Ta oli üksinda

Kaupo Meiel

Oota. Oota, leitnant, ma panen su praegu siia. Saad sa nii olla? Saad? Okei, ära ainult magama jää, ma ainult, ainult lükkan selle sodi eest ära. On ikka kuradi prahti siin. Vaata, leitnant, mingid vanad püksid. Mis see on? Prill-laud. Mida kuradit, leitnant, kust see siia sai. Neetud pesumasin, oled sa sellisega pesu pesnud? Tühja sa oled, isegi mina pole sellist ühes tükis näinud ja sedalaadi kraami ma juba tean, väga hästi tean. Leitnant! Leitnant, vaata, vaata, ära nüüd magama jää. Oota, ma annan sulle vett. Sul on nägu nagu mingil sepal. Vasksepal. Vasksepal peaks ju nägu igast punast jama täis olema, vask on ju punane. Oled sa kunagi elus vaske näinud? Oleks ajad teised, ma oleks sulle näidanud, käega oleks katsuda lasknud, mõnus metall, sooja värviga, mul poes veidi oli teist, kallis kraam, suurt ei ostetud. Punane on samuti soe, aga teistmoodi, katsu oma rinnaesist, saad teada. No nii, parem. Vaata, et sa magama ei jää, leitnant, ma vaatan, vaatan, kas ma saan selle pesumasina kuidagi kõrvale käänata, ja teen mingi varju meile. Ah, raisk, leitnant, kuule, selle neetud pesumasina taga on täielik urg ju. Oota, leitnant. Leitnant! Hea küll, ma lähen kaevan edasi, vaatab siis, kui sügavale saame. Äh, side läks lahti. Oota, ma tõmban kinni. Täpselt lendas see naga, jube täpselt, mitte midagi pole öelda. Tõmban kiirelt kinni ja kaevan edasi, suht sitt on, aga mis sa vaesel ajal teed, eks ole, leitnant.

Oota, leitnant, ma vean su veel nats kaugemale. Panen siia nurka, näed, nendest vanadest pükstest on kasu küll, saan sulle pea alla panna. Justkui päris padi või midagi. Pole just suurem asi kodu, aga parem ometi kui seal väljas oodata, millal järg meie kätte jõuab. Tähendab, leitnant, ju see järg meie kätte jõuab, küll jõuab, aga vähemalt mitte väljas, niigi külm ja siis veel lajatab seda sopast vihma, jah, see roojane vihm meil veel puudus, kurat, täiega puudus. Hamba allgi pole kuiva kohta. Sul on või, leitnant? Näe, võta vett, joo, siis enam pole. Ega ma ei tea, mida sinuga peale hakata, kui sa selline oled. Filmides näidatakse või mis näidatakse, näidati siis, kui veel midagi näidati, kogu aeg, et kui keegi on sellise laksu kõhtu saanud, siis kõik ütlevad, et ära maga, ja pannakse midagi pea alla ja antakse vett juua. Praegu on tunne, et igas neetud filmis, mis ma näinud olen, oli keegi sirakil maas nagu sina, leitnant, siin praegu, tilkus punast ja keegi karjus talle, et ära maga, ära maga, šokk pidi tulema, ja siis anti vett, vesi oli veel klaaspudelis, kujutad sa pilti, ehtne allikavesi kõige kõrgemalt mäelt või midagi sellist, ja siis keegi andis oma jope või mantli või midagi, pani tüübile pea alla. Pükse tavaliselt ei antud, eks ole, ja ausalt öeldes, tead, leitnant, ma ei mäletagi rohkem. Nagu olekski iga film rääkinud sellest ühest tüübist, kes kuskil tühermaal või tänaval punast pritsib prügi või betooni sisse ja peale nagu sina siin ja siis on tühi maa, mitte kuraditki enam ei ole. Punkt. Tiitrid. See mängis seda punast pritsivat tüüpi, see oli see veemees, see andis mantli või sineli või midagi ja the end. Ja siis tuleb uus film ja kõik algab otsast peale. Näod on teised, võibolla on mingi teise nimega allikavesi kuskilt prügimäestike betoonmägede kitsede kristallselge vee joomaaugust ja sineli asemel on mingi sulejope. Tiitrid. The end. Ja jälle. Ohtralt punast ja seesama kuradi allikavesi. Issand, kui väsinud ma olen.

Oota, leitnant, ma tõmban selle kuradi pesumasina augu ette. Sul midagi pesta pole, kasutaks juhust ja tarvitaks antiiki sihtotstarbeliselt? Vorm äkki, aga see on sul nii punast täis, et kuuma veega pesta kohe ei tohi, ei tule plekid välja. Sul läheb seda ju veel vaja, jah, kindlasti läheb, kui ma ainult teaks, mille jaoks. Verd leota kõigepealt külmas vees. Mul ema õpetas. See on sul vist vihma käes selle etapi läbi käinud juba, kuigi kui sellele sopale vesi öelda, siis teeksime talle väga ränga ülendamise. Võime pesema hakata. Ah? Hea küll, oota, leitnant, oota, liigub, raisk, liigub. Muidu polekski midagi hullu, aga sitt on niimoodi kükakil ja küürakil sellega maadelda. Paras kobakas, vanal ajal tehtud, väärt kraam, suures osas veel metall, aga ju läks läbi, mis ta muidu siin niimoodi, ime, et keegi üles ei leidnud ja osadeks ei võtnud. Ehk oligi keegi minusugune tallele pannud, ära peitnud, et kui ilmaelu rahulikum, võtab ära, vuntsib üles ja teeb rahaks. Selle tüübi nägu tahaks nüüd täitsa näha. Niimoodi. Jah. Niimoodi. Uks missugune, on ju, leitnant, näed? Ja jah, tee silmad lahti, vaata, ongi kodu meil. Kauaks seda on, aga on nagu on, kodu on kodu. Jätsin ülesse äärde väikse vahe, tuleb õhku ja näeb ja kuuleb, mis toimub. Mitte et ma nii väga tahaks näha, aga vaata, siit näeb taevast. Saame vähemalt teada, mis ilm on ja millal vihm üle läheb. Siis on ikka veidi mõnusam, kui päike välja tuleb, on ju, leitnant, päiksega on parem, kõvasti parem. Välja minna me ilmselt enam ei saa, aga noh, teadmine loeb ka midagi. On ju, leitnant? Leitnant! Leitnant, ära maga! Leitnant, kust sa pärit oled? Meie jao mees sa pole, muidu oleksid samast kohast, kust meiegi. Ju oled linnamees, sealt võeti kõige esimesed. Oi, kurat, kui palju sellest möödas on, liiga palju. Kõigepealt läksid linnapoisid. Läksid ja laulsid. Alguses poisid laulsid, ilusasti laulsid. Kas sina ka laulsid, leitnant? Ei, leitnant, sina ei laulnud. Oleks sina siis laulnud, ei kükitaks me sinuga kahekesi praegu siin kuradi prügikoopas. Ja mina üksi ei kükitaks. Sinuta oleks ma seisnud nagu töll seal veel praegugi suu ammuli ja vaadanud, kuidas täpselt see kõik kuradile lendas ja edasi lendab, aga ma poleks muidugi kauaks seisma jäänud, seda varianti pole kellelegi veel jäänud. Sina tõmbasid mu maha ja said tänuks selle naga läbi selja. Suur naga oli, aga pani sust läbi nagu nuga võist. Pärast tõmbas mul käe puruks, aga tühja tost, pulmadeks, olgu nad neetud, paraneb. Ma ei saa aru, mis imevalemiga sulle hing sisse jäi, nii õnnelikult tõmbas sust läbi. Häh. Tõmbas läbi. Häh. Noh, tead, ma vaatasin neid asju ju uudistest, sealt tuli ööd ja päevad läbi, et see sai nagaga, see sai ilmkärakaga, see mingi kolmanda jupstükiga, kuidas me neid kõiki ei hüüa. Igale neetud surmavidinale on meil oma nimi, aga selle eest kaitset mitte silpigi. Mis kasu sellest on, et sa relvale, mida sa õieti ei näe, aga mis tõmbab su nii pooleks, et kahe silma vahele jääb kaks meetrit tühjust, või mis lajatab su kahekümnele ruutmeetrile väljale laiali, mingi pika ja keerulise või nunnu nime paned. Need teevad oma töö ära, olgu siis mis nimi tahes. Ma võin sind, leitnant, praegu, ma ei tea, kapteniks hüüda või kasvõi kindraliks, mis kuradi vahet seal on. Või on sul kergem? Läheb tuju vahest paremaks, kui ma sind kindraliks hüüan? Vahet pole, isegi kui ma sind kindraliks kutsun, leitnant, vedeled sa ikka, üleni punast täis, siin prügihunnikus. Ainult. Ainult ma ei tea, kui sa oleks enne kindral olnud, kas sa oleksid mingi suvalise kolmanda järgu reamehe pärast naga endast läbi lasknud. Sittagi sa oleks, sittagi, kui just tõesti ei olnudki asi minus, vaid hoopis milleski muus. Samas said kõik need kaptenid ja kindralid ja admiralid ja üldse kõik nii punaseks, et vahet pole, nad on kõik praegu kuskil seal oma staapides lapikud ja imavad sopast vihma. Tea, kas nendele oli parem laksata kui suvalisele kolmanda järgu reamehele. Ei usu, ei usu, et pagunid ja nimetused siin mingit tähtsust omavad. Nende endi jaoks muidugi, kujutan teise järgu lollaka kaprali uhket ilmet ette, kui armas president ta kindraliks kuulutas. Pärast olid presidendiga mõlemad kaelakuti oma arust väljas ohutus kauguses, ma ise ei näinud, aga räägiti, sest muud enam rääkida ei olnud.

Oota, leitnant, ma vaatan, kas mul närimist on midagi. Kotipõhjas järsku midagi leidub ja kuidas see kott selles müdinas üldse alles jäi, ei mahu mulle pähe. Jah, on, aga ainult see kuradi plastmass, ei muud midugi ja mida muud seal siis olla saakski. Ma müüks oma hinge kasvõi kärbatanud porgandi eest. Kapsa eest paneks sinu oma lisaks. Tea, kas keegi teeks sellise diili minuga? Mis ajast me seda plastmassi juba sööma peame? Liiga kuradi kaua, alati liiga kuradi kaua. Ei olnud ju enam midagi. Kui esimene järk läks, siis kõik kuradi vili ja tomatid ja kurgid läksid järgi. Leitnant, kõik, mis maas kasvas, kõik läks järele. Tead, ega te linnamehed ei saanud asjale nii pihta kui meie külas. Te muudkui läksite oma supermarketitesse, ostsite sealt oma leiva ja salati ja porgandi koos kapsaga. Ühel hetkel jäi teil seal siis juurikalett tühjaks, võibolla virisesite, võibolla helistasite poebossile, kaebasite, aga pärast läksite koju ja elasite edasi, kes kuidas. Meil maal, leitnant, oli hullem. Mees, meil ju puha põllumehed, ja kui laos või keldris või kus kellelgi läks asi halvaks, no läks, juhtub ja asi sellega, aga põldudel ju samamoodi. Ma panin poe siis õhtuti lukku, harjumusest, mitte vajadusest, ja käisin neid põlde ja heinamaid vaatamas. Must, lägane, kõik mädanenud. Mehed seisid jõuetult põlluserval, rääkisid maast ja ilmast ja jõudsid vääramatult ühte kohta, oma viljatu maa ja mädanenud saagi juurde. Mõni oli kõva mees, suutis pihkude vahel kõrvitsa tükkideks pigistada, aga halas nagu väike plika ära kadunud nuku pärast. Ma sain juba siis aru, et see on alles algus, et varsti, leitnant, on kööga. Viskasin oma kruvid ja naelad ja haamrid poe taha maha, mis antiigiäri sa enam ajad, kui kellelgi pole suhu midagi pista, ja panin prooviks ühte vanasse pahtlilabidate kasti mulda, sisse naeriseemned, muud ei leidnud. Kastsin hoitud veega, mitte selle saastaga, mis meile hiljem krae vahele sadama hakkas. Sada imet tegin, väetasin, lasin Vivaldit neile. Mitte kuraditki, muidugi mitte kuraditki. Siis olid loomad veel alles, aga kogu taimne värk oli läinud. Isegi konservikarpides oli kõik must ja määndunud. Nälga veel otseselt polnud, aga muidu mõtled küll, et kus sööks liha, kui aga saaks, aga pane seda liha kakskümmend neli seitse ja vaata siis, kui hea on. Tead isegi, mäletad ju, leitnant? Kas proovisite linnas puitu ka süüa, kui teil seal suurt muud enam polnud? Proovisite, linnamees, proovisite. Mis meiegi muud tegime, aga puud pidasid lihtsalt veits kauem vastu, tugevam kraam. See polnud isegi juhus, vaid puhtakujuline loogika. Mis kauem kasvab, see kauem kärvab. Oota, leitnant, sa hakkad ära vajuma, oota, kohendan seda ilmatuma mõnusat püksipatja. On parem? Või mis parem, mis parem, oh kurat, kui haledad me siin sinuga oleme. Hea küll, ega me ennast ju muuta ei saa ja kui saaks, ega enam ei jõuaks. Aga olgu, olgu, las ta olla. Sina, leitnant, läksid ilmselt teise järguga. Läksid, saan aru. Ju läksid samasuguse reamehena kui mina, pidasid kuidagi vastu, et järgmise järgu ajaks paelad peale said. Paras imemees oled sa, leitnant, su sileda klanitud linnamehe välimuse järgi ei ütlekski. Jah, on nüüdki veel näha kogu selle rokase vormi punase alt, mul on väärt kraami jaoks silma, mina juba tean, ma oskaks sulle selle pesumasina, meie imelise kaitsva ukse väärtuse krossi pealt ütelda. Praegu suudab seda muidugi iga loll. Rahas pole see meie uks väärt punast krossigi. Hubasuses on see seevastu hindamatu, kas pole, on ju. Esimene järk pidas kaua vastu, võtku mind see ja teine, kui ma teaksin, miks meie venitasime ja miks nendega venitati, oleks võinud esimesega saata veel teise ja kolmanda, ühesõnaga kogu kupatuse ja asi ants. Tulemus sama, kuid möla oleks vähem olnud. Uudistest vaatasin, alguses tundus muidugi kole, aga kui teine järk kohale jõudis, sain aru, et esimese ajal olid laksud väikesed, vägagi väiksed, teise ajal suuremad ja kolmas järk oli juba kolmas asi ja kolm on kohtu seadus, nagu öeldakse, ja neljandat ei tule. Praegusega võrreldes oli see teine, ja esimene niikuinii, nagu oleks naine sind heast kohast silitanud, eks ole. Olid sa, leitnant, abielus? Vedas, kui polnud. Mul vedas. Ma ju nägin, mis neist esimese ja teise järgu meestest maha ja järele jäi. Naised on meist targemad, nad said juba esimese järgu ajal aru, et tagasi pole enam kedagi tulemas ja kui tuleb, lähevad jälle ning see oleks vist hirmsamgi, saada tagasi vaid selleks, et uuesti kaotada. Eks nad siis püüdsid head nägu teha, vastu pidada, et mehed, kes veel maal, ja lapsed vastu peaks. Mehed ja lapsed olid nendega päevast päeva ninapidi koos, ei näinud muutust, aga mina nägin, olgu siis minu juures poes või külavahel. Iga päevaga vajusid näod rohkem ära, soengud läksid iga päevaga rohkem sassi. Üks käis vahel minu pool, kobis kaugemale kastide vahele, võttis riiulist kinni ja nuttis, ei öelnud sõnagi, ainult nuuksus. Aimad ju küll, kuidas üks üksik mees end tunda võib, kui naine sul toas nutta lahistab. Seisin kohmetult oma leti taga. Nagu vaatasin välja ja nagu ei vaadanud. Nagu vaatasin naist ja nagu ei vaadanud. Pärast pühkis naine, teadsin teda, külakaunitari, väga ammusest ajast ja paljukest seda ilu veel järel oligi. Tema pärast ma jäingi, ah ei, ei, leitnant, see, see jäägu mulle. Ühesõnaga jah, ta pühkis siis pisarad, vabandas nii mokaotsast, nagu mul seda vabandust vaja enam oleks, ja läks, et mõne päeva pärast jälle tulla, kui enam ei jõudnud. Esimene järk oli selleks ajaks peaaegu unustusse surutud ja teine järk oli läinud ega tahtnud kuidagi tagasi tulla.

Ma mäletan teise järgu minekut. Teine järk läks ja nende järel loomad. Kõik loomad, kõik linnud, kõik kuradi prussakad mu poeköksi keldrist. Kõigil jalad püsti või mis neil prussakatel on. Ikka vist jalad, samamoodi kui loomadel. Hobustel on kabjad. Seal sõrad. Ah, ma olen, mis olen, ma olin antiigimees, mida minusugune loomadest teab. Pärast esimest järku sain kõigist ilmaasjadest muidugi paremini teadma, kui ükski antiigimees kunagi oleks saanud. Kui pärast esimest järku enam midagi ei kasvanud, siis loomad pidasid kuidagi vastu ja tänu neile pidasime meie vastu. Mingi aja. Osa suri ise, osa läks söögiks, aga pärast teise järgu minekut ei olnud enam midagi, ei olnud enam sedagi. Jalad ja kabjad ja sõrad olid püsti. Süüa ei tohtinud. Mõni loll proovis, kukkus samasse, endal ka jalad püsti. Või sõrad, kui siga mees oli. Mõni järgmine siga mees püüdis seda siga meest süüa ja oligi sirakil kaks siga meest. Õgimiseks jäigi ainult see plastmass. Ainult see kuradi plastmass. Tahad sa veel seda plastmassi, leitnant, viimast plastmassi? Oota, leitnant, oota, hammusta nüüd. Ah, hea küll, õige, mis sest enam. Kui vaja minna, siis ei taha tõesti, et see plastmassimaitse suus oleks, on ju. Ah, mulle ka aitab, närigu, närigu ise, kui seal on veel kedagi närimas, seda plastmassi. Õnneks ei tee keegi seda vähemalt enam juurde. Ei, aitäh sellegi eest, aitäh, kuradi selle eestki.

Siis pärast teist sulasid kõik päevad kokku. Uudiseid veel käiati, näidati neid tapatalguid. Olime nii tuimaks seal külas juba tehtud, et ei me võpatanud punase peale, lendas siis seda koos mõne jala või käe või peaga. Selline tuimus oli peal ja selline plastmassimaitse suus, et mitte mingeid tundeid ei olnud jäänud kotipõhjagi. Kõik olid nii tühjaks imetud, nagu oleksime ise siin väljal seisnud. Teise järgu kõrval ja esimese jäänustel. Ükski naga meid ei tabanud, ükski ilmkärakas ei litsunud meid laiaks, aga muidu olime siin koos teiega, ilmselt sama tuimad ja lootusetud nagu teie siin. No ja siis tuligi see, et polnud enam kedagi teist võtta. Võeti meid ja algas meie viimane sõit. See oli lõppmäng, see oli “Lahkumissümfoonia”. Tead seda, leitnant? Tead sa Haydnit? Kuulad? Või mis kuulad, kuulasid. Kas sa kuulasid klassikalist muusikat? Kes sa hariduselt oled, linnamees? Mina pidasin poodi, haamrid, naelad, kruvid, mõõdulindid, siuke kraam. Kollektsionääridele muidugi. Ja neile meeldis, kui mul poes klassikaline muusika mängis, et nagu vanad klassikalised asjad ja vana klassikaline muusika. Klappis kokku nagu hammasrattad. Oi, leitnant, sa ei tea, kuidas ma seda alguses vihkasin, kõvasti vihkasin, aga siis, tead, kuulasin muudkui ja hakkas meeldima. Pärast panin juba õhtul koduski mängima, lugesin juurde, mis sain. Kasutu kraam, aga kuidagi aitas puhata. Või millest ma seal nii väga puhkasin. Kundesid käis vähe, kohalikud antiiki ei kogunud. No ja siis, kui kõik kuradile lendas, siis oli seesama Haydn oma “Lahkumissümfooniaga”, mis mul veel mõistuse peas hoidis. Meil oli küla juba pooltühjaks veetud, poes ei käinud enam üldse mitte kedagi. Ainult tema. Vahel. Nutmas. Esimene ja teine järk olid läinud ja siis tuli minusuguste kord. Vanust on mul kõvasti üle kuuekümne, kopsud auklikud nagu juust, aga muidugi veeti ära. Veeti minusuguseid vanu haigeid mehi, kunagisi külakaunitare, lapsi polnud kellegi hooleks jätta, tulid nemadki voori, et pealinnas pundi sinusuguste teise järgu veteranidega kokku saada ning nagade ja ilmkärakate alla saata. Oh, oli see vast voor, teist sellist pole siinmaal varem nähtud ega kuuldud. Mõneks ajaks läks tuimus üle, kuid ega lootust peale ei tulnud. Tahtsime elu külge klammerduda, olgu ta kurat siis nii sitt kui ta on ja nii plastmass kui ta on, aga siis seal vooris tundus meile, et tal on ometi mingi mõte, mingi olemus või rokase pealispinna all mingi kallihinnaline sisu, mida tasub hoida. Nii see oli, leitnant, see viimane minek, ja me ei teadnud, mis kaob koos meiega. Esimesed läksid lauluga. Teised läksid vaikselt. Kolmandad veeti karjudes. Mina ei karjunud, leitnant, usud sa, leitnant, mina ei karjunud.

Mis tuleb selle järel, kui kõik kuradile lendab, mis sa arvad, leitnant? Sina ehk tead, sa oled haritud linnamees, palju õppinud ja ühte ja teist elus näinud, aga mina ei tea. Aga võibolla ei lennanud see kõik kuradile selle viimase poole aastaga, mis algas mõttetute kindralite mõttetutest läbirääkimistest ja lõppeb täna siin sinu ja minu, haige vanamehe ja haiget saanud noormehega? Võibolla lendas kõik kuradile juba varem, aga me ei saanud sellest lihtsalt aru. Sina elasid oma linnaelu, mina oma maaelu. Sina filosofeerisid ja jõid peeni jooke, mina pidasin külas oma totakat antiigipoodi, kuulasin vanu klassikaplaate ja vahetasin teinekord puhtast vana kooli metallist joonlaua kolme kilo kartulite vastu. Siis me sellest muidugi aru ei saanud, aga vaata nüüd, kui kiiresti see kõik otsa sai. Sinu linn ja minu maa, esimene, teine ja kolmas järk järgemööda tuksi kukkunud sõdureid. Ja kui kõik nii neetult kiiresti ja lihtsalt otsa sai, järelikult polnud asi püsimist väärt. Rähklesime tühja läbi kõigi sajandipikkuste tõusude ja mõõnade. Arenesime suvalistest õnnetutest iidsetest sopakullestest filosofeerivateks kahejalgseteks ja mõtlesime, et oleme arengu tipp, aga valesti arvasime, valesti, leitnant. Keegi vaatas meid kuskilt, vaatas mitu sajandit ja siis raputas pead ja ütles, et ei, ups, nii ei lähe, nüüd läks küll valesti, ajame selle asja nagade ja ilmkärakatega korda, ja mõeldud-tehtud, lasti käia kuni ühe kolmanda järgu reamehe ja teise järgu leitnandini välja. Aamen, nagu öeldakse. Kusjuures enne kui see kõik kuradile lendama hakkas, rääkisid kõik lunastusest. Mis lunastusest? Mis an-
deksandmisest? Kas sa nägid kuskil andeksandmist? Ei sa näinud, mina ka ei näinud, aga ega ma ei näinud ka andekspalumist. Kas keegi meie omadest läks, võttis pea paljaks või, veel sobilikumalt, täitsa paljaks, tõstis käed, kummardas ja ütles, et “meil on kahju ja me vabandame, aga palun ärge hävitage meid ära, ausõna, me enam ei tee, areneme paremaks ja puha”. Seda oleks kohe pidanud tegema, kohe esimese järgu asemel. Selle asemel saadeti kõige siledamad poisid lakse andma ja kõige targemad pead plastmassi välja mõtlema. Totakad, ma ütlen, totakad. Oled sa nõus minuga, leitnant? Ah, mis ma sust enam piinan, sellest neetud prügikoopast saab meie hauakamber. Sa teadsid seda tegelikult juba siis, kui mind väljal naga eest ära lükkasid. Seda poleks tohtinud juhtuda. Mina oleks pidanud kohapeal surema ja sina samasse hinge vaakuma jääma ja ega me poleks kaua ootama pidanud, varem või hiljem oleksime ilmkärakaga viimase laksu saanud, jäänukski vähem aega filosofeerida ja põdeda, jäänuks vähem aega oodata.

Oota, kuuled, leitnant, vaiksemaks on jäänud? Hakkab lõppema. Näe, vaata meie kauni kodu akna poole, näed, läheb selgemaks, see tuhandest neetud sopavihm hakkab läbi saama, suudad sa pead veel tõsta? Ah, hea küll, mis sellest enam, maga siis, leitnant, maga ja puhka. Tead, ma lähen lükkan selle jäleda pesumasina eemale. Saame vähemalt natukene rohkem värsket õhku, nii palju kui seda õhku veel üldse hingata annab. Loogiline ju, et õhk on järgmine, sest muud sellelt maalt enam võtta ei ole, kuigi eks kaoks see vist iseenesestki, sest loomi ju enam pole, puid enam pole, vesi ei kõlba filtreerimata isegi selle prügimäe pesemiseks, aga mis seal oodata nagu varem, milleks venitada, naks ja kaelalüli pooleks ja keha kukub kokku. Hinga sügavalt, leitnant, sellist õhku enam ei tehta, sellist õhku enam ei tule, tõmba kopsud mõnuga seda meie kõdunenud kodu vinjetiga osooni. Mõnus, kas pole? Mõnus on teada, et oleme maailma viimased, hea küll, eelviimased hingajad või ei, viimased siiski. Viimased, viimased, ninad hapupiimased, mis. Mäletad, leitnant? Mäletad veel? Vaata oma unenägudes midagi head, mind ära näe, sest ma ei suutnud sind ärkvel hoida ja ma ei suuda sind elus hoida. Sa võid inimesena imemees olla, aga mina ei ole ja kui mina ei ole, siis sind ei ole. Me oleme kõik omavahel seotud. Mitte ainult sina ja mina, meie kõik, kes siin maal elasime, isegi kui saime sellest aru alles siis, kui ühte punti seotuna surma läksime. Oota, leitnant, tunned, õhk hakkab muutuma, hõredamaks vist, ma olen mägedes käinud, siis kui mul lõõtsad veel korralikult töötasid, seal oli paarsada meetrit kõndida sama, mis sileda maa peal kolm kilti. Nüüd aitab. Ongi kõik selle teise järgu leitnandi ja kolmanda järgu reamehe jaoks ja neljandat järku enam ei tule. Mitte midagi ei tule ja, ausalt öeldes, vist parem ongi, et ei tule. Head teed! Võibolla olen oma nutud juba ära nutnud läbi selle õige, selle mu ainsa, mu külakaunitari silmade ja nüüd pole enam vahet, oli vaja, tähendab oli vaja. Kui ma väljale sain ja suu ammuli nagu viimane töll seisma jäin, nagad ja ilmkärakad ümberringi lendamas, siis vaatasingi ainult teda. Uudised ei andnud kunagi täpselt edasi, milline ta on. Plahvatused olid võimsad nagu eriefektid, punast lendas nii, et anna olla, iga viimane kui üksik jalg ja täislastud püksitagumik oli näha, aga teda mitte. Ähmase kuju vaevutajutavaid liigutusi küll märkasime ja ilmselt need saatsidki ilmkärakaid või nagasid ja mida kõike veel teele, ise ammutades jõudu meie loomadest ja taimedest, kuid see oli kõik. Kui esimese järgu jõudmist üle kanti, siis imestasime kohe, et miks nii paljud neist tardusid, kõik need ilusad ja sihvakad, tublid ja tugevad sõjamehed, ning kogusid end alles siis, kui enam kui pooled neist olid auke täis või mööda välja ühtlaselt laiali. Ja ega kõik liigutama ei hakanudki, kukkusid niisama kokku ja jäid ootama, silmad endal pärani, kuni laks ära käis ja silmad jäidki pärani. Mingi osa jäi muidugi toimetama, liigutasid, tulistasid ja pidasid mingi ime läbi vastu, kuid kauaks sedagi jõudu jagus. See on nagu elus ikka, mõnel on südant, mõnel on kätt, aga tulemus on üks. Jah, ja teise järguga, millega sina, imemees, debüüdi tegid, nagu teil linnas öeldakse, juhtus sama, aga siis hakkaski see tuimus juba tulema, detailid ei ehmatanud, saladused ei köitnud. Surma vaatamisest võib vabalt tüdineda, nii juhtus teil siin väljal, nii juhtus meil seal kodus. Kummal pool see kõik vastikum ja lootusetum oli, ei oskagi öelda. Te justkui tegite midagi, eks meiegi, aga polnud ei teist siin, ei meist seal vähimatki tolku. Lõpuks jäi ainult väsimus ja tüdimus. Ei tea, kas suremisest võib samamoodi tüdineda? Seda saame varsti teada, leitnant, seda saame varsti teada. Aga ega sõdurite tardumise kohta suurt midagi meile räägitud, kuigi üht-teist imbus läbi. Alati imbub läbi. Mul oli üks kunde, pealinnas kõrgel kohal kollektsionäär, kogus tinast kraami. Ju tal oli neid kontakte omajagu, antiigirahva hulgas ma mõtlen, mujal niikuinii. Leidsin talle vahel mõne landiraskuse või midagi sellist ja ega me päris sõbrad ei olnud, aga kontakti hoidsime siiski veel, kui see kõik peale hakkas ja kuradile lendas. Mida täpselt mehed nägid ja mis seal oli, seda ta muidugi ei rääkinud, nüüd mõtlen, et nad ei osanud isegi sellest kõigest sotti saada. Pealegi kõike kuulati pealt ja kõike rääkida ei saanud, aga nii palju viskas, et teadlased nuputasid välja meesteta masinaid, peegli abil juhtimist kasutati, kaameravärke. Kõike prooviti, et mehed kõhklemata peale suudaksid joosta ja lennata, aga palju sestki kasu oli, ei saanud talle keegi vastu ja kõik nägid teda läbi oma silmade, ma olen kindel, et nägid. Kes ehmus, löödi tümaks, ja kes ei ehmunud, löödi samuti tümaks. Hakkasin mõtlema, et võibolla selles hernes peitubki, et mida keegi näeb, kuidas selle vastu võtab ja kuidas käitub. Äkki see ongi kohtumõistmine või esimene etapp enne kohtumõistmist, ülekuulamine või nii. Kiirelt ja lihtsalt ja ühtekokku terane uurija, õiglane kohtunik ja külmavereline timukas. Korraga ja täpselt. Kuigi meil sinuga õnnestus väljalt lesta lasta, kusjuures sinul on see juba teine kord, pole me kohtumõistmisest veel sugugi pääsenud. Kui sa veel hingad ja mõtled, siis sa tunned, mina hingan ja mõtlen ja tunnen. Ega ma ei usu, et kõigile ühe puuga üks ja sama kaela määritakse. Surm kiirelt seal väljal või aeglaselt siin selles prügikoopas pole veel karistus, arvan ma, see on lihtsalt vaheetapp. Arest või midagi sellist. Päris värk veel tuleb. Tuleb, aga võiks juba kiiremini tulla, litsub, raisk, rinda, kõvasti litsub. Tead, leitnant, kui ma väljale jõudsin, ja ma jõudsin teistest hiljem oma kopsude pärast, siis tekkis minu ja tema vahele tolmu ja lahingusaasta sisse justkui puhta õhu tunnel ja ma nägin teda selgelt, sama selgelt kui praegu sind, armetu püksikaltsuga pea all, rind ja nägu punasest tilkumas. Ma nägin teda ja ta oli nii leebe ja habras. Ilus. Ta oli üksinda keset välja, ümberringi ründamas tankid, tiirutamas ning alla kukkumas lennukid ja droonid. Mu kõrval lendasid tükkideks ja surid viimased reamehed, minusugused vanamehed, armu paluvad naised ja nutvad lapsed. Ta seisis kõige selle keskel, mu külakaunitar, kõige kaunimas eas, mida enam ammu päriselt olemas polnud ja mis elas edasi vaid minu mälestustes. Ja ta nuttis.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon