Keelekas

Lauriito

Mahukat kandekotti vastu rinda surudes hiilis Anu mööda pimenevaid tänavaid Seltsi koosolekule. Raskeks tegid sumadani raamatud. Ainuüksi “Eesti Õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013” kaalus tublisti, kuid täna sisaldas kott lisaks ortograafiapiiblile ka mitut uue meedia korpuse monitooringu väljaprinti ja leksikaalset uurimistööd. Anu teadis, et ainuüksi tema isiklikust arvamusest ei piisaks vanematekogu veenmiseks. Rüperaali salvestatud perioodikaväljaannete skaneeringud, Google’ist, uudisgruppidest, foorumitest ja kommentaariumidest kokku kogutud statistika ja arvamused olid kahtlemata kaaluvaim osa tema täna õhtul kõlama pidavas ettekandes esitatavatest argumentidest.

Vapralt teed jätkates kahetses naine, et omal ajal nii kergekäeliselt Seltsi astus. Nagu teisigi õrnas eas romantikuid, võlus ka teda salapära, mis seltsilisi ümbritses. Inauguratsioonil antud vandetõotus, keeleseaduse määruse juurde kuuluvale anglitsismide propageerimist toetavale salaprotokollile verega alla kirjutamine ja vaid asjaomastele õpetatavad käe- ja kirjavahemärgid – kõik see tundus alguses nii uus ja huvitav. Nüüd aga kulus iga päev pärast töö lõppu veel mitu tundi sotsiolingvistika ja uute normingute leiutamise peale, lõpuks puhkama jäädes tundis Anu end nagu tühjaks pigistatud idadiospüüri vili.

Raamatud olid rasked ja oma sünnipäraselt printsesliku kehakuju juures oleks ta vist pidanud lihasmassi kasvatamiseks kõvasti rohkem putre sööma, mõtles naine. Lõuna ajal fuajeebaarist põldvõõrkapsa salati kõrvale võetud hakkkotletist üksi ei jätkunud, et vajalikke kaloreid koguda – nendest näksidest ja hommikuhelvestest, millest ta valdavalt toitus, poleks kukkki kõhtu täis saanud.
Muide, kukkedest rääkides… Juba mõnda aega paistis Anule, et päevast päeva teda ümbritsev kanakari mõjub demotiveerivalt. Tüütud olid need Instituudi töökaaslaste pidevad vaidlused, kas liikuda H. Saari jälgedes “normatiivsetelt keelekorraldusvahenditelt normaalsetele” ja Eugenio Coseriu eeskujul “käsitleda süsteemi ja normi kui muutumise ja püsimise seotust” või omaks võtta E. Muugi seisukoht, kes pidas rööpkeelendeid teataval määral luksuseks, mida “ükski kirjakeel pole enesele lubanud väga rohkel määral”.

Üha enam arvas Anu, et veebikommuunides vohav kriitika, mis Instituudi ja Seltsi toimkonna otsuseid vastustas, on õigustatud. Paistis, et T. Erelti arvamus “Kahe või rohkema keelendi vabas võistluses selgub, kas üks jääb peale või ei loobu keelekollektiiv kummastki”, on aegunud. Avalik poolehoid kippus kalduma E. Muugi poole, kes oli kunagi kirjutanud: “Iga pisemgi uuendus nõuab siiski energiakulu tuhandeilt kirjutajailt, kõnelejailt ning kuulajailt-lugejailt. Teadvus sellest tõsiasjast sunnib ettevaatusele uuenduste esitamisel, sunnib kaaluma, kas soovitatav muudatus pakub sellevõrra paremusi, et tema läbiviimine tasundub.”

Seltsi välmurite töö ja morfoloogilised reformid olid kahtlemata austust väärt, kuid Anule tundus, et lingvistide ühendus vajanuks autoriteetset visionäärist juhti. Kedagi, kelle sõna maksaks. Muinasaegse tiitli “vanem” kasutamine üksi ei aidanud, liidetagu see siis keelekorraldaja ette (nagu seda tegi Instituut – vanemkeelekorraldaja) või antagu Seltsi toimkonna juhatajale, sisuliselt ei muutunud midagi. Oleks nad vähemalt Seltsis ja Instituudis milleski samal arvamusel olnud, ehk oleks üheskoos jõutud ka ihaldatud dünaamilise arenguni! Või oleks keegi ära kasutanud tehnoloogilist progressi, loonud innovaatilise ja muutuva veebikeskkonna, aga ei! Kord juba kaante vahele jõudnud lollus põlistati ka Instituudi kodulehel ja selle parandamise asemel koguti guugeldades madalalaubaliste perekoolifoorumlaste sõnade nurisünnitusi. Järgmise ÕS-i tarbeks.

Jah, ohkas Anu, juba oli keegi Kirjanik loobunud ebakeeles kirjutamisest, teatud erialade kollektiivid protestisid järjest häälekamalt oskuskeelekorralduse terminoloogia mahajäämuse ja tobedavõitu muudatuste vastu, internetiavarustes oli aga ammugi Vilém Mathe-
siuse keelekorraldusideaal “nõtke stabiilsus” hetkedebiilsuseks ristitud.

Üsna loiult tõukas Anu tammist ust, mis teda toimkonna kohvilauast lahutas, ning põrkas aatriumis kokku konverentsi peakorraldaja, Instituudi teadusnõukogu vanemteaduri ja Seltsi juhatuse liikme Siiri Miivisega. Pärast tervituste vahetamist püüdis Anu juttu oma tänaõhtusele ettekandele ja üldisemalt keelehooldele juhtida.

“Siiri, kuule, kas sa raadiost viimast “Keelepiiksu” kuulasid? Nad otsisid omakeelset vastet vibraatorile, kuid ei suutnud otsustada, kas nimetada kunstriist mõnustiks, rahuldiks või jõrriks. Mida sina arvad?”

“Midagi ei arva,” vastas professor Miivis õlgu kehitades.

“Aga telekast YES Teatri etenduse salvestust nägid?” alustas Anu uuesti. “Tead, see vaadend oli Aavikust ja saate sissejuhatuse nad filmisid Rootsis. Käisid tema hauale lilli istutamas ja ise veel arutasid, miks muld nii pehme on ja kobestamist ei vaja. Et kas tõesti vaene Johannes pöörleb hauas, kui kodumaal toimuvast kuuleb?”

Siiri Miivise jättis Anu jutt ilmselgelt ükskõikseks ja vestluskaaslase sõnaahtrusest julgust saanuna otsustas naine minna otserünnakule.

“Siiri, vaata, mul on mure. Eks vaielnud M. Hint, K. Aben, E. Elisto ja E. Nurm juba pool sajandit tagasi omavahel selgeks ortograafia aksioomid, muu hulgas ka võõrpärisnimede ja nendest tekkinud tuletiste kirjutamise traditsiooni jäävuse? Kas tõesti peab iga dispuudi velmama või võiks mõned kokkulepped ka püsida? Kust ja kuidas see “manees” meie armsasse 1999. aasta ÕS-i ikkagi tuli? Ja ülejäänud perverssused?”

Miivise ükskõiksus hakkas pisitasa ärritusega asenduma: “Mis sa üldse ei memoreeri midagi vä? Toimkonna koosolekutel ju käisid?”

Noore seltslase jutt tüüris vägisi ebamugavasse suunda, kus varitsevad karid ähvardasid kõigutada muidu nii vaikselt kulgenud keelekorraldajate laevukest. Kas tõesti nüüd, ajal, mil matriarhaatlik võim juba tsementumas oli, tuli tagasi pöörduda algusesse? Tegeleda taas isaste kakluste ja mõõduvõtmistega ning asuda teaduse abil kirjakeelt puhastama, rikastama ja ilustama, nagu oli tahtnud Hurt? Ja kes niimoodi otsustab – revolutsionäär, kes pärineb nende enda leerist? Siiri Miivis ei tahtnud seda uskuda.

Muidugi oli Anu koosolekutel käinud. Neil istumistel arutati harva midagi huvipakkuvat ja lõviosa aurust läks aastaraamatute koostamisele ja teineteisele auhindade jagamisele. Aeg-ajalt ilmutati mõni artikkelgi, millesse oli kütketud intriig vaid selleks, et tundliku keelekõrvaga inimesi õigekeelsussõnastiku kallalt eemale meelitada. Seda Anu loomulikult ei öelnud, kuid küsimused jäid.

“Ah, ära nüüd niimoodi noruta! Küll sa näed, et kõik saab korda. Küll õpid, et elu ja maailm ei ole nii mustvalged,” lohutas vanemteadur oma nooremat ametivenda.

Anu teadis, et Siiri Miivis jälle värvikontrastini jõuab. Ta nägi juba vestluse alguses kolleegi kaenla all raamatut.

“Fifty Shades of Grey” oli selle kaanel.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon