Eesti kirjandus 2012

Küsisime 41-lt kriitikult, kes läinud aastal eesti nüüdiskirjanduse kohta vähemalt kaks arvustust-artiklit olid avaldanud ning sealjuures veel üle 35 aasta vanad polnud. Saime 29 vastust.

Nagu ehk ennustada võiski, laotas eelkõige ülirammus proosa-aasta seekord hääled väga ühetasaselt laiali. Enim (kolm korda) nimetati parima 2012. aastal ilmunud UUDISTEOSENA siiski PEETER SAUTERI poeemi “MÄRKMEID VAESTE KIRJANIKE MAJAST” (Kirjanik OÜ). Järgnesid võrdselt kahe häälega Meelis Friedenthali romaan “Mesilased” (Varrak), Andrus Kasemaa jutustus “Leskede kadunud maailm” (Varrak), Maarja Kangro novellikogu “Dantelik auk” (Eesti Keele Sihtasutus), Ott Kiluski jutustus “Veidrikud ja võpatused” (Menu Kirjastus), Hasso Krulli luulekogu “Veel ju vist” (Eesti Keele Sihtasutus) ja Urmas Vadi romaan “Tagasi Eestisse” (Jumalikud Ilmutused). Korra leidsid mainimist Gregorelmiku luulekogu “Heinapalli nöör”, Doris Kareva luulekogu “Olematuse aiad”, Andrus Kivirähki jutukogu “Lood”, (:)kivisildniku luulekogu “Enne sõda ja kõike seda”, Mihkel Muti romaan “Kooparahvas läheb ajalukku”, Lauri Pilteri romaan lühijuttudes “Aerudeta köisraudteel”, Rein Raua romaan “Rekonstruktsioon”, Birk Rohelennu luulekogu “Morbidaarium”, Lauri Sommeri “Räestu raamat”, Tiit Tarlapi romaan “Roheliste lippude reservaat”, Elo Viidingu novellikogu “Teised” ja Tõnu Õnnepalu romaan “Mandala”.

Esikraamatute puhul kujunes pilt mõnevõrra reljeefsemaks ja siin tegi ilma luule. Parimaks DEBÜÜDIKS pidas seitse arvustajat MAIT VAIGU luulekogu “KÕIGIL ON ALATI ÕIGUS” (Puiestee). Kuus häält pälvis Eda Ahi luulekogu “Maskiball” (Värske Rõhk), viis – Hanna Kangro luulekogu “Kolmeteistkümnes kääne” (Jumalikud Ilmutused), ning kaks vastajat eelistasid Marko Mägi luulekogu “Maitsestatud kanad” (Jumalikud Ilmutused) ja Daniel Vaariku romaani “Praktikaaruanne” (Varrak). Üks toetushääl jagus veel Mart Aasa näidenditele “Edu”, “IDentiteet” ja “Projekt Elu”, Chalice’i luulekogule “100% Chalice”, Märt Lauri romaanile “Appassionata”, Ülo Pikkovi romaanile “Vana prints” ja Uku Uusbergi näidendile “Kui inglid sekkuvad”.

Parima ilukirjandusliku TÕLKERAAMATUNA tõsteti esile GEORGES PERECI romaani “ELU, KASUTUSJUHEND” (tlk Anti Saar; Varrak) ja PENTTI SAARIKOSKI koondkogu “LUULETUSED” (tlk Lauri Kitsnik jpt; Tuum) – kumbagi kolmel korral. Kaks vastajat eelistas Saigyō luuleraamatut “Mägikodu” (tlk Alari Allik; Tallinna Ülikooli Kirjastus) ja Miranda July novellikogu “Siin oledki sa kõige rohkem oma” (tlk Carolina Pihelgas; Kultuurileht). Korra leidsid märkimist Wystan Hugh Audeni “39 luuletust ja 5 esseed” (tlk Märt Väljataga), Dante “Vita nova” (tlk Rein Raud), Rawi Hage’i “De Niro mäng” (tlk Triin Tael), Nancy Hustoni “Murrangujooned” (tlk Triinu Tamm), Andrei Ivanovi “Hanumani teekond Lollandile” (tlk Veronika Einberg), E. L. Jamesi “Viiskümmend halli varjundit” (tlk Tiina Kanarbik), Czesław Miłoszi “Sünnimaa Euroopa” (tlk Hendrik Lindepuu), Sofi Oksaneni “Kui tuvid kadusid” (tlk Jan Kaus), Wisława Szymborska “Herakleitose jões” (tlk Hendrik Lindepuu), Arkadi ja Boriss Strugatski “Hääbuv linn” (tlk Veiko Belials) ja Vernor Vinge’i “Sügavik taevas” (tlk Liisi Ojamaa).

Muidugi leidus ka neid vastajaid, kes mõnes kategoorias jätsid otsuse tegemata.

Ja lõpuks kirjastuste pingerida, kus ühte potti on valatud kõik – nii debütantidele kui vanadele tegijatele, nii eesti kui tõlkekirjanduse raamatutele antud hääled: Varrak 14, Jumalikud Ilmutused 12, Puiestee 7, Värske Rõhk 6, Eesti Keele Sihtasutus 5, Kultuurileht 4, Tuum 4, Kirjanik OÜ 3, Menu Kirjastus 3, Fantaasia 2, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2, Tallinna Ülikooli Kirjastus 2, Fabian 1, Gamma 1, Eesti Draamateater 1, Mustvalge Kirjastus 1, Pilgrim 1, Roheline Kuu 1, Tartu Uus Teater 1, Tänapäev 1, Verb 1.

 

VAHUR AFANASJEV:

Ütlen ausalt – kui mullu sügisel selgus, et tarvis on sõpra mõned kuud nädalalehe kirjandustoimetaja ametikohal asendada, kartsin kõige rohkem, et pean läbi sirvima üüratus mahus keskpärast kodumaist kirjandust ning pärast käima ringi näoga, nagu midagi poleks juhtunud. Sain aga meeldiva üllatuse osaliseks. Isegi eesti luule osutus valdavalt kõrgetasemeliseks. See, et Kivisildniku “Soari evangeelium” ja Hasso Krulli “Veel ju vist” on suurepärased, ei üllata kedagi, kuid näiteks ka luuletajana vähem tuntud Peeter Sauteri poeem “Märkmeid vaeste kirjanike majast”, rääkimata Marko Mägi kuldsest debüüdist “Maitsestatud kanad”, asetusid kenasti poodiumi ülemisele astmele. Tähelepanu väärib Andrus Kasemaa, kellelt nii luulekogu kui jutustus sobiksid sama hästi esikohale kui eelnimetatud.
Proosas võitis ilukirjandus edukalt tagasi maa-alad, mida vahepeal kippusid vallutama tarbekirjanduslikud reisilood. Proosaraamatute kindral oli Urmas Vadi mitmekihiline ja -maitseline “Tagasi Eestisse”. Ka mõned vähem pretensioonikad palad üllatasid köitvuse ja psühholoogilise usutavusega, näiteks Aivo Kulli “Vabrik”.
Rõõm kodumaise kirjanduse kõrgest tasemest on seda suurem, et tõlgitud välisautorid mind raputada ei suutnud. Kapitalistlike maade kirjanduse tippteoseks jäi mullu E. L. Jamesi “Viiskümmend halli varjundit”: autoril on ainulaadne oskus tekitada korraga tüdimust ja erektsiooni.

 

JOANNA ELLMANN:

Kirjandusaasta 2012 oli mu meelest palju kirkam kui eelmine, oli väga palju head. Aga siin jõuan rääkida vaid neist teostest, mis mulle kuidagi isiklikult oluliseks said. Ilmusid uued raamatud Lauri Pilterilt ja Lauri Sommerilt – viimase “Räestu raamat” ongi minu jaoks tähtsaim eelmisel aastal ilmunud teos. Sommeri jutustamislaad on keeletundlik, rahulik ja kummastavalt ilus, poeetiline ja samas mõtet rikastav. Samuti poeetiline, kuid hoopis teistsuguse konstruktsiooniga lausestus on mõneti kõnetamatul Lauri Pilteri “Aerudeta köisraudteel”. Pilteri proosapoeesias kannab pea iga lause edasi omaette luuletust.

Seda Vikergallupi-vastust koostades istun oma Tartu kodus – sain eile siinsamas välisuksega sellise hoobi vastu nina, et verd lendas ja luu murdus. Ja mõtlen Mait Vaigu luulekogule “Kõigil on alati õigus”. Selle aasta parim debüüt, tegelikult ka selle aasta parim luulekogu. Saan aru küll, et ta tekste teavad juba varem paljud, ent siiani ei mõista ma, miks sellest eriti pole räägitud – ja nimelt kui debüütraamatust. Kui seisad sedasi oma koduukse ees ja oled just saanud suuremat sorti obaduse, siis on Mait Vaik ainus autor, kelle eelmisel aastal avaldatud raamat sulle üldse meelde võiks tulla.

Olulisim tõlge oli minu meelest Mati Sirkeli tõlgitud ja Katre Ligi toimetatud Oswald Spengleri “Õhtumaa allakäik”, mis kahes köites eelmise aasta alguses lõpuks ilmus. Teistel polnud minu jaoks nii laialdast üldkultuurilist väärtust. Ent kuna siin tuleb hääl anda n-ö kaunile kirjandusele, läheb see kindlasti Saarikoski “Luuletustele”, kes on olnud väga kaua üks mu lemmikluuletajaid ja head tõlked tema tekstidest teevad alati head meelt.

 

PEETER HELME:

Ühest küljest olen nõus tänavuse Kulka kirjandusauhinna žürii esimehe Tiit Aleksejeviga, et proosa-aasta oli väga rikas ja neid parimaid raamatuidki on seetõttu päris palju. Teisalt on siiski üks eesti autori teos, mis minu jaoks teistest selgelt esile tõusis – Meelis Friedenthali mahult väike, aga sisult seda monumentaalsem “Mesilased”, mis rabas veenva atmosfääri ning põhjaliku ainesetundmisega. Nendele kahele elemendile punutud lugu toetub veenvale ja oma masenduses tõeliselt mõjuvale maailmale. Siiamaani tuleb sellele mõeldes tema kirjeldatud 17. sajandi lõpu Tartu rõskus ja ligedus lausa füüsiliselt silme ette ja muudessegi meeltesse.

Debüütidega on raskem. Ühelt poolt peaks Betti Alveri debüüdiauhinna žürii esimehena ju oma valikut kaitsma – andsime auhinna Eda Ahile tema luulekogu “Maskiball” eest ja otsust pean õigeks siiani. Ent huvitavaid debüüte oli teisigi: näiteks Alveri-nominentide sekka jõudnud Hanna Kangro või Marko Mägi. Sealjuures on huvitav, et kuigi ilmus terve ports debüütromaane, valmistas vähemalt see osa neist, mida lugesin, pigem pettumust. Proosadebüütidest julgen seetõttu esile tõsta vaid Daniel Vaariku “Praktikaaruannet”, mida kõhklemata võib romaaniks nimetada – jäägu autor pealegi soovi korral eriarvamusele, sõna on lendu lastud ja elab oma elu.

Tõlkekirjanduses orienteerumine on tänapäeval raske – ilmub palju, kuid pingutusega on võimalik siiski arvet pidada. Tõlgete (täpsemalt toimetamise) tase on erinev, mõni hea raamat võib ilmuda nõrgas tõlkes, aga sellest põnevam või olulisem on hoopis see, mis pilt tekib väliskirjandusest ainuüksi eestikeelsete tõlgete järgi. See pilt on huvitav ja paneb teinekord selle, mis mingis suures kirjanduses on marginaalne, eestlase jaoks kogu seda kirjandust esindama ning jätab selle, mis võib antud keeles olla tähtis, üldse tähelepanuta. Kuid see on üldine märkus, isegi mitte etteheide – nii lihtsalt on, eesti keelde ei jõuta paraku kunagi kõike tõlkida. Nii peangi möödunud aasta parimaks tõlketeoseks seda tendentsi hästi iseloomustavat raamatut: Liibanonis sündinud ja Kanadas elava Rawi Hage’i romaani “De Niro mäng”, mille on inglise keelest – mis on araabia ja prantsuse keele järel autori kolmas keel – tõlkinud Triin Tael.

 

MIHKEL KUNNUS:

“Noored autorid, kes saadavad mulle oma värsse, pole halvemad oma eelkäijatest, ja kuna nende eelkäijaid kõik kiitsid, siis ei saa nad aru, miks ka neid ei kiideta. Ja ikkagi pole tarvis teha midagi, et neid julgustada – just seetõttu, et meil on sadu selliseid talente; ei tohi kiita heaks liigset, samal ajal kui nii palju vajalikku on veel tegemata,” kirjutas Goethe kord Eckermannile. Ühtegi vajalikku debütanti ei meenugi, liigseid aga küll ja küll. “Faust” ent igihaljendab, Orase ja Sanga okkad kõrvu. Ja see on hea.

Mihkel Muti “Kooparahvas läheb ajalukku” on vajalik ja asendamatu. Seda keegi teine ei kirjuta ja importida seda ei saa. Sellele parima raamatu hääl kõrbes. Natuke tahaks anda parima tõlkeraamatu hääle Mati Sirkli ja Katre Ligi tõlgitud Oswald Spengleri “Õhtumaa allakäigule”, sest – Tõnu Õnnepalu sõnadega: “Alles seda raamatut lugedes saab aru, kui palju me oleme teda juba lugenud isegi siis, kui pole teda üldse lugenud” (ainuüksi koos A. H. Tammsaaregagi!), aga sellele gigandile osutamine eristusvõimet ei arendaks ega otsustusteenust eriti ei pakuks. Seega saab hääle Anti Saare tõlgitud Georges Pereci “Elu, kasutusjuhend”. Lugegem mõlemaid.

Kardetavasti on sel aastal mu hinnang väärtusetuseni ebaadekvaatne. Tegin Loomingule proosaülevaadet ning selline manustusviis ja -kogus jätab oma jälje. Ei eritle veinitõrde uppuja enam eel- ja järelmaike keelel. Vägisi meelestus ka lõik ühest Jaan Kaplinski hilisest siirusest: “Ent Elul on surmahaigusest haaratud kehaga veel muudki teha. Elu püüab teha kõik, et seda keha mobiliseerida, seksualiseerida, sundida teda seksima, hoolitsema viimase võimaluseni oma geenide säilimise eest. Nagu mulle jutustas kord Uno Laht, ejakuleerivad surijad, surmavalt haavatud ikka. Mees sureb erigeerunud peenisega. Otsekui paisates viimasel võimalusel veel oma seemet laiali: äkki sellest sigib midagi. Nii oli ehk ka minuga. Ma ei tea, kas minu seksuaalse rahu ja tasakaalu lõpp mõned aastad enne vähi avastamist ja eemaldamist oli märk sellest, et Elul hakkas minuga kiire. Ma ei tea, millal eesnäärme kroonilised hädad kasvasid üle pahaloomuliseks kasvajaks ja hakkasid vähehaaval muud organismi mürgitama” (Looming, 2011, nr 1, lk 23).

Eesti kirjandus (kultuur üldse) meenutab sellist surmaeelset ja meeleheitlikku erektsiooni, kvantitatiivselt justkui meeletu elujõud, aga lõpuaimdus kogu statistika kiuste. “Elul hakkas minuga kiire.”

Eks ma ise olen süüdi, lasin end ära rääkida. Ma küll ei teadnud, mis mind ees ootab, aga natuke ikka. Aga kui nüüd keegi küsib, mis on eesti proosa, siis valdab mind seletamatu ängistus ja mul on väga häbi. Ju ma ikka provotseerisin, nüüd on nii räpane ja vastik olla. Tahaks kõik ära unustada ja lihtsalt edasi minna. Tahaks, et jälle oleks puhas ja kerge.

 

LEO LUKS:

Kirjandusaasta 2012 oli väga produktiivne, tugevatest tekstidest tulvil. Esmapilgul tundub, et kõik olulised eesti kirjanikud jätsid märgi maha, väärikatest klassikutest väga tugevate debüütideni. Kui veidi enam tähelepanu pingutada, siis mõne puuduja ikka leiab, näiteks Indrek Hargla ja Madis Kõivu, kuid nemadki andsid endast meeldejäävalt märku kas siis vahetult eelneval või juba tänavusel aastal.

Kahtlane, kas ühtegi mullust teost just kuldsete tähtedega kirjanduslukku raiutakse, kuid lugemisväärset on juba eesti uudiskirjanduses kaugelt rohkem kui lugemisaega.

Vaadates aastat oma kirjandusmaitse kitsa prisma läbi, julgeks eesti kirjanduse olulise põhivärvinguna esile tuua melanhooliat või nukrust – hästi sobiks seda kirjeldama ingliskeelne mõiste blue. Sel põhivärvingul on mõistagi kirjanduses palju varjundeid, resigneerunud leppimisest (Sauter, Vaik, Hirv, Kangro, Kasemaa) läbi valusamate passioonide (Kareva) kuni lootusetu tapva tekstipõrguni välja (Kivisildniku “Soari evangeelium”). Kui usaldada kriitikat, siis võiks selle bluusi-kontseptsiooniga liita veelgi raamatuid, mida mul endal lehitseda ei õnnestunud (Õnnepalu “Mandala”, Sommeri “Räestu raamat”).

Peeter Sauter tundub viimaks olevat leidnud oma ande jaoks päris õige vormi – poeemi. Mait Vaigu luulekogu oleks võinud minu pärast sama hästi aasta teoseks paigutada, kuid kuna ka parima debüüdi lahter vajas täitmist, ei pidanud õnneks kahe võrdvõimsalt mõjunud raamatu vahel valima hakkama.

Kui juba eesti kirjanduse paremiku nimetamine tekitab alati kimbatust – teoste nimekiri on hirmutavalt pikk, loetud on vähe, aega veel vähem –, siis aasta tõlkekirjanduse pärli otsimist ei hakanud ma isegi simuleerima. Põhjus on väga lihtne: ma ei lugenud ühtegi vastset ilukirjanduslikku tõlkeraamatut, selles valdkonnas elan ca 3–5 aastat ajast maas. Sel omakorda on lihtne ja argine põhjus – umbes säärase tsükliga jõuab hea tõlkekirjandus raamatupoodide odavmüügilettidele, nii et ka humanitaarina leiba teeniv lugeja suudab seda suuremaid ohvreid toomata soetada.

Statuudist tulenevalt võtan Vikergallupis sõna viimast korda. Mis muud kui tänan kutsumast ja jõudu teistele edaspidiseks. Gallup on alati mõjunud ergutava äratuskellana, kuid veelgi uhkem oleks, kui üleskutse ja teoste nimistu jõuaks kriitikuteni ca kuuajase armuajaga. Tavaliselt antakse reageerimiseks umbes nädal, mis on lugemislünkade likvideerimiseks lootusetult liig lühike aeg.

 

MEELIS OIDSALU:

Eelmise aasta parimaks raamatuks pean (:)kivisildniku “Enne sõda ja kõike seda”, mis paigutub suurte sõjandusklassikute Sun Tzu ja Carl von Clausewitzi kõrvale üheks huvitavamaks sõjakäsitluseks, mida olen lugenud. Ausõna. Ostsin oma kuludega peastaabi raamatukokku kah ühe eksemplari, et sõjardid nugade ihumise kõrval meeli teritada märkaksid. Lisaks peegeldab (:)kivisildniku sõjasalmik hästi praeguse ühiskonna hüsteerilist kude ja on kõige tipuks veel nauditavalt sõnastatud. Andrus Kasemaa (“Kustutamatud õhtud”) luuletab jätkuvalt oma talus haruldaselt hõrgult. Üldse olen täheldanud, et maakate (ka (:)kivisildnik on oma sõjaplaani pidanud Sanga talus) luules on rohkem õhku ja loomulikkust ning vähem pretensiooni ja krampi kui mõnede linlaste omas. Tundlikud loojanatuurid vist väga linna ei sobi, lähevad külmaks, krobeliseks ja klompi nagu asfalt või siis keeravad lihtsalt trendiinimesteks kätte ära. Debüütidest olid suured lootused Daniel Vaariku “Praktikaaruandel”, aga see jäi stiililt liiga žurnalistlikuks, et lugemisnaudingut pakkuda. Debüüdihääl jääb andmata. Märgin eraldi ära ka kaks draamateksti (ei ilmunud trükis, vaid esietendusid): Rein Paku “Inimese parimad sõbrad” ja Toomas Suumani “Nõiutud kevade”. Rein Pakk on meie oma Woody Allen, talle sobikski ehk lühiproosa paremini kui teatriga jändamine, eesti kirjandus võidaks endale vaimuka, haruldaselt ladusa ja samas täpse keelega prosaisti. Lutsu “Kevade” 100. sünniaastapäevaks treiti õige mitu temaatilist näidendit, aga Suumani oma küündis tribuutnäidendi staatusest täitsa omaette põnevaks teoseks. Suuman kujutab vormivõtete abil üsna osavalt populaarse ilukirjandusliku teksti lagunemist rahvakultuuriks.

 

AARE PILV:

Mu hääled lähevad Elo Viidingu novellikogule, Mart Aasa näidenditriloogiale ja Pentti Saarikoski koondkogule.
On päris meeldiv oma Vikergallupites osalemine lõpetada tõdemusega, et mullu ilmus nii palju korralikku ja loetavat kirjandust. Vaadatagu vaid aastapreemiate nominente – kõik väärtuslik pole nende hulka veel mahtunudki.
Ma leian, et see vanusepiir, mis mu nüüd gallupiosaliste hulgast eraldab, on päris põhjendatud, vähemasti minu puhul. Sest juba paar aastat olen ma hakanud tundma, kuidas “parimate” väljanoppimine aasta kirjandustoodangust on kaotamas minu jaoks tõsist motiveeritust. Esiteks juba see väline piir – aasta – ise: mis mõõt on üks aasta, kui ühe kirjandusteose tõeline väärtus selgub alles inimpõlve pärast? Ses mõttes on igasugune aasta parimate määramine (kuni Kulka auhindadeni välja) ikkagi vaid jälg sellest, mis oli parajasti õhus, millest räägiti rohkem, mis puudutas aktuaalse hetke närvi. Selle ühtelangemine hilisema kullaprooviga on siiski sattumuslik, kuigi loomulikult mitte välistatud. Ses mõttes on selline parimate valimine eelkõige hindajate enesehinnang. Teiseks – oluline osa sellises parimate väljasõelumises on sõelujate enesevormimisel. On ju üsna palju näiteid, kus nooruses aktiivsed kriitikud on keskeas tagasi tõmbunud. Ja põhjus on mu meelest lihtne – kogu kirjanduspildiga kursis olla püüdev ja selles väärtusotsustusi tegev kriitika on ju tegelikult alati ka enese-kriitika. Kriitika on asumine kriisijoonel – kriis tähendab etümoloogiliselt otsustushetke ja on loomult ikka seotud nooruse kui kriisiga, kus peab ikka veel otsustama, kes ollakse, kes tahetakse olla, kelleks tahetakse vormuda. Ja loomulikult on seda hea teha selle kaudu, et suhestutakse teistega, positsioneeritakse ennast hinnangute väljal. Mingil hetkel aga on mingi vorm saavutatud, eriti tore, kui ollakse vaimselt heas vormis; ja pole enam tunnet, et on vaja kogu aeg olla halvast hea ning heast parima eraldamise kriisijoonel. Ollakse valmis. Aga valmis-olek on alles eeldus – sest nüüd tuleb hakata vormi sisuga täitma.

“Nemad on kaks, keda lõpmatus eraldab. Midagi ei ole kaugem heast kui parim, midagi ei ole parimale kättesaamatum kui hea.

Sest hea on hea ise.

Parim on ainult suhe”

(Madis Kõiv, “Jäämäest loobumine”).

 

MAARJA PÄRTNA:

Luuleaasta pakkus põnevaid lugemiselamusi. Huviga sai silma peal hoitud debüütidel ja noorematel autoritel – ilmus mitu head esikkogu, mõni sai maha tugeva jätkuraamatuga, mõni luuletaja pöördus aga sootuks proosasse. Tähelepanuväärseks pean ka seda, et kaante vahele said järjestikku mitmed juba legendistaatuses luuletajad (Mait Vaik, Marko Mägi, Chalice).

Aasta tipnes Hasso Krulli taskuformaadis kogumikuga “Veel ju vist”. Üksiti võttes mõjusid need luuletused maagilise sõna väikeste tõestustena. Tervikuna tundus see pisike raamat aga aknana kirgastuva meele ees mängleva kergusega avanevasse maailma. Krull paistab luuletajana aina nooremaks jäävat – selle sõna parimas mõttes.

Debüütidest oli põnevaim kahtlemata Hanna Kangro “Kolmeteistkümnes kääne, ehk, Kõik Kalamaja tänavad”. Olingi Kangro debüütkogu juba ammustest Värske Rõhu algusaegadest peale oodanud. On oletatud, et Kalamaja-raamatuga on üks põlvkondlik ring täis saanud: võib see tõesti nii olla, olemegi vanaks saama hakanud? Kangro näitab end selles kogumikus raskepärase ja sugestiivse autorina, ruumi- ja paigatundliku luuletajana. See on väga tugev algus.

Lisaks tahaks esile tõsta ühte trükidebüüti perioodikas: Müürilehes sai käe valgeks Lauri Leet. Tema tekstivalik mõjus ootamatult värskendavalt ja pretensioonitult. Nagu Hanna Kangrogi, on Leet hiline debüteerija. Tema luule on elutark ja tasakaalukas. Siingi ei saa debüütkogu enam kaugel olla.

Tõlketeostest sooviks esile tuua Alari Alliku tõlgitud Saigyō “Mägikodu”. Kuna Alliku keeletunnetus on nii terane, võib neid tekste lugedes tekkida kahtlus, et kas see luule pole äkki hoopis mõne Lõuna-Eesti metsade vahele varjunud erakluuletaja looming. Ent mõistagi ei lase tekste ümbritsev filoloogiline põimitis lugejal end väga kauaks sedalaadi unelustesse kaotada.

 

JÜRGEN ROOSTE:

Oleksin tahtnud vastata kohe, ühe hooga, et hingelt ära saada, aga siis haaras mind kerge poomistunne, kui kogu seda nimekirja nägin ja meelde tuli, mis aasta jooksul ilmunud…

Kõige olulisemad olid luuleraamatud, üksikud tekstid neist, mis puudutasid nii, et jäid valitsema meeleolu ja kulgemist ja toda olemise ollust. Birk Rohelennu “Morbidaarium”, Kaur Riismaa “Rebase matmine”, Veronika Kivisilla “Veronica officinalis” – need pole üldse samast ooperist, õigupoolest, pole üldse ooperist. Enim ehk ähvardab suurvormiks ja Eesti elu, aga ka üldse eksistentsi mõttekuse teemaliseks üldistuseks paisuda “Morbidaarium” (aasta raamat!). See on küll (kergelt öeldes) veidi masendav, aga terav, pagana terav raamatuke.

Ja ka parim debüüt oli luuleraamat – Eda Ahju “Maskiball” näitab veidi toda muutumist, mis tulekul: ebaprofessionaalse ja nõdra rütmilis-riimilise värsi ja praegu luule paremas osas domineeriva metsiku või metsistunud vabavärsi asemele nõuab aeg ikka enam äratuntavalt vormilist teksti, üldse vormi (eks eesti poliitika ja majandus paku meile niigi palju vormitust ja kujutust), Ahi seda suunda (millest on rääkinud ka näiteks Kristiina Ehin) parimal kujul esindabki. Kuigi tema kõrval kripeldas veel uusi autoreid – Helen Kallaste (ikka Siuts) äratas mus nostalgia TNT aegade järgi. Ja Mait Vaik, aga tema pole ju miski uus autor – selles mõttes, et ega see peaaegu polnudki debüüt, too raamat oli kuskil ajusagaras justnagu olemas juba. Muide, see nihe, et luule hakkab jälle mingit kindlamat kuju võtma, ei ole juhuslik: viimase kümne aasta dominant on olnud ju vabavärss, aga seda on kirjutanud ka kõvad tegijad, iga kümnend, mis möödub Kristiina Ehini, Asko Künnapi, Kalju Kruusa ja fs-i (viimased kaks, olulised realistid, avaldasid uue aasta alguses ka vastsed kogud, nii et ei kao ka too meeletu vabavärss kuskile) tekstide tähe all, on elamist väärt.

Aga et oli hää proosa-aasta, sellele ma vastu ei vaidle (see, et luuletajad kirjutavad meil midagi üsna erilist, on juba nii harjunud tunne, et üle kümmekonna raputava luuleraamatu ilmumine aastas pole üldse enam mingi asi). “Suuri” raamatuid, suure haardega ja samas mõnuga loetavaid raamatuid, oli rohkem (Friedenthal ja Mutt) ja mitmed tegelased on kirjutanud oma seni parimad tekstid (Kaus ja Vadi näiteks) ja novelližanris ilmus ka kõvasid asju (Kangro ja mõned Viidingu juttudest). Mingi areng toimub küll, aga Eesti oludes võib see arenemine autori nii võhmale võtta, et järgneb mingisugune tühi nukrus: raha ei ole, kedagi ei huvita, muud tööd ootavad, kodused on õnnetud… Ühesõnaga, kui mõni autor hääste plahvatab, on tal ka ohtlik teekond ees.

Sellest meenub: ma ei tea mitmendat aastat järjepanu on aasta tõlkija ikkagi Lindepuu. Talle võiks varsti elutööauhinna anda. Wisława Symborska “Herakleitose jõgi” on imeline. Muidugi, Raua viimaste aegade asjad on ka väga olulised: kaks aastat järjest tassisin kogu aeg kaasas Ikkyū Sōjuni “Hullunud pilve”, eelmise aasta lõpus aga peamiselt Dante “Vita novat”. Raamatud, mis on eluviis, kulgemine, muutuvad osakeseks sinust, on kõige olulisemad.

 

JOHANNA ROSS:

Kultuurkapitali auhindade laureaadid ei ole gallupivastuste kirjapaneku hetkel veel teada, aga nominentide kohta ütles žürii esimees Tiit Aleksejev Sirbis, et on olnud tugev proosa-aasta. See paistab välja muuhulgas sellest, et ka vabaauhinna kategooria on pea tervenisti täidetud proosateostega. Ühelt poolt võib nõusse jääda: lugemist on. See on suur asi, kui kodumaist kirjandust meelelahutamiseks jätkub, eriti meenutades viimaste aastate mureküsimust eesti autorite tekstitoodangu ajaviiteväärtusest. Täiesti mõnu ja huviga loetavad olid näiteks Maimu Bergi “Moemaja”, Maarja Kangro “Dantelik auk”, Andrus Kasemaa “Leskede kadunud maailm”, Urmas Vadi “Tagasi Eestisse”, Elo Viidingu “Teised”. Koguni nüüdse juubilari Mihkel Muti heidutavalt ja ebamutilikult paks tellis sisaldas mitut meeldivat üllatust.
Samas suisa raputavat elamust, katartilist teost minu jaoks läinud aasta proosas ei olnud. Paistab, et suurem osa on vihtunud umbes sedasama edasi teha, mida seni tehtud, ja pigem natuke lahjemas laadis või vähemalt kuidagi harjunud käega. Ehk olid ka ootused kõrged (jälle iseenesest hea asi). Aasta parimaks raamatuks nimetasin seetõttu hoopis Ott Kiluski esikproosateose “Veidrikud ja võpatused”. Kulka nominentide hulka see ei kuulu ja õieti oleksin minagi tahtnud Kiluskile tärnikese anda pigem debüüdi eest, põhjenduskäik on pigem sellekohane: “jälle üks uus omailm, osavas esituses ka”. Aga mis teha, kui tal varem juba luulet ilmunud on.

 

HEILI SIBRITS:

Ühte ja ainsat ning aastale nägu andnud raamatut on raske välja tuua. 2012. aastal ilmus mitu meisterlikult kirjutatud romaani, ent autoritena tõusid esile juba teada-tuntud kirjanikud, kelle puhul võib tähendada küpsemist ja stiili selgenemist (Jan Kaus, Tõnu Õnnepalu, Rein Veidemann, Rein Raud jt). Põnevaid ja üllatavaid debüteerijaid peaaegu et polnudki, ainsana tooksin esile Ülo Pikkovi “Vana printsi”, mis avalikult flirtis, sest kopeerimiseks seda eeskujuvõtmist pidada ei saa, Antoine de Saint-Exupéry “Väikse printsiga”.

Kuigi Eesti autorite uudisteoste valik oli kirju, jäi teemade ring kitsaks. 2012. aasta ühtedeks märksõnadeks on lähiminevik ja isiklikkus, isegi pihtimuslikus. Samas tunnen lugejana kohatist väsimust lähiminevikus sobramisest ja egoistlikult ootan, et lisaks kujundirohkele keelele ja heale stiilile kirjutaks minu kõrval elav kirjanik ka meie tänasest maailmast (tõlkekirjanduses on tänapäevast kõnelevate romaanide valik palju mitmekesisem). Seetõttu mõjusid värskelt Eestist ja eestlaseks olemisest kõnelevad romaanid, eelkõige siis Urmas Vadi mänguline “Tagasi Eestisse”, samuti Tõnu Õnnepalu pihtimuslik “Mandala” ning Jan Kausi linna ja üksinduse romaan “Koju”, rahvusvahelist mõõdet lisas Andrei Ivanovi “Hanumani teekond Lollandile” ja ajaloolist mitmekesisust Meelis Friedenthali “Mesilased”, mis haaravalt elustas 17. sajandi lõpu Eesti.

Samas leidus põnevat lugemist isegi Petrone Prindi “Minu”-sarjas (näiteks “Minu India”). Kuigi ilukirjandusliku üldistuseni selle sarja raamatud, mida mina lugesin, ei tõusnud. Samas kirjanduslikust sügavusest ning julgusest loobuda liigsest vahust jäi puudu ka nii mõnegi auväärse autori kiidetud raamatus, mida reklaamiti küll ilukirjanduslike romaanidena, ent mis pigem jäid kuhjaks äratrükitud mälestuskildudeks. Aga siin võib põhjus peituda ühes Eesti kirjanduselu laiemas probleemis – kirjaniku ja kirjastaja roll on sulanud ühte, autor usub, et ta ei vaja (või ei usalda) toimetajat. Aga ka kõige parem kirjanik vajab ausat pilku ning kogenud ja tekstitundlikku toimetajat.

 

SVEN VABAR:

Valisin parimaks omakeelseks raamatuks Meelis Friedenthali “Mesilased”, kuid tegin seda mõnevõrra sotsiaaldemokraatlikel kaalutlustel. Hasso Krull ilmutas luulekogu “Veel ju vist”, mis meeldib mulle kõigist ta kogudest kõige rohkem. Ja Õnnepalu “Kuidas on elada” oli ka väga vaikne, tume ja intensiivne, minu meelest üks ta parimaid asju üldse, ka proosat arvesse võttes. Aga mu liisk langes lõpuks siiski kirjanikule, kes võibolla ei ole sel määral tunnustust leidnud, kuid kindlasti vääriks seda rohkem. Märkimisväärseid raamatuid oli teisigi – näiteks Lauri Pilteri “Aerudeta köisraudteel” ning Erkki Luugi ja C: “Tammeöö”, žanrilt uue religiooni pühakiri, aga viimatinimetatu vist Vikergallupi standarditesse ei mahu, sest sellel on rohkem kui üks autor.

Ma ei tea, miks Vikergallupis ei arvestata rohkema kui ühe autoriga teoseid. See on kuidagi vanamoodne, romantistlik seisukoht (“Oo! Autor! Geenius!”). Tõsi, mul on raske tõestada, nagu oleksin selles küsimuses neutraalne, kuna koostasin läinud aastal kogumikteose “Mitte-Tartu”. Aga siiski, küsimus on laiem. Kõlab isegi triviaalselt, kui seletada: mõnikord võib kogumikteos olla enamat kui liidetud tekstide summa; see kogumisetegu võib tekitada terviku, millel on sootuks uus, suveräänne identiteet. Nagu kunstis, kus kuraator koostab näituse erinevate kunstnike teostest. Või muusikas, kus DJ miksib ja sämplib. Eesti kirjanduses nõnda eriti palju ei tehta, kuid näiteid on – võtkem Kiwa koostatud “Kangelas-ema toitepiim”. Või nii mõnedki luulekogud. Traditsiooniliselt armastatakse meil rohkem kassette – tervik küll, aga siiski on igaüks oma väikse raamatukese väärikas autor.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon