Teadaanne
Veebruar, 2015Taavi Novek. Valegiid. Tartu: ;paranoia, 2014. 184 lk. 14 €.
„Kuid lugu, mis on imelik, tuleb avalikuks, ning see lugu on hea. See saab kiidetud ja on hea ja suurepärane ja kriitikutele meeldib. Lugu vohab meedias. Lugu näidatakse kanalites, infokanalites, lugu on eripärane, kummaline, kuid hea. Siin on hea pinnas, mõtlen endamisi, kuidas miskit vohama panna. – Lugu vohab aina edasi, mõni kuulab lugu, mõni loeb, mõni tsiteerib. Kes einestab koos looga. Kõik on lubatud ja lugu on hea“ („Valegiid“, lk 152–153).
Ütlen kohe ära: ega ma tegelikult siinse jutuga muud ei tahagi, kui anda teada, et selline raamat on olemas – meil on nüüd võimalik lugeda Taavi Noveki romaani „Valegiid“. Miks ma seda teada tahan anda? Sest minu meelest on see hästi kirjutatud ja huvitav tekst, mis võib senise kasina (peaaegu olematu, kui mitte arvestada kirjastuse enda esitlusüritusi) kajastuse tõttu inimestel kahe silma vahele jääda. Ta on küll ilmunud kontekstis, mis võimaldab raamatu kergesti kõrvale heita neil, kellele eksp ja „tartu värk” ei paku suuremat huvi, kuid ma arvan, et kultiveerides küll kohati ekspi autoritelt tuttavaid poeetikaid, on see raamat kommunikatiivne ka väljaspool seda kitsamat skeenet – sest tema siht on kaugem kui lihtsalt eksperimentaalsete tekstuaalsuseviiside kasutamine. Tegelikult on muidugi suuremal osal ekspist see kaugem siht olemas (kord metafüüsiline, kord ideoloogiakriitiline, kord midagi kolmandat), aga Noveki puhul on see ehk ilmsem. Lõpuks, ega see eksp olegi Noveki raamatu puhul möödapääsmatult tähtis, raamat on huvitav ka iseendast. Ühesõnaga, ma arvan, et tegu on ühega möödunud aastal Eestis ilmunud olulistest raamatutest. Ja ma ei mõtle seda mingis aastaedetabelite kontekstis (mis on järele mõeldes üks üsna tüütu žanr), pigem niipidi, et meil on jälle üks oluline raamat, mis juhtumisi möödunud aastasse sattus.
Raamatu saatesõna, mille on kirjutanud Carol Katkoff, ütleb põhilise tausta juba ära – „Valegiid“ on roman à clef ühe inimese kogemusest, kel psühhotroopsete ainete mõjul tekkis dissotsiatiivne häire, mida aga aastaid ekslikult raviti skisofreeniana. Raamat ongi rägastik psüühiliste olekute, ränga haiglakogemuse ja seltsielu hallutsinatoorsepoolsete juhtumite kirjeldustest. Sellega on põhisisu ära öeldud, romaanil pole üht läbivat süžeeliini, kuid kogu tekstivoog on siiski märkimisväärselt sidus mingil muul tasandil, mis tuleb intensiivsest assotsiatiivsusest ning kirjelduste-mõttekäikude tihedast läbikirjutatusest.
„Valegiid“ on niisiis pärisreferentsiga tekst, mis tähendab, et see pole püüe „segast panna“, vaid suund on vastupidine: see on pigem püüe segadusest välja tuua mingi jälgitav ja korrastatud kogemuse tekstuur ja faktuur. Teksti kulg ise on hoolimata kirjaliku meediumi spetsiifikale omastest võtetest (sihilik ortograafiaga mängimine, hääldamatute märkide kasutamine jms) märgatavalt kõneline – siin on läbisegi pajatamine, soigumine, hüüdlemine, kõnekomistused ja neist võrsuvad kõrvalharud ja nii edasi. Ilmselt just see kõnesarnasus (mis pole lobe kõnekeelsus, vaid kohati üsna rafineeritud retoorika) on üks oluline tegur, mis tekstile tema pingsa voolavuse annab. Et seejuures pole teksti üleliia siledaks toimetatud, kirjapildi ogalisus ja vehklevus käib asja juurde, kasvab sisust loomupäraselt välja.
Mis on kõige selle juures üllatav, on kogu teksti läbipikitus teatava iseäraliku koomikaga. See humoorikus loob pisut pehmendava voodri, kui tegu on näiteks lihtsamate keelenaljadega, kuid teisalt võimendab (või ehk isegi lihtsalt selitab) kirjeldatava kogemuse teravust, kui seda kujutatakse hüperboolse sarkasmiga. Ja alati ei olegi piir nalja ja teatava tingliku poetiseerimise vahel selge, näiteks siis, kui vastukaaluks Raja tänava majale (Tartu hullumaja) räägitakse Ruja tänava aadressidel asuvatest kohtadest. Või siis, kui teise osa alguses kirjeldatakse pikalt ja sisseelamisega nägemuslikku pilti sellest, kuidas minategelane hakkab laudatööliseks, vihub tegutseda keset sõnnikut ja põhku, supleb läbisegi virtsas ja piimas, et seejärel muutuda lehmaverega maalivaks kunstnikuks. Teatavad agraarsed motiivid läbivad seda muidu urbaanse ilmega teksti mujalgi, hullumajagi võrreldakse lehmalaudaga, oma inimesi zombideks muutev psühhiaater või robotiteks muutev kapitalist koonduvad talupoeglikust minevikust pärit märksõna „saks“ alla.
Olukorra masendavusest hoolimata see tekst rokib ja gruuvib ja on funky. Kuid mitte ainult seda, see pole ainult eriline teistsuguste teadvusseisundite kirjeldus ja tekstiline jouissance. Ühtlasi on see ka jõuline ja raevukas eesti „Lendas üle käopesa“, kus psühhiaatria suhe oma tahtest ilma jäetud ja farmatseutiliste depoodega tuimestatud patsiendiga on võimusuhe selle alasti kujul. See on antipsühhiaatriline romaan, ja nagu ikka, on antipsühhiaatria oma tuumas ka laiemalt ühiskonnakriitiline nähtus. Nii et kui rääkida „Valegiidi“ ühiskonnakriitilisusest, siis pole see pelk virisemine tarbijalikkuse või tööturu korralduse üle, vaid sisaldab endas tuumsemalt revolutsioonilist hoiakut. Kõiki neid vihapurskeid robotite ühiskonna vastu (kompaktsemalt lk 155–161) või torkeid kultuurilise institutsionaliseerituse pihta või isegi segasuses vormuvaid mõrvakujutelmi tuleb näha tolle fundamentaalsema mässu ilminguina. Õigupoolest polegi see ühiskonna kriitika (see oleks pelk demokraatlik puuduste kodustamise vorm), vaid ühe teatava eksistentsimudeli kriitika. Seda jagub isegi tiitli pöördele, kus copyright’i juures on märge „Kõik õiglused on kaitsetud“ – just sellise ohu radikaalsesse teostumisse „Valegiid“ meid ekskursioonile viibki.
Ega selles romaanis mingit selget väljapääsu või lahendust ei pakutagi, kuigi võib aimata, et prototüüp on kõige hullemad ajad selja taha jätnud. Romaani enda lõpp on irooniliselt ja vapralt lootusetu – vahe mässu ja resignatsiooni vahel on võib-olla liigagi õhuke.
Muidugi see raamat „meenutab“ midagi. Kindlasti on siin mingeid paralleelsusi Kiwa assotsiatsionismiga ja Erkki Luugi põllunduslike fantaasiatega, aga kindlasti on Noveki „Valegiid“ Jaan Oksa tekstipsühhedeelia ilmseim järglane tänapäeva eesti kirjanduses. Ühtlasi tõid mõned sõgedalt järjekindlad meeleseisundite kirjeldused meelde passuseid Madis Kõivu karmima koega romaanidest nagu „Päev“ või „Keemiline pulm“. Siin on teatavat vahingulikku uljast suhtumist endasse kui teksti ainesse (Vahingut ka mainitakse romaanis korra). Ja ühtlasi täidab Noveki romaan mõneti seda lünka, mis meie kirjandusse jäi pärast Jüri Ehlvesti, kuigi Ehlvesti meetod on pigem pahaaimamatut lugejat kuhugi paranoilisse painesse sisse vedada, Novek aga on rohkem kihutaja, kelle puhul lugejal tuleb jälgida, et kurvides sõidukist mitte välja lennata. Kuid see kõik ei tähenda, et Novekit peaks lugema mainitute parafraasina (reklaamtekst viitab veel Kerouacile) – minu arvates on „Valegiid“ selleks liiga orgaaniline nähtus. Pigem on ta nendega lihtsalt teatavas stilistilises ja laadilises dialoogis. Kõik tekstitehnilist või intertekstuaalset mõnu pakkuv on vaid vahendid, kui üldse midagi sihipärast. See on väga elus tekst.
Selliseid raamatuid ilmub harva, sest neid ei saa välja mõelda; neid saab vaid vaevaga ja vastutahtsi kogutud haruldasest ainest välja tahuda.
Ma olen oma kohuse täitnud, olen oma teate edasi andnud.
