskkoolitüdrukuna, jumal teab mida ma jälle olin kokku luisanud, et koolist pääseda, olin ükskord ka pealinna haiglas. Seal olin ma tunnistajaks kõige meeliülendavamale armastusloole, mida minu silmad on näinud. Meie palatis oli üks kaunis vanem daam, tal olid paksud hallid poisipeaks lõigatud juuksed, mis talle erakordselt hästi sobisid, ilusad peened näojooned ja meeldiv iseloom. Temasse armus lootusetult üks meestepalati juudivanamees. Me olime igapäevaselt tunnistajaks nende armudraamale, kuidas proua saatis tagasi lilli, maiustusi, kinke ja kuidas vankumatu järjekindlusega talle neid üha ja üha läkitati. Nad jalutasid koridoris, istusid kõrvuti kunstnahast haigladiivanil ja meie, kõrv kikkis, üritasime kuulata, millest jutt käib. Kindlameelselt ja korduvalt anti armunud mehele korvi. Miks, sellest ei saanud ma aru. Ja kuidas lugu lõppes, seda ma ka ei tea, pealinnas simulante väga pikalt ei hellitatud.
Haiglas olles õppisin ennast väga vaikselt kiigutama, nii et seda peaaegu üldse märgatagi polnud, juuksed jäid sirgu ja tekid-linad paigale. Õppisin üksindust tundma, seal, nagu igal pool mujalgi. Õppisin olema haige ja ennast haige moodi ülal pidama. Õppisin olema kannatlik, voodit üles tegema, ise enda järelt koristama ja palju muid kasulikke asju. Ja kui saatus on vähegi armuline, saadab ta mulle kunagi hilise haiglaarmastuse, armastuse, mille vastuvõtmiseks ma olen praegu kogu aeg olnud liiga terve.
