Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?

Jürgen Habermas

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 9 ja 10

Mispärast pole ometi paremad parteigenossed 1945. aastast mõttele tulnud inimnäoga fašismi otsima hakata? (Johannes Gross, «Notizbuch», Neueste Folge, Viertes Stück)

Ajaleheartiklites on juttu vabanemisest sotsialismi lummusest, ühe idee nurjumisest, koguni Lääne-Euroopa ja Saksa intellektuaalide pikaleveninud toimetulekust oma minevikuga. Retoorilistele küsimustele järgneb alati üks ja seesama refrään: utoopiad ja ajaloofilosoofiad peavadki lõppema orjastamisega. Ajaloofilosoofia kritiseerimine on nüüd küll eilse päeva küsimus. Karl Löwithi «Maailmaajalugu ja õndsuslugu» tõlgiti saksa keelde juba 1953.2 Millised on tänase päeva kaardid? Kuidas tuleks hinnata Ida- ja Kesk-Euroopas toimunud revolutsiooniliste muudatuste ajaloolist tähtsust? Mida tähendab riigisotsialismi pankrot neile 19. sajandist pärinevatele poliitilistele liikumistele ja ideedele? Mida tähendab see Lääne-Euroopa pahempoolsete teooriapärandile?

I
Revolutsioonilised muudatused Nõukogude Liidu võimuvaldustes on väga mitmepalgelised. Bolševistliku revolutsiooni kodumaal toimub ülaltpoolt, NSV Liidu Kommunistlikust Parteist alguse saanud reformiprotsess. Selle tulemused, veelgi rohkem selle reformi kavatsematud tagajärjed kujunevad revolutsiooniliseks arenguks niivõrd, kui nad muudavad peale ühiskondlik-poliitiliste põhihoiakute ka valitsemissüsteemi enda olulisi elemente (eriti kui legitimatsiooniviisi muutudes* tekivad poliitiline avalikkus ja poliitilise pluralismi algmed ning öeldakse sammhaaval lahti riigipartei võimumonopolist). Seda, nüüdseks vaevalt veel juhitavaks jäänud protsessi ohustavad rahvuslikud ja majanduslikud konfliktid, mis ta on ise valla päästnud. Kõik osalised on mõistnud, kui palju selle saatusliku protsessi käigust sõltub. Ta on juba loonud eeldused muudatusteks Kesk-Euroopas (kaasa arvatud ka sõltumatusele püüdlevad Balti riigid) ja SDVs.

Poolas said revolutsioonilised muudatused teoks püsiva opositsiooni kaudu, katoliku kiriku toetatud «Solidaarsus»-liikumise kaudu, Ungaris olid need poliitilise eliidi hulgas peetud võimuvõitluse tagajärjeks; SDVs ja Tšehhoslovakkias toimusid need rahulike massimeeleavalduste survel sooritatud riigipööretena, Rumeenias verise revolutsioonina, Bulgaarias vaevalise edasiminekuna. Hoolimata avaldumisvormide mitmekesisusest võimaldab nende maade revolutsioon enda kohta sündmuste põhjal järeldusi teha: revolutsioon seab meid talle iseloomulike tõsiasjade ette. Temas võib ära tunda nii-ütelda tagasikeriva [rückspulende] revolutsiooni, mis teeb tee vabaks, et mahajäämust arengus tasa teha. Seevastu muudatused bolševistliku revolutsiooni emamaal säilitavad läbinähtamatu iseloomu, mille kohta mõisted veel puuduvad. Nõukogude Liidus puudub revolutsioonil (senini) selgelt tagasivõttev iseloom. Isegi sümboolsel naasmisel 1917. aasta veebruari või koguni tsaristlikku Peterburi poleks mingit mõtet. Poolas ja Ungaris, Tšehhoslovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias – niisiis riikides, kus riigisotsialistlik ühiskonna- ja valitsemissüsteem polnud kujunenud autohtoonse revolutsiooni tulemusena, vaid oli sõja tagajärjel koos Punaarmee sissemarsiga pigem kaasa saadud kui võitlusega saavutatud, – toimub rahvademokraatia likvideerimine vanade rahvussümbolite juurde tagasipöördumise tähe all, esineb alati järjepidevuse taastamisena, sõdadevahelise aja poliitiliste traditsioonide ja parteistruktuuride juurde naasmisena. Siin, kus revolutsioonilised muudatused on tihenenud revolutsioonilisteks sündmusteks, tuleb ka kõige selgemini kuuldavale soov konstitutsioonilis-poliitiliselt liituda kodanlike revolutsioonide pärandiga ning ühiskondlik-poliitiliselt ühineda arenenud kapitalismi, eriti Euroopa Ühenduse kommunikatsiooni- ja eluvormidega. SDV puhul omandab «ühinemine» sõnasõnalise tähenduse; sest talle pakub Saksamaa Liitvabariik üheaegselt mõlemat: demokraatliku põhiseadusega läänelikku tüüpi heaoluühiskonda.* Siin ei hakka valijad 18. märtsil kindlasti ratifitseerima seda,3 mis oli kavas nondel opositsionääridel, kes hüüetega «Meie oleme rahvas» Stasi-võimu kukutasid; ent valijate vootum interpreteerib seda riigipööret kui ajalooliselt tõhusat – justkui tasategevat revolutsiooni. Tahetakse tasa teha seda, mis oli Saksamaa lääneosa idaosast neli aastakümmet lahutanud – poliitiliselt õnnelikumat ja majanduslikult edukamat arengut.

Kuna tasategev revolutsioon peab võimaldama tagasipöördumise demokraatliku õigusriigi juurde ja liitumise kapitalistlikult arenenud Läänega, orienteerub ta mudelite järgi, mis ortodoksse tõlgenduse kohaselt oleksid pidanud olema ületatud juba 1917. aasta revolutsiooniga. Sellega võib seletada ka tasategeva revolutsiooni üht omapärast joont: uuenduslike, tulevikku vaatavate ideede peaaegu täielikku puudumist. Sama tähelepaneku teeb ka Joachim Fest: «Tõeliselt segadusse ajava, keset kaotava iseloomu omandasid sündmused. . . arvestades fakti, et nad ei sisaldanud mitte ühtki neist sotsiaalrevolutsioonilistest tunderõhkudest, mis olid domineerinud samahästi kui kõikides uusaja ajaloolistes revolutsioonides» («Frankfurter Allgemeine Zeitung» 30. detsember 1989). Segadusse ajav on tasategeva revolutsiooni selline iseloom sellepärast, et ta meenutab otseselt vanemat, Prantsuse revolutsiooni poolt kehtetuks tunnistatud sõnatähendust – poliitiliste valitsemisvormide taastulekust reformi teel, kusjuures need vormid üksteisele järgnevad ja nagu taevakehad oma liikumises üksteist välja vahetavad.4

Nõnda ei maksa imeks panna, et neid revolutsioonilisi muudatusi on tõlgendatud väga mitmesugusel, üksteist välistaval viisil. Mina tahan siin puudutada kuut tõlgendusmudelit, mis väitluses üksteisest selgesti eristuvad. Esimesed kolm suhtuvad sotsialismiideesse jaatavalt, ülejäänud kriitiliselt. Neid kaht rühma on võimalik sümmeetriliselt niimoodi reastada, et ühele poole jäävad sotsialismiidee stalinistlik, leninlik ja reformikommunistlik tõlgendus, teisele poole postmodernistlik, antikommunistlik ja liberaalne interpretatsioon.

Status quo ante [seni kehtinud olukorra] stalinistlikud kaitsjad on vahepeal kaotanud oma eestkõnelejad. Nad eitavad muudatuste revolutsioonilist iseloomu, nad aduvad neid muudatusi kui kontrrevolutsioonilisi. Nad suruvad tagasikerimise ja tasategemise varemtundmatud aspektid marksistlikku skeemi, mis enam ei toimi. Ida- ja Kesk-Euroopa maades ning SDVs oli ju silmaga näha, et – tuntud formuleeringu järgi – alamkihid enam ei tahtnud ja ülemkihid enam ei suutnud. See oli masside (ja mitte sugugi käputäie salaja sisse toodud provokaatorite) raev, mis pöördus riikliku julgeoleku (Stasi) aparaadi vastu, nii nagu see omal ajal oli pöördunud Bastille’ vastu. Ja riigipartei võimumonopoli purustamine võiks meile meenutada Louis XVI giljotineerimist. Faktid räägivad liiga selget keelt, nii et isegi panetunud leninlased ei saa nende ees silmi sulgeda. Nii näiteks kasutab ajaloolane Jürgen Kuszynski vähemalt väljendit «konservatiivne revolutsioon», et jätta muljet, nagu oleks neil muudatustel enesepuhastusliku reformina oma koht pikaajalises revolutsiooniprotsessis («Die Zeit» 29. detsember 1989). See tõlgendus tugineb muidugi veel ikka ortodokssele käsitusele klassivõitluse ajaloost, mille lõppsiht näib kindel olevat. Selline ajaloofilosoofia on juba metodoloogiliselt vaatekohalt kahtlase väärtusega; pealegi ei kõlba ta seletama niisuguseid sotsiaalseid liikumisi ja konflikte, mis tekivad otseselt riigisotsialistlike valitsemis- ja ühiskonnasüsteemide struktuuritingimuste tõttu või (nagu rahvuslikud ja fundamentalistlikud reaktsioonid) nende poolt esile kutsutakse. Lisaks sellele on poliitiline areng Ida- ja Kesk-Euroopa maades ning SDVs riigisotsialismi palja enesekorrektuuriga piirduvast diagnoosist vahepeal juba üle astunud.

Mainitud seik on ühtlasi veenvaks vastuväiteks kolmandale seisukohale, sellele, mida Praha Vaclavi väljakul nii mõjuvõimsalt kehastas sisepagendusest naasnud Dubček. Ka suur osa neist opositsionääridest, kes SDVs revolutsioonilise liikumise käima panid ja hiljem seda juhtisid, seadsid endile eesmärgiks demokraatliku sotsialismi – ühe niinimetatud «kolmanda tee» sotsiaalriiklikult5 ohjeldatud kapitalismi ja riigisotsialismi vahel. Kui leninlased usuvad, et on võimalik korrigeerida stalinistlikku väärarengut, siis reformikommunistid lähevad ajas veel kaugemale tagasi. Kooskõlas lääne marksismi paljude teoreetiliste vooludega lähtuvad nad sellest, et bolševistlik revolutsioon oma leninlikus enesestmõistetavuses on sotsialismi päris algusest peale võltsinud, kuna ta nõudis tootmisvahendite demokraatliku ühiskonnastamise asemel nende riigistamist ja lõi seega tingimused totalitaarse valitsemisaparaadi bürokraatlikuks iseseisvumiseks. Olenevalt sellest, kuidas tõlgendada Oktoobrirevolutsiooni, leidub «kolmanda tee» teooriast mitu eri varianti. Optimistliku versiooni järgi (mida pooldasid Praha kevade esinduskujud) pidi radikaalse demokratiseerimise teel arendatama riigisotsialismist välja uus, ka Lääne sotsiaalriiklikke massidemokraatiaid ületav ühiskonnakord. Teise variandi järgi tähendanuks see «kolmas tee» mõlema «reaalselt eksisteeriva» ühiskonnatüübi vahel parimal juhul riigisotsialismi radikaaldemokraatlikku reformimist. Seejärel pidanuks diferentseeritud ja detsentraliseeritud juhtimisele viidud majandussüsteemiga riigisotsialism kujutama endast vähemalt ekvivalenti arenenud kapitalistlikes ühiskondades pärast Teist maailmasõda leitud sotsiaalriigi-kompromissile. Selle ekvivalendi-eksperimendiga pidi loodama mitte totalitaarne, vaid konstitutsioonilis-demokraatlik õigusriigi ühiskond, mis oma süsteemi spetsiifilisi eeliseid (sotsiaalne kindlustatus ja kvalitatiivne kasv) ja halvemusi (tootlike jõudude arendamine ja uuendamine) silmas pidades poleks Lääne tüüpi ühiskondi mitte jäljendanud, vaid neid täiendanud. Ka selle variandi pehmem interpretatsioon arvestab «sotsialistliku turumajanduse» – nagu seda viimasel ajal kutsutakse – funktsioneerimisvõimega. Selle võimalikkuse vastu tulevad ühed lagedale aprioorsete argumentidega, sellal kui teised arvavad, et niisugune arengutee tuleks jätta katse ja eksituse meetodi hooleks. Isegi selline sõjakas liberaal nagu krahvinna Marion Dönhoff usub, «et püsiv soov ühendada sotsialismi ja turumajandust on vähesegi fantaasia ja pragmatismi korral täiesti teostatav – nad korrigeerivad teineteist» («Die Zeit» 29. detsember 1989). See perspektiiv arvestab fallibilistlikult6 häälestatud reformikommunismiga, kus erinevalt leninlikust interpretatsioonist on kõikidest ajaloofilosoofilistest tulevikunägemustest loobutud. Küsimuse seesmiselt revolutsioneerunud riigisotsialismi reformivõimest ja demokraatlikust arengupotentsiaalist võime täna sinnapaika jätta. Mina arvan, et ka Nõukogude Liidus, silmas pidades igas suhtes laastavat stalinistlikku pärandit (ja paljurahvuselist riiki ähvardavat lagunemist), ei saa seda küsimust enam realistlikult tõstatada. Küsimus, kas revolutsioon SDVs oleks võinud kulgeda mööda «kolmandat teed», peab ka siis, kui see interpretatsioon põhinebki õigetel eeldustel, vastuseta jääma; sest selle ainuke kontrollivõimalus oleks seisnenud praktikas, rahva tahte poolt legitimeeritud ja «vähesegi fantaasia ning pragmatismi korral» ettevõetud eksperimendis. Elanikkonna enamus on aga vahepeal selgesti vastupidise otsuse langetanud. Pärast neljakümne aasta pikkust viletsust võib sellise otsuse põhjusi mõista. See otsus pälvib respekti, eriti just nendelt, keda eksperimendi negatiivsed lõpptagajärjed vahest isiklikult polekski puudutanud. Seepärast võtame nüüd käsile kolm järgmist, sotsialismi-kriitilist tõlgendusmudelit.

Ka selles rühmas ei ole äärmuslik positsioon eriti veenvalt väljendatud. Postmodernse mõistusekriitika seisukohalt kujutavad kõnealused ulatuslikud veretud murrangud endast revolutsiooni, mis revolutsioonide ajastule lõpu teeb – vastandina selle avanud Prantsuse revolutsioonile – ja mõistuse poolt sünnitatud terrorist ilma hirmuta juba eos jagu saab. Mõistuse rahutud unistused, millest juba kakssada aastat tõuseb deemoneid, on nüüd minevikku kadunud. Mõistus ei ärka – ta ise on muutunud painavaks unenäoks, mis ärkamise järel hajub. Ka siin ei sobi igatahes faktid hästi kokku selle, sedapuhku Nietzschest ja Heideggerist inspireeritud idealistliku ajalooskeemiga, mille järgi uusaeg seisab üksnes iseenda volitatud subjektiivsuse varjus. Oma vahendid ja mõõtkavad laenas tasategev revolutsioon ju uusaja revolutsioonide repertuaarist. Hämmastaval kombel oli just väljakutele kogunenud, tänavatele mobiliseeritud masside kohalolek see, mis võttis võimu hambuni relvastatud režiimidelt. Tegemist oli ju sellesama, juba surnuks peetud spontaanse massiaktsiooniga, mis nii paljusid revolutsiooniteoreetikuid on inspireerinud. Tõsi küll, nüüd toimus see esmakordselt mitteklassikalises ruumis, alati juuresviibivate elektrooniliste meediumide poolt loodud ülemaailmsel areenil, osavõtlike ja kaasaelavate pealtvaatajale ees. Ja taas olid rahva suveräänsuse ja inimõiguste mõistusõiguslikud legitimatsioonid see, millest revolutsioonilised nõudmised oma jõu ammutasid. Nii tunnistas kiirenduse saanud ajalugu valeks kujutluse seiskunud ajaloojärgsusest [Posthistoire]; ta hävitas ka postmodernistide maalitud panoraami universaalselt levinud ja kristalliseerunud bürokraatiast, kes seisvat lahus igasugustest legitimatsioonidest. Pigem kuulutab bürokraatliku sotsialismi revolutsiooniline varing modernsuse pikkade sammudega edasiminekut – Õhtumaade vaim tungib Itta mitte ainult koos tehnilise tsivilisatsiooniga, vaid ka oma demokraatliku traditsiooniga.

Antikommunistlikult vaatekohalt tähendavad revolutsioonilised muudatused Idas seda, et on saabunud võidukas lõpp bolševike poolt 1917 väljakuulutatud maailmakodusõjale: see oli niisiis jällegi üks omaenda algallika vastu pöördunud revolutsioon. Väljend «maailmakodusõda» [Weltbürgerkrieg] kõlab ühiskonnateooria keelest hobbesliku võimuteooria keelde tõlgituna kui «internatsionaalne klassivõitlus». Carl Schmitt on andnud sellele mõttekujundile ajaloofilosoofilise allteksti: koos Prantsuse revolutsiooniga valitsema pääsenud ajaloofilosoofiline mõtlemine – milles peitub universaalsesse moraali kätketud utopistlik lõhkelaeng – peab ise moodustama liikumapaneva jõu ka intellektuaalse eliidi poolt sepitsetud ja lõppude lõpuks seestpoolt väljapoole tungivale, internatsionaalsele näitelavale projitseeritud kodusõjale. Ida-Lääne konflikti puhkedes arendati see mõte välja maailmakodusõja-teooriaks.7 Olgugi et see teooria oli kavandatud leninismi paljastamise eesmärgil, on ta oma originaali küljes kinni nagu selle pahupidine peegelpilt. Ent isegi sellise kvalifitseeritud ajaloolase käes nagu Ernst Noile, kes nüüd kuulutab teesi maailmakodusõja lõppemisest («Frankfurter Allgemeine Zeitung» 17. veebruar 1990), hakkab ajalooline materjal ideoloogilisele tendentsile vastu. Sest maailmakodusõja parteide väljajoonistamine nõuab, et nii erinevad poliitikud nagu Mussolini ja Hitler, Churchill ja Roosevelt, Kennedy ja Reagan oleksid tõmmatud ühele ja samale antikommunismi liistule. Mõttekujund «maailmakodusõda» üksnes jäigastab ühe, külma sõja kuumalt faasilt laenatud situatsioonitõlgenduse struktuurikirjelduseks, mida hiljem on poleemiliselt impregneeritud ja siis see mantel tervele ajastule ülle tõmmatud.

Jääb liberaalne interpretatsioon, mis esmajoones ainult registreerib, et koos riigisotsialismiga on hakanud lagunema viimased totalitaarsed valitsemisvormid Euroopas. Ajajärk, mis algas fašismiga, on lõppemas. Koos demokraatliku õigusriigi, turumajanduse ja ühiskondliku pluralismiga pääsevad võidule ettekujutused liberaalsest korrast. Seega näib rutakas ettekuulutus ideoloogiate lõpust8 viimaks ometi täituvat (Daniel Bell ja Ralf Dahrendorf, «Die Zeit» 29. detsember 1989). Ei pruugi andunult totalitarismiteooriat pooldada ja võib teravalt rõhutada hoopis struktuurajaloolisi erinevusi autoritaarse, fašistliku, natsionaalsotsialistliku, stalinistliku ja poststalinistliku võimu vahel, et sellest hoolimata ka läänelike massidemokraatiate peeglis ära tunda ühisjooni totalitaarsete valitsemisvormidega. Kui see sündroom nüüd, Portugali ja Hispaania eeskujul, ka bürokraatliku sotsialismi Euroopa maades likvideerib, ja kui ühtaegu diferentseerumine lülitab turumajanduse poliitilisse süsteemi, siis tundub väide jätkuvast, sedapuhku Kesk- ja Ida-Euroopat haaravast moderniseerimislainest täiesti mõistetav. Liberaalne interpretatsioon ei ole vale. Kuid ta ei näe palki omaenese silmas.

Nimelt leidub sellel interpretatsioonil triumfeerivaid variante, mis võiksid olla samahästi kui laenatud «Kommunistliku partei manifesti» avapeatükist, kus Marx ja Engels kodanluse revolutsioonilisele rollile pidulikult hümni laulavad: «Kõigi tootmisriistade kiire täiustamise ja liikluse lõpmatult hõlpsaks tegemisega tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringi kõik rahvad, ka kõige barbaarsemad. Tema kaupade odavad hinnad on raskesuurtükivägi, millega ta teeb maatasa kõik hiina müürid ja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visama võõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanluse tootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maal sisse seadma niinimetatud tsivilisatsiooni, s.o saama kodanlasteks. Ühesõnaga, ta loob endale maailma oma näo järgi.» – «Ja seda niihästi materiaalses kui ka vaimses tootmises. Eri rahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslik ühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ning paljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üks maailmakirjandus.»9 Sedagi meeleolu, mida õhkub Saksa Tööstus- ja Kaubanduspäeva viimasele ringküsitlusele vastanud investeerimishimuliste kapitalistide arvamustest ja vastavasisulistest majanduskommentaaridest, oleks vaevalt võimalik paremini iseloomustada. Ainult «tsivilisatsiooni» kitsendavas täiendis «niinimetatud» paljastab end teatav reservatsioon. Marxi puhul pole siin muidugi tegemist saksaliku reservatsiooniga öeldavasti «tsivilisatsioonist» ülema «kultuuri» eest, vaid hoopis sügavama kahtlusega, kas tsivilisatsiooni kui tervikut tohib üldse lasta kiskuda ühe oma allsüsteemi liikumapanevate jõudude keerisesse – ja nimelt dünaamilise, või nagu me tänapäeval ütleme, rekursiivselt suletud majandussüsteemi kiiluvette. Niisuguse süsteemi toimimisvõime ja enesestabilisatsioon sõltub sellest, et ta kogu elutähtsa informatsiooni võtab vastu ja töötab ümber üksnes majandusliku väärtuse keeles. Marx arvas, et iga tsivilisatsioon, mis alistub kapitali eneserealiseerimise imperatiivile, kannab endas hävinguidu, sest ta teeb end sellega pimedaks kõigi nende olulisuste suhtes, mida hindades väljendada ei saa. Muidugi, selle ekspansiooni kandjaks, mida Marx toona nii tundeliselt kilbile tõstis, ei ole tänapäeval enam kodanlus selle sõna 1848. aasta mõttes, ei ole enam üldse üks, rahvuslikes raamides valitsev ühiskonnaklass, vaid kujukalt identifitseeritavatest klassistruktuuridest irdunud, anonüümseks muutunud, ülemaailmselt toimiv majandussüsteem. Meie ühiskonnadki, kes selles süsteemis on «majanduse mäetippudele» roninud, ei sarnane enam Manchesteri-Inglismaaga, mille viletsust omal ajal nii drastiliselt kirjeldas Engels. Need ühiskonnad nimelt on vahepeal sotsiaalriigi-kompromissi abil leidnud vastulause nii «Kommunistliku partei manifesti» krõbedatele ütlustele kui ka Euroopa töölisliikumise vintsketele võitlustele. Ainult see irooniline seik, et olukorda, kus investeerimisvõimalusi otsiv kapital tungib riigisotsialismi poolt ärakurnatud turgudele, veel ikka kõige paremini iseloomustavad Marxi tsitaadid, teeb niisama mõtlikuks nagu tõsiasigi, et Marxi kahtlus oleks otsekui ka kõige edenenumate kapitalistlike ühiskondade struktuuri inkorporeeritud.

Kas tähendab too tõsiasi seda, et «marksism kui kriitika»10 on omadega niisama läbi kui «reaalselt eksisteeriv sotsialismgi»? Antikommunistlikult vaatekohalt on sotsialistlik traditsioon, olgu teoorias või praktikas, algusest peale ainult häda välja haudunud. Liberaalide vaatekohalt on kõik, mis sotsialismis kõlblikku, sotsiaaldemokraatlikul ajastul teoks tehtud. Kas on niisiis Ida-Euroopa riigisotsialismi likvideerimisega ära kuivanud ka allikas, millest Lääne-Euroopa pahempoolsed on oma teoreetilised impulsid ja normatiivsed orientatsioonid ammutanud? Pettunud Biermann11, kelle utoopiasse kaldunud talent on nüüdseks melanhooliasse pöördunud, annab dialektilise vastuse: «Anna labidas siia. Las me matame lõpuks maha selle hiiglakorjuse. Ka Kristus ise pidi kõigepealt kolm päeva mulla all olema, enne kui tal läks korda see kunsttükk: noh, see ülestõusmine!» («Die Zeit» 2. märts 1990). Proovime seda mõningase dialektika abil meiegi.

II
Mittekommunistlikul pahempoolsusel pole siinmail mingit põhjust patukahetsejana ringi liikuda. Kuid ta ei saa teha ka nägu, nagu poleks midagi juhtunud. Kuna ta on pidevalt riigisotsialismi kritiseerinud, siis ei tarvitse ta lasta endale selle süsteemi pankrottimineku puhul mingit kaasvõlga kaela määrida. Aga tal tuleb endalt küsida, kui kaua paneb üks idee tegelikkusele vastu.

Jutus «reaalselt eksisteerivast sotsialismist» peitus nende jaoks, kes olid selle rabeda pleonasmi leiutanud, ka reaalpoliitiku trotsi: parem varblane peos. Aga kas piisab sellestki, kui kangekaelselt kinnitada, et tuvi katusel kuulub hoopis teise liiki – ja et küll ta juba ühel päeval meie juurde alla maapinnale laskub? Ka ideaalid vajavad, kostab teine pool, kogemuslikku katet, muidu kaotavad nad oma käitumist-suunava jõu. Ekslik selles dialoogis, milles idealist ainult kaotajaks võib jääda, on tema eeldus: nagu oleks sotsialism tegelikkusega abstraktselt vastamisi seisev idee, millele tema teostumisvõimetuse (kui mitte koguni tema iga mõeldava realiseerimiskatse inimvaenulikud tagajärjed) võib silme ette luua. Kindlasti seondub selle käsitusega normatiivne mõttepilt vägivallatust ühiselust, niisugusest individuaalsest eneseteostusest ja autonoomiast, mis ei saa võimalikuks mitte solidaarsuse ja õigluse arvel, vaid koos nende mõlemaga. Sotsialistlikus traditsioonis aga ei tulnud seda mõttepilti seletada normatiivse teooria otsese haardena ega pidanud seda kui ideaali mõistmatule reaalsusele vastu asetatama; ennemini pidi see kindlaks määrama perspektiivi, millest lähtudes tegelikkust kriitiliselt vaadeldi ja analüüsiti. Normatiivne mõttepilt pidi selle analüüsi käigus nii välja arenema kui ka end korrigeerima ja sel teel suutma teoreetilise kirjelduse tõelisust hõivavat jõudu ning empiirilist sisu vähemalt kaudselt õigustada.

Selle mõõdupuu alusel on läänemaade marksismi diskursuses12 kahekümnendatest aastatest alates toimunud halastamatu enesekriitika, mis teooria esialgsest kujust pole kuigi palju alles jätnud. Samal ajal kui praktika oma otsuse välja ütles, oli ka teoorias tegelikkus (ja 20. sajandi monstrumlikkus) oma argumentidega mõjule pääsenud. Ma tahan meelde tuletada ainult mõnda aspekti, mille puhul on selgesti näha, kui väga Marx ja tema vahetud järglased, hoolimata kogu oma kriitikast varajase sotsialismi pihta, on jäänud kinni varaindustrialismi tekkekonteksti ja väikese formaadi külge.

(a) Nende analüüs jääb pidama nähtustele, mis jäävad tööühiskonna horisondi sisse. Koos sellise paradigmavalikuga muutub määravaks praktika selle sõna kitsas mõttes, nii et tööstustöö ja tehniliste tootlike jõudude areng omandab ühemõtteliselt emantsipeeriva rolli a priori. Organisatsioonivormid, mis kujunevad välja seoses tööjõu kontsentreerumisega tehastesse, peavad nende arvates ühtlasi moodustama infrastruktuuri tootjate solidaarsele ühinemisele, teadlikkuse kasvatamisele ja revolutsioonilisele tegevusele. Selle produktivistliku kallakuga juhitakse aga pilk kõrvale looduse progresseeruva alistamise ambivalentsuselt ja samuti ka nendelt ühiskonda integreerivatelt jõududelt, mis asuvad väljaspool ühiskondliku töö sfääri.

(b) Selline analüüs oli kohustatud ühiskonda mõistma holistlikult13: algne kõlbeline totaalsus purunevat ja köndistuvat klassideks-lõhenemise tõttu, moodsal ajal kapitalistliku majandusprotsessi asjastava vägivalla tõttu. See, täht-tähelt Hegeli põhimõistetes läbiviidud tööühiskonnautoopia inspireerib ka üht teaduslikus vaimus teostatud poliitilise ökonoomia kriitika taustarusaama. Seetõttu võib kapitali väärtustumisprotsessi kujutada kui nõidust, mis siis, kui see kord murtakse, võib lahustuda oma asjalikus ja ratsionaalsele haldusele vastuvõtlikus substraadis. Niimoodi muutub teooria pimedaks diferentseerunud turumajanduse süsteemse isemeelsuse suhtes; sellise turumajanduse juhtimisfunktsioone ei saa asendada administratiivse planeerimisega, ilma et mängu pandaks moodsates ühiskondades saavutatud diferentseerumisnivood.

(c) Nende analüüs mõistis konflikte ja ühiskondlikke toimijaid konkretistlikult, kuivõrd pidas sotsiaalseid klasse ehk ajaloolisi suursubjekte ühiskonna tootmis- ja taastootmisprotsessi kandjateks. Komplekssed ühiskonnad on end sellest haardest vabastanud: neis ei eksisteeri lineaarseid seoseid ühelt poolt sotsiaalsete, subkultuuriliste ja regionaalsete pindstruktuuride ja teiselt poolt süsteemselt diferentseeritud (ja sekkuva riigivalitsuse poolt täiendavalt piiratud) majanduse abstraktsete süvastruktuuride vahel. Sellestsamast veast saab alguse nende riigiteooria, mida pole võimalik ka paljude abihüpoteesidega päästa.

(d) Praktikas tulemuslikum kui ülalmainitud puudujäägid oli nende piiratud ja funktsionalistlik arusaamine demokraatlikust õigusriigist; seda riiki nägi Marx teostununa Kolmandas Vabariigis ja reageeris sellele põlastavalt kui «vulgaardemokraatiale». Kuna Marx pidas demokraatlikku vabariiki kodanliku ühiskonna viimaseks riigivormiks, mille pinnal «klassivõitlus otsustavalt ära võideldakse», oli ka tema suhtumine selle institutsioonidesse puhtinstrumentaalne. «Gotha programmi kriitikast» tuleb selgesti ilmsiks, et Marx adus kommunistlikku ühiskonda kui demokraatia ainuvõimalikku teostust. Nagu juba Hegeli riigiõiguse kriitikas14 nii ütleb ta ka siin, et vabadus seisneb üksnes selles, et «muuta riik ühiskonnast kõrgemal olevast organist ühiskonnale täielikult allutatud organiks». Kuid selle vabaduse institutsionaliseerimise kohta ei ole tal ühtegi sõna jätkunud; tema institutsionaalne fantaasia ei ulatu kaugemale ettenähtud proletariaadi diktatuurile «ülemineku perioodist». See saintsimonlik illusioon «asjade administreerimisest» laseb eesootava vajaduse konfliktide demokraatlikult reglementeeritud lahendamise järele nii kokku kuivada, et see tuleb ilmselt jätta sõna rousseaulikus mõttes rahva spontaanse iseorganiseerumise hooleks.

(e) Lõpuks jäi analüüs püsima selle hegelliku teooriastrateegia rööbastele, mis filosoofilise traditsiooni mittefallibilistliku tunnetusnõude peaks kokku viima uue ajaloolise mõtlemisega. Olemustunnetuse historiseerimine aga üksnes paigutab teleoloogia olemisest ümber ajalukku. Ajaloofilosoofiliste oletuste varjatud normatiivsus jääb püsima ka evolutsionistlike progressikontseptsioonide naturalistlikus kujus. Sellest tulenevad paratamatult ebameeldivad järeldused muuski kui üksnes teooria enese ebaselgete normatiivsete põhialuste suhtes. Esiteks varjab niisugune teooria ära (sõltumata oma spetsiifilisest sisust) sattumuslikkuse mänguruumi, mille sees igasugune teooriast juhitud praktika paratamatult liigub. Et ta võtab nendelt, kes peavad kandma tegude tagajärgi, ära nende riskiteadlikkuse, siis õhutab ta pealegi inimesi küsitava väärtusega avangardismile. Teiseks söandab seda liiki totaalsustunnetus lagedale tulla kliiniliste väljenditega eluvormide võõrandunud või saavutatud kvaliteedi kohta tervikuna. Sellest tulenebki kalduvus aduda sotsialismi kui konkreetse kõlbluse üht ajalooliselt privilegeeritud kuju, kuigi teooria parimal juhul võib visandada vaid hädavajalikke tingimusi emantsipeerunud eluvormide tekkeks; nende vormide konkreetses kujundamises tuleb juba asjaosalistel endil kokkuleppele jõuda.

(f) Kui nüüd need puudujäägid ja vead, mida see teooriatraditsioon nõrgemal või tugevamal kujul ilmutab Marxist ja Engelsist Kautskyni, silme ette manada, siis saab paremini mõistetavaks, kuidas marksism oma Stalini poolt kodifitseeritud vormis mandus legitimatsiooniideoloogiaks täiesti ebainimlikule praktikale – «suurejoonelistele loomeksperimentidele inimeste kallal» (Biermann). Muidugi ei ole võimalik seda sammu nõukoguliku marksismi juurde, mille teoorias astus ja praktikasse juurutas Lenin, õigustada Marxi õpetusega;15 aga neid puudusi, mille üle me lõikudes a-st kuni e-ni oleme arutlenud, võib siiski pidada (kindlasti mitte hädavajalikeks, veel vähem küllaldasteks) tingimusteks, et seda õpetust kuritarvitada ja selle esialgset kavatsust täielikult pea peale pöörata.

Seevastu sotsiaaldemokraatlik reformism, mis oli saanud tähtsaid mõjutusi austromarksistidelt nagu Karl Renner ja Otto Bauer, vabanes juba suhteliselt varakult holistlikust ühiskonnamõistmisest ning kohmetusest turu süsteemse isemeelsuse ees, dogmaatilistest arusaamadest klassistruktuuri ja klassivõitluse kohta, ekslikust suhtumisest demokraatliku õigusriigi normatiivsesse sisusse ja varjatud evolutsionistlikest oletustest. Päevapoliitilist enesestmõistetavust on muidugi kuni viimase ajani kujundanud tööühiskonna produktivistlik paradigma. Pärast Teist maailmasõda on pragmaatiliseks muutunud, teooriast eemaldunud reformistlikud parteid saavutanud vaieldamatut edu, viies ellu sotsiaalriiklikku kompromissi, mis on tunginud sügavale ühiskonnastruktuuridesse. Selle muutuse sügavust on radikaalsed pahempoolsed pidevalt alahinnanud.

Siiski on sotsiaaldemokraatiat oma süsteemse isemeelsusega üllatanud riigivõim, mida ta kui neutraalset instrumenti uskus võivat oma teenistusse rakendada, et kodanikuõigusi sotsiaalriiklikult universaalseks muuta. Mitte sotsiaalriik ei ole illusiooniks osutunud, vaid hoopis lootus, et emantsipeerunud eluvorme on võimalik kehtima panna administratiivsete vahenditega. Parteid, kes taotlevad sotsiaalset rahulolu riikliku sekkumise teel, neelab üha laienev riigiaparaat selle tegevuse käigus üha rohkem ja rohkem endasse. Parteide sellise riigistumisega aga kandub demokraatlik tahtekujundus üle poliitilisse süsteemi, mis end suures osas ise programmeerib – nagu just praegu hämmastusega märkavad Stasi ja ühe partei ülemvalitsuse alt vabanenud SDV kodanikud vastse, Lääne ekspertide poolt juhitud valimiskampaania käigus. Lääne stiilis massidemokraatiale on vajutanud oma pitseri juhitav legitimatsiooniprotsess.

Nõnda maksab sotsiaaldemokraatia oma edusammude eest kahekordset hinda. Ta ütleb end lahti radikaalsest demokraatiast ja õpib, kuidas elada koos kapitalistliku kasvu normatiivselt soovimatute tagajärgedega – ka koos nende tööturusüsteemile eriomaste riskidega, mis on küll sotsiaalpoliitiliselt «vetruvaks tehtud», kuid mitte likvideeritud. See on hind, mis Lääne-Euroopas hoiab elus mittekommunistlikku pahempoolsust sotsiaaldemokraatiast vasemal. Seda esineb paljudes variantides ja ta hoiab alles mälestust, et sotsialismiga peeti kord silmas midagi rohkemat kui ainult riiklikku sotsiaalpoliitikat. Nagu aga on näha omavalitsusliku sotsialismi [Selbstverwaltungssozialismus] programmidest, on sellel pahempoolsusel siiski raske lahkuda holistlikust ühiskonnakontseptsioonist ning hüljata ettekujutus tootmisprotsessist, mis turu asemel on rajatud demokraatiale. Siin jäi klassikaline seos teooria ja praktika vahel kõige tõenäolisemalt rikkumata, ja seda kergemini satub teooria ortodokssesse ning praktika sektantlikku sõiduvette.

Nagu poliitiline praktika, nõnda on juba ammu institutsionaalse diferentseerumiseni jõunud ka teooriatraditsioon. Teiste uurimistraditsioonide kõrval on ka marksistlik, rohkem või vähem marginaalsena, akadeemilise käsitluse koostisosaks saanud. See akademiseerumine on viinud järjekordsete revisjonideni ja ristumisteni teiste teoreetiliste kallakutega. Marxi ja Max Weberi viljakas konstellatsioon mõjustas sotsioloogilisi väitlusi juba Weimari vabariigi ajal. Sestpeale on läänemaade marksismi enesekriitikaga ulatuslikult tegeldud ülikoolides ja selle tulemusena on jõutud teadusliku argumentatsiooni poolt filtreeritud pluralismini. Huvitavad ja vastandlikud uurimiskäsitlused, mille autoriteks P. Bourdieu, C. Castoriadis või A. Tourraine, J. Elster või A. Giddens, C. Offe või U. Preuss, reedavad üht-teist sellest nakatavast mõjuvõimest, mida Marxist lähtuv traditsioon endas ikka veel sisaldab. Temasse on sisestatud stereoskoopiline pilk, mis ei jää pidama ainult moderniseerimisprotsessi pealispinnale ega ole suunatud ka üksnes instrumentaalse mõistuse peegli tagaküljele, vaid ambivalentsustele, mis ratsionaliseerimisprotsessiga vaoliseks küntud ühiskonna tundlikuks teeb. Vaod käristavad lõhki loodusliku katte ja kobestavad pinnast. Paljud – ja igaüks omal kombel – on Marxilt õppinud, kuidas Hegeli õpetlikku dialektikat uurimisprogrammi üle kanda. Seejuures moodustavad need kriitilised reservatsioonid, mida ma olen lõikudes a-st kuni e-ni loetlenud, selle platvormi, mida arvestades ka veel tänapäeval võib marksistlikust traditsioonist impulsse ammutada.

Kui eelöeldu laias laastus iseloomustab olukorda, milles viibivana mittekommunistlik pahempoolsus end tunnetada võis ajal, mil Gorbatšovi kellahelin «reaalselt eksisteeriva sotsialismi» lõpu algust kuulutas – siis kuidas on möödunud, 1989. a sügise dramaatilised sündmused seda lavapilti muutnud? Kas peavad pahempoolsed tõmbuma tagasi moraalsele seisukohale ja tegelema sotsialismiga veel üksnes kui ideega? Sellist «ideaalsotsialismi» tunnistab Ernst Nolte «korrigeeriva ja teednäitava piirmõistena» isegi kui «loovutamatut», muidugi ei unusta ta kohe lisamast: «Kes seda piirmõistet realiseerida tahab, see satub hädaohtu langeda tagasi endast halva mälestuse jätnud «reaalsesse sotsialismi», ükskõik kui õilsate sõnadega ta stalinismi vastu ka välja ei astuks» («Frankfurter Allgemeine Zeitung» 19. veebruar 1990). Kui tahta seda sõbralikku nõuannet järgida, siis tuleks sotsialism pehmendada üksnes privaatselt mõistetavaks regulatiivseks ideeks, mis määrab moraalile koha väljaspool poliitilist praktikat. Järjekindlam kui sotsialismi mõistega niimoodi ümber käia oleks see saatuse hooleks jätta. Kas tuleb ütelda koos Biermanniga: «Sotsialism pole enam eesmärk»?

See on tõepoolest nii, kui sotsialismi mõista «Pariisi käsikirjade»16 romantilis-spekulatiivses vaimus, mille järgi tootmisvahendite eraomanduse likvideerimine tähendab «ajaloo mõistatuse» lahendust ja nimelt selliste solidaarsete eluliste vahekordade loomist, mille puhul inimene poleks enam võõrandatud oma töö produktist, kaasinimestest ega iseendast. Eraomanduse likvideerimine tähendab romantilisele sotsialismile kõikide inimlike meelte ja omaduste täielikku emantsipatsiooni – loomuse [Natur] tõelist ülestõusmist ja inimese loomupärase elu täielikku teostumist, vastuolude kõrvaldamist asjastumise ja isetoimimise vahel, vabaduse ja paratamatuse vahel, indiviidi ja soo vahel. Aga mitte alles kõige uuemalt kriitikalt lepitusfilosoofiale omase, totaalsust taotleva väärmõtlemise pihta, mitte alles Solženitsõnilt poleks me pidanud seda teada saama. Juba ammu olid näha need juured, mis ulatusid romantilisest sotsialismist industrialismi tekkekonteksti. Tootjate vaba assotsiatsiooni ideid olid algusest peale kaunistanud nostalgilised pildid neist perekondlikest, naaberkondlikest ja korporatiivsetest kollektiividest talupoeglik-käsitööstuslikus maailmas, mis tollal konkurentsiühiskonna sissetungiva jõhkra jõu läbi oli purunenud ja mida lagunemisprotsessi käigus kogeti kui kaotust. Algusest peale seoti «sotsialismiga» nende hävitatud solidaarsusühenduste taastamise idee; varaindustrialismi töötingimustes ja uutes suhtlemisvormides taheti kaduva maailma ühiskonda-integreerivaid jõude ümber kujundada ja päästa. Sotsialismi Januse-pale, mille normatiivse sisu Marx hiljem maha vaikis, vaatab samuti ühe näoga idealiseeritud minevikku ja teisega ettepoole, tulevikku, kus võimutseb tööstustöö.

Sel moel, konkretistlikult tõlgendatud sotsialism ei ole enam kindlasti mingi eesmärk ega ole kunagi realistlik eesmärk olnudki. Silmas pidades kompleksseid ühiskondi peame need normatiivsed kõrvaltähendused, mis endal 19. sajandi mõttepitserit kannavad, allutama radikaalsele abstraheerimisele. Just siis, kui jäädakse kindlaks loomupärase, mittelegitimeeritud valitsemise ja maskeeritud sotsiaalse võimu kriitikale, nihkuvad keskpunkti nood kommunikatsioonitingimused, mille puhul oleks võimalik luua õigustatud usaldust vabade ja võrdsete kodanike ühiskonna mõistliku eneseorganisatsiooni institutsioonide vastu. Muidugi, konkreetselt on võimalik solidaarsust kogeda ainult kas päritud või kriitiliselt omandatud (sedavõrd kui nad on enesevalitud), ent alati partikulaarsete eluvormide kontekstis. Üheks poliitiliseks suurruumiks integreeritud ühiskonna raamides aga, ja eelkõige ülemaailmse kommunikatsioonivõrgu horisondil, saab solidaarne kooselu isegi tema enda idee kohaselt esineda üksnes abstraktsel kujul, s. о ühe intersubjektiivselt jagatud õigustatud ootuse vormis. Kõik peaksid tohtima inklusiivse arvamus- ja demokraatliku tahtekujunduse institutsionaliseeritud menetlustelt õigusega oodata, et oletatavasti on need avaliku kommunikatsiooni protsessid mõistlikud ja tõhusad. Mõistlikkuse–oletus tugineb demokraatlike menetluste sellele normatiivsele tähendusele, et nad on kohustatud kindlustama, et kõiki ühiskondlikult elutähtsaid küsimusi võib teha arutlusteemadeks, käsitleda neid koos kõigi põhjenduste ja ideevälgatustega ning töödelda probleeme niikaua, kuni neile leitakse lahendused, mis – võrdse austuse juures iga üksikisiku ja iga eluvormi integriteedi vastu – vastavad võrdselt kõigi huvidele. Tõhususe–oletus puudutab materialistlikku põhiküsimust – mis mõttes on üks süsteemselt diferentseerunud, ilma tipu ja keskpunktita ühiskond üldse enam suuteline end ise organiseerima, pärast seda kui selle eneseorganisatsiooni «ise’t» pole enam võimalik esitada kehastununa makrosubjektides, s.o klassiteooriakohastes ühiskonnaklassides või rahvasuveräänsuse-kontseptsioonile vastavas rahvas?

Solidaarsete suhete abstraktse käsitluse tuum seisneb selles, et nood kommunikatiivses käitumises eeldatavad üksteisetunnustamise sümmeetriad, mis alles teevadki võimalikuks sotsialiseeritud subjektide autonoomia ja individuatsiooni, tuleb lahutada loomupäraste interaktsiooni vahekordade konkreetsest kõlblusest, üldistada nad mõistmise ja kompromissi refleksiivsetes vormides ning ühtlasi kindlustada õigusliku institutsionaliseerimise kaudu. Siis läheb sellise end ise organiseeriva ühiskonna «ise» kaduma nondes subjektitutes kommunikatsioonivormides, mis diskursiivsel teel loodud arvamus- ja tahtekujunduse voolu nii peavad reguleerima, et selle eksimisvõimelisedki järeldused oleksid oletatavasti mõistlikud. Niisugune intersubjektiivselt lahustatud, anonüümseks muutunud rahvasuveräänsus taandub demokraatlikele menetlustele ja oma teostamise nõudlikele kommunikatiivsetele eeldustele. Ta leiab oma kohatu koha vahendades vastastikuseid mõjusid õigusriiklikult institutsionaliseeritud tahtekujunduse ja kultuuriliselt mobiliseeritud avalikkuste vahel.17 Kas seesuguste protseduuride abil loodud rahvasuveräänsus kunagi kompleksseid ühiskondi nagu nahk ümbritseb, või on intersubjektiivselt hargnev ja kommunikatiivselt struktureeritud elumaailmade18 võrgustik nii määravalt katki rebenenud, et süsteemselt iseseisvuvat majandust ja koos temaga end ise programmeerivat riigivalitsemist pole enam võimalik elumaailma-horisondile tõsta, isegi nii kaudse juhtimise teel enam mitte? See on küsimus, millele teoreetiliselt pole võimalik ammendavat vastust anda ja millest seetõttu tuleb teha praktilis-poliitiline probleem. See oli muide ka ajaloolise materialismi põhiküsimus, mis ju oma oletust baasi ja pealisehituse vahekorrast ei mõistnud mitte kui ontoloogilist ütlust ühiskondliku olemise kohta, vaid kui jälge pitsatist, mis tuleb puruks murda, kui inimsuhtlemise vorme enam kauem ei taheta võõrandunud ja vägivaldseks muutunud sotsiaalsuse nõidusunes hoida.

III
Mis puutub nüüd selle pürgimuse mõistmisse, siis sisaldavad need revolutsioonilised muudatused, mis meie silmade all toimuvad, selget õpetust: komplekssed ühiskonnad ei suuda end taastoota, kui nad rikuvad turgude kaudu reguleeritava majanduse isejuhtivuse loogikat. Rahameediumi kaudu juhitava majandussüsteemi diferentseerib moodne ühiskond samale tasemele kui on administratiivne süsteem – nagu ikka on ka nende erinevad funktsioonid teineteist täiendades omavahel seotud; ja kumbki ei tohi olla teisele allutatud.19 Kui Nõukogude Liidus midagi täiesti ootamatut ei juhtu, siis ei saa me enam teada, kas riigisotsialismi tootmissuhted demokratiseerimise «kolmandale teele» siirdumise puhul oleksid nendel tingimustel funktsioneerima hakanud. Kuid ka ümberorienteerumine kapitalistliku maailmaturu tingimustes ei tähenda loomulikult mitte tagasipöördumist nende tootmissuhete juurde, mille ületamise teele sotsialistlikud liikumised kunagi olid asunud. Nii arvata tähendaks alahinnata neid vormimuudatusi, mis kapitalistlikus ühiskonnas on aset leidnud, eriti Teise maailmasõja lõpust alates.

Sotsiaalriigi-kompromiss, mis on ühiskonnastruktuurides kindlalt juurdunud, moodustab tänapäeval selle põhialuse, millest iga poliitik siinmail peab lähtuma. See väljendub konsensuses ühiskonnapoliitiliste eesmärkide suhtes, millega seoses C. Offe on irooniliselt märkinud: «Mida kurvem ja lootusetum on pilt reaalselt eksisteerivast sotsialismist, seda rohkem oleme meie kõik «kommunistideks» muutunud, kuivõrd me ei saa oma rahutusele avalike asjade pärast ja hirmule, mida me tunneme globaalühiskonna võimalike katastroofiliste väärarengute ees, täielikult käega lüüa» («Die Zeit» 8. detsember 1989). Sest ükski spetsiifiliselt meie süsteemi tekitatud probleem ei ole ju Müüri kokkuvarisemisega veel lahendatud. Turumajandussüsteem on tundetu oma süsteemiväliste ülalpidamiskulude suhtes, mis on veeretatud sotsiaalse ja loodusliku keskkonna kaela. Endistviisi ääristavad meil majanduskasvu kriisiohtlikku teerada tuttavad dispariteedid ja marginalisatsioonid süsteemi sisemuses, majanduslik mahajäämus, koguni taandareng – niisiis ka barbaarsed elutingimused, kultuuriline võõrandumine ja näljakatastroofid – Kolmandas Maailmas, ning sugugi mitte viimases järjekorras ülemaailmne risk looduse majapidamist üle koormata. Turumajanduse sotsiaalne ja ökoloogiline ohjeldamine on see läbilöögivormel, milleni sotsiaaldemokraatlik sihiseade kapitalismi sotsiaalselt ohjeldada on konsensuslikult üldistunud. Isegi dünaamilisem tõlgendus, mille kohaselt industriaalühiskond vajab ökoloogilist ja sotsiaalset ümberkujundamist, leiab heakskiitu laiemalt kui ainult roheliste ja sotsiaaldemokraatide ringis. Niisugusel pinnal käib tänapäeval võitlus. Vaidluse objektiks on ühiste, vähemalt retooriliselt tunnustatud eesmärkide operatsionaliseerimine, ajahorisont ja realiseerimisvahendid. Konsensus on olemas ka poliitilise mooduse suhtes, et süsteemi isejuhtivusmehhanisme väljastpoolt kaudselt mõjutada, kuna otsese haardega ei saa süsteemi isemeelsust murda. Võitlus omandivormide pärast on selle kõrval oma dogmaatilise tähenduse minetanud. Aga võitluse kandumine ühiskondlik-poliitiliste eesmärkide tasandilt nende operatsionaliseerimise tasandile, vastavate poliitikute valimise ja eesmärkide elluviimise tasandile, ei võta sellelt poleemikalt põhimõttelist iseloomu. Konflikt on endistviisi terav. Ühed sepitsevad majanduse süsteemiimperatiividest sanktsioone kõigi üle status quo sihtivate nõudmiste vastu. Teised tahaksid aga sotsialismi nimest niikaua kinni hoida, kuni pole kõrvaldatud kapitalismi sünnipäranedefekt – see, et süsteemi tasakaalustamatusest tulenevad ühiskondlikud kulutused on seal veeretatud privaatsete töötu-saatuste õlgadele –,20 kuni pole saavutatud naiste tegelikku võrdõiguslikkust ega peatatud elukeskkonna ja looduse hävitamise dünaamikat. Sellise radikaalse reformismi seisukohalt paistab majandussüsteem pigem katsemaastikuna kui pühamuna. Ka sotsiaalriik, mis tööjõu kui kauba erilist iseloomu arvesse võtab, on tekkinud katsetamise tulemusena – katsest panna proovile majandussüsteemi koormatavus selliste ühiskondlike vajaduste huvides, mille suhtes ettevõtlusmajanduslike investeerimiotsustuste ratsionaalsus on tundetu.

Siiski on sotsiaalriigi projekt vahepeal refleksiivseks muutunud; ebaõigluse ja bürokratiseerumise kõrvalnähud on neilt näiliselt neutraalsetelt administratiivvõimuvahenditelt, millega ühiskond tahtis ennast ise mõjutada, süütuse röövinud.21 Ka majandusse sekkuvat riiki tuleb nüüd «sotsiaalselt ohjeldada». Too võimu ja aruka enesepiiramise ühendus, mis iseloomustab kapitalistliku kasvu kaitsva tõkestamise ja kaudse juhtimise poliitilist moodust, peab tulema toime ka planeeriva administratsiooniga. Sellele probleemile leitakse lahendus ainult siis, kui muudetakse suhet ühelt poolt autonoomsete avalikkuste ning teiselt poolt nende tegevusvaldkondade vahel, mida juhivad raha ja administratiivvõim. Vajalik refleksioonipotentsiaal sisaldub niisuguses kommunikatiivselt kondenseeritud suveräänsuses, mis toob end kuuldavale vabalt floteeriva avatud kommunikatsiooni arutlusteemades, põhjendustes ja probleemidele lahendusi pakkuvates ettepanekutes, aga võtab kindla kuju demokraatlikul teel moodustatud institutsioonide otsustes, sest vastutus praktilisi tagajärgi kaasatoovate otsustuste eest peab olema selge ja institutsionaalne. Kommunikatiivselt esile kutsutud võim suudab avaldada mõju avaliku valitsemise hinnangu- ja otsustusprotsesside eeldustele, et ainsas keeles, mida sissepiiratud kindlus mõistab, oma normatiivsetest nõudmistest lugupidamist nõuda, ilma et tal seejuures vallutuskavatsusi oleks: tema majandab seda põhjenduste ühisvara, mida administratiivvõim küll instrumentaalselt käsitseda tohib, mida see võim aga – kuivõrd ta õigusriiklikult on konstitueeritud – ignoreerida ei saa.

Moodsad ühiskonnad rahuldavad oma juhtimisalaseid vajadusi kolmest allikast: need on raha, administratiivvõim ja solidaarsus. Radikaalset reformismi ei tunta ära enam mitte konkreetsetest võtmenõudmistest, vaid meetodiks muudetud kavatsusest uut võimujaotust edendada: solidaarsuse ühiskonda-integreeriv võim peab lehvikjalt kaugele laiali laotunud demokraatlike avalikkuste ja institutsioonide kaudu suutma end kaitsta kahe ülejäänud võimu, raha- ja administratiivvõimu vastu. «Sotsialistlik» on seejuures ootus, et need üksteisetunnustamise nõudlikud struktuurid, mida me konkreetsetest eluvahekordadest tunneme, inklusiivse arvamus- ja demokraatliku tahtekujunduse protsessi kaudu kanduvad üle õiguslikult ja administratiivselt vahendatud sotsiaalsetele suhetele. Elumaailma valdkonnad, mis on spetsialiseerunud traditsiooniliste väärtuste ja kultuuriteadmiste edasiandmisele, gruppide integreerimisele ja täiskasvanuks saajate sotsialiseerimisele, on alati juba solidaarsuse hooleks jäetud. Neistsamadest kommunikatiivse käitumise22 allikaist tuleb ammutada ka radikaaldemokraatlikul arvamus- ja tahtekujundusel, mis piiritõmbamisele ja vastastikusele vahetusele ühelt poolt nende kommunikatiivselt struktureeritud elualade ning teiselt poolt riigi ja majanduse vahel peab mõju avaldama.

Kas radikaalse demokraatia kontseptsioonidel23 on veel tulevikku, sõltub muidugi ka sellest, kuidas me probleeme tajume ja määratleme, missugune ühiskondlike probleemide nägemise viis poliitiliselt läbi lööb. Kui arenenud ühiskondade avalikkuseareenil kujunevad pakilisteks probleemideks veel üksnes niisugused häired, mis majanduse ja valitsemise enesestabilisatsiooni süsteemi imperatiive kahjustavad, kui need probleemivaldkonnad süsteemi teoreetiliste kirjelduste seas juhikohale asuvad, siis paistavad normatiivses keeles formuleeritud elumaailma-nõudlused sinna veel vaid juhuslike muutujatena. Nii röövitaks poliitilistelt ja õiguslikelt küsimustelt nende normatiivne substants. See võitlus ühiskondlike konfliktide mоrааlitustamise [Entmoralisierung] eest on praegu täies hoos. Tänapäeval ei toimu see enam poliitika ja ühiskonna tehnokraatliku enesestmõistetavuse tähe all; seal, kus ühiskonna komplekssus paistab musta kastina, näib veel vaid süsteemselt oportunistlikul hoiakul orienteerumisšanssi olevat. Tegelikult on aga need suured probleemid, millega arenenud ühiskonnad silmitsi seisavad, vaevalt sedasorti, et neid saaks lahendada ilma normatiivselt tundliku tajuta, ilma ühiskondlik-avalikke arutlusteemasid moraaliküsimusteks muutmata. Tööühiskonna klassikaline jaotuskonflikt oli struktureeritud kapitali ja töö huviasetuste taustale nii, et kummagi poole käsutuses oli ähvarduspotentsiaal. Ka struktuurselt halvemas olukorras olevale poolele jäi ultima ratio‘na [viimase argumendina] streik, s.o tööjõu organiseeritud äravõtmine ja seega tootmisprotsessi katkestamine. Tänapäeval on asi teisiti. Heaoluühiskondade institutsionaliseeritud jaotuskonfliktides seisab töökohavaldajate laialdane enamus vastamisi heterogeense, juhuslikult kokkusattunud äärerühmadest koosneva vähemusega, kelle kasutada pole mingit võrreldavat sanktsioonipotentsiaali. Marginaalidel ja privilegeerimatuil – kui nad ei resigneeru ega hakka oma koormat ennasthävitavalt kergendama haiguste, kriminaalsuse või sõgedate mässude kaudu – on eneste huvide esiletoomiseks parimal juhul kasutada ainult protestivalijate hääled. Ilma niisuguste kodanike enamuse häälteta, kes endalt küsiksid ja küsida laseksid, kas tahavad nad siis elada segmentideks lõigustatud ühiskonnas, kus neil tuleb silmad sulgeda kodutute ja kerjuste ees, getolike linnajagude ja hüljatud regioonide ees, puudub sel probleemil tõukejõud, olgugi tegemist laialt mõjuka avaliku arutlusteemaga. Enesekorrektuuri dünaamika ei käivitu ilma moraaliküsimuseta, ilma normatiivsest vaatepunktist teostatud huviüldistuseta.

See asümmeetriline mudel ei kordu mitte üksnes nendes konfliktides, mis paljukultuurilistes ühiskondades tekivad asüülisaanute jt vähemustega. Seesama asümmeetria määrab ära ka arenenud industriaalühiskonna vahekorra arengumaadega ja ümbritseva looduskeskkonnaga. Kui alaarenenud maailmajaod võiksid äärmisel juhul ähvardada meid hiiglasliku immigrantide lainega, tuumašantaaži hasartmänguga või ülemaailmse ökoloogilise tasakaalu hävitamisega, siis looduse sanktsioonidega seonduv kostab meieni vaid kui viitsütikuga pommi kellamehhanismi tasane tiksumine. Too võimetusmudel soodustab seda, et pikka aega kuhjunud probleemide surve jääb varjatuks ning probleemide lahendamine lükkub edasi, kuni võib olla juba hilja. Sääraseid probleeme õnnestub teravalt esile tuua ainult arutlusteemasid moraaliküsimusteks muutes, ainult rohkem või vähem diskursiivselt teostatud huviüldistuse teel liberaalse poliitilise kultuuri tegusates avalikkustes. Me oleme ju valmis maksma Greifswaldi kulunud tuumajõujaama seiskamiseks, niipea kui oleme tunnetanud hädaohtu, millega too meid kõiki ähvardab. Kui tajume omaenese huvide läbipõimumist teiste omadega, siis tekib ka abivalmidus. Ühtlasi teritab moraalne või eetiline vaatlusviis pilku nägemaks neid laiemaid, kuid samal ajal ka vähem märgatavaid ja hapramaid seoseid, mis ühendavad igaühe saatust iga teise omaga – ja võhivõõrad ligimesteks muudavad.

Teises suhtes meenutavad tänapäeva suurprobleemid klassikalist jaotuskonflikti; nagu see, nii vajavad nemadki niisugust kummalist poliitilist moodust, mis tõkestaks ja ühtaegu kaitseks. Sellist poliitilist moodust näibki praegune revolutsioon, nagu H. M. Enzensberger on märkinud, draamavormis kehastavat. Kõigepealt oli rahvahulkades aset leidnud varjatud suhtumismuutus, enne kui riigisotsialismil legitimeeriv pinnas jalge alt ära libises; pärast maalihet ongi kogu süsteem varemetes, mis tuleb ära koristada ja ümber ehitada. Õnnestunud revolutsiooni tagajärjel tekib endassepöördunud, abiotsiv demilitariseerimis- ja ümberkujunduspoliitika.

Valdkonnas, kust see metafoor on laenatud, juhtus midagi sarnast kaheksakümnendate aastate jooksul ka Saksa Liitvabariigis. Keskmaarakettide paigutamist siia tajuti kaelamäärimisena, see ajas karika üle ning elanikkonna enamus veendus relvastusvõidujooksu riskantses mõttetuses. Seejärel sooritati Reykjaviki tippkohtumisega pööre demilitariseerimispoliitikale (ilma et ma nende asjade vahel lineaarset seost oletaksin). Muidugi said meil kultuuriliste väärtussuundumuste delegitimeerivad muutused toimuda varjamatult – mitte nii nagu riigisotsialismi privaatsetes niššides –, lõpuks koguni suurimate massimeeleavalduste kulisside ees, milliseid Liitvabariik iganes näinud on. See näide illustreerib ringprotsessi, kus aktuaalseil ajendeil tekkinud väärtusmuutus seostub avaliku kommunikatsiooni protsessidega, muudatustega demokraatliku tahtekujunduse parameetrites ning impulssidega uueks demilitariseerimis- ja ümberkujunduspoliitikaks, mis omakorda avaldavad tagasimõju muutunud väärtussuundumustele.

21. sajandi väljakutsed nõuavad läänelike ühiskondade tüübi ja suurusjärgu kohaseid vastuseid. Ilma radikaaldemokraatliku huvisid üldistava arvamus- ja tahtekujunduseta on aga vaevalt võimalik selliseid vastuseid leida ja ellu rakendada. Sel tegevusväljal leiab sotsialistlik pahempoolsus enesele koha ja poliitilise rolli. Ta võib olla fermendiks neile poliitilistele kommunikatsioonidele, mis demokraatliku õigusriigi institutsionaalseid raame ärakuivamise eest kaitsevad. Mittekommunistlikul pahempoolsusel pole põhjust masenduseks. Võib küll olla, et mõned SDV intellektuaalid peavad kõigepealt kohanema olukorraga, milles Lääne-Euroopa pahempoolsus juba aastakümneid viibib – nad peavad sotsialistlikud ideed ümber kohandama kapitalistliku ühiskonna radikaalreformistlikuks enesekriitikaks; õigus- ja sotsiaalriikliku massidemokraatia vormides on see ühiskond näidanud ühtaegu nii oma tugevaid kui ka nõrku külgi. Pärast riigisotsialismi pankrotti on niisugune kriitika ainus nõelasilm, millest kõik läbi peab minema. See sotsialism kaob alles koos oma kriitika objektiga – võib-olla sel päeval, kui kritiseeritav ühiskond on oma identsust nii palju muutnud, et ta kõike seda, mis ennast hindades väljendada ei lase, suudab tajuda tema relevantsuses ja tõsiselt võtta. Lootus, et inimene kord vabaneb omasüülisest alaealisusest ja alandavatest elutingimustest, pole oma jõudu kaotanud. Kuid seda lootust on selitanud fallibilistlik teadlikkus ja ajalooline kogemus, et juba siis oleks palju saavutatud, kui kas või vähestele soositutele suudetaks tagada talutavuse teatud tasakaal – ning laastatud kontinentidel see eelkõige luua.

Saksa keelest tõlkinud Leo Metsar

1Jürgen Habermas, Nachholende Revolution und linker Revisionsbedarf. Was heisst Sozialismus heute; raamatus: «Die nachholende Revolution. Kleine politische Schriften VII», Frankfurt am Main, 1990, lk 179–204.

2 Eetika, utoopia ja utoopiakriitika vahekordade kohta vaata Karl-Otto Apeli selgitavat artiklit raamatus «Utopieforschung» (toim. W. Vosskamp), Frankfurt am Main, 1985, l.kd, lk 325–355.

[Karl Löwith (1897–1973), saksa filosoof, elas 1934–52 paguluses. Toim.]

* Legitimatsiooniviis (Legitimationsmodus) – viis, kuidas oma tegevus legitiimseks muudetakse; legitiimsus – 1) valitsuse tegelik (de facto) võime oma sõna seadusena maksma panna, 2) selle võime moraalsed tingimused. Toim.

3 18. märtsi valimised – mõeldud on esimesi vabu valimisi Ida-Saksa territooriumil 1990. aastal, milles teatavasti võitsid kristlikud demokraadid. Toim.

4 K. Griewank, Der neuzeitliche Revolutionsbegriff. Frankfurt am Main, 1973.

5 sotsiaalriik (Sozialstaat) – Saksamaa Liitvabariigis põhiseaduslikult määratletud riigivorm, mis peab riiki vastutavaks oma kodanike sotsiaalse turvalisuse tagamise eest (vrd heaoluühiskond). Sotsiaalriigi neli põhikomponenti: 1) vanaduspensionid, 2) tervise-ja õnnetuskindlustus, 3) töökohtade loomine ja töötuabirahad, 4) peretoetused. Toim.

6 fallibilism – vaade, mille kohaselt ei pea teadust või argielu suunavad faktiteadmsed olemagi tõsikindlad ega väljaspool kahtlust. Toim.

7 H. Kesting, Geschichtsphilosophie und Weltbürgerkrieg. Heidelberg, 1959.

8 ideoloogiate lõpp – Ameerika sotsioloogide E. Shilsi, D. Belli ja S. M. Lipseti poolt 1950.–60. aastatel arendatud käsilus, mille järgi ideoloogia kui «ilmalik religioon» on oma aja ära elanud, sest Lääne demokraatia on juba piisavalt tugev, et ilma läbi saada. Toim.

9 K. Marx, Fr. Engels , Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981, lk 41.

10 Niisugust pealkirja kandis artikkel, milles ma esimest korda (1960) süstemaatilisemalt marksismiga tegemist tegin, vt J. Habermas, Theorie und Praxis. Erw.Aufl. Frankfurt am Main, 1971, lk 228 jj.

11Wolf Biermann (s 1936) dissidentlik luuletaja ja folklaulja, saadeti 1976 Saksa DV-st välja. Toim.

12 Sellest annab ülevaate: M. Jay, Marxism and Totality. Berkeley, 1984.

13 Holism – lähenemisviis, mis absolutiseerib terviku taandamatust osade summaks ja välistab võimaluse seletada terviku omadusi tema osade omaduste või suhete kaudu. Toim.

14 Viide Marxi artiklile «Hegeli õigusfilosoofia kriitikast. Sissejuhatus», mis ilmus 1844 ajakirjas «Deutsch-Französische Jahrbücher».Toim.

15 H. Marcuse, Die Gesellschaftslehre des sowjetischen Marxismus. Rmt-s: H. Marcuse, Schriften, Bd. 6. Frankfurt am M., 1989.

16 Mõeldud on Marxi 1844. aastal Pariisis valminud «Majandusfilosootilisi käsikirju», mis autori eluajal jäid trükis avaldamata ja ilmusid esmakordselt alles 1932. aastal. Toim.

17J. Habermas, Volkssouveränität als Verfahren. Rmt-s: Forum für Philosophie: Die Ideen von 1789. Frankfurt am M.. 1989, lk 7–36.

18 Sotsiokultuuriline elumaailm (Lebenswelt) on Habermasile vahetu kommunikatsiooni toimumispaik. Elumaailm vastandub ühiskonna institutsionaalsetele struktuuridele («süsteemile»), mis ei suuda enda kaudu väljendada reaalselt eksisteerivat ühiskondlikku praktikat. See konflikt on Habermasi arvates üks tänapäeva Lääne ühiskonna legitimatsioonikriisi põhjusi. Toim.

19 See ei ole mitte «reaalpoliitiline mööndus», nagu mõned mu pahempoolsed kriitikud arvavad, vaid paratamatu järeldus ühiskonnateoreetilisest hinnangust, mis on üle holistlikest kontseptsioonidest. J. H.

20 Üht mitte enam palgale keskendatud põhikindlustuse kavadest vt nüüd: Strukturwandel der Sozialpolitik. Hrsg. G. Vobruba. Frankfurt am M., 1990.

21 J. Habermas, Die Kritik des Wohlfahrtsstaates. Rmt-s: J. Habermas, Die Neue Unübersichtlichkeit. Frankfurt am M., 1985, Ik 141–166.

22 Kommunikatiivne käitumine (das kommunikative Handeln) – Habermasi teooria põhimõisteid. Tuginedes lingvistilise filosoofia kõneaktide teooriale ja Max Weberi sotsiaalsete tegevuste kontseptsioonile eristab ta kaht käitumistüüpi – kommunikatiivset ja strateegilist käitumist. Esimene kujundab välja normatiivselt korrastatud keskkonna, püsivad ja legitimeeritud isiksustevahelised suhted. Strateegilise käitumise sihiks seevastu pole mitte üksteisemõistmine, vaid «huvi» järgimine, ning ta viib vältimatult kas teadlikule (siis on tulemuseks manipuleeriv süsteem) või ebateadlikule (sünnib moonutatud kommunikatsioon) partneri petmisele. Toim.

23 U. Rödel , G. Frankenberg , H. Dubiel, Die demokratische Frage. Frankfurt am M., 1989.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon