…seestub ja selgitab. Kongeniaalne kommentaar

(:)kivisildnik. Õpetaja ütles. Luuleõpik. Jumalikud Ilmutused, Saarde; Pärnu, 2013. (Ji; 47=. 142 lk.

[:] Kunnus

1.
(:)kivisildnik nämmutab selles luuleõpikus. See on hea.
Nämmutab väga palju. See on väga hea.
Ma õpetan inimesekutsikatele füüsikat, peaegu kümme aastat juba. Enne seda töötasin ka koduõpetajana (keemia, matemaatika). Ma tean, et ei saa liiga palju nämmutada. Ma tean, et mõistmine on halastamatu ja ebaõiglane nagu Jahve või Loodus: mõni mõistab hoobilt kui jumalaarmust ja mõni ei saa iial mõistma iioblikest pingutustest hoolimata. Mõistmine on veel halastamatum kui Jahve.
Mõnda aega töötan ka keskkonnaeetika lektorina.
Õpetajal on võimatu liiga palju nämmutada.
(:)õpetaja põhimeetodist – poeetilisest ussiaugust – ma ei räägi. Selle pead ise järele vaatama.

2.
(:)kivisildnik kasutab palju näiteid. Siis selgitab need üksipulgi lahti.
Teen ka nii.
Sest matkimine on üks põhimisi õppimisviise.
Näiteks panin antud tekstile oma autorinimeks [:]kunnus.
Ma oleks võinud panna ka (:)kunnus, aga see poleks nii õpetlik näide.
Esimesed katsed matkimisel ongi nurgelisemad.
Võibolla saan kunagi {:}kunnuseks.
No vaevalt. Arendasin kujundit edasi, eks.
Samast raamatust.
“Silm on kujundi ema”(lk 24) ja “Arenda triviaalsust triviaalsuse suunas” (lk 29).
Olgu, see polnud triviaalsus.

3.
D. H. Lawrence on tunnistanud, et kirjutas mõne raamatu puhtast raevust. Ka (:)kivisildniku loomeimpulsiks tundub olevat raev. Tema kirjutab luulet ja esseistikat.
Milline raev? See on rahulolematus, mis on väestatud energiaga. Energiaga väestamata rahulolematus vaibub kurbuseks.
On inimtüüpe, kellel on tugev mässuvajadus. Tugev vajadus maailma muuta, aga mitte tasa ja targu, vaid energiliselt. Vahel lihtsalt energiliselt nõudes.
Need on valitseva ühiskonnakorralduse või -suundumuse vaenlased. Ja sõltuvalt ühiskondlikest oludest formuleerub sellele inimtüübile vastav nišš. Galerii on lai. Dissidentidest ja metsavendadest terroristide ja revolutsionäärideni, erinevatest õiguslastest vabadusvõitlejani.
(:)kivisildnik on valinud oma niši antud juhul täpselt. Ta on võtnud rolli, milles kohtub terve hunnik olemusi, mida õhtumaise üldsuundumuse eesrindlased sügavalt jälestavad.
See roll on õpetaja.

4.
Kuidas satub õpetaja ühte ekvivalentsusahelasse revolutsionääri ja metsavennaga? Selgitan. Et seda mõista, peab suutma mõelda ühiskonnast organitsistlikult, funktsionalistlikult, holistiliselt (Norbert Eliase “Tsiviliseerumisprotsess” on selleks hea sissejuhatus), mitte atomistlikult. Ühiskondlik väärtuskliima on muutunud selliseks, et õpetaja olemuslikud funktsioonid on selle väärtuskliimaga konfliktis. Nii nagu selle üldise väärtuskliimaga, mida sagedasti tähistatakse näiteks terminiga “poliitkorrektsus”, on juba ammu konfliktis rassism ja šovinism – hoiakud, mida veel mitte kuigi ammu ei pidanud kindlasti häbenema.

5.
Nüüd kasutan selgituseks teist üldistusastet. Kui jaotame oma riigi kodanikud nende tahtest sõltumatult kaheks grupiks ja anname ühtedele ühed õigused ja teistele teised õigused ning ühe grupi liikmetele rakendub üks moraal ja teisele teine ning samuti on neil gruppidel erinev juurdepääs avalikele hüvedele, siis kuidas see tundub? Tubli õpilane tõstab siin käe ja vastab, et diskrimineerimine. Teine ütleb, et seisuseühiskond, kolmas – mitte nii terane – ütleb, et rassism, neljas teatab, et see on klassikaline šovinism, viies hakkab juba vaidlema, et see on hoopis tüüpiline feminism. Õpetaja reastab õpilaste vastused väärtustavalt hierarhiasse.
Ülejäänud klass ei vasta midagi, sest see probleemiasetus ei konkureeri põnevuselt surfamisega näoraamatus.

6.
Ometigi me jagame oma ühiskonna nõnda kaheks grupiks. Need kaks gruppi on lapsed ja täiskasvanud. Lastele ja täiskasvanutele kehtivad eri reeglid, erinev moraal. Üleminek ühest seisusest teise lähtub üsna prokrusteslikust ökonoomiast. Igati arukas 17-aastane on 37-aastasest hädakägarast väiksemate võimalustega.
Õpetaja on ühe domineerimisfunktsiooni – täiskasvanu domineerimine lapse üle – kvintessents.

7.
See, kuidas ühiskonnaliiget, üksikinimest vaikimisi tajutakse, määrab päris paljus ära ideoloogilise positsioneerumise. Näiteks selles, et vasakpoolsuse keskmes on pärispatu eitus, on palju tabavat. Loomulikult on tegu lihtsustusega. Suure lihtsustusega. Aga lihtsustus on üks pedagoogika põhivõtteid. [:]kunnusena ütlesin nämmutamine. See on sama, aga emotsionaalselt laetum. See, kuidas (:)õpetaja vihkab emotsionaalsust, on väga emotsionaalne.
Inimest võib tajuda vaikimisi lapsena. Sellest võrsub korraga nii hoolitsusnõue kui ka hooldav moralism. (Pange tähele, kui palju näiteks katoliiklased kasutavad moraliseerimisel lapse-kujundit. Et vanem võtab lapsel noa käest, represseerib ta liikumis- ja valikuvabadust tema enda kaitseks jms.)

8.
Selgitan edasi. Haridus on olemuselt hierarhiline. Aga hierarhilisust praeguse ühiskonna väärtuste üldkliima vihkab. Reljeefsemalt: õilis egalitaarne tung vihata inimestevahelisi hierarhiaid sisaldab ka hariduse vihkamise. Mitte paratamatult või loogiliselt, vaid printsiibi tõttu, mis valitseb normaalses tunnetuses. See on ökonoomiaprintsiip. Isegi eristus sugudevahelise sõja ja feminismi vahel on üldmõistetavuseks liiga kulukas ja ebaökonoomne. Praktiline mõistus tegeleb alati erinevuste taandamisega, tunnetav mõistus eristuste tuvastamisega. [:]elu on praktika, tunnetus on esteetiline lohutus.

9.
Mis on pärispatt praktiliselt? Suuresti sündimine. Mitte isiklik sündimine, vaid see, et ühiskond sisaldab ontoloogiliselt sündivust (loe aeglaselt ja rahulikult Hannah Arendti esseesid “Mis on autoriteet?”, “Kriisist hariduse vallas” ja “Mis on vabadus?”).
Hinged kristlikus taevas ei sigi, eks, vaid on hierarhiseerimatud võrdsurematused võrdõndsuses. Maine taevas – kommunism – on võimatu, sest maine inimene sünnib. Ja see toodab kogu aeg hierarhilisust, ütleme, taandamatutut klassiühiskondlikku jääki.
Sündimine toodab pidevalt ebavõrdsust.
Prantsusmaal võideldi pärilikkuse vastu edukalt. Revolutsioonid ja puha. Sartre’i variant oli vist lagi. Ta eitas isegi pärinemist lapsepõlvest.
Samal ajal muudkui paisus ka selle traditsiooni kuri kaksikvend – bioloogia, evolutsiooniõpetus. Viimase keskne tõde on lausa pärilikkusevihkamise totaalne mõnitamine – elu ise polegi muud kui pärilikkus (jah, ka õigluse pidamine elust ülemaks väärtuseks on ammune traditsioon). Kodanik Sartre ei saa oma “olematust olemusest” välja rookida isegi eellasreptiile, rääkimata siis oma vanematest. Ja viimasest haledast õlekõrrest – pärilikkuse maksimaalsest toppimisest ümber-revolutsioneeritavasse kultuuri – sai tore elujõuline lugulaul sotsiaalkonstruktivismist, mida õpitakse nüüd autoriteetide juhtimisel ilusti järele kordama.

10.1
Kõik haridusasutused on klassiühiskonnad. Teisiti ei saa. Hariduse mootor ja põhjendus on harimata inimese halvemus haritud inimese ees. Haridusasutused on asutused, mis tahavad teha harimata inimestest haritud inimesi.
See haiseb veel teises mõtteski kahtlaselt. Sest üks ajastu käibemoralisme on nõue jääda truuks iseendale, oma Tõelisele Minale, milline see mina ka poleks.
Haridus lähtub teesist: ära ole oma Tõelisele Minale truu, sest see on loll. Õpetaja dissidentlus tõestatud veel ühes punktis.

10.2
Paraku on turuajastul eneseturustamise surve nii suur, et (:)kivisildniku otsesed eneseülistused võivad kaotada oma iroonilisuse. Tööturu (ja mitte ainult tööturu, eks) nõue on ju mitmesugune eneseturundus, CV-dest motivatsioonikirjadeni. Miks just Sina peaksid selle töö, stipendiumi, lähetuse jne saama. Eneseülistuskunst on aja nõue.
Tähtis on suuta eristada enesega rahulolu eneseturustusest.
Näitlikustan (:)õpetaja meetodil.

[:]kunnus ütles
turul me oleme
vennad õed
konkurendid
11.
(:)kivisildnik soovitab algajal oma senine luuletamisviis hüljata. See on veel üks viis kutsumaks üles mitte olema oma Tõelisele Minale truu. Üsna ohtlik viis kusjuures. Sest loomingulist enseväljendust peetakse sageli – ja iseäranis luule puhul – oma Tõelise Mina komponendiks. Eks see enesetruuduse nõue olegi paljus romantikute pärand.
Loovusekultus on üks selle sümptomeid.

12.
Loovus on õppimise vastand.
See ei ole keerukas mõte, vaid ühiskondliku üldkultuse antitees. Selle pärast sülitatakse see väide välja nagu Darwini õpetus ahviprotsessidel – mitte et see oleks jabur, vaid seepärast, et see ei meeldi.

13.
Kinnitan, füüsikas on mitme sajandi jagu jalgrattaid, mis on imelihtsad, hästi toimivad, kergesti õpitavad, aga nende iseseisvaks leiutamiseks peab olema geenius inimkondlikus mõõtkavas.
Ei maksa ka leiutada matemaatikat või luua prantsuse keelt. Õpi need ära.
[:]kunnus ütleb: tahad inimesi ärritada, õpeta neid. See on kindla peale minek.

14.
Üsna kindla peale minek on ka tsiteerimine. Seal kahtlustatakse üleoleku kehtestamist. Ometi nõuab domineeriv egalitaarsusiha iga diskussiooni mandumist erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine, tõestamine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha (loe: arvamuse) ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt. Nii nagu valimiskastide juures, nii olgu kõikjal!
Teadmine apelleerib subjektiülesele autoriteedile, ergo see tuleb visata üle progressiauriku parda.

15.
Tsiteerin teose avaluuletust. Siin liigub (:)kivisildnik tihendatud vormis üle eelselgitatud ilmingute.

(:)elava klassiku suutra

ükskord hakkas õpetaja luuletamist õpetama
õpilased ent hakkasid loomalikult mörisema
(…)
õpilased ulusid kõik raamatud on head

(:)õpetaja ütles
kes väidab, et kõik
raamatud on võrdsed
see solvab rängalt geeniusi
no see raibe ei ole hea inimene

õpilased haukusid meil pole kelleltki
õppida
(:)õpetaja ütles
isegi loll sportlane
saab aru et üks
mats suusatab
kiiremini kui teine
õpilased hirnusid me oleme loovad
(…)
õpilased kaagatasid meie oskame kirjutada

(:)õpetaja ütles
kui käima õpitakse
kui sööma õpitakse
ja sittuma õpitakse
kas siis kirjutamine saab ise selgeks?
(lk 10–12)

16.
Manduvas humanismis vastandutakse tihti spordile, öeldes, et inimese inimlikkus on tema kõrvade vahel. Musklid ei loe. Jah, ei loe. Aga miks? Sest me neid enam (ühelgi mõistlikul viisil) ei pinguta. Kordan, tuleb mõtelda organitsistlikult ja protsessisotsioloogiliselt.
Kõrvadevaheline sai domineerima hakata siis, kui lihaste funktsioonist lahti saadi. Kui see asendati masinaga. Nagu võrdsus ikka – see tuleb praktilisest võrdsustamisest. Näiteks sooneutraalne tööjaotus sai muutuda ihaldusväärseks ideeks ja kõlbeliseks nõudeks alles siis, kui töö ja vastavate funktsioonide sooritamine oli juba muutunud sooneutraalseks. “Beauvoir&co tellisid õigluse huvides inseneridelt kodumasinad ja kontratseptiivid” – see on idealisti eneseimetlus. “Insenerid leiutasid kodumasinad ja kontratseptiivid ja selle kõrvalnähuna võrsus vastav õiglustunne, Beauvoir&co” – see on ilmalik arusaam.
Viimasest sai Tammsaare aru enne, kui kolmkümmendki oli.
[:]kinnitan: Tammsaare on meie helgeim aju siiani.
Tammsaare sai aru ka sellest, et kurjus ja õigus on sageli ühe ja sama nähtuse erinevad ilmingud.
[:]ma pole õiglane ja kuri, te tainad, ma olen õiglane ehk kuri.
[:]leebe nõuanne: õiglust soovitan kultuuriväljal, ühiskonnakorralduse eetiliseks printsiibiks soovitan pigem hoolimist. Ja olgu see praktilise mõistusega väestatud.

17.
Dostojevski selgitab, kuidas käib võrdsus hariduses:
“Haridust pole vaja ja aitab juba teadusest! … Haridusjanu on juba aristokraatlik janu. …me lämmatame iga geeniuse väikelapseeas. Kõik läheb ühise nimetaja alla – täieliku võrdsuse alla. “Me oleme ameti selgeks õppinud, me oleme ausad inimesed ja meile pole midagi muud vaja” – nii ütlesid hiljuti Inglismaa töölised. Vaja on vaid vajalikku – see on nüüdsest peale ülemaailmne deviis. … Peaasi on võrdsus. Kõigepealt langeb hariduse, teaduse ja andekuse tase. Teaduse ja andekuse kõrge tase on kättesaadav ainult suurematele võimetele. Ärgu olgu siis mingeid suuremaid võimeid! Suuremad võimed on alati võimu haaranud ja despoodid olnud. Suuremad võimed saavad paratamatult despootideks, nad on alati rohkem laostanud kui kasu toonud; nad pagendatakse või hukatakse. Cicerol lõigatakse keel suust, Kopernikul torgatakse silmad peast, Shakespeare visatakse kividega surnuks” (“Kurjad vaimud”).
[:]lindude võrdsus ei saa olla iial nii suur kui munade oma. Sestap tendeerib võrdsuseihaleja vaistlikult üldmunasust. Munadel pole probleeme ka laega, olgu see klaasist või must. Võrdsus on põrandal, seda puutuvad kõik.

18.
Ilmalikustuva humanismi piinlik saladus: haritus ja vaimne suutlikkus jaotab inimesed veel suuremasse hierarhiasse kui füüsiline suutlus. Nulliti masinatega lihaste ebavõrdsus, esile kerkis ajude ebavõrdsus, mis on palju suurem.
Ainus praktiline lahendus – praktiliste erinevuste praktiline nullimine.

Idealist: vaimsed kaldteed iga vaimse trepi kõrvale!
[:]insener: isegi treppide jaoks ei jätku ressursse.
Idealist: siis peksame mõõdupuud puruks! Sest mõõt on arv ja arv on hierarhia läte!

19.
Väärtustava hierarhiseerimise vastu tuuakse tihti kõrvutamist spordiga à la “ega kirjandus või haridus mingi sport ole, et mõõdad stopperi või mõõdulindiga ja teed paremusjärjestuse!”.
Iroonia on selles, et õigupoolest on just spordis – inimeste hierarhiasse jaotumise tüüpnäites! – inimesed de facto kõige võrdsemad. Kiireks enesekontrolliks võtke mõni lihtsalt mõõdetav spordiala ja lahjendage maailmarekordit näiteks kümnekordselt. No neid inimesi, kes jooksevad 100 meetrit üle saja sekundi on ikka päris vähe, eks. Või neid, kes heidavad ketast alla 7 meetri.
2013. aasta lõpus teatati, et nüüdsest piisab riigieksami läbimiseks ühest punktist sajast. 1 punkti ja 100 punkti vahel on sajakordne erinevus, eks.
Sentimeeter pikem kettakaar või paar sekundit suusamaratonis toob nagu naks sellised rahvamassid tänavale, mille kõrval ACTA-vastane protest on köki-möki. Mis on 65000 nälgivat last 0,01% parema tulemuse kõrval olümpiamängudel? Usain Bolt ei jookse kuigi palju kiiremini kui keskmine tarbimisentusiast H&M-i avamisel. Aga võrrelge majanduslike ressursside jaotust! Maailma mastaabis ja lokaalselt.
Warren Buffet teenis aastal 2013 umbes 23000 dollarit minutis. On ikka töökus!

20.
Lühimalt väljenduks siis ajastu sümptomtotrus järgmiselt:
Hierarhilise korralduse vastu võideldakse (kõige vähem hierarhilist korraldust – sporti – näiteks tuues!) edukalt seal, kus see on enam-vähem ainsana kasulik ja vältimatult vajalik – kultuuris ja hariduses.
Seal, kus hierarhiline jaotus on kõige halvem ja hukatuslikum – varanduslik kihistumine, globaalmajanduslikud kuristikud –, seal see mürinal võimendub.

Kultuuriväljal on postmodernism ja risoomide möll, ainelises elus kihistumine aga süveneb.
Kes tahab suuri narratiive, sellele soovitan teadustöid, ökoloogiast näiteks. Umbusu või mitte. Vahel on mõni kirjeldus pagana suur.
[:]kunnus ütleb: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuurilisel imperatiivil on peenike kiri juures. Uuel Lepingul oli ka. Et see riik ei ole sellest maailmast. Intressid on.

21.
(:)õpetaja ütles
see kas auto
sõidab või ei sõida
pole maitse küsimus

(lk 96)

[:]kunnus ütleb: iga kunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi. Reptiilidel ei ole kultuuri, nemad maitsevad. Soojaverelised õpivad. Inimene õpib. Inimene saab aru. Putukad ja ämblikud maitsevad. Eluõigus on kõigil. Isegi neil, kes suhtuvad umbusuga suurde narratiivi antropotseenist ja liikide väljasuremisest, mis on tuhat korda kiirem kui looduslik foon. Maitse asi. Raiu maha viimane puu, see va vertikaal, nah, kas maitseb pikali teisiti kui püsti!
[:]maitseorgan on seedetrakti, mitte seljaaju ülemine ots, fakt.

22.
(:)mõned harjutused inimteele asunule

ürita erineda loomast
ürita erineda taimest
ürita erineda seenest
kui sa ei jõua erineda
kõigist erine pooltest
(lk 26)

[:]kunnus kordab: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuuriline imperatiiv võidakse hääletada sisedemokraatlikult maitseasjaks.

*
Kogumikus “Õpetaja ütles” on kohe alguses toodud Kivisildniku luuletamisõpetus.

8. Ma keskendun kujundiloome põhitehnikale
9. Põhitehnika on poeetiline ussiauk
10. Poeetiline ussiauk ühendab igas mõttes väga kaugeid asju
11. Nii nagu kosmiline ussiauk ühendab galaktikaid kusagil sügavas pimeduses

(lk 9)

Tõsi, nii see käib, nii kujund sünnib. Võime luua uusi (ootamatuid, harjumatuid) seoseid on kreatiivsuse lühimääratlus. Aga sellest kognitiivteaduslikust truismist arusaadavalt kaugemale ei saa minna ning algoritmina, instruktsioonina on see täiesti kasutu. Loovus on põhimõtteliselt õpetamatu, juba definitsiooni järgi. Abraham Maslow nimetas neid põhjendatult lausa vastandlikeks – üks on kogemuste ja harjumuste omandamine, teine nende eiramine. Loova (:)kivisildniku matkimine pole loovus, vaid matkimine. Lühimalt: see pole õpik, vaid üleolekudemonstratsioon.

*
(:)kivisildnik on vist üks meie deemonlikumaid loojaid, tundub, et tema kohta sobib väga hästi see, mida ütles Dostojevski viis aastat enne oma surma:
“Üldises mõttes on talendi omadused haruldaselt mitmekesised ja vahel lihtsalt väljakannatamatud. Esiteks talent oblige, “talent kohustab” – milleks? Vahel kõige rumalamateks asjadeks. Lahendamatuna tundub küsimus: kas talent on inimese päralt või inimene talendi päralt? Mulle tundub, niipalju kui ma olen talente, elavaid ja surnuid, jälginud ja vaadelnud, et inimene on äärmiselt harva võimeline oma annet valitsema ja et, vastupidi, peaaegu alati orjastab talent oma valdaja, haarab tal nii-öelda kraest kinni (jah, mõnikord just nimelt niisugusel alandaval viisil) ja tassib ta õigest teest hoopis kaugele” (“Inimene on saladus”, 1981, lk 127 ).
(:)kivisildnik on palju tõstnud häält kirjanike näruse olukorra vastu, võidelnud nende õiguste eest, nõudnud tööle vastavat tasu ja paremaid loometingimusi. Teadagi, meil vohab amatöörlikkus, kirjutada saab ainult mingi põhitöö kõrvalt ja see tingib paratamatult pealiskaudsust. Samas avaldamine on läinud nii lihtsaks, et trükitakse ära meeletul hulgal kraami, mis ei küündi isegi keskpärani.
Tugevaid ei selekteerita poputamisega, vaid karmusega, olgu eliitväeosa või rahvusvaheline olümpiaad, raskus ja keerukus on selektsiooniprintsiip.
Kui iga luuletuse trükki paiskamisele panna maks peale, siis ajaviitjad hoiaks asju sahtlis, (:)kivisildnik kiristaks hambaid, paneks maja panti ja värsiks edasi.
Kohast laadi aforistlikkusega: see on üks sitase humanismi sitane ülerakendus, et igale tahtjakesele tuleb tagada võrdne võimalus, ei, võrdne võimatus tuleb tagada.

*
Siinkirjutaja (snd 1982) avastas Sven Kivisildniku umbes millenniumivahetuse paiku ja seda alternatiivse ja mässumeelse kultuurilehe Keskus kolumnistina. “Ta suust tuleb puhast kulda! Iga tema lause on puhas kuld!” mäletan filosoofiat õppima läinud klassivenna vaimustust ülikooli esimestel aastatel. Kivisildniku esseede silmatorkavus seisneb siiani ülimalt leidlikus ja paljude jaoks isegi liiga värvikas kujundikasutuses, selles mõttes – keele elususe hoidjana – on ta poeet par excellence. Esseede lähtekohaks on valgustuslike ideedega (“hakka mõtlema, raisk!”) tembitud rahvuskonservatiivne ja üsna sirgjooneline tervemõistuslikkus (common sense’i tähenduses, mitte Uku Masingu sõimusõnana), mis on kategooriline ja vanemlikult nõudlik, aga mitte peenelt eritlev, intellektuaalilikult irooniline ega paradokslev, tähendab, Kivisildnik on kõigiti rahvalik. Nõnda leidsin ma ta eest – emakeelt elus hoidva ja kodumaa pärast hinge valutava rahvuse südametunnistuse häälena, st peaaegu arhetüüpse Isamaa Laulikuna.
Küllap selline kirjeldus paneb nii mõnegi pisut vanema inimese imestusest kulme kergitama. Asi on põlvkondlikus erinevuses. Kui internetis avaldati kurikuulus “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist”, olin mina põhikoolijõnglane. Üle pea vuhisesid ka kõik kirjanduselulised skandaalitsemised ja muu taoline. Ja nii võingi nüüd öelda – oh seda ajaloo irooniat! –, et mina (võin ehk lugeda end siin põlvkonna esindajaks) leidsin Kivisildniku selles kujunemisjärgus ja kultuurifunktsioonis, mida võib mutatis mutandis nimetada handorunnellikuks, ning nüüd kirjanduslooga end pisut kurssi viinuna tundub mulle, et enfant terrible’ist on ajapikku saanud patriarh.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon