Jumala asemikust primaadiks

Itaalia keelest tõlkinud Heidi Grenzen

Paolo Flores d'Arcais

“Emeriitpaavstile kohta pole,” teatas veel üsna hiljuti, 1994. aastal, napisõnaliselt Johannes Paulus II (sünninimega Karol Józef Wojtyła). Siiski on meil alates käesoleva aasta 28. veebruari kella 20-st emeriitpaavst. Sellel asjaolul on katoliku kiriku jaoks tagajärjed, mille ulatust on võimatu üle hinnata. Joseph Ratzinger, kes on nüüd juba mõnda aega kõigest endine Benedictus XVI, saatis korda niivõrd kartmatu teo, et paljude purpurrüüde ja mõjukate kirikuisade arvates oli see tehtud uisapäisa ning teiste meelest näitas tema nõrkust või isegi argust.

Sellel teol on ajalooliselt murranguline mõju: paavsti isiku desakraliseerumise tõttu paigutub Rooma paavst lähitulevikus usklike kujutluses küll endiselt ühte ritta teiste suurte usujuhtidega, aga see on ka kõik. See on paradoksaalne tulemus ühe niisuguse paavsti jaoks, kes oma tööviljadest enim võib uhkust tunda (muidugi tema enda seisukohalt) just selle üle, et ta viis lõpuni Wojtyła algatatud kava kehtestada kirikus taas traditsiooniline doktriin ja konservatiivne hierarhia, millele II Vatikani kirikogu oli väljakutse esitanud.

Paavst pole mitte üksnes viimane sõltumatu kõrgeim võimukandja, nagu sageli öeldakse, vaid midagi enamat. Troonist loobunud kõrgemaid võimukandjaid on varemgi olnud. Paavst on või siis õigemini oli kuni viimase ajani usklike silmis võrratu karismaga varustatud kõrgeim sõltumatu võimukandja, Kristuse asemik maa peal, siinpoolsuse saadik Püha Kolmainsuse poja juures, ehk teisisõnu Jumala asemik. Jumala endise asemiku mõistel puudub aga igasugune sisu ning Rooma paavstist saab nüüd kõigest “primaat”, oma kiriku “priimas”, “primus inter pares” – esimene võrdsete seas – nii nagu on Canterbury peapiiskop, olgugi paavstil mõõtmatult suurem hulk järgijaid.

Tegemist on mitmekordse paradoksiga, sest niiviisi on Ratzinger ühtlasi andnud õiguse oma ajaloolisele vastasele Hans Küngile, kelle mõju ta oli püüdnud minema pühkida, ja progressiivsetele preestritele II Vatikani kirikukogust, mille mälestustki ta oli püüdnud kustutada. Eelkõige on see paradoks seetõttu, et tagasiastumise järel ümbritseb nüüd paavstitooli seesama ilmalikule kaasajale iseloomulik “lummusest vabanenud maailm”, mille vastu ta paavstina järeleandmatult oli võidelnud, saavutades isegi märkimisväärseid valgustusvastaseid tulemusi (mida tunnustas ka näiteks Habermas).

Edaspidi võib seega katoliku kirikus leida kõrvuti emeriitpaavsti ja pärispaavsti. Viimasele kuulub muidugi täielik võim (eeldusel, et endine paavst ikka tõmbub ilmaelust kõrvale mõtiskluste ja palvete seltsi), kuid pühast karismast on ta alatiseks ilma.

Miks küll otsustas Benedictus XVI niivõrd äärmusliku teo kasuks, mille tagajärjed ei saanud talle kuidagi märkamatuks jääda? Miks tahtis ta lõhkuda vankumatut traditsiooni – “usaldada end Jumala hoolde” ka äärmiselt nõrga füüsise korral ja olla kindel, et Püha Vaim kannab hoolt oma karjase inimlike vajakajäämiste eest? (Wojtyła pikk kannatusterada on kõige hilisem ja äärmuslikum näide klammerdumisest usu külge jumaliku ettehoolde niisugusesse vääramatusse abisse ning sel oli ka otsustav roll selles, miks temast erakorralise menetluse korras sooviti otsekohe pühakut teha.)

Ratzinger seevastu tõi, rõhutades oma ebapädevust, arusaamasse “kiriku huvidest” sisse üsnagi inimlik-ratsionaalse hinnangu ning see õigupoolest muudab käsitust ka neist Püha Vaimu andidest, mis on läbi aegade arvatud tagavat paavstile tema ametist tuleneva ilmeksimatuse. Siit tuleb veel üks paradoks: sellesama ilmaliku põhjenduse tulemusena süüdistatakse paavsti argpükslikus soovis vältida vastutust just oma kõige ilmalikumate ja “sahkerdajalike” eminentside süütegude eest.

Möödaminnes võiks veel lisada, et juhul kui Ratzingeri tegu on märk alandlikkusest, siis peaksime Wojtyła rõhutatult vastupidist käitumist pidama kõrkuse väljenduseks.

Millest siis selline kirjeldamatult riskantne ja ohtlik tegu? Benedictus XVI ütles selle välja niisuguse selgusega, et seda eelistataks pigem tähele panemata jätta: paavstiks olemisel “on vaja nii kehalist kui ka hingelist tugevust, mida on mul viimastel kuudel aina vähem, nii et ma pidin tunnistama oma võimetust mulle usaldatud ametitoolil jätkata”.

Ma rõhutaksin siin sõna “hingelist”, sest see on võti Ratzingeri alistumise mõistmiseks; ühtlasi ütleb ta, et on “vägagi teadlik oma teo ränkusest”. Mille poolest võis Benedictus XVI tunda end sedavõrd “võimetuna oma ametitoolil jätkama”? Tema juhtimisel on kiriku-
hierarhia muutunud ühtsemaks kui eales varem: enam pole lõhesid “progressistide” ja “konservatiivide” vahel, piiskoppide doktriinid ei ole kunagi enne olnud nii kaljukindlalt ühtsed – ainukesena oli eri meelt kadunud kardinal Martini, kes oma möödunud aastal postuumselt ilmunud intervjuus arvas, et kirik on “kakssada aastat ajast maas”.

Ka kirikuvälise maailma mõistes võis teoloogist paavst end märkimisväärselt edukaks pidada.

Jürgen Habermas, praegusaja ilmalik filosoof par exellence, oli paavstile tunnustust avaldanud, samuti üllatavalt pikk rida moodsaid intellektuaale paduilmalikust Pariisist, eesotsas Julia Kristevaga. Ratzingeri valgustusvastast kriitikat oli saatnud ootamatu edu, kui ta soovitas mitteusklikel omaks võtta põhimõte “sicuti Deus daretur” – käituda nii, nagu Jumal oleks olemas, sest ilma Jumala ja usuga kaasaskäiva eetilise aluspinnata ähvardavat tervet Lääne ühiskonda kokkuvarisemine.

Nii jääbki veel järele vaid üks valdkond, kus ilmnes paavsti “võimetus”, mis võis anda talle põhjust kuulutada “mea culpa, mea culpa, mea maxima culpa” (minu süü, minu suurim süü): kiriku juhtimine kõige kitsamas, Rooma kuuria enese tähenduses. Vihavaenus kardinalid, kes muutsid Vatikani pühamu ussipesaks, sõda kildkondade vahel, mistõttu Michelangelo ja Raffaeli freskode keskel välguvad taas pistodad ja mürgid avaldavad oma toimet – nüüd juba surmatoovate salatoimikute ja eminentsete poriloopijate kujul. Sellele lisanduvad kiriku “räpased teod” (seda mõistet kasutas Ratzinger 2005. aasta suurel reedel peetud jutluses): eeskätt pedofiilidest preestrite ja Vatikani panga (IOR) skandaal. Seks ja raha, “auri sacra fames” (neetud kullaahnus) ja “hominum divomque voluptas” (inimlikud ja jumalikud naudingud), mammona igikestvad ahvatlused, mille vastu märterlusevalmidust sümboliseeriv purpur peaks ometi täienisti immuunseks muutma.

Ratzingeri ettevaatlik ja sammhaaval teostatud otsus kergitada kaant pedofiilia pahedeanumalt ning ta isegi veel ettevaatlikum ja visandlikum kavatsus tuua Vatikani pank välja finantspetturite võrgustikust (korruptsiooni ja maffia rahapesu raudsest ringist) leidsid väga suurt vastupanu ning päästsid valla terve salasepitsuste keeristormi. Pedofiilia-kriis – ja sellega seotud juhtum, mis puudutas kõikvõimsat Kristuse Leegioni ja viimase juhti, kurikuulsat Marcial Maciel Degolladot (ega asjata Ratzinger teda kohe pärast paavstitoolile saamist “põrmu paisanud”) – oli üks neid probleeme, mille lahendamisel Ratzinger ja Wojtyła olid jäänud suuresti eri arvamusele. Siis oli toonane Püha Tooli kardinal Ratzinger nõudnud poolakast paavstilt kindlat ja selget seisukohavõttu, kuid oli sunnitud tunnistama allajäämist kuuria mõjuvõimsamatele liikmetele, kes olid paavsti lapsehoidja rollis ajal, mil too haiguse tõttu oli juba võimetu valitsema. Oht sattuda ise samalaadsesse olukorda mängis kindlasti Benedictus XVI praeguses otsuses oma osa.

Vatileaks on kõigest see veepealne osa, millest ka meie, lihtsurelikud, teadlikud oleme. Benedictus XVI suutis hoomata terve jäämäe murettekitavat tohutust ning kardinalide Herranzi, Tomko ja De Giorgi asjassesegatus lõi ta ilmselt sõna otseses mõttes pahviks. Seda enam et kõikides alatutes intriigides, mis “moonutavad kiriku nägu”, on omadega endiselt kaelani sees ka kõikvõimas Vatikani riigisekretär Tarcisio Bertone, paavsti lähim kaaskondlane juba Usudoktriini kongregatsiooni juhtimise päevist. “Individualismis ja rivaalitsemises”, teiste tühja heakskiidu otsimises ja muudes “räpastes tegudes”, mida Benedictus XVI oma suure reede jutluses hukka mõistis, on tal Apostlite palees vähe konkurente.

Juba enne märtsi algust võttis Vatikani rahaasjad täielikult enda valdusesse kardinal Attilio Nicora. Ta on läbipaistvusele avatud mees, kes oma mõnetise pelglikkuse kiuste ennenägematu julgusega pani järgmise paavsti juba sündinud fakti ette: nimetas ametisse Vatikani panga uue presidendi ja astus välja teda kontrollivast komisjonist.

Prelaadibandede vahel käivas hävitavas heitluses ei suutnud Benedictus XVI poolt valida. Juba üksi sellepärast, et ka Bertonega võistlevad rühmitused ei hiilga just pühadusega (Bertone eelkäija ja igipõline vaenlane kardinal Sodano näiteks oli üks neist, kes kaua aega kaitsesid Degolladot).

Benedictus XVI andis kiriku valgustkartvate “räpaste tegude” tulva ees alla, tunnistas oma võimetust ja valis ainsa talle veel tõhusana näiva tee – palve.

 

Paolo Flores d’Arcais, Da vice Dio a Primate. 16.02.2013. http://temi.repubblica.it/micromega-online/da-vice-dio-a-primate/. Paaris kohas on teksti täiendatud ingliskeelse, mõneti rohkem konteksti avava versiooni põhjal: Paolo Flores d’Arcais, A Papal Surrender? Tlk H. Eakin. The New York Times Review of Books, 28.02.2013. http://www.nybooks.com/blogs/nyrblog/2013/feb/28/papal-surrender/

 

PAOLO FLORES D’ARCAIS (1944) on Itaalia filosoof, publitsist ja avaliku elu tegelane – seda viimast juba varasest noorusest saadik. 1963. aastal astus Itaalia Kommunistlikku Parteisse, kuid pärast karmi kriitikat Togliatti aadressil arvati 1967. aastal selle ridadest välja. 1968. aastal leiame ta Rooma tudengiprotestide organiseerijate seast; 70ndatel toimetas ta ajakirju Soviet ja Il Leviatano, kaitstes libertaar-vasakpoolseid seisukohti; 1977. aastal oli dissidentlusele (dissenso) pühendatud Veneetsia biennaali avakonverentsi korraldaja. 1978–1981 tegi lühikest aega koostööd Itaalia Sotsialistliku Parteiga, ent poliitilised erimeelsused tõid sellelegi järsu lõpu. 2002. aastal oli koos Nanni Moretti, Paul Ginsborgi ja Pancho Pardiga “seaduslikkust ja demokraatiat” nõudva Berlusconi-vastase girotondi-liikumise algatajaid.

Pidevalt ametlikke partei- ja valitsusliine kritiseerides on Paolo Flores omamoodi huvitav näide püüdest olla natsionaal-populaarne intellektuaal gramscilikus mõttes. Ometi ei ole tegemist gramsciaaniga – eeskätt esindab Flores oma otsese õpetaja Lucio Colletti ja Galvano della Volpe tüüpi filosoofilise materialismi traditsiooni, selgete mõjutustega Albert Camus’lt ja Hannah Arendtilt. Tema roll avaliku intellektuaalina on pigem rahvavalgustajalik, meenutades nii teatud määral 19. sajandi Venemaa narodnikute tegevust.

Alates 1986. aastast on Flores ajakirja MicroMega toimetaja. 2009. aastani oli ühtlasi moraalifilosoofia teadur Roomas Università La Sapienza juures. Tema kirjutatud paljude raamatute hulka kuuluvad näiteks “Etica senza fede” (Eetika ilma usuta, 1992), “Dio esiste?” (Kas jumal on olemas?, 2005 – poleemika Joseph Ratzingeriga), “Macerie – Ascesa e declino di un regime” (Varemed: ühe režiimi tõus ja langus, 2011), “Democrazia! – Libertà privata e libertà in rivolta” (Demokraatia! Eravabadus ja vabadus ülestõusus, 2012).

 

Oudekki Loone

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon