Kuidas saaks eesti rahvas tagasi Seitsmenda Moosese raamatu?

Olematute raamatute antoloogia. The Anthology of Non-Existent Books. Koost. Kiwa. ;paranoia, [Tartu, 2014]. [184+184] lk.

Hasso Krull

1.

Antoloogia olevat lillevalik. Lilledeks nimetatakse siis uhkemaid värsse, kaunimaid palu, mis on nopitud mõnest suuremast aiast, võib-olla ka niidult või metsast. Tõsi küll, mõnikord võib selline valik paisuda väga suureks, nii et ta hakkab koosnema paljudest köidetest – see tähendab, ta ei paista enam olevat valik, vaid on suurem koguteos, omaette väike raamatukogu. Selline raamatukogu võiks olla mõne suurema raamatukogu osa. Sellisel juhul võiksime teda ikkagi antoloogiaks nimetada, kui see just liiga kenitlevalt ei kõla.

“Olematute raamatute antoloogia” on aga siiski oksüümoron. Valida välja hulk raamatuid, justkui oleksid need õied, ja nimetada see riiulitäis antoloogiaks – heakene küll, kui majaperemees nõnda ütleb, võib külaline sellega leppida. Aga kui neid raamatuid ei olegi? Kui neid pole kunagi olemas olnudki? Eks ole siis valimine õigupoolest nende raamatute loomine? Ja kas saab seda sel juhul üldse nimetada valimiseks? Võib-olla on tegu hoopis leiutamisega?

Asi pole siiski nii lihtne. Kui raamatuid polegi olemas, saame ometi valida nende seniolematute raamatute autoreid, või veel enam: me saame valida nende raamatute valijaid, kes valiksid olematute autorite olematutest teostest välja just need, mis sellesse antoloogiasse kõige paremini sobivad. Antoloogia ise pole küll siis enam olematu, ta on paradoksaalsel kombel täiesti olemas, teda võib kätte võtta, lehitseda, lugeda ja muidugi kritiseerida. Võttes seejuures arvesse, et antoloogia ise on samuti üks kirjanduskriitika vorme: valiku põhimõtted näitavad selgesti valijate eelistusi. Antoloogia koostamine on implitsiitne kirjanduskriitika. Järgmine samm on seega ootuspärane: see implitsiitne kriitika tuleb muuta eksplitsiitseks, et teda saaks omakorda kritiseerida. Niisugune kriitika on juba olemasoleva kriitika. Ometi ei pääse tema käest ka olematute raamatute olematud autorid.

2.

Kiwa on välja valinud kuusteist valijat, kes peaksid välja valima olematuid teoseid. Osa autorite nimedest on küll varjunimed, aga see pole praegu tähtis, sest ka olematu valija varjust paistab ikkagi välja isikupärane valik. Kiwale enesele on seejuures jäänud koostaja ja eessõna kirjutaja roll, ja nii võibki ta kohe teose alguses rahulolevalt nentida: “Kui ei oleks olemas seda antoloogiat, ei oleks olemas ka neid raamatuid. Samas ei tee antoloogia olemasolu neid veel olevaks” (lk 4). Järgneb küllalt põhjalik ülevaade olematute raamatute ajaloost, mis väikeste muudatustega sobiks mõnda teatmeteosessegi. Nimetatud on hulka tuntumaid allikaid, kus olematuid raamatuid loetletakse, kirjeldatakse või tsiteeritakse (François Rabelais’ “Pantagruel”, Laurence Sterne’i “Tristram Shandy”, Jorge Luis Borgese “Fiktsioonid”, Umberto Eco “Roosi nimi” jne), ja mainitud ka paljusid olematuid teoseid – muuhulgas nõiaraamatut “Necronomicon”, mille mõtles välja H. P. Lovecraft, ilmselt aimamata, et pärast tema surma hakataksegi avaldama selle apokrüüfilisi versioone.

Muidugi pole seegi ülevaade ammendav, aga kuidas saaks keegi koostada olematute raamatute täielikku bibliograafiat? Seepärast tahan praegu lisada vaid kaks olulist teost, mida Kiwa pole nimetanud, kuid mis kindlasti tähelepanu väärivad. Üks neist on “De tribus impostoribus” (“Kolmest petisest”), kus käsitletakse monoteistliku religiooni kolme suurimat petist: need on mõistagi Mooses, Jeesus ja Muhamed. Teose leiutas 1239. aastal paavst Gregorius IX, et süüdistada selle kirjutamises Saksa-Rooma keisrit Friedrich II. Hiljem paisusid kuulujutud nii suureks, et sellise nimega teosed hakkasid tõepoolest levima üle terve Euroopa; 17. sajandil olevat need ka Eestis ja Lätis väga populaarsed olnud. Too olematu raamat oli ilmselt mõjukam kui paljud reaalsed traktaadid, ja hiljuti kirjutas prantsuse ajaloolane Georges Minois sellest mahuka monograafia.[1] Teine, vähemalt niisama kuulus teos on aga “Seitsmes Moosese raamat”, mida olevat tuntud juba meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Eestisse jõudis vastav pärimus tõenäoliselt 17. sajandi saksa nõiaraamatute kaudu. 1896. aastal kirjutas sellest Matthias Johann Eisen,[2] ja hiljem veel mitmed folkloristid kuni Felix Oinaseni. Pärimuse järgi asus raamat arvatavasti Toomemäel, Tartu Ülikooli raamatukogus:

“Kõneldi, et seda hoiti maa-aluses kambris, varemeis leiduvas ruumis, peidukohas tornis või tornis asuvas puukabelis, mis ümbritses ülikooli veevärki. Et vältida selle varastamist ja teenreil selle lugemist, oli see kinnitatud seina või põranda külge kuni seitsme raudketiga… Moosese raamatut lugenud teadmiste hankimiseks õpetajad ja saksad. Peipsitaguses valitsenud usk, et seitset Moosest võisid lugeda lihttalupojadki. Aga kes neist pääsenud seda lugema, seda ei päästetud enam minema, vaid ta pidanud surmani sinna jääma. Kardetud nimelt, et lugejad kodus suure tarkuse välja lobisevad. Lugemine oli seotud teatud tingimustega: sellest võis korraga lugeda ainult ühe lehekülje või ühe värsi või selle lugemise eest nõuti viis rubla tunnist.”[3]

Oinas samastab “Seitsmenda Moosese raamatu” vana Kalevi tarkuseraamatuga, mille Kalevipoeg eepose 19. loos Varrakule ära annab. Lapu tark oli lubanud viia Kalevipoja maailma otsa, kuid küsinud muuhulgas tasuks “Mis sul kodu kütke’essa / Seina külles seisanessa”. Nii jäädi tarkuseraamatust ilma, ja sellepärast ongi eesti rahvas tänapäevani rumal.

Võib-olla jättis Kiwa “Seitsmenda Moosese raamatu” eessõnast meelega välja. Tema kirjastuse nimi on ju ;paranoia, mis enamikus keeltes tähendaks kinnismõtet või vaimset häiret, aga on siinsete lugejate jaoks salajase lisatähendusega. Tüvi para– märgib paljudes soomeugri keeltes head, sobivat või parimat; noid seevastu tähendab nägijat, vahendajat, kes üleloomulikke asju inimestele lähemale toob ja arusaadavaks teeb. Seega oleks tegemist mitmusevormiga “paraq nõiaq”. Mis on nende nõidade ülesanne? Ehk peaksid nad tagasi tooma midagi, millest me oma rumaluse tõttu ilma oleme jäänud? Seda võimalust ei saa kõrvale jätta.

3.

“Olematute raamatute antoloogia” vutlarisse pistetud valgete kaantega vihud võiks jagada kolme rühma. Esimesse kategooriasse läheksid tekstid, mis otseselt tegelevad olematute raamatutega: siia kuulub Kiwa eessõna, Jaak Tombergi “Jääk”, Aare Pilve “Bibliodesia oikopoios”, Triin Tamme “Pühendused”, ning üht või teist serva pidi ka Kaspar Jassa, Celer Tambre ja Valdur Mikita/Marko Mäetamme vihikud. Teise kategooria moodustavad eksperimentaalsed tekstid, kus luuakse mingi keeleline, ruumiline või lavaline utoopia: Sven Vabari “Kuristik-linn”, Bartol Lo Mejori “Kristall-selge”, Salmo Salari ja Erkki Luugi näidendid, Andreas W “κατά-ληψις” ja “Prufeenia kingitus”. Need palad annavad mõista, et olematute raamatute idee ongi olemuslikult utoopiline, ürgselt borgeslik, siin on tegemist leidudega Paabeli raamatukogust. Kolmandasse kategooriasse jäävad neli vihikut, mis on tõenäoliselt antoloogiasse võetud seltskondlikel põhjustel: Paavo Matsini, Kaarel Kurismaa, Aune Ainsoni ja Gennadi S. Kleini puht kontseptuaalsed üksused, mis võiksid paremini seostuda mõne hoopis teise teemaga. Siiski on ka nendel vihikutel vutlaris oma mõte, sest nad viitavad antoloogia avaramale kontekstile, UbuWebi kaudu laiemalt tuntuks saanud tehnikatele, mida Craig Dworkin on ühes hoopis mahukamas koguteoses nimetanud “mitteloovaks kirjutamiseks” (uncreative writing).[4] Selline kirjutamine on Dworkini sõnul pigem graafiline kui semantiline, ta ei väljenda ega vahenda midagi, vaid kujutab endast füüsilist, materiaalset sündmust.

Kiwa antoloogia koorekihi moodustavad minu meelest siiski esimese rühma tekstid, sest neil on ka teise ja kolmanda kategooria omadusi, kuid nad lähenevad olematu raamatu olematusele julgelt ja täie teadmisega. Kõige kokkuvõtlikum on siin Jaak Tombergi “Jääk”, kus jõutakse äärmiselt nappide kujutelmadeni: “Raamat, mis kirjutab ennast ise. Raamat, millel jääb enese kirjutamiseks puudu inimesest. Raamat, mis saab ennast kirjutada ainuüksi määral, mil inimene, kes teda kirjutab, kirjutab raamatut, millest tal puudu jääb” (lk 3). Tõeline minimalismi pärl on Triin Tamme “Pühendused”, mis ühtlasi on ka mitteloova kirjutamise küllaltki äärmuslik näide ja sobib hästi Tombergi kujutelmaga raamatust, millel jääb puudu inimesest. Aare Pilve “Bibliodesia oikopoios” on autobiograafiline fiktsioon, mis kasutab ära Ludwig Wittgensteini isikuga seotud pärimust: raamatust saab siin maja, arhitektuuriline konstruktsioon, mis justkui materialiseerib metafoori ja asetab Wittgensteini filosoofia kummalisse valgusesse, seostades seda sufistliku müstikaga: “Et Wittgenstein sokutas sufistlikke tsitaate enda ehitatava maja konstruktsioonide vahele, suheldes samal ajal Viini uuspositivistidega (kes, nagu Wittgenstein pidi meelehärmiga tõdema, olid tema Tractatusest täiesti valesti aru saanud), oli von Wrightile tundunud täiesti uskumatuna… Ometi ei söandanud von Wright mappi ka oma arhiivist välja visata” (lk 6). Tõeliselt lõbus lugemine on Valdur Mikita “Muinasdroonil Tsibihärblaste akadeemiasse”, kus Mikita mängib oma teistest raamatutest tuntud teemadega: “Meie esivanemad säilitasid looduse bioloogilist mitmekesisust regilaulu abil. Kui mõni liik hakkas välja surema, anti hääbuvale populatsioonile laulu abil jälle vunki juurde ja elajad paljunesid, nii et karvu lendas” (lk 8). Kuigi Mikita ise viitab “Kalevipojale”, võib siit hõlpsasti tuletada idee, et suuline pärimus ongi olematute raamatute kogu, ja see annab tervele antoloogiale ühe mõõtme juurde. Celer Tambre “Kehakujutlused” – teadusteksti imitatsioon, kus tsiteeritakse olematuid raamatuid – mõjub samuti mikitalikult, haakudes tema mitmiktaju-ideega.

Utoopilises rühmas on samuti koos kirju tekstide hulk. Sven Vabari “Kuristik-linn” on päris hoolikalt välja joonistatud allegooria, mida võiks kujutleda kolmemõõtmelise animatsiooni tegevuspaigana. Salmo Salari ja Erkki Luugi näidendeid ühendab see, et neid on ilmselgelt võimatu lavastada: mitte ainult teksti fragmentaarsuse pärast, vaid sellepärast, et nad sisaldavad elemente, mida ilmselgelt lavale tuua ei saa, nagu “vaimolendi kumuleerumine” (“Preester 2”, lk 7), või stseen, milles koer ründab peremeest ja lastakse maha. Salmo Salari tekstis on sees ka pikk palindroom, millel ei oleks laval mingit dramaatilist efekti. Kuigi need pole olematud raamatud, on nad seega võimatud näidendid. Barthol Lo Mejori “Kristall-selge” on samuti filigraanne tekst, mis minu jaoks liigitub keeleluule valda, Andreas W “κατά-ληψις” aga kipub juba arenema väikeseks raamatuks, nii et tekib kahtlus: kas see on tõesti veel olematu? Sulaselge keeleluule on ka “Prufeenia kingitus”, piisavalt lühike ja humoorikas.

Kolmas rühm on tinglik ja heterogeenne. “Farsi kroonikad” teeskleb pihtimust, “Väikene masin” jutustust. “Seestütlevas” on õigupoolest sees üks illustreeritud luuletus, “Professor Moriarty lõputu kukkumine” jõuab aga puhta kontseptualismini, tõepoolest mitteloova kirjutamiseni. Kontseptuaalsus ja keelekesksus ongi ainus, mis neid tekste eelmiste rühmadega liidab. Tekib küsimus, kas “Olematute raamatute antoloogial” on veel mingi peidetum eesmärk? Kas seda võiks käsitada teatava manifestina? Minu meelest jah.

4.

Kuskil nullindate lõpus hakkas eesti luules toimuma muutus. Ilmus uut moodi hääl, mis koondas ainsuse esimese isiku afektiivseks subjektiks ja vastandas selle tugevasti ümbritsevale ühiskonnale; seejuures taandati see hääl tahtlikult ebakindlale positsioonile, suhestades lausuja otseselt vahetu ümbrusega. Nimetasin siis seda häält “ainsuse esimese isiku anarhiliseks hääleks” ja analüüsisin seda Andrus Kasemaa ja Triin Tasuja luules, oletades, et on toimumas arhitekstuaalne nihe.[5] Mõne aja pärast hakkas see hääl tõepoolest laiemalt levima ja kriitikas hakati kõnelema uuest aususest, lihtsusest, siirusest jne. Paraku käis sellega kaasas teatav primitiivne samastamistehe: lausungi subjekti (luuletustes toimivat “mina”) hakati üsna ühemõtteliselt samastama lausumise subjektiga (luuletaja empiirilise isikuga). Sellise samastamistehtega liitus mõnikord niisama primitiivne keelekäsitus, kus keele semantiline ja pragmaatiline tasand lootusetult segi aeti, ehk lihtsamalt öeldes: polnud enam võimalik teha selget vahet asjadel, mida keel toob, ja asjadel, mida keel teeb. Olen lugenud ühe “uussiiruse” eestkõneleja kirjutist, kus lugejaid püütakse väljamõeldud loo abil veenda, et väljamõeldisel polevat veenmisjõudu.[6] Seda kõva matsuga kukkumist ei paistnud aga keegi märkavatki.

Ometi on “uussiiruse” ühekülgne ideoloogia ajapikku tekitanud järjest tugevamat vastuseisu. See vastuseis lööb välja luule ümber kerkivates poleemikates, avalikes aruteludes, telesaadetes ja sotsiaalvõrgustikes. Tänaseks ongi välja kujunenud sulaselge reaktsioon: olen järjest sagedamini kohanud arvamust, et luuletaja ei peaks lähtuma oma “minast” ega isiklikust kogemusest, et ta ei peaks kasutama kõnekeelt ega proovima sotsiaalvõrgustikes tekkinud uusi vorme (jututubade lühendid, feissbuki-stiil, enterid jne). Siin on otseselt tegemist teise äärmusega: “uussiiruse” lahja sentimentaalsuse asemele igatsetakse nüüd tihedat ja ebaisikulist traditsionalismi. Tähelepanuväärne on seegi, et niisugune tagasilöök tekkis just siis, kui uuemad tulijad olid barjääri juba murdma hakanud, katsetades isiklikust kogemusest lähtuvas luules mitmehäälsust, ambivalentsust, irooniat ja intertekstuaalsust. Suurepärane näide on Sveta Grigorjeva, kes asub täpselt nende voolude ja vastuvoolude kokkujooksmispunktis – paigas, kuhu langeb publiku ootuste, soovide ja tungide Niagara. Õnneks pole ta ainus, uusi tulijaid on palju ja nad proovivad erinevaid võimalusi. Samas näib mulle, et ratast päris tagasi pöörata enam ei saa, sest see ratas on vesiratas. Tüdimus “uussiirusest” on ilmselgelt liiga suur. Teatav traditsionalismi voog on tulekul; mulle meeldiks kõige rohkem, kui see oleks traditsiooniline modernism, Kaplinski või Mihkelsoni laadis. Aga ette ei tea.

Just sellisesse ussipessa ongi langenud “Olematute raamatute antoloogia”. Langenud sihilikult, täie teadmisega. Seepärast arvangi, et selle antoloogia koostamine oli kirjanduskriitiline tegu. Kõigis neis vihikutes on ju peale olematute raamatute sees ka teatav tekst: ja neid tekste ühendab eksperimentaalse kirjutamise vaim, mis on ühtaegu impersonaalne ja väga laia spektriga. Sellise kirjutamise objektiks on ennekõike keel ise ja keele suhe teiste meediumidega, eriti graafilise meediumiga (pilt, kiri). Ookeani taga on seesugust kirjutamist juba pikemat aega nimetatud keeleluuleks (language poetry), mulle tundub, et see termin sobib meilegi. Keeleluule pole otseselt seotud ühegi ajajärgu, rühmituse ega kirjandusvooluga. Tegemist on teatava hoiakuga, mis koondab tähelepanu teksti ehitamise viisidele, väljenduse laadidele, retoorilistele võtetele, ideoloogilistele nõksudele, akadeemilistele tavadele ja ka lihtsalt igapäevasele keelepruugile. Enamasti püütakse seda teha nii naljakalt kui saab, aga olemas on ka väga tõsimeelset keeleluulet. Charles Bernstein on seesugust fookust määratlenud mõistega “vigur” (artifice), vastandades seda kirjutamisele, mis püüab kõiki vigureid peita, et lugejat nende abil kaasa haarata, kuni tekst ise hoopis ununeb (absorption).[7] Keeleluulele omane hoiak ei saa kunagi olla väga populaarne, see vastandub täielikult ajaviitekirjandusele ja tavalisele fiktsioonile; ometi on ta kirjanduslikust traditsioonist lahutamatu ja teatavas mõttes “ajatu”, jäädes valitsevatest trendidest väljapoole.

Antoloogia senine vastuvõtt paistab näitavat, et selline hoiak on praegu väga aktuaalne. Seda tõestab tekkinud poleemika, mida Märten Rattasepp on oma arvustuses kainema pilguga hinnanud.[8] Sealsamas kõrval on ära toodud Linnar Priimäe pateetiline nupuke, kus püütakse taas välja kutsuda “postmodernismi” väsinud tonti. See mõjub küll tasakaalutult, aga millal on Priimägi üldse tasakaalukas olnud? Kes mäletaks? Lõppkokkuvõttes tuleb meediakära väljaandele ilmselt kasuks, kuigi ei aita võimendada selle põhilist ideed.

Kui seitseteist valget vihikut on vutlarisse tagasi topitud, jääb mind ikka veel vaevama üks küsimus. See pole küll antoloogiaga otseselt seotud, aga ometi tuleneb sellest. Kuidas saaks Eesti rahvas tagasi “Seitsmenda Moosese raamatu”? Eks ole meil seda ju tulevikus järjest rohkem vaja? Kui arvesse võtta kõiki globaalseid protsesse, millesse me paratamatult oleme haaratud? Kriise, sõdu ja kliimamuutusi? Aga ehk just siin ongi peidus saladuste võti. Prantsuse indoloog Claude Lesvieux on kunagi analüüsinud kaanonivälist Mahāgadda-puraanat, kus muuhulgas ennustatakse ette lõunamaade muutumist vaeseks ja külmaks kõrbeks, sellal kui põhjas kerkib merevesi ja tekkivad troopilised saarestikud. Ühe kauge maanurga kirjelduses, mis Lesvieux’ arvates võiks asuda kusagil Balti aladel, leiduvad muuhulgas read: “Soe laine paitab paekivist kaljut. Inimesi on väheseks jäänud, elajaid aga on külluses. Õnnelike saarte männitüvedel looklevad viinaväädid, varjulistes saludes kaiguvad hümnid ja rütmilised koorilaulud.”[9] Mainitakse ka sealsete asukate helget meelt ja terast mõistust, mis on levima hakanud pärast seda, kui saadi tagasi “meeletu muistne raamat” (ancien livre audacieux). Kust see raamat tagasi saadi, pole puraanas küll öeldud. Sellegipoolest, miks ei võiks me oletada, et selles ammuses ennustuses on tõepoolest juttu Eestist? Ja et “muistne raamat” ongi “Seitsmes Moosese raamat”, või kui soovite, vana Kalevi tarkuseraamat? Sel juhul sõltub meie tulevik ja järelpõlvede saatus ühest olematust raamatust.



[1] G. Minois, Le Traité des trois imposteurs. Paris, 2009. Monograafia ingliskeelne tõlge kannab pealkirja “The Atheist’s Bible: The Most Dangerous Book That Never Existed” (Chicago, 2012).
[2] M. J. Eisen, Seitse Moosese raamatut: Katse kuuenda ja seitsmenda Moosese raamatu seletuseks. Tallinn, 1896.
[3] F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. Tallinn, 1994, lk 80.
[4] Against Expression: Anthology of Conceptual Writing. Toim. C. Dworkin, K. Goldsmith. Evanston, 2011, lk xliii.
[5] H. Krull, Ainsuse esimese isiku anarhiline hääl. Vikerkaar, 2009, nr 9, lk 99–104.
[6] M. Oidsalu, Kuidas joonistada lammast? Sirp, 04.01.2013.
[7] C. Bernstein, A Poetics. Cambridge, 1992.
[8] M. Rattasepp, Kuidas olla? Sirp, 30.05.14.
[9] C. Lesvieux, La Fin du monde comme une révélation suprême: visions apocalyptiques d’après le Mahâgadda-purâna. Paris, 1992, lk 242.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon