Quo vadis, Ladina-Ameerika?

Saabudes Maiquetía rahvusvahelisest lennujaamast Caracasesse, kleepub lämmatav õhk otse nahale. Ümbritsevatel küngastel, mida hispaania keeles tähistatakse sõnaga cerros, kerkivad taeva poole töölisklassi kvartalite barakid, rajatud justkui eimillelegi. Ilmselgelt on vaesus ja puudus inimestele siin igavesti kaaslaseks olnud. Kuid lehvivad lipud ja massiivsed murales (graffitimaalingud) Hugo Cháveze, eelmise aasta märtsis vähihaiguse tõttu manalateele läinud ja kogu rahva poolt päevi taga nutetud presidendi näoga räägivad teist keelt. Need räägivad käimasolevast revolutsioonist. On vaja ronida nendele cerros’tele, rääkida nende inimestega, et mõista, kui palju on sel Kariibi mere äärsel keerulisel, ebaõiglasel ja kohutavalt vägivaldsel maal muutumas: tervishoid, haridus, õigused, “21. sajandi sotsialismiks” nimetatud tulevikunägemus.

5120 kilomeetrit lõuna pool kihab Buenos Aires. Linn, mis Jorge Luis Borgese sõnul elab omaette igavikus. Eelmise sajandi 90. aastate Argentina neoliberaal-sed valitsused, mis järgnesid diktatuurile, mille ajal oli teadmata kadunuks jäänud üle 30 000 inimese, lammutasid tükkhaaval riigi: haridussüsteemi, haiglad, transpordi. Terve raudteevõrk, mille inglased olid 19. sajandil rajanud, kisti üles, et asendada see tuhandete bussidega. Tuhanded cartoneros (tänavakoristajad) tuulasid uulitsatel, rikaste ja keskklassi kvartalite prügimägedes, et vaid midagi hamba alla leida. Sellise suure riigi nagu Argentina valitsuses istus Rahvusvahelise Valuutafondi ametnik, ja tema oli see, kes kamandas. Piisas tal vaid valskusega kaela sokutatud välisvõla tasumise ettekäändel mainida, et riiklik postiteenistus või rahvuslik lennukompanii tuleb maha müüa, kui valitsus selle müüs; pruukis tal öelda, et koolisööklad tuleb sulgeda, kui need ka suleti. Ja sel viljakal, rikkalikult joogiveega varustatud lauskmaal surid lapsed nagu kärbsed – nälga. Nüüdseks, kuigi suurte raskustega, on olulisemad teenused siiski taastatud. Argentina on taas kasvu- ja arenguteel. Õiglus on jalule seatud ka diktatuuriaegsete inimõigusrikkumiste osas, mille valuutafondlaste valitsus karistamata jättis. Heaks on kiidetud isegi seadus, mis teeb lõpu peavoolu meedia monopolile informatsiooni jagamisel. Veel üks kindel samm edasi.

Suundudes sel suurel maal loodesse, jõuame Villazóni ja La Quiaca vahelt läbi jooksvale piirile ning oleme Boliivias. Siin on heaks kiidetud põhiseadus, mis tunnistab maa paljurahvuselisust ning ka selliste muistsete rahvaste õigusi nagu aimarad või ketšuad, kes on taas leidmas oma identiteeti ja väärikust. Ka planeet Maa ja keskkond saavad siin riigis omaenese õigustega subjektideks. La Pachamama, emake maa, on au sees.

Boliiviast idas asub Lula ja Dilma Rouseffi Brasiilia, mis esitleb end “suure progressiivse rahvana”. Läbi raskuste on Brasiilia kätte võitnud oma koha päikese all, võõrustab jalgpalli maailmameistrivõistlusi ja olümpiamänge ning on tänapäeval ülemaailmselt oluline tegija. Vähem kui kümne aastaga on veerand  elanikkonnast, umbes 50 miljonit inimest, jõudnud välja vaesusest ja moodustanud väikese keskklassi, tarbimisvõimelise ühiskonna. Kogu maal tärkavad koolid, ülikoolid, kirjastused.

Aitab neistki pintslitõmmetest, et mõista kogu erinevust võrreldes stabiilsuspakti-Euroopa ja majanduskriisiga, mis hävitab ühiskonda eelkõige sellistes riikides nagu Kreeka ja Portugal. Neist piisab, et aru saada, et Ladina-Ameerikas on suur surutis minevik. Kuid mis siis toimub Ladina-Ameerikas, kus nüüd juba terve aastakümne on domineerinud vasakpoolsed?
 

Väljaspool Washingtoni konsensust

3. jaanuar 2006. Argentina valitsus annab Keskpangale mandaadi tasuda ära 9,5 miljardi dollariline võlg Rahvusvahelisele Valuutafondile. Järgmistel päevadel teatab ka Brasiilia, et tagastab IMF-ile viimase osa oma laenust, ning president Lula da Silva käsib sulgeda IMF-i esindused: “Tänasest peale ei vaja me teie omakasupüüdlikke nõuandeid.”

Nende kahe maa ennetähtaegseid tagasimakseid IMF-ile tõlgendatakse tugeva märguandena tahtest võtta suund iseseisvale majandusele ja poliitikale, mida ilmutavad paljud Ladina-Ameerika riigid ja mis tähistab neljakümneaastase perioodi lõppu, mil piirkonnas valitses “Washingtoni konsensus” – USA arvamuste kuuldavõtmine iga otsuse puhul. Aasta varem, 2005, oli Ameerikate tippkohtumisel Mar del Platas äpardunud Ühendriikide katse luua ühendust nimega ALCA, üleameerikalist vabakaubanduspiirkonda, millele oli andnud oma heakskiidu Bill Clinton ja mida George W. Bush jõuga kehtestada soovis, kuid millele seisid vastu Brasiilia ja Argentina uued “rahvuslikud keskklassid”. Päevade kaupa sõna otseses mõttes maailmajao ühiskondlike liikumiste piiramisrõngas istunud Bush pidi tunnistama lüüasaamist. Tegu oli sümboolse sündmusega, mis paljude uurijate arvates tähendas pöördepunkti Ladina-Ameerika dekoloniseerimise teises laines.

USA jaoks oli tegemist ajaloolise lüüasaamisega: oma seaduste maksmapanek 550 miljoni ladinaameeriklase üle oleks olnud arvatavasti võrdväärne saavutus sellega, milleni jõuti 1994. aastal oma Põhja-Ameerika partnerite Mehhiko ja Kanadaga. Terve Ladina-Ameerika oleks muutunud üheks suureks maquiladora’ks (madalapalgalist ja õigusteta tööjõudu kasutavaks vabrikuks, nagu neid leidub Mehhiko põhjaosas); ning kasutades ära neoliberalismi nurjatule konkurentsiloogikale allutatud 550 miljonit ladinaameeriklast, lootsid Ühendriigid lüüa Hiinat üleilmses võidujooksus tema oma relvaga. Kuid nii ei läinud. Sotsiaalsete, keskkonnakaitseliste, talupoegade ja põliselanike liikumiste mandril õnnestus end maksma panna, Bushi väljapressimisele vastu seista ja tõestada oma tugevust – mis üksiti tähendas hegemooniavahetust maailmajaos, kus vasakpoolseid kolmkümmend aastat järjepanu oli tabanud üks lüüasaamine teise järel. Nüüd hakkas Bushi valitsus rääkima Ladina-Ameerikast kui uuest “kurjuse teljest, mis tuleb hävitada”. Ladina-Ameerika põlisrahvaste liikumised kanti terroristlike organisatsioonide nimekirja, ning lahkutriivimise takistamiseks korraldasid Ühendriigid ja nende kohapealsest ülemklassist liitlased neil aastail vähemalt neli riigipööret ning finantseerisid valitsuste destabiliseerimise eesmärgil kümneid organisatsioone. Piisab, kui mainida Boliivia separatismi rahalist toetamist, et destabiliseerida Evo Moralese valitsust, või Kuuba n-ö dissidentidele voolavaid rahajõgesid. Kaks riigipöördekatset, Venezuelas ja Ecuadoris, ebaõnnestusid, kaks aga läksid korda, nimelt Hondurases ja Paraguays, mis osutusid nõrkadeks lülideks nende riikide seas, kus edumeelsed jõud eri ajal ja moel on valitsusse jõudnud. Seal, kus riigipöördekatsed nurjusid, olid tagajärjed USA-le aga katastroofilised, tugevdades ja radikaliseerides nii Hugo Cháveze Bolívari-liikumist kui ka Rafael Correa kodanikuliikumist.

 

Õiglasem ja integreeritum maailmajagu

CEPAL-i (ÜRO Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide majanduskomisjoni) andmetel on Ladina-Ameerikas viimasel kümnendil SKT kasvanud keskmiselt üle 3% aastas. Vaesus ja puudus on vähenenud, töötus on langenud 20 aasta tagusele tasemele, mis tähendab, et esimest korda pärast neoliberalismi kriisi jääb see antud maailmajaos nüüd alla 8%.  Investeeringud ulatuvad 100 miljardi dollarini ning siseriiklik tarbimine on pikast majandussurutisest toibunud ja kasvanud ligikaudu kaks korda. Sotsiaalsed muutused toimuvad rahumeelselt, garanteerides ka välisinvesteeringuid, mida ühiskonnaliikumised ja keskkonnakaitsjad on viimastel aastatel siiski aktiivsemalt kritiseerima hakanud, eelkõige kaevandussektori põhjustatud keskkonnasaaste pärast. Paljud ladina-ameeriklased vaatavad tulevikku optimistlikult ja tunnevad end ühtsena kontinentaalses integratsiooniprotsessis, millele ei leidu samaväärset 200 aasta tagustest Simón Bolívari aegadest saadik.

Ladina-Ameerika integratsiooniprotsess, mis on toestatud ja turvatud Brasiilia majanduslikust ja geopoliitilisest võimsusest ning tõugatud tagant Venezuela ja Ecuadori valitsuste radikalismist, on käesoleva kümnendi tõeline suursündmus ja näib olevat muutunud juba pöördumatuks, sõltumata isegi sellest, millist poliitilist märki mingi konkreetne valitsus kannab. Saanud alguse Hugo Cháveze algatatud naftaintegratsioonist, on protsess nüüdseks kaasa haaranud kõik poliitika tahud. MERCOSUR, organisatsioon, mille 1991. aastal rajasid Argentina, Brasiilia, Paraguay, Uruguay ja Venezuela, on järk-järgult omandanud sotsiaalse agenda ja kohesioonitaseme, mis sarnastavad teda, olgugi aeglaselt, Euroopa integratsiooniprotsessiga. Teised ühisinstitutsioonid, nagu näiteks UNASUR, omavad ka sõjalist jõudu ning on mänginud arvestatavat rolli viimaste aastate regionaalsete konfliktide lahendamisel. ALBA (Bolívarilik Liit Meie Ameerika Rahvastele), mis ühendab radikaalsemaid riike, nagu näiteks Kuuba, kes on täielikult väljunud Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele järgnenud isolatsioonist, ja Nicaragua, kus valitsusse on tagasi pöördunud vanad sandinistid, on rajanud oma tegevuskava solidaarsusele. Kõikide nende institutsioonide juhtmõtteks on, et kõige paremini oskavad oma probleeme lahendada ladinaameeriklased ise, ilma jalus tolknevate Ühendriikideta. Ameerika Riikide Organisatsioon (OAS), panamerikanismi sümbolinstitutsioon, kus kõiki mänge dirigeerib Washington, on tegelikult oma mõjujõu järk-järgult kaotanud, nõrgenenud ja diskrediteeritud. Praegu paistab Ladina-Ameerika nägevat Washingtonis pigem partnerit, kellega häid suhteid luua, kui isandat, kes suudab reegleid dikteerida. Kaks sajandit väldanud vägikaikaveos Simón Bolívari ja James Monroe vahel (esimene seisis autonoomse Ladina-Ameerika, teine USA ülemvõimu eest) on ülekaal praegu vist esimese poolel.

 

Taas kord Washingtoniga

Barack Obama presidendiaega iseloomustab ennekõike teatav passiivsus Lõuna-Ameerika suunal – ollakse sunnitud uut faasi endale teadvustama ilma seda päriselt aktsepteerimata, kuid suutmata ka võtta vastumeetmeid oma mõjuvõimu säilitamiseks. Kuigi Lõuna-Ameerikas, eriti Atlandi ookeani kaldal, on Ameerika Ühendriigid otseselt taganemas, ei saa sama öelda kontinendi kesk- ja põhjapoolsemate alade, eeskätt Mehhiko kohta.

Selles kõige suuremas, saja miljoni elanikuga hispaaniakeelses riigis õnnestus Ühendriikidel tuua teineteise järel võimule endale meelepärased presidendid, konservatiivid Vicente Fox ja Felipe Calderón – viimatinimetatu valimistulemuste räige kallutamisega vasaktsentristide kandidaadi López Obradori vastu –, kes ei suutnud katastroofi vältida. Nüüdseks on pärast konservatiivide kaheteistkümneaastast valitsusaega tagasi võimul Institutsiooniline Revolutsioonipartei, kuid ilma selle rahvusliku retoorikata, mis teda minevikus iseloomustas, ja USA suhtes täiesti sõbralikult meelestatuna. Riigi, mis 1994. aasta vabakaubanduslepingu tulemusena kaotas 14 miljonit töökohta ning nägi oma põllumajanduse laostamist ja toiduainete osas teistest sõltuvaks muutumist, on sõna otseses mõttes hävitanud majanduskriis ja kasvav narkokaubandus, mille närvilõpmed ulatuvad kõikjale valitsevatesse ja poliitilistesse klassidesse. Calderóni ajal ei kasutatud sõjaväge mitte narkokaubanduse hävitamiseks, vaid selleks, et ise osaleda kartellina kohutavas, umbes 60 000 hukkunut nõudnud kodusõjas, millest ajakirjandus eelistab vaikida.

Ka Colombia, veel üks Ühendriikide suhtes sõbralik riik, on jätkuvalt kistud ilmselt lahendamatu vägivalla keerisesse. Ultraparempoolsete paramilitaarsete jõukudega seotud President Álvaro Uribe pidas halastamatut sõda kontinendi viimase olulise marksistliku partisaniliikumise FARC-iga. Ameerika Ühendriikide valitsus on teda toetanud 2,6 miljardi dollariga ja Uribe saavutas Ameerika üksuste otsese sekkumise konflikti. Sissid on jätkanud tsiviilelanike röövimist –  meenutagem kasvõi keskkonnakaitsjast senaatorit Íngrid Betancourt’i –, samas kui paramilitaristid on jätkanud nende mõrvamist. Alles viimastel aastatel, pärast Uribe valitsusaja lõppu, on õnnestunud alustada keerulist rahuprotsessi, kus läbirääkimiste vahendajaks on Kuuba diplomaadid.

Sellest hoolimata jääb Colombia ikka veel sügavalt ebaõiglaseks riigiks. Tema 46 miljonist elanikust 25 miljonit on vaesed, neist 11 miljonit elavad täielikus viletsuses. 80% kasutatavast maast kuulub 1,5% omanikele. Praegu, mil riiki juhib konservatiiv Juan Manuel Santos, on tegemist võtmeriigiga nende riikide peres, kes ikka alles näevad Washingtonis privilegeeritud liitlast. Nende hulka kuuluvad veel Peruu ja Tšiili, viimane küll novembrikuiste presidendivalimiste ootuses, kus selgeks favoriidiks on vasaktsentristlik kandidaat Michelle Bachelet. Majanduse vaatenurgast on Tšiili mudel jäänud ankurdatuks neoliberalismi külge, mille seemne külvas juba Augusto Pinocheti diktatuur oma “Chicago poistega”, ja riik on integreeritud pigem USA kui Ladina-Ameerika majandusruumi. Vaatamata mõningasele makromajanduslikule edule ei ole sealsed valitsused aga suutnud vähendada oma riigis vaesust ega taastada neid olulisi avalikke teenuseid, mille diktatuur hävitas. Colombia, Mehhiko, Peruu, Tšiili ja veel mõned väiksemad riigid moodustavad vabakaubandusühenduse Vaikse ookeani liit, mida iseloomustab selge Washingtoni-meelsus.

 

Antropoloogiline pööre ja murrang poliitikas osalemises

Aastakümnete jooksul oli Ladina-Ameerikas rahva osalemine poliitikas range kontrolli all, ja seda mitte ainult sõjaväeliste diktatuuride poolt. Vabastusteoloogiat tunnistava kiriku vastu võitles karmilt isegi paavst Johannes Paulus II. Nii kaotas katoliiklus kümneid miljoneid usklikke, keda nüüd uus argentiinlasest paavst Jorge Bergoglio peab kiriku rüppe tagasi võitma.

Neoliberalismi aastatel näis parempoolsete hegemoonia kehtivat tingimusteta. Kuid pinna all küpses siiski murrang. Brasiilias eksisteerib 1980. aastast Töölispartei (Partido dos Trabalhadores), millest viimasel kümnendil on saanud üks suurimaid progressiivseid valitsusparteisid maailmas. See ühendab endas traditsioonilisi marksistlikke vasakpoolseid, São Paulo osariigi tööstuspiirkondade rohujuuretasandi ametiühinguid, Pernambuco haridustegelase Paulo Freire “rõhutute pedagoogikat” (pedagogia do oprimido), vabastusteoloogiat – mis on tugevalt esindatud Brasiilia katoliku kirikus ning rõhutab kristlikus sõnumis sisalduvat sotsiaalse ja poliitilise emantsipatsiooni väärtustamist – ja veel mõnede rahvaliikumiste, eriti MST (Movimento Sem Terra) jõudu. Viimase kümne aastaga küll tublisti mõõdukamaks muutunud, näib siiski just Töölispartei olevat ainuke poliitiline jõud, mis on võimeline mõistma gigantse Brasiilia vajadusi, et tagada järkjärguline ebavõrdsuse vähenemine ja juhtida tormilist majandusarengut. Ka Mehhikos, kuigi vähema eduga, on zapatistid 1994. aastast, neoliberalismi absoluutsest kõrghetkest peale enesestmõistetavalt omaks võtnud maailma kriitilise südametunnistuse rolli. Samal ajal võtsid Ecuadorist Boliiviani võimust põlisrahvaste liikumised, esitades originaalses vormis oma väljakutse olemasolevale majandusmudelile. Boliivias avaldasid nad vastupanu vee- ja gaasivarude erastamisele, koondudes parteisse/liikumisse, millest kasvas välja praegu juba Evo Moralese valitsusse kuuluv MAS (Movimiento al Socialismo). Ecuadoris võtsid need “kodanike revolutsiooni” kuju, mille eesotsas seisab Rafael Correa. Kontinendi põlisrahvaste liikumised võitlevad kogu maailma põliskogukondade kollektiivsete õiguste, sealhulgas naiste õiguste eest, nõuavad nende vabaduse ja väärikuse austamist ning õigust astuda vastu neid kõrvale heitnud neoliberaalsele üleilmastumisele. See on kultuurirevolutsioon, mis põlisrahvaste liikumistest levib ka teistesse ühiskonnakihtidesse ning on viimastel aastatel sagedasti sattunud konflikti progressiivsete valitsustega, esitades kõrgemaid nõudmisi eelkõige keskkonna ja esivanemate elulaadi säilitamise osas. Progressiivsed valitsused, kes tihti on ise osa vanast heast “arenguideoloogiast”, kipuvad seesuguste nõudmistega konflikti sattuma. Need vastuolud iseloomustavad kogu maailmajagu, mis vastukaaluks maailma majandusfoorumile Šveitsis Davosis hakkas alates 2001. aastast võõrustama maailma sotsiaalfoorumit. Oli üsna loomulik valida selle toimumispaigaks Ladina-Ameerika, täpsemalt Brasiilia Rio Grande do Suli osariigi pealinn Porto Alegre, mida juba aastaid valitseb osalusdemokraatia põhimõtteist lähtuvalt Töölispartei.

Just osalusdemokraatia printsiibil põhineb ka Venezuela Bolívari Vabariigi 1999. aasta konstitutsioon. Elanud üle 2002. aasta riigipöördekatse, on Venezuela kogemus muutnud ta Ladina-Ameerika integratsiooniliikumiste ning paljude teiste IMF-lusse kriitiliselt suhtuvate liikumiste ja parteide avangardiks. Praegu sunnib aga Ladina-Ameerika viimase kolmekümnendi ühe olulisima juhi Hugo Cháveze kaotus kahtlema, kas Bolívari-revolutsioonil õnnestub jätkuda ja ületada oma rajaja tegusid. On veel vara öelda, kas Nicolas Maduro, Cháveze järglane presidenditoolil, suudab väljakutsega toime tulla, kuid vähemalt praeguseni ei ole ennustused Ühendatud Sotsialistliku Partei hääbumisest täitunud.

Ka Argentinas tõusti 19. ja 20. detsembril 2001. aastal toimunud ülestõusus barrikaadidele, avaldades üleüldist protesti kogu poliitilise klassi vastu. Poliitilise süsteemi rekonsolideeris vasakpoolse peronisti Néstor Kirchneri võit 2003. aasta presidendivalimistel. Lõuna-Patagooniast pärit pooltundmatu Kirchner mõjus kandidaadina, kes toob poliitikasse moraali jälle tagasi, ning esines rahvaliikumiste ja inimõigusorganisatsioonide esindajana. Ta on palju ära teinud, et taastada oma eelkäijate poolt hävitatud heaoluriik ja võtta taas üles diktatuuri ajal toime pandud inimõiguste rikkumised, tühistades kurjategijatele immuniteedi andnud seadused. Ainult seetõttu sai võimalikuks, et diktaator Jorge Videla suri vanglas ning umbes 700 piinajat asuvad praegugi trellide taga. Käimas on veel 3000 kohtuprotsessi.

Eelkõige on just Kirchner (kes hiljem loovutas presidenditooli oma naisele Cristina Fernández de Kirchnerile) koos brasiillase Lula ning venetsueellase Chávezega koostööinstitutsioonide rajajaks. Tema varajane surm, vähem kui 60-aastasena, oli suur löök.

Lõpuks, isegi väikeses Uruguays, tugevate demokraatlike institutsioonidega riigis, kus juba kakskümmend aastat on valitsenud vasakpoolsed (vähemalt pealinnas Montevideos), toimus poliitikas antropoloogiline pööre. Praegune president Pepe Mujica on endine tupamaro partisan. Välimuselt tagasihoidlik, alamklassist ja rahvaliku keelekasutusega, on ta maailma kõige vaesem president. Veel üks näide hegemoonia muutusest.

 

Kõik ei ole nii lihtne

Kogu kontinent, eriti Mehhiko, Kesk-Ameerika, Colombia, Venezuela ja Brasiilia, kannatab kasvava tänavavägivalla käes. Kui algselt sündis see esmavajaduste täitmata jätmisest, siis tänapäeval õhutab seda tarbimisvajadus, mida lõpmatuseni propageerib kommertsmeedia.

Narkokaubandus, millel on hiiglaslik korrumpeeriv jõud, on end Mehhikos, Guatemalas ja Colombias sisse söönud riigiinstitutsioonidesse ning saanud de facto võimuks. Lisaks on viimaste aastate tugev majanduskasv suurel määral tulnud majanduse keskendumisest toorainetööstusele, eriti kaevandus- ja põllumajandussektoris, parandamata Ladina-Ameerika arengu ajaloolisi nõrkusi.

Kas vasakpoolsuse tõusulaine sel kontinendil võib vaibuda? Kindlasti võib. Kuid mõned meie kümnendisse jõudnud liikumised näivad olema määratud edasi kestma. Uute partnerite, eeskätt Hiina ja India ilmumine globaalsele turule aitas kaasa Ladina-Ameerika iseseisvumisele ning praegu on Ladina-Ameerika muutunud vääramatuks osaks multipolaarses maailmas. Regionaalse, Ladina-Ameerika sisese kaubavahetuse 500-protsendiline kasv, varem üksteist ignoreerinud rahvaste omavaheliste kontaktide eksponentsiaalne suurenemine, Lõuna-Lõuna kaubavahetus teiste maailma piirkondadega – kõik see paneb mõtlema pöördumatust protsessist, mis on tõepoolest suur samm edasi väljumaks sõltlasestaatusest, milles see maailmajagu on elanud juba 500 aastat. Ehk nagu kirjutab prantsuse politoloog Georges Couffignal:
“Ladina-Ameerika on üllatavalt hea tervise juures, poliitiliselt stabiilne ja võimeline Aasialt üle võtma globaalse arengu veduri rolli.”

Itaaliakeelsest käsikirjast tõlkinud Janek Fiume

 

GENNARO CAROTENUTO (1966) on ajakirjanduse ajaloo ja uusima ajaloo professor Itaalias Macerata ülikoolis. Tema uurimisvaldkondadeks on Ladina-Ameerika riikide ajalugu, parempoolsed diktatuurid, rahvusvaheline poliitika ja osalusajakirjandus. Lisaks on ta töötanud ja õpetanud Pariisi III ülikooli Ladina-Ameerika uuringute instituudis ja Milano Luigi Bocconi majandusülikoolis, samuti mitmete ülikoolide juures Venezuelas, Uruguays, Tšiilis ja Tuneesias. Akadeemilise tegevuse kõrvalt peab ta alates 1995. aastast Ladina-Ameerika ja Vahemeremaade-teemalist blogi “Giornalismo partecipativo” (“Osalusajakirjandus”), kus kommenteerib maailmapoliitikas aktuaalseid probleeme ajaloolisest vaatevinklist, unustamata kriitiliselt analüüsida massikommunikatsiooni meetodeid. Ajakirjanikuna teeb ta koostööd mitmete Euroopa ajalehtedega, nagu El País, La Stampa, Il Manifesto, samuti on ta rahvusvahelise poliitika analüütik rea Ladina-Ameerika ajakirjade juures (La Jornada di Città del Messico, Questión di Caracas jt) ning Uruguay nädalalehe Brecha Euroopa ja Lähis-Ida korrespondent. Avaldanud raamatud “Franco e Mussolini, la guerra vista dal Mediterraneo” (“Franco ja Mussolini, pilk sõjale Vahemere kaldalt”, 2005), “Giornalismo partecipativo. Storia critica dell’informazione al tempo di Internet” (“Osalusajakirjandus. Informatsiooni kriitiline ajalugu internetiajastul”, 2009); “Hijos. La storia orale dei figli di desaparecidos in Argentina, Cile, Uruguay” (“Hijos. Teadmata kadunute laste suuline ajaloopärimus Argentinas, Tšiilis ja Uruguays”, 2012).

Oudekki Loone

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon