Väesolev võru vaim

Millal juhtub võru kirjandus

Hasso Krull

“El presente es perpetuo
Los montes son de hueso y son de nieve
están aquí desde el principio”
(Octavio Paz, “Viento entero”).[1]

“Mina olen välismaalane.”
“Mina olen pärismaalane.”
“Mina olen päris-välismaalane.”
“Mina olen päris-pärismaalane.”
“Mina olen päris-päris-välismaalane.”
“Mina olen päris-päris-pärismaalane.”
(Paul-Eerik Rummo, “Päris- ja välismaa-lane”).[2]

 

1.

Võru kirjandus on päris. Ta on päriselt olemas, ükskõik kas ta liidetakse tervikuks autorite järgi (nagu on teinud Kauksi Ülle), võrukeelsuse järgi (nagu on teinud Valdo Valper) või enam-vähem seotud tunnuste järgi, mille hulka kuuluvad autor, keel, lugeja, temaatika ja võru vaim (nagu on teinud Mart Velsker). Võru kirjandus on olemas päriselt, ta on päris-päris võru kirjandus, ja tema kõrval on suurem osa eesti kirjandust ikkagi väliskirjandus, kuigi mitte päris välismaine kirjandus, ja isegi hoolimata sellest, et eesti kirjanduse jaoks võru kirjandus päris-välis-kirjandus ei ole. Võru kirjandus on olemas kas või ainuüksi sellepärast, et seda on nii kangekaelselt püütud määratleda, nii nagu õhtumaa kultuuris on olemas romantism, mis siis et selle definitsioonid võivad olla täiesti vasturääkivad.[3] Võru kirjandus on midagi sellist, millele saab läheneda ja millest võib ka eemalduda, mida saab mõista ja mitte mõista, tunnustada ja mitte tunnustada, mille suhtes võib võtta erinevaid hoiakuid ja mis sisaldab ka ise erinevaid hoiakuid, nii et ta ei saagi olla päris ühtne ei seest- ega väljaspoolt vaadates – seda enam et seal Mart Velskri sõnul “näivad peaaegu puuduvat nn tüvitekstid” ja “on vähe “puhast” kirjanikurolli”.[4] Võiks öelda, et võru kirjandus on protsess, jätkuv tunglemine ja tõuklemine, aga nii öeldes sõnastaksime lihtsalt tautoloogiliselt ümber arusaama, et kirjandus ongi loomu poolest protsess ja mitte ainuüksi struktuur. Seega me ei saa võru kirjanduse ainulisust välja joonistada nii, et tõstaksime esile tema sisemise dünaamika – see tõestaks ainult, et tegemist on päris kirjandusega, ja seda me juba teadsime, sellega oleme tagasi alguses, tagasi lävel. Ometi tahaksin ma seda läve ületada.

Sellepärast astun ma nüüd sammu tagasi ja küsin: aga mis siis, kui võru kirjandust sõna tavalises tähenduses polekski? Või õigemini, kui ta just oleks sõna tavalises tähenduses, aga meid ei huvita mitte see olemine, see alaline olevik, presente perpetuo, vaid pigem tema lakkamatu tulemine, tärkamine, tekkimine, teatav puhas saamine, mida meil on raske selgesti ette kujutada, sest ta kipub kogu aeg meist mööduma, jäädes ja jäädes ikka alati juba minevikku, ning samal ajal on ta tegelikult saabumata, sest ta alles hakkab, alles hakkab saabuma ja alles hakkab hakkama, hakates ja hakates ikka alati veel tulevikus? Sellisel juhul ei saa võru kirjandust päriselt kaaluda ega mõõta, sest ta on nagu Alice imedemaal, kes võib iga natukese aja takka jälle kasvada või kahaneda, alludes seejuures neile puhta saamise paradoksidele, mida “Mõtte loogika” esimeses seerias kirjeldas Gilles Deleuze:

“Kui ma ütlen “Alice kasvab”, tahan sellega öelda, et ta saab suuremaks, kui ta oli. Aga nõnda saab ta ühtlasi väiksemaks, kui ta praegu ei ole. Muidugi pole ta samal ajal suurem ja väiksem. Aga ta saab samal ajal suuremaks ja väiksemaks. Nüüd on ta suurem, enne oli ta väiksem. Aga see on samal ajal, ja ühekorraga, et saadakse suuremaks, kui oldi enne, ja jäädakse väiksemaks, kui ei saada. Saamise samaaegsus ongi selline, sest tema põhiomadus on oleviku vältimine.”[5]

Võru kirjandus asub siis korraga kahes ajas: üks aeg on see, kus ta olemas on, teine aga see, kus ta viibib, sõna mõlemas tähenduses, st ikka veel hakkama jääb ja ühtlasi ikka aina jääma hakkab, nii et viibimine on korraga juba möödumine ja samas ikka veel alles tulemine. See teine, viibiv võru kirjandus ongi võru kirjandus kui sündmus, sündmus-ainulisus (événement-singularité), millesse koonduvad teised sündmused-ainulisused, ehk nagu üheksandas seerias ütleb Deleuze: “Sündmused on ideaalsed ainulisused, mis kommunikeeruvad ühes ja samas Sündmuses; nõnda on neil olemas igavene tõde, ja nende aeg pole kunagi olevik, mis neid teostaks ja olevaks muudaks, vaid piiritu Aioon, Infinitiiv, milles nad viibivad ja püsivad.”[6] See tähendab, et need võru kirjanduse tunnused, mida me küll ühe hooga järjestikku nimetada võime – autor, keel, lugeja, temaatika ja võru vaim – ei kuulu tegelikult sugugi samale tasandile, sest autor, keel, lugeja ning temaatika on juba kätte jõudnud, need on juba aktuaalsed entiteedid alalises olevikus, sellal kui võru vaim on ikka alles väes, asub puhtas minevikus, mida võib-olla kunagi õieti olnud ei ole, sest et ta lakkamatult viibib, aga mis samal ajal on ometi ikka üha tulemas, ikka kätte jõudmas ja saabumas.

Mulle tundub, et just seesugune sündmus on tegelikult ka Madis Kõivu kirjeldatud kohavaim, mida ta ei taha taandada ei ajavaimule ega inimvaimule, sest “ajavaim on lõppude lõpuks ikkagi viidav kohavaimule, purskub kusagilt kohasügavusest ja hajub siis aja jooksul üle kohtade laiali”, ja humanismi jätab Kõiv rahumeeli teiste, n-ö “aja-likkude” inimeste hooleks:

“Ma mäletan, kuidas mu kadunud onu (Arnold, Põuas ja vihmas), Põlva kihelkonna talumees, ükskord ütles: no ta Võro liina gümnasiasti tunnõ ma jo poolõ kilomeetri takast är. Ta rääkis seda (minu kuuldes) ainult kord, aga see jäi meelde, ja ikka olen mõtelnud, mida ta nende sõnadega õieti ütles. Kas ta kõneles neid sõnu rääkides kui koha-lik, kui aja-lik või kui humanist? Kaldun arvama, et kui koha-lik. Koht ise on Võru gümnasisti olemise määranud, ja kui mul õigus on, tunneks mu kadunud onu praegugi veel Võru gümnasisti kaugelt ära, ehkki võib-olla mitte enam poole kilomeetri tagant, sest ajavaimude vigureid ei tule ometigi alahinnata.”[7]

Muidugi ei saaks Madis Kõivu onu Arnold Võru gümnasisti ära tunda alalises olevikus, kus kõik on juba käes ja minevik või tulevik on ainult oleviku pikendused: ta saab gümnasisti ära tunda ainult piiritus igavikus, Aioonis, kus Võru gümnasist on ikka juba olnud Võru gümnasist, enne kui ta üldse on saanud gümnasistiks hakata, ja kus ta jääb ikka selleks Võru gümnasistiks, isegi siis, kui temast on olevikus järel ainult kondid ja luud. Võru gümnasist on siin igavikus viibiv sündmus, ta on ikka üha silmapiirile ilmumas, ja ikka juba teise silmapiiri taha kadumas, kuigi nende silmapiiride otsad puutuvad kokku nagu kuppelmaastiku kuplid ja taevarand. Ja eks ole just seesugune sündmus ka võru vaim, väesolev vaim, mis jõuab kätte jagunemise ja eristumise kaudu, hargnedes autoriteks, keelteks, lugejateks ja temaatikateks. Sellise vaimu koht ei olegi ehk päriselt ruumiline, vaid pigem kestuslik, nii nagu kestust (durée) kujutles Henri Bergson:

“Kestus eristub iseendas sisemisel plahvatusjõul: ta asetab ennast ja jätkub, edeneb ainult harulistes või hargnevates jadades. Kestust kutsutaksegi eluks, kui ta ilmneb sellises liikumises. Miks on eristumine “kättejõudmine”? Sest ta eeldab ühtsust, algset väesolevat tervikut, mis lahkneb vastavalt eristumisliinidele, kuid mis annab igal liinil veel tunnistust selle ühtsuse, terviklikkuse edasipüsimisest. Nii et kui elu jaguneb taimeks ja loomaks ning loom vaistuks ja aruks, siis kannab kumbki jagunemise külg, iga haru endaga kaasas tervikut teatava aspekti alt, mis saadab teda nagu udupilv ja annab tunnistust tema jagamatust päritolust. Arus on vaistuoreool ja vaistus aru-udu; taimedes midagi loomset ja loomades midagi taimset. Eristumine on alati väesolu kättejõudmine, mis püsib läbi lahknevate käesolevate liinide.”[8]

Võru vaim on siis teatav kestus, elu ise, mis jagunedes muutub muuhulgas kirjanduseks ning mis ei saa kasvada ilma kahanemata ega kahaneda ilma kasvamata. See võru vaim ei ole lihtsalt võimalikkus, mis vastanduks tegelikkusele, kus toimub aktuaalne kirjandusprotsess: ta on teatav väesoluseisund, mis on reaalne, olemata aktuaalne, ja ideaalne, olemata abstraktne.[9] Nii on võru kirjandus korraga päris-päris-pärismaalane ja päris-päris-välismaalane, ehk täpsemalt öeldes: ta on päris-päris-pärismaalase ja päris-päris-välismaalase kahekõne, teatav sündmuste-ainulisuste liitumine, konjunktsioon. Seega võiks võru kirjandust kirjeldada kui võru vaimu prehensiooni, haaramist või hõlmamist: “Prehensioon on individuaalne üksus. Kõik asjad hõlmavad eelkäivaid ja kaasaskäivaid asju, ja nõnda vähehaaval tervet maailma. Silm on valguse hõlmamine. Elusolendid hõlmavad vett, mulda, süsinikku ja soolasid. Püramiid hõlmab teataval hetkel Napoleoni sõdureid (nelikümmend sajandit vaatab teid), ja ümberpöördult.”[10] Väesolev võru vaim hõlmab kõike seda, mis on kohale kogunenud kahekümne, neljakümne, võib-olla kaheksakümne sajandiga, ta hõlmab ka võru kirjandust, ja võru kirjandus hõlmab võru vaimu. See ongi võru kirjanduse sündmus.

2.

Olen jõudnud läve ületamise lävele: võru kirjandus on sündmus, mis “juhtub” siis, kui väesolev kohavaim kuidagi kätte jõuab, st ta ei “juhtugi” kunagi päriselt, ei juhtu olevikus, vaid on alati juba juhtunud, alati kohal viibinud ja viibib ikka, viibib jätkuvalt, viibib alati hilinedes, nii nagu viibib hämarus, kuni ongi juba pime, või nii nagu viibib unenägu, kuni ollakse juba ärkvel ja uni hakkab kiiresti ununema. Järeldasin siit, et kohavaimu koht ei ole päriselt ruum, ta ei ole “välisuse, samaaegsuse, kõrvutumise, järjekorra, kvantitatiivse eristumise, astmeerinevuse paljus”, vaid on pigem kestus, miski, mis rangelt võttes pole ajaline ega ruumiline, vaid “seesmine, järgnevuse, sulandumise, heterogeensuse, kvalitatiivse eristumise ehk loomuserinevuse paljus”; kui ruum on “homogeense aja ebapuhas segu”, arvuline, pidevusetu ja käesolev, siis puhas kestus on arvule taandamatu, pidevusetu ja väesolev.[11] Niisugune kestus ei ole aga siiski jagamatu: erinevalt ruumilisest, ajalisest ja arvulisest paljususest, kus kõik on üksnes käesolev (aktuaalne) ja objektiivne, on puhas kestus subjektiivne ja väesolev (virtuaalne), nii et ta jagunedes alati muudab oma loomust: “On teine, ilma et oleks mitu; on ainult väesolev arv.”[12]

Tulen siit nüüd küsimuse juurde, kas selle kestusliku kohavaimu kaudu saab seletada ka teistsugust ajataju, mida võru vaimule iseloomulikuks peetakse. Sel puhul on võib-olla võtmeline Evar Saare mõtisklus Madis Kõivu kohanimesid uurides, kus tõstetakse esile põhjaeesti ja lõunaeesti keelelist erinevust:

“Nüüd jõudsõ jutt kotta pääle, kon tulõ veidükese kynõlda filosoofiast, mitte külh tuust peris-, a egämehe elufilosoofiast, mis võru keelen omgi parla viil tuu ainumanõ. Kaemi keelevahet. Eesti keelen olõssi nii vällämõtõldu aidatagunõ järv ku ka jossiterägä ärqtõugatu Kunnimägi üttemuudu olematud, näitelausõq: Kunnimägi on muutunud olematu(se)ks. Võrukiilsen märkmisen om aidatagunõ järv külh olõmadaq, a Kunnimäe kottalõ saa-i üteldä, et tä om olõmadaq, vastupiten: Kunnimägi om olnuq, om joba äräki olnuq ja ynnõ pääle tuud ku oltus sai, olõ-i tedä olõman. Eesti keelen olematu lätt võrukiilsen filosoofian kimmäle lahku: olõmadaq aśaq ja olnuq aśaq. Tõistsugumanõ liigitüs, mis või mynõlõ paistu synnu tähendüsvahje päält prostalt ja kunstligult tulõtõt, om syski sügävämb ja tulõ vällä ka võrukiilse inemise ilmanägemisen. Olnuq asi om võrukõsõ jaos inämbäste ütevõrdnõ tuuga, mis om olõman: kotus kaos, nimi jääs, inemine kaos, timä murrõq jääseq tõisi vaevama.”[13]

Jätan praegu kõrvale silmanähtavuse, et olemata ja olnud asjade eristuse saab lõunaeesti keelest põhjaeesti keelde üsna lihtsalt laenata; oluline on siin see, et olematu iseenesest lõhutakse kaheks, nii et tekib “tõistsugumanõ liigitüs”. Ühele poole jäävad olnud ja olevad asjad, st olevik ja oleviku laiendus ruumilis-arvulise mineviku abil: kõigile neile asjadele on ühtviisi omane see, et nad on kord juba kätte jõudnud, nad ei ole enam väes ja kuuluvad seetõttu jätkuvalt aktuaalsesse ilma. Teisel pool asuvad seevastu asjad, mis kuuluvad puhtasse kestusesse, nii nagu olematu aidatagune järv: kui selline järv tõepoolest teostuks, kui tema väesolu kätte jõuaks, tähendaks see tema loomuserinevuse muutumist, kvalitatiivset teisenemist, sellal kui Kunnimäe tasandamine on ainult arvuline, kvantitatiivne muutus, sest “kotus kaos, nimi jääs”. Nii tähendaks võru keelde talletatud elufilosoofia seda, et tehakse selget vahet puhta mineviku ja olevikku laiendava mineviku vahel, mis on homogeense aja ebapuhas segu; tuleb eristada ruumilist mälu, kus asuvad käesolevad ja kättejõudnud asjad (objektiivsed ja aktuaalsed), ning kestuslikku mälu, kus kõik asjad on alles väes (subjektiivsed ja virtuaalsed). Sellepärast ongi pealtnäha teisejärguline keeleline erinevus “sügävämb ja tulõ vällä ka võrukiilse inemise ilmanägemisen”.

Siit saame nüüd sujuvalt üle minna mälu ja mütoloogia seoste juurde võru kirjanduses. Pärimuses ei ole meil kunagi tegemist lihtsalt olevikku laiendava minevikuga: pärimus keskendub alati väesolevale, pärimuse subjektiivsus seisneb selle väesoleva kättejõudmises, mis “toimub piki lahknevaid liine eristudes ja loob omaenese liikumisega vastaval hulgal loomuserinevusi”.[14] Kuna müüt pole kunagi see, mis on juba käes, vaid alati see, mis on veel väes ja mille vägi meile alles jutustuse käigus kätte jõuab, siis on pärimus juba loomu poolest mütoloogia poole kaldu: sest pärimus eelistab seda, mis on vägevam, millel on rohkem väge väes, ja haarab kõik kättejõudnu oma sündmusse-ainulisusse. Nõnda on Tiia Allas Kauksi Ülle “Paati” analüüsides jõudnud olulise tõdemuseni, et võru keel, pärimus ja maagiline kommunikatsioon moodustavad Kauksi Ülle jaoks ühe ja sama ainulise sündmuse: “Võro inneskidse ilma ja inemiste kommunikatsiooń oll´ ütś tervik, kon kyik inneolnu oll´ kodeerit vanasõnnu, kõnekäände ja lihtsalt rahvalikõ oppussõnnu sisse ni kyik tullyv ilmut hinnäst unõn vai kuuldu lindõ ni eläjide (näites rottõ) helüdest ja üllenpidämistest nink kyigist muist loodusmärgest. Nink miiq ilmast tõistõ ilma lännüte käest tiatide saamine oll´ kaeq et egapääväne elektrońpost´.”[15] Selle arusaama võtab kõige ökonoomsemalt kokku Kauksi Ülle fraas “inemine saa linnada unõn vai paadiga”.[16] Selline lend ja maagiline kommunikatsioon esivanemate ja loomade kaudu, unustamata keele enese sügavust, tähendabki otsest sisenemist puhtasse kestusesse, mäletamise-eelsesse mällu, kus müütilised teadmised on kõige reaalsemad ja vägevamad. Kui kirjandus tõepoolest ulatab sellise kestuseni, siis on tal kahtlemata eriline vägi, mis on ühtlasi eristav vägi. Siis ei ole ta ainult käesolev, aktuaalne kirjandus, vaid ka väesolev, lakkamatult kättejõudev kirjandus, mille oluline osa on alles olemata.

Nii on võru kirjandus miski, mis on juba juhtunud tulevikus ja mis juhtub ikka veel minevikus. Sel viisil kuulub ta Aiooni, ilma olevikuta igavikku, aga kannatab ühtlasi välja ka Kronose, mineviku ja tulevikuta oleviku, kus mäed on luust ja lumest: sest “alati on olevik”, ja nemad on olemas olnud algusest peale. Sellised mäed, millest kirjutab Octavio Paz, on võru kirjanduses ehk samuti olemas – aga mitte need mäed pole kohavaimu kuplid, mitte need pole “inneskidse ilma” silmapiir. Võrumaal on hoopis teised mäed, hoopis teised luud, hoopis teine lumi ja hoopis teised unenäod.

Ettekanne konverentsil “Lõunaeesti vaateid” Tartu Ülikooli peahoones 15.11.2013.



[1] O. Paz, Collected Poems 1957–1987. Spanish and English. Manchester, 1988, lk 258. Jaan Kaplinski eestikeelses tõlkes: “Alati on olevik / Mäed on luust ja lumest / Nad on siin algusest saadik” – O. Paz, Alati on olevik. Tallinn, 1984, lk 47.
[2] P.-E. Rummo, Lugemik lugemiki. Tallinn, 1974, lk 27.
[3] Vt I. Berlin, The Roots of Romanticism. Princeton, 1999, lk 14–20.
[4] M. Velsker, Milline on võru kirjanduse osakaal Võru kultuuriloos? Rmt-s: Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse aastaraamat. Tartu, 2006, lk 73–74.
[5] G. Deleuze, Logique du sens. Paris, 1969, lk 9.
[6] Sealsamas, lk 68–69.
[7] M. Kõiv, Genius loci. Akadeemia, 1994, nr 4, lk 678.
[8] G. Deleuze, Bergsonism. Tlk M. Ott. Tartu, 2008, lk 88.
[9] Vrd sealsamas, lk 90. Väesoluseisundeid iseloomustava vormeli omistab Deleuze siin Marcel Proustile.
[10] G. Deleuze, Le pli: Leibniz et le Baroque. Paris, 1988, lk 105–106.
[11] G. Deleuze, Bergsonism, lk 32.
[12] Sealsamas, lk 36.
[13] E. Saar, Kotussõnimeq Madis Kõivu Pekri-raamatun. Rmt-s: Võro kirändüse luumine. Võro Instituudi toimõtiseq, 7. Toim. Kauksi Ülle, N. Reimann. Võro, 2000, lk 253. “Jõudsime jutuga niikaugele, et tuleb veidi rääkida filosoofiast – mitte küll päris filosoofiast, aga tavainimese elufilosoofiast, mis võru keeles ongi seni ainus filosoofia. Võrrelgem keeli omavahel. Eesti keeles oleks väljamõeldud järv aida taga ja buldooseriga tasaseks hööveldatud Kunnimägi ühtviisi olematud, näiteks lauses: “Kunnimägi on muutunud olematu(se)ks.” Võrukeelses mõtlemises on aidatagune järv samuti olemata, aga Kunnimäge  ei saa olematuks nimetada: vastupidi, Kunnimägi on olnud, on juba olemas olnud ja alles pärast seda olemist ei ole teda enam olemas. Seega hargneb eestikeelne olematu võrukeelses filosoofias selgelt kaheks: olemata asjad ja olnud asjad. Kuigi see teistsugune liigitus võib mõnedele tunduda kunstlik, lihtsalt sõnade tähenduserinevusest tuletatud, on ta siiski sügavam ja ilmneb ka võrukeelse inimese maailmavaates. Olnud asi on võrukese meelest enamasti võrdne sellega, mis on olemas: koht kaob, nimi jääb, inimene kaob, tema mured jäävad teisi vaevama.”
[14] G. Deleuze, Bergsonism, lk 37.
[15] T. Allas, Kumma Kauksi Ülle kotusa – kas sängü vai paadi – kommunikatsiooń um kimmämp? Rmt-s: Võro kirändüse luumine, lk 211–212. “Vanasti oli maailma ja inimeste vaheline kommunikatsioon Võrumaal üks tervik, kus minevik oli kodeeritud vanasõnadesse, kõnekäändudesse ja lihtsalt rahvalikesse õpetussõnadesse, ning tulevik andis endast teada unenägude, linnulaulu, loomade (näiteks rottide) häälitsuste ja käitumise ning kõiksugu looduslike märkide kaudu. Kogu aeg saadi teateid siitilmast teise läinud inimeste käest, see oli peaaegu igapäevane elektronpost.”
[16] “Inimene saab lennata unes või paadiga.”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon