Ilma taevata

Vene keelest tõlkinud Kajar Pruul

Natan Dubovitski

Meie asula kohal taevast ei olnud. Sellepärast käisime kuud ja linde vaatamas linnas. Teisel pool jõge. Linlased meid just eriti ei sallinud. Kuid ka takistusi ei teinud. Isegi rajasid ühele mäekünkale, sinna, kus seisab tellistest kirik, vaateplatvormi. Kuna nad miskipärast pidasid meid joodikuteks, siis mahutasid peale pinkide ja tasulise teleskoobi platvormile ka väikese õlleputka. Ja politsei valveposti.

Linlastest võib aru saada. Nad olid uustulnukate viha ja kadeduse käes palju kannatada saanud. Ja ehkki see oli solvav, et meis, oma lähimates naabrites, peaaegu niisamuti linlastes, nägid nad võõraid – neist võis aru saada. Sest said ju nemadki meist aru. Ei ajanud minema. Mida ka nende saidid poleks kirjutanud, aga ei ajanud.

Kõigile ju oli selge, et kui aus olla, siis me polnud jäänud ilma taevata oma süü tõttu. Vastupidi, mõnes mõttes oli meile osaks langenud suur au. Valisid ju nelja koalitsiooni admiralid oma otsustava lahingu tarvis välja just meie taeva. Sest taevas meie asula kohal oli maailma parim. Sile, pilvitu. Päike voogas seal nagu lai rahulik jõgi. Mul on see hästi meeles. Päike. Ja taevas. Admiralid leidsid, et see on ideaalne koht viimseks heitluseks. Igati loomulik.

Siis olid üksnes õhulaevastikud. Meil aga oli nullpilvitus, nullturbulentsus. Ja üldse.

See oli esimene mittelineaarne sõda. Üheksateistkümnendal, kahekümnendal ja teistel keskaja sajanditel võitlesid omavahel harilikult kaks poolt. Kaks riiki või kaks ajutist riikide liitu. Nüüd põrkasid kokku neli koalitsiooni. Mitte nii, et kaks ja kaks. Või kolm ja üks. Ei. Kõik kõigi vastu.

Ja millised koalitsioonid need olid! Hoopis teistsugused kui varem. Harva kuulus mõni riik sinna tervikuna. Tuli ette, et mingid provintsid astusid välja ühel poolel, mingid teisel, sama riigi mõni linn või põlvkond või sugupool või kutseühing kolmandal. Hiljem võidi poolt vahetada. Mõnikord isegi keset lahingut.

Konfliktis osalejate eesmärgid olid väga erinevad. Kellele mida, nagu öeldakse. Mandrilava vaidlusaluste piirkondade hõivamine. Uue religiooni vägivaldne tutvustamine. Reitingute ja koteeringute tõstmine. Uute laserrelvade ja sõjalennukite katsetamine. Inimeste meesteks ja naisteks jagamise lõplik keelustamine, kuna sooline eraldatus õõnestab rahvuse ühtsust. Ja nii edasi.

Mineviku lihtsameelsed väejuhid püüdlesid võidu poole. Nüüd enam nii rumalalt ei toimitud. See tähendab, mõned muidugi veel hoidsid kinni vanadest kommetest. Ja püüdsid tolmustest arhiividest välja tarida hämaraid loitse. Nagu et võit on meiega ja. Siin-seal töötaski. Kuid üldiselt mõisteti sõda kui protsessi. Täpsemalt, kui osa protsessist, selle teravat faasi. Ja võib-olla mitte kõige tähtsamat.

Mõned rahvad astusid sõtta nimme selleks, et lüüa saada. Neid innustas Saksamaa ja Prantsusmaa õitsengu kogemus pärast hävingut Teises maailmasõjas. Selgus, et sellist kaotust pole sugugi lihtsam saavutada kui võitu. Selleks on vaja nii otsusekindlust ja ohvrimeelsust kui ka kõigi jõudude erakordset kokkuvõttu. Ühes sellega aga ka nutikust, külmaverelisust, oskust oma argust ja tölpust tulusalt kasutada.

Ent seda kõike teadvustati ja analüüsiti juba hiljem. Ajaloolaste ja majandusteadlaste poolt. Siis aga käis lihtsalt sõda. Viies maailmasõda. Üsna kole sõda. Olin siis kuueaastane. Me kõik olime siis kuueaastased. Kõik, kes me nüüd Ühingusse kuulume. Ja oleme nüüd kolmkümmend kuus. Me mäletame, kuidas neljast küljest lendasid meie taevasse neli hiigelarmaadat. Need ei olnud vana tüüpi möirgavad, ulguvad ja vilisevad lennumasinad, mida olime harjunud kroonikafilmides nägema. Esimest korda kasutati uusimat, täiesti hääletut tehnikat. Mingite nähtamatute täiuslike helisummutussüsteemidega. Sajad tuhanded lennukid, kopterid, raketid hävitasid üksteist terve päeva. Haudvaikuses. Isegi maha kukkusid nad tummalt. Mõnikord hukkuvad piloodid karjatasid. Kuid harva. Sest peaaegu kõik masinad olid mehitamata. Tol ajal üldse läks kõik mehitamatu tormiliselt moodi. Ja mitte ainult transpordivahendite alal. Tekkisid juhatajata hotellid, müüjateta kauplused, peremeheta majad. Finants- ja tootmisettevõtted ilma direktoriteta. Demokraatlike revolutsioonide tulemusena kujunes isegi paar mehitamata riiki. Mis siis veel lennukitest rääkida. See tähendab, ei olnud kedagi, kes oleks võinud karjuda, lennates surnuks vastu katuseid, tänavasillutist ja mälestisi. Nagisesid ja praksusid ainult meie majad rusude rahe all. Purunedes. Ja seegi ei toimunud valjusti. Helisummutussüsteemid töötasid kogu lahinguvälja ulatuses.

Meie vanemad püüdsid meile linnas varju leida. Linna kohal oli taevas puhas. Kuid linn suleti. Vanemad hüüdsid meiepoolselt kaldalt appi. Anusid, et võetaks vastu vähemalt lapsed. Kasvõi üksnes alla kümne aasta vanused. Või seitsme. Või kolme. Või alla-aastased. Ja ainult tüdrukud. Ja nii edasi. Linlased väravaid lahti ei teinud. Ja aru võib saada. Linlastest. Ja meie vanematest muidugi samuti. Sealhulgas minu omadest.

Isa ütles: kui sisse ei lasta, tuleb kaevuda. Me roomasime eemale, rannaliivasse, vist küll üheainsa minutiga. Kõik. Isegi kõige paksemad ja eakamad meist. Inimesed tunnevad iseend halvasti. Nii imelik kui see ka pole, nad on tegelikult palju nobedamad ja targemad kui ussid. Unustasin ühe pisiasja – oli talv. Pakane. Liiv oli külmunud ja kõva.

Ema ja isa pugesid koos minuga liiva. Nad olid soojad. Ja pehmed. Isa, ikka lõbus ja leidlik, oli kodunt kaasa haaranud mu lemmikkompvekke. Terve taskutäie. Ema aga pihuarvuti. Tänu sellele ei olnud urus igav ega pime. Nii et ma veetsin suurepäraselt aega. Meile kukkus peale lennuki saba. Vastu õhtut.

Põhjakoalitsiooni hävitajad olid ülikerged. Valmistatud peaaegu kaalututest materjalidest. Kui meie peale oleks isegi kasvõi tervenisti kukkunud selline hävitaja, poleks meile sellest tõsist kahju sündinud. Seda enam et isa oli meid uuristanud küllaltki sügavale.

Meie peidukohta tabas ühe teistsuguse lennuki taguosa. Õnnetuseks. Kaguliiga ründelennuki oma. Vananenud masina oma. Võrdlemisi aeglasekäigulise. Ja raske. Urg oli sügav. Kuid mitte sellevõrra, kui raske oli lennukisaba. Ja liiv meie kohal oli kõvasti kinni külmunud. Kõvasti. Kuid ometi – see oli liiv. Mitte betoon, teras ega Jumalaema sõba. Liiv ei ole ju teras. See sai mulle seekord täiesti selgeks. Kord ja igaveseks. Ja seniajani on nii – ajage või keset ööd üles ja küsige: kas liiv on teras või pole? Mina ütlen: ei ole. Käigu pealt. Hetkegi mõtlemata, kahtlemata. Ei ole.

Lebasin ema ja isa vahel. Lööki ei kuulnud. Võib-olla isa kääksatas kuidagi naljakalt, kui uskumatu raskus ta lömastas. Või vandus ropusti. Ükskord tal midagi seesugust pääses minu juuresolekul üle huulte. Kohkusin. Võib-olla tõi ema kuuldavale mingi häälitsuse. Kuid vaevalt. Ma pole kindel, kas ta jõudis süüdlaslikult naeratadagi, nagu ta alati tegi, kui isa või minuga midagi ebameeldivat juhtus. Loodan, et neil ei olnud valus.

Nemad said surma. Mina mitte. Surm jäi pidama nende kehades. Ega jõudnud välja minu omani. Mu aju vaid täitis ta tume leitsak. Midagi imbus mu ajust välja. Aurustus. Kolmas mõõde. Kõrgus.

Hommikul kaevati mind välja. Läbikülmununa. Sest vanemad olid kiiresti ära jahtunud. Ja muutunud samasuguseks kui liiv. Ma nägin kahemõõtmelist maailma. Pikkuses ja laiuses lõpmatut. Kuid ilma kõrguseta. Ilma taevata. Kus see on, küsisin. No näe seal, vastati mulle. Ei näe, ei näe. Mul hakkas õudne.

Mind raviti. Terveks ei ravitud. Selline põrutus. Raskekujuline. Ei ole ravitav. Lennukisaba muljus teadvuse lamedaks. See muutus lapikuks. Lihtsaks. Mida ma taeva asemel meie asula kohal näen? Mitte midagi. Kuidas see välja näeb? Millega sarnaneb? Ei kuidagi. Eimillegagi. See tähendab, mitte et oleks edasiantamatu, väljendamatu. Seda just nimelt ei ole, midagi ei ole.

Selliseid sandikesi nagu mina loeti pärast sõda kokku ligi sada. Kõik me, kahemõõtmelised, osutusime millegipärast ühevanusteks. Miks, ei mõistnud keegi. Linna teadlased sorisid mõnda aega meie teadvustes. Kirjutati mitmeid traktaate. Meid veeti mööda sümpoosione ja talk-show’sid. Loodi mitu fondi meie toetuseks. Naerda meie üle keelati eraldi seadusega. Ehitati meile see vaateplatvorm ja heategevuslik õlleputka. Siis läksime me moest. Ära tüütasime. Meid unustati.

Üksnes sellest, et me ei näinud oma asula kohal taevast, poleks ju midagi olnud. Kuid meie mõtted ise kaotasid kõrguse. Muutusid kahemõõtmelisteks. Mõistsime üksnes “jaa-d” ja “ei-d”. Ainult “musta” ja “valget”. Ei mingeid ähmasusi. Ei mingeid pooltoone. Ei mingit päästvat kõrvalehiilimist. Me ei osanud valetada. Kõike mõistsime sõna-sõnalt. Ja olime seega täiesti eluvõimetud. Abitud. Vajasime pidevat hooldust. Meid aga hüljati. Ei võetud tööle. Ei makstud invaliidsuspensioni. Paljud meist käisid alla. Said hukka, kärvasid. Vee peale jäänud organiseerusid. Et üheskoos pääseda. Või koos hukkuda.

Me lõime Ühingu. Valmistasime ette lihtsate kahemõõtmeliste inimeste ülestõusu keerukate ja kavalate vastu. Nende vastu, kes ei ütle “jaa” ega “ei”. Kes ei ütle “must” ega “valge”. Kes teavad kolmandat sõna. Palju, väga palju kolmandaid sõnu. Tühje, valelikke. Mis eksitavad teelt, mis varjutavad tõde. Neis pimedikes ja ämblikuvõrkudes, neis silmakirjalikes keerukustes – peitub ja paljuneb kogu maailma jälkus. Seal on Saatana kodu. Seal tehakse raha ja pomme. Öeldes: “siin on raha ausate hüvanguks, siin pommid armastuse kaitseks”.

Homme asume võitlusse. Võidame. Või hukkume. Kolmandat võimalust ei ole.

 

Натан Дубовицкий, Без неба. Русский пионер, 2014, nr 3 (aprill), lk 105–107.

Kirjanikunime NATAN DUBOVITSKI teatakse eelkõige tänu ajakirjas Russki Pioner ilmunud romaanidele “Nulli lähedal” (2009), “Mašinka ja Velik” (2010–2012) ning jutustusele “Onu Vanja” (2014). Vene kirjandusringkondades peetakse üldiselt nende tekstide tegelikuks autoriks VLADISLAV SURKOVI (1964). Põhjalikumaid sissevaateid Surkovi biograafiasse ning ta karjääri ja rolli Vene poliitikaelus aastail 1999–2013 pakuvad Vikerkaares (2013, nr 9) Aleksandr Dugin, Peter Pomerantsev, Kadri Liik. Pole mõtet hakata seda siin kordama, lühidalt vaid järgnenust: mullu septembrist on Surkov Vene presidendi abi Abhaasia ja Lõuna-Osseetia küsimustes, lisaks tegutses ta 2014. aasta algusest Putini eriesindajana Ukrainas. Eesti üldsusel on olnud rõõm saada osa ka tema kirjavahetusest Kaur Kenderiga (http://www.zaum.ee/2014/03/kiri-vladislav-surkovile/; Postimees, 31.03.2014).

“Ilma taevata” ilmus Russki Pioneri veebilehel 12. märtsil 2014, s.o päev pärast eikuskilt ilmunud viisakate “roheliste mehikeste” kaitse all vastu võetud iseseisvusdeklaratsiooni Krimmis ning mõni nädal enne rahvavabariikide väljakuulutamist Donetskis ja Luganskis. Nii on Ukraina kriisi taustal selles ulmelaastus hakatud nägema otsekui pähklikoort, milles pulbitseb kogu Venemaa uue “mittelineaarse” strateegia ja “neobellumi” leegitsev tuum (vt nt Peter Pomerantsev London Review of Booksi blogis, 28.03.2014, ja Kaupo Känd Postimehes, 24.05.2014).

K.P.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon