uuspost

Alustuseks juba küsimus ise vihjab vahetegemisele institutsioonide ja demokraatlike institutsioonide vahel. Tõepoolest, leidub liberaalse institutsionalismi vorme, mis pole mingistki otsast demokraatlikud. 19. sajandi keskel põhinesid Ladina-Ameerika liberaalsed režiimid
klienteelsetel süsteemidel, mis manipuleerisid valimistulemustega. Ehk siis, nad olid formaalselt liberaalsed, aga demokraatlik element puudus. Selle tulemusena leidsid masside demokraatlikud nõudmised, mis kujunesid 20. sajandi alguses ühiskondlike muutuste tõttu, oma väljenduse sageli kanalite kaudu, mis ei olnud formaalselt liberaalsed. Näiteks võib meenutada protsesse, mis leidsid 1920. aastatel aset Brasiilias, ja kõike seda, mis hiljem viis välja Estado Novo kehtestamiseni. [1. Pärast 1930. aasta sõjaväelist riigipööret Brasiilias võimule saanud Getúlio Dornelles Vargas kehtestas 1937. aastal autoritaarse põhiseaduse, mille alusel valitses diktaatorina kuni 1945. aastani, mil sõjavägi talt võimu võttis. Seda ajavahemikku nimetatakse Uue Riigi ehk Estado Novo perioodiks. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.] Toona toimus masside demokraatliku jõu tohutu laienemine, aga selle laienemise poliitilised vormid ei ühildunud liberaalse parlamentarismiga.

Ka Tšiilis toimunu oli kuni teatud hetkeni keeruline protsess, sest kõigepealt oli esimene Ibáñeze  [2. Carlos Ibáñez del Campo, Tšiili sõjaväe ohvitser ja poliitik, leidis, et 1924. aasta sõjaväeline riigipööre ei olnud muutusteks piisav, ja tegi omakorda riigipöörde; minister erinevates valitsustes 1925–1927, pärast seda autoritaarne president 1927–1931.]  valitsemisaeg, kui hakati algusest peale arendama demokraatlikku protsessi, mis oli Alessandri [3. Arturo Alessandri oli Tšiili president aastatel 1920–1925, üritas liberalistlike parteide liidu eesotsas riiki reformida, kuid kukutati sõjaväe poolt.] esimese valitsuse piiratuse tõttu liiva jooksnud. Alessandri oli üritanud liberaalse parlamentarismi tingimustes läbi viia demokraatlikke reforme, kuid antidemokraatlikud jõud olid liialt tugevad. Selle tulemusena leidsid demokraatlike nõudmiste laienemis- ja kokkutõmbumisprotsessid aset väga keerulistes oludes. Seega alates esimesest Ibáñeze valitsemisperioodist kuni Tšiili sotsialistliku vabariigini  [4. 1932. aastal sõjaväelise riigipöörde tulemusel kolmeks kuuks võimule tulnud vasakpoolne hunta, mis tugines 1931. aasta lõpus valitud president Juan Esteban Montero kasinuspoliitika vastastele meeleoludele.] oli tegemist nõudmiste laienemisega, mis 1930. aastatel jõudis patiseisu. [5. Alessandri tuli 1932. aastal uuesti võimule, läks peagi oma toetajate progressiivse tiivaga tülli ja ajas edaspidi parempoolset joont.]  Siis see laienemisprotsess taastus ning päädis lõpuks Frente Populari [6. Tšiili vasakpoolsete parteide liit, mis ühendas radikaale, sotsialiste, kommuniste, demokraate ja radikaalseid sotsialiste.]  võiduga 1938. aastal.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon