Kimp

Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

Andrei Ivanov

Ja isegi mitte trepiastmetel, vaid juba verandal, kustkaudu pääseb kööki, lebas otse ukse ees mati peal uhkeldavalt laiali pealtnäha unine (metalselt letargiline) kimp kõige erinevamaid jämeda rõnga otsa pistetud võtmeid.

Seisime Danguolėga ja põrnitsesime seda jahmunult, kui puuga pähe saanult, ega suutnud kuidagi uskuda, ära seedida.

Lõpuks lähenesime nagu metslased, võtsime kätte, vaatasime, läksime tuppa ning uurisime neid pikalt, ükshaaval sõrmitsedes.

Ning meie majake hakkas paistma mulle võõrana, juba kellelegi teisele kuuluva valdusena.

Me jõime teed, tegime suitsu, mõistatades: kelle võtmed need on?… kes võis need meie vagunelamu lävele pillata?…

Imelikud, ebaharilikud võtmed.

Ja milliseid võtmeid seal küll polnud! Igale maitsele. Ükskõik mis metallist. No kui just see kõige õilsam välja arvata. Seal olid suured garaaživõtmed ja väikesed võtmed tabalukkudele, millega keldriuksi kinni klõpsatakse; väravaid sulgevate soliidsete lukkude võtmed; siredad ja elegantsed peenesakilised võtmed, mis avavad pääsu uhketesse apartementidesse; vanade ja uute autode süütevõtmed ning hulk teisi säherduse kujuga võtmeid, et ma ei viitsinud isegi mõistatada, kuhu, millistesse ruumidesse võisid viia neile sobivad lukuaugud!

Me Danguolėga imetlesime neid pikalt, suitsetasime ja tegime kõiksugu oletusi: kes?… miks?… ja veel meie ukselävele?…

Just nimelt…

Kes võis meie ukse juures tiirelda?

Haa!

Tiirelda võis kes iganes.

Jah, kuid kellel Huskegaard’ hipparitest võisid olla sihukesed võtmed? Kellel? Millisele sihukeste võtmete omanikule võis meid tarvis minna? Ja miks see keegi otsustas need võtmed nii kenasti meie verandale unustada?

Mitte ei unustanud, vaid poetas nimme!

Aga milleks meile? Mis mõttega? Meil on ju uks alati lahti!

Me mõtlesime, kes on meil käinud, võtsime kõik läbi, kaalusime kimpu kordamööda peos, uurisime lähemalt iga võtit, katsudes igaühte neist hambaga.

Need võisid pärineda vanast töökojast, kuid töökoda polnud enam ammu olemas, sellest olid järel vaid varemed, tööpingi asemel roostes metalli hunnik.

Hm… hm…

Tegime veel suitsu, pidasime väheke aru ning asusime rännakule mööda Huskegaard’d.

See kimp ei andnud meile rahu.

I-le tuli täpp peale panna. Aega viitmata!

*

Läksime mister Winterskov’ poole, kuid meil ei õnnestunud vanameest leida. See-eest kohtasime tagasiteel Henrikut ja Joshuad. Küsisime neilt.

Ei, nemad ei ole meie ukse ette kimpu unustanud. Teineteist katkestades või pigem täiendades ütlesid nad, et neil pole elu sees nii palju võtmeid olnud, isegi mitte võõraid: mitte keegi pole neile ühtainukestki võtit usaldanud, aga siin oli korraga sihuke kimp!

“Küll on uhke kimp,” ohkas Henrik ammuli suud vesistades, “sellist ei saa Huskegaard’s mitte kellelgi olla!”

“Just nimelt,” nõustus Joshua temaga, “Huskegaard’s ei ole nii palju uksigi! Aga selliseid,” ta tõstis kimbust esile pisikese võtme, näitas seda meile kõigile, “selliseid uksi pole kohe kindlasti! Kui, siis ehk juveelipoes!”

Sellised võtmed! Sellised võtmed…

Kutid ohkasid, imesid läbi hammaste õhku, raputasid kõrvetada saanud kätt õhus: “Pu-uh, man!”

Ei, nemad ei puutu siin asjasse…

Ei, nemad ei võtaks enesele sihukest vastutust!

Muidugi mitte, ei mingi hinna eest!

Laiutasid käsi, võdistasid õlgu, tammusid, lörtsutasid nina. Ei osanud midagi mõistlikku kosta. Kaapisid nagu kutsikad hõlma all, kissitasid silmi, puhkisid.

Viimaks, kui kimpu oli kõigis neljas peos mõtlikult hüpitatud, ütles Joshua, et see võis olla Tummahammas, kellega mina ja Danguolė polnud veel kordagi jutule saanud.

Kuid miks just Tummahammas, ta ei selgitanud.

“Arvatavasti Tummahammas,” sõnas Josh.

Säh sulle! Ning Henrik kinnitas miskipärast:

“Mnjaa… Pigem küll, jah, Tummahammas.”

Too tegevat kellelegi mingeid haruldasi töid… Milliseid töid, seda ei teadnud keegi… Võisid olla ka võtmed… Võisid sobida erinevatele lukkudele… Keegi ei hakka mõistatama, millistele…

Aga mida ta meist tahtis? Misjaoks ta meie juures käis?

Haa, kes seda teab, milleks Tummahambale kedagi tarvis? Kes teda üldse tunneb?

Tema kohta ei teatud suurt midagi; aga kui nii, siis miks mitte oletada, et tal võisid olla sellised võtmed? Miks mitte?

 

Tummahammas elas väikeses majas, kus ukse juures seisis pingviinitopis; maja asus küla servas, Nilsi hüti taga, peaaegu et Huskegaard’ piiridest väljas.

“Vaatega jõulukuuskede istandusele,” tähendas Henrik uduselt.

“Jah,” hakkas Josh teemat arendama, “just! Tummahammas kohe nii väga ei salli neid kuuski, et hoiab kõikidel sealpoolsetel akendel luugid kinni. Aknad on luukidega kinni pandud!”

“Õigus,” ütles Henrik. “Võibolla paneb ta luukidele koguni tabalukud ette…”

“Äkki on need nende tabalukkude võtmed, mis võibolla aknaluukide ees ripuvad?” sõnas Josh lõpuks venitamisi.

 

Me otsustasime Tummahambale külla minna. Seda enam, et õieti ei tundnudki teda. Tummahammast ei tundnud õieti keegi. Keegi pidi lõpuks välja selgitama, kes ta selline on!

Henrik ja Joshua soovisid meile edu, kuid mingi sellise sõnaga, mis tardus otsekui liblikas ühe huulile ning oleks äärepealt teise huulilt lendu tõusnud, ent jõudis enne kustuda. Mind tabas halb eelaimus, mis oli siiski täiesti alusetu. Henrik ja Joshua lihtsalt kiirustasid meist lahti saama.

Me suundusime sinna, kuhupoole Joshua ja Henrik olid käega viibanud – kiilasjääna looklevale teerajale.

Tummahammas elas tiigi kaldanõlval Edgari ehitatud vigvami taga (teel kohtasime Edgarit: ei, see polnud tema kimp), Nilsi aia taga (linnuhuvilise välistasime me kohe), kõndisime, kõndisime, valju potsatusega kukkusid hapud külmast võetud õunad, nukker vaatepilt, puuokstel rippusid elutud puurid, suvepäevadel täitis seda aeda kõrvulukustav kädin, märatsevate lindude kirevus võttis silmad kirjuks.

Uttu ja kõrkjatesse mähkunud nõos naaldus vastu kuuri Tummahamba maja. Ukse juures seisis pingviin. Seekord oli ta ehitud laiaäärelise kaabu ja piibuga.

Tummahammast polnud kodus, see-eest olid põõsastel külmunud marjad. Näppisime marju.

Oli vaikne, kõigeks võimeline päev. Kergelt pakaseline, kuid selge. Läbipaistev. Kuid isegi sellisel läbipaistval päeval oli taevas ikkagi klaasjas ja madal – nagu vihmast pestud kasvuhoones!

Päike vajus aegamisi külili. Õhtu polnud oma värve veel laiali pritsinud, vaid alles hakkas neid segama kusagil servas, kust neil tuli valguda üle terve taevakausi.

Klaus pläristas meist mööda antiikse mootorrattaga, lehvitas nahkkindaga. Me lehvitasime vastu… Sõime väheke marju ja tulime tulema, lauldes “Šimtas kunigų katalikų…”.[1] Õigemini Danguolė laulis sõnu, aga mina undasin kaasa ja tuututasin huultega bassi.

Tegime vigvami juures veel ühe suitsupeatuse, otsustasime mitte alla anda, käia läbi kõik majad, küsida igaühelt. Me nägime selles võtmekimbus, mis oli nii väljakutsuvalt meie uksematile jäetud, omamoodi sümbolit. Nagu oleks meile antud mõistatus, millele me pidime lahenduse leidma.

“Huskegaard’s püütakse alailma üksteist lohku tõmmata,” lausus Danguolė, silmad vidukil. “Võibolla taheti nüüd meid lohku tõmmata… Vaadata, mis me ette võtame…”

Ma noogutasin: jah, need võivad hullemaidki asju välja mõelda…

Litsusime plärud laiaks ning asusime teele, olles tulvil otsustavust võtmete omanik kindlaks teha.

*

Me ei hakanud koputama kõige lähemate, siinsamas külje all seisvate majade ustele. Ei, Huskegaard’s niiviisi ei tehta. See oleks liiga lihtne. Otsustasime lülitada sisse irratsionaalse mõtlemise. Lasime end juhtida. Ning me jõudsime Jäämaja juurde, kus kunagi oli kogu kommuuni külmkapp.

Patricia ja Jeannine siblisid aias; neil olid jalas dressipüksid ja seljas sinised vööga töökitlid; mõlemad tüsedad, masajad, laiaõlgsed, mustade patsidega, suurte silmadega, suurte kinnastatud kätega. Jeannine kõplas miskit, Patricia saagis midagi, tõstnud ühe jala pakule. Nad viskasid kimbule pilgu, vaatasid… ning siis tuli mul meelde – no muidugi! kuidas ma võisin unustada! See polnud esimene kord, kui minuga Huskegaard’s säärane imelik lugu juhtus!

*

…kui ma veel lossis elasin, riputas keegi mu uksele väikese roosi, sellise tillukese, põõsalt lõigatu. Otse lingi külge, peenikese niidist heegeldatud aasaga. Tegelikult ju tühine asi. Tähtsusetu. Oleksin ma olnud purjus või pilves, poleks ilmaski märganud või oleksin silmist mööda lasknud, jätnud sinnapaika, lasknud mattuda pisiasjade kuhila alla.

Ent tol kevadel olin ma jube romantilises seisundis, mul isegi sees kõik sügeles, ma vähkresin pidevalt voodis, uperpallitasin enda sees – ühesõnaga, ihu oli pakil.

Seetõttu roosike, mis oli pealegi riputatud mu ukselingi külge, pealegi sellisest ihuvärvi niidist aasakesega – no kuulge! Kuidas saanuks siin rahulikuks jääda! Niisugust asja ei võinud kuidagi niisama jätta! Oo, kui juba sellised vihjed ja peibutised tähelepanuta jäävad, siis võid endale kohe risti peale tõmmata või ennast peldikupoti külge naelutada!

Ma tormasin roosikesega tuppa, pistsin selle padja alla ja kaevusin nägupidi patja! Ma koguni oigasin õnnest! Nagu oleksid kõik tuhanded orgasmid, mis pidid mind eeloleval suvel raputama, ühe välguharuna mu kehast läbi sööstnud.

Ma lamasin sedasi kaua, võpatades, uratades ja ilastades; lõpuks võtsin end kokku, tõusin üles. Vibratsioon tuikas igas lihases, luud oigasid. Pühkisin silmist õnnepisaraid, mis valgusid tõtakalt ja kuivasid ruttu ära, juba laugudel, jõudmata neilt maha kukkuda – justkui oleks mu kutsuva keha kuumus neid kuivatanud. Pisarad jõudsid otse silmis aurustuda!

Nagu nüüdki, mõistatasin ma ka siis pikalt: kes see küll olla võis? Kes võis mulle roosikese sokutada?

Ma kahtlustasin kõiki!

Isegi Mariannat, kuigi ta oli minust oma kakskümmend aastat vanem, kuid ikka veel seelikus saatan, no kuulge! Sellepärast ma kahtlustasingi, kuna temas oli tunda saatanat, eriti kui ta vaatas sedasi viltu ja naeratas suunurgaga…

Jah, ma kujutasin teda ette erinevates poosides, vaatamata sellele, et ta oli juba nii räsitud, vaatamata sellele, et oma viljatus igatsuses lõikas ta välja puust Edgari nuku. Edgari moori heitsin ma kohe kõrvale – temas puudus seikluslikkus ning ta polnud mind kordagi kõnetanud, käis Edgari juures ainult nädalavahetuseti nagu suvilas. See naine ei tulnud lossi lähedalegi! Räägiti, et ta elas ikka veel linnas; ta ei julgenud ikka veel ära kolida, rääkis, et kui lapsed kasvavad suureks, vaat siis… Räägiti, et ta häbenes Huskegaard’s käimist! Ta häbenevat “halba kuulsust”. Huskegaard’s elavat ainult luuserid ja kalkarid. Jah, see on jabur, kui inimene elab soojakus, pärapõrgus. Ta oli seal justkui daam, peaaegu et avaliku elu tegelane või midagi sinnapoole.

Ei tea, igatahes niimoodi räägiti, ma ei oska täpselt öelda.

Tol suvel räägiti, et nüüd jääb naine Edgari juurde märksa kauemaks kui varemalt, elab tema juures nädalate kaupa, koos lastega, ka Edgari lastega. Kõik aimasid, et naine võib varsti sinna päriseks kolida.

Marianna voolis püüdlikult nukukese, sosistas iga öö puust kõrva sisse, et tulgu mees tema juurde tagasi.

Asjatu vaev.

Ma oletasin, et see oli Marianna sõbratar, kuid tollel oli juba oma kutt.

Ma küsisin kõigilt. Jeannine ja Patricia vahetasid omavahel pilke ning vastasid kooris:

“Mitte meie!”

Alles aasta hiljem ütles Klaus mulle, et ta nägi kord roosiga Blondiet, toda pedekat, kes elas Nilsi juures. Nils üüris talle tuba ning linnuarmastaja oli sedavõrd lühinägelik, et ei aimanud midagi. Seetõttu nõksutas Blondie puusasid isegi tema ees.

Nilsil oli kõik ükspuha. Teda ei huvitanud miski peale lindude. Ning Nilsi ei huvitanud mitte niivõrd linnud kuivõrd need puurid ja lelud, rippuvad pesad ja karussellid, toidulauad ja redelid, millega ta oli üle kogu saare kuulsaks saanud. Ta meisterdas alailma lindudele kõiksugu vigureid ning müütas neid koos Viggo ja Birgitiga turgudel ja laatadel. Tema jaoks polnud tähtsamat tegevust kui istuda oma aias, libistada õlut ning imetleda omatehtud asjandusi, kus linnukesed turnisid ja lendlesid. Sellistel hetkedel ärkas temas unistaja, leiutaja, romantik.

Eluaeg oli ta ehitanud teid, magistraale, kiirteid kõigi nende parasiitide jaoks, kes lõpuks kupatasid ta hullumajja! Ta vihkas betooni. Ta vihkas teetöid. Ta ei sallinud kraanasid silmaotsastki. Ta hakkas üle kere vappuma, kui kuulis piikvasarat. Toppis kõrvad kinni ja tõi kuuldavale epileptilise röögatuse! Ning puges seejärel peitu.

Ta polnud psühh. Tal oli lihtsalt ehitustöödest kopp ees.

“Nils on normaalne mees,” rääkis Danguolė, “ainult pisut kinnine.”

Blondiele näis see asjaolu sobivat; tal oli ükskõik, olgu pealegi kinnine. Ega Blondie ise ka teab kui suhtlemisaldis polnud, häbenes kangesti. Inglise keelt kõneles nõrgalt, loiult, ebakindlalt, mingeid kahtluseklimpe kugistades. Ta rääkis ka taani keelt samamoodi: kaks-kolm sõna ja itsitus, selline lipitsev. Jõi Nilsiga õlut, vahtis tema karusselle ja puure, maksis toa eest mingisuguseid sente, töötas linnas mingis väikeses käitises, veerand tundi sõitu naistejalgrattaga, ning käis muudkui meie juures lossis, kiibitses, kui me töötasime.

Eriti palju tolgendas ta meie läheduses, kui vahetasime vanamehe elamul kivikatust.

Oli palav; päike lõõskas; linnud kriiskasid; pärnapuu lämmatas oma lõhnadega; mesilased sumisesid, mähkides meie päid suminavõrku; kiskusime end vööni paljaks ning parmud puresid meid, puresid armutult. Tuli Marianna koos oma sõbrannaga; jäävad sedasi kaelastikku seisma ja seisavad seal, lehvitavad meile. Lehvitasime katuselt neile vastu. Me olime rahul. Mina, Ivan, leedulased, Gleb.

Siis hakkas Blondie käima; ta tõi õlut, pakkus, patsutas meid õlale, uuris meie kriimustusi ja marrastusi läbi oma paksude kandiliste prilliklaaside; tal olid nii pisikesed silmad, et ta pidi lähemale kummarduma, kohe väga lähedale.

Tal olid kohevad, kalli šampooni järele lõhnavad helekuldsed juuksed. Ise oli ta kahvatut kriidivärvi. Kaelal oli tal kõrisõlme juures vastik sünnimärk. Ta oli lühike ja kohmakas. Temas oli midagi tahumatut, nurgelist. Kohutavalt uje, vaatas ta meie tööd ja väljastas oma kommentaare harvade telegrammidena, häbelikult naeratades, esitas vildakaid küsimusi, jõi õlut närviliselt neelatades.

Tema jälgimine pakkus mulle suurt lõbu. Näha, kuidas ta ajab välja Nilsi naistejalgratta, kuidas ta tuleb tagasi koos õllekastiga, mis on pakiraamile nööridega kinni seotud. Kuidas väntab mööda teed, veereb meist ja katusekividest mööda, ronib maha, päästab tükk aega kasti lahti, lehvitab meile käekesega, patsutab sadulat, hüüab alt, kissitades: “Kas õllesoovi oleks?” – tõstab üles juba avatud pudeli.

Me ei keeldunud kunagi.

Tollal elas meil karbis linnupoeg ning kui Blondie sellest teada sai, tahtis kohe teda näha.

Linnupoeg elas köögi aknalaua peal pappkarbi sees, tema nimi oli Wilhelm Kolmas.

“Miks?” imestas Blondie. “Hea küll, Wilhelmist saan ma aru, kuid miks tingimata Kolmas?”

“Sest enne teda oli veel kaks tükki ja mõlemad kärvasid maha,” seletas Danguolė tuima rahuga, avades üht pudelit teisega nagu mees.

See otsekohesus ja lahtise käega lajatatud lause vaimustasid mind. Blondie avaldas argliku soovi minna lossi – tal, vaadake, oleks huvi tibukest näha. Ta kohendas prille, nühkis klaase, pani ette, ütles:

“Ma elan ju ikkagi koos Nilsiga. Aga tema on linnuhuviline, ornitoloog…” Ja vakatas, nagu ei usuks ka ise oma juttu.

Ma viisin Blondie lossi, näitasin karbis elavat linnupoega. Blondie tiirles karbi ümber, proovis vilistada, lehvitas sõrmedega, toitis linnukest, toppis oma kandilisi klaase otse tibu silma vastu. Siis aga kuulsin ma trepilt samme. Kergeid, kiireid ja naljakalt häälekaid. See oli Danguolė oma ketsidega. Ta jooksis meie juurde kööki kuidagi tõtakalt. Astus karbi juurde ja hakkas samuti aktiivselt linnupoega silmitsema.

Danguolė ütles, et tema ei sokutanud roosikest. Jah, tema oleks tunnistanud…

*

Patricia ja Jeannine vaatasid võtmeid, keerutasid kimpu ühte- ja teisipidi ning soovitasid meile riputada Kommunehusis seinale kuulutus, et leitud võtmekimp, pöörduda meie poole, noh, nagu ikka…

Mister Winterskov ütles, et tema meelest oli Tummahammas justkui rääkinud võtmekimbu kaotamisest.

Me läksime jälle Tummahamba poole. Kuid see polnud tema kimp.

Tummahammas ütles meile:

“Me elame kuidagi valesti! Inimesed me ümber elavad kuidagi jaburalt… Vaadake, kuidas nad käituvad! Nad elavad nii, justkui teaksid kindlalt, et meie elu rong ei kihuta täna öösel rööbastelt välja! Nad teavad sõiduplaani! Neil oleks justkui garantii, kindel teadmine, kus ja millal on järgmine peatus! Isegi sünoptikud ei suuda ilma ennustada, aga need siin näivad teadvat, et me ei saa kõik ühekorraga surma lihtsalt seeläbi, et Kõigevägevam otsustab ühelt küljelt teisele keerata ja lömastab meid seejuures nagu kirbuparve! Oo ei, nemad käituvad ikka nii, justkui oleks inimkond universumis ülim rass! Jah! Mitte ainult meie planeedil, vaid terves universumis! Meil olevat kõige üle kontroll… Meie ruulime! Me teame kõike: järgmisel aastal valitakse Bush ja mitte Gore, me kõik ei kao vee alla veel kolm miljonit aastat, me võimutseme, valitseme universumit edasi! Me hakkame väikese arvuti abil juhtima musti auke ja kvasareid. Kõik on tuhandikeni arvesse võetud. Kõik on läbi mõeldud, graafik koostatud kolme aastatuhande peale – edasi! Need ei ole minu võtmed. Ei. Mulle pole võtmeid tarvis. Kõik uksed on lahti. Mina ei pane end luku taha. Mina pole selline nagu nemad kõik seal. Mina ei usu, et me homme elame. Minul pole garantiid. Mul pole RSA kindlustust. Mul pole isegi autot, sest mul pole kunagi kuhugi kiiret.”

Hiljem selgus, et mister Winterskov’le oli midagi Tummahambast ja kimbust rääkinud Joachim või Frederick.

Nende juurde me ei läinud – sealt ei pruugi tagasi tulla. Ükskord meid kostitati salatiga…

Me lihtsalt riputasime kimbu Kommunehusis meie kuulutuse kõrvale ning see rippus seal.

Kuu, teise, kolmanda…

Keegi ei võtnudki seda ära; kõrvale ilmusid teised kuulutused, kadusid, aga meie oma rippus edasi, kimp juures, ja mida kauemaks see sinna jäi, seda mõistatuslikumaks muutus minu jaoks selle ilmumine meie verandale.

Ma käisin, kütsin Kommunehusis ahju ja heitsin iga kord, kui teadetetahvlist mööda läksin, pilgu võtmetele, läksin närvi, ärritusin, nagu oleksid võtmed mind mõnitanud.

Kord ma ei pidanud vastu, viskasin sütt alla, kolksatasin ahjuukse tigedalt kinni, võtsin võtmekimbu, pühkisin uksest välja.

Kommunehusi esine välu oli inimtühi. Ei paistnud hingelistki. Kuid miskipärast tajusin kellegi kohalolekut; tundus, et keegi jälgib mind.

Sellises üleskruvitud seisundis, justkui ma paneks toime ei tea mis kuritegu, läbisin ma küla, kohtamata kedagi, sisenesin kergendusega metsa.

Kõndisin kaua, kuni jõudsin künkani. Jäin seal seisma vana kännu juures, mis oli täis pikitud pläruhülsse, vaatasin alla – hunnikusse kuhjatud kive, hädiselt oksi kiigutavaid kuuski, tormituules murdunud puid, traktori jäetud roopaid, mahasaetud tüvede ja okste lasu.

Virutasin võtmed täiest jõust jääraku suunas. Tasane kolks ja salapärane välgatus hüvastijätuks, ning kadunud nad olidki.

Mõnda aega oli kõik vaikne. Taamal süttisid ja kustusid raadiomastidel punased tulukesed. Valkjast pilkasusest eenduvate tuulikute labad keerlesid vaevunähtavalt. Tuul püüdis hallatanud nurme puhtaks pühkida. Härmatis sätendas päikese käes. Loojang looritas mu silmi. Talv naeratas surija naeratust. Rida Ezra Poundi luuletusest ujus läbi teadvuse ja hajus vaguralt nagu ka see aneemiline päev. Päikesevalgus näis sosistavat: ma tegin kõik, mis suutsin… ma andsin kogu oma jõu, jäägitult…

Mu süda täitus piiritu kurbusega.

Hoolimata sellest, et olin neetud võtmekimbu minema visanud, ei hakanud mul kergem. Vastupidi, miski sügeles järelejätmatult, miski sosistas: asjata, kõik oli asjata vaev

Tulutud olid mu püüded leida see, kes oli võtmekimbu mu ukse ette jätnud; ilmaaegu üritasin ma ennast sellesse kommuuni kinni müürida; asjatult püüdsin lossipääsusid sõnadega kinni kuhjata, ridadesse-koridoridesse ära eksida, pugeda boileriruumi peitu metalse metafooriga huulil.

Miski ei saanud selle tillukese hõreda maailma luuke koomale tõmmata: see oli liiga ebausutav!

Mingi lind hüüatas vaikselt, kuid väga kaeblikult, tiivad lõid sahisema, pudenes kuivi härmakütkes lehti.

Minu sees värahtas salajane eelaimuse keel.



[1] “Sada katoliku vaimulikku” (leedu k-s), rokkbändi Svastikos Sukitės Greitai (Haakristid Pöörlevad Kiiresti) liidri Algis Ramanauskase kirjutatud laul.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon