Sünnipäevalaps; Naljakas naine
Oktoober, 2014SÜNNIPÄEVALAPS
Esialgu sõitsin temast mööda. Siis hakkas südametunnistus piinama ja pöörasin otsa ringi. Panin ohutuled peale, ütlesin lapsele, et kohe tulen tagasi, lähen vaid vaatan, mis onul viga on. Mees lamas kõhuli kraavis ja püüdis end kuidagi püsti ajada, aga asjata. Kukkus uuesti.
“Kas sul on kõik korras?”
Mees pobises midagi omaette ja üritas taas püsti tõusta. Ei midagi. Läksin lähemale.
“Kas sul on abi vaja?”
“Ma pean Tartusse minema.”
“Mis sa siin kraavis siis teed?”
“Ma ei saa seda püksilukku enam kinni.”
Mees oli end põlvili kuidagi suutnud ajada.
“Kas ma kutsun sulle abi?”
“Ei ole vaja. Mul on kõik hästi. Vii mind lihtsalt Tartusse.”
Mul polnud tahtmist võõrast peale võtta. Polnud jututuju ja mees oli täitsa täis kah.
“Ma ei võta hääletajaid peale. Tõuse püsti ja ürita mõne teise auto peale saada. Bussipeatus pole ka siit ju kaugel.”
“Buss läks ära.”
“Mis siis teha? Ma ei saa siin kaua oodata, mul on laps autos.”
“Saad mind püsti aidata ja Tartusse viia. Mul on täna sünnipäev.”
“Ma ütlesin, et ma ei võta hääletajaid peale.”
“Ma pole hääletanud ju.”
Tõsi ta oli. Läksin mehele lähemale, aitasin ta püsti. Saime koos kuidagi ka selle püksiluku lõpuks kinni. Mille kõigega ei pea tegelema. Oma viga muidugi, et jälle auto kinni pidasin.
“Ma olen Margus. Ausõna. Ja mul on täna sünnipäev.”
“Tore teada. Palju õnne siis!”
“Sa ei usu? Ma võin oma ID-kaarti näidata. Mul on päriselt ka täna sünnipäev.”
“Miks sa siin kraavis siis vedeled?”
Mees hakkas põuetaskust midagi otsima.
“Margus, seisa nüüd ise püsti. Ma pean minema. Hea oleks, kui sa end rohkem siia pikali ei viskaks, sest muidu võib sinust keegi üle sõita ja sünnipäev saaks päris kurva lõpu.”
“Mis sa jamad nüüd! Vii mind ikka Tartusse, keegi ei võta mind sellisena siit peale. Ma kohe otsin selle…”
Mees otsis endiselt midagi taskutest.
“Kas sa saad korraks aidata, mul on see rahakott siin, aga mu käsi ei mahu millegipärast enam taskusse.”
“Mis sul sealt vaja on?”
“No ma näitan sulle oma ID-kaarti. Ma olen aus poiss. Ma näitan, et mul on täna sünnipäev ja mu nimi on Margus.”
Läksin mehe juurde, õngitsesin kuidagi ta taskust selle rahakoti välja ning ulatasin sünnipäevalapse kätte. Mees kloppis end pisut. Temast pudenes mulda.
“Kaua sa siin kraavis oled olnud juba?”
“Võtsin paar õlut. See vanamutt ajas mu nii närvi. Mõtlesin, et tähistan. Kasvõi paari õllega siis. Ei jõua kogu aeg neid muti mähkmeid vahetada. Näed, siin see on. Vaata!”
Vaatasin Marguse ID-kaarti.
“No näed, on ju Margus… Ja näed, kuupäev ka õige. Ma sain täna kolmkümmend kolm. See on tähtis iga.”
Hakkasin auto poole minema, sest polnud enam aega Margusega jahmerdada, laps ka juba karjus autos. Margus jäi mulle koerapilgul järele vaatama.
“Palun!”
“No olgu, tule siis peale!”
Pärast jääbki auto alla, siis on minu hinge peal. Kuigi ma sellest arvatavasti teada ei saaks.
Laps jättis kohe nutmise järele, kui Margust nägi.
“Nii ilus laps sul. Ma ei saa väga taha vaadata, kael on kange. Mul on selg kange, kael kange, kõik on kange. Ise olen alles kolmkümmend kolm.”
Asusime sõitma. Tartuni oli paarkümmend kilomeetrit. Margus täitis auto kohe õllearoomidega, endiselt pudenes tema riietelt mulda. Olin just autot puhastanud, aga mis sellest. Auto pole oluline. Inimest tuleb aidata. Püüdsin end veenda.
“Miks sul siis nii halvasti on? Ise noor mees.”
“Ma tulin selle kuradi vanamuti juurest. See mu ükspäev veel hauda viib. Lubas oma maja mulle jätta, kui teda hooldan. Nüüd see kestab juba kolmandat aastat, vanamutt ei mõtlegi vedru välja visata. Enne viskan ise. Iga päev pean seal käima, talle süüa viima, teda pesema. Näed, sul on väike laps, vahetad tal mähkmeid. Nii peakski olema. Ka mul võiks olla väike laps, mul pole midagi selle vastu, et tal mähkmeid vahetada. Aga kui sul on selline suur paks vanamutt, kes püksi situb, siis see ei ole väga normaalne. Pean tal iga päev neid kuradi mähkmeid vahetama.”
“Kas ta on sulle kuidagi sugulane?”
“On jah. Vanatädi. Ega ma ei teadnud, et see kõik nii kaua aega võtab. Kahtlane, kas seda maja talt ikka kätte saan. Enne tõesti kõngen ise ära. Alati kui sealt tulen, võtan paar õlut, närvid on nii läbi. No ja eks ma seal tema juures ka ikka võtan paar pitsi. Muidu ei peaks üldse vastu. See kuidagi leevendab. Vanamutt muudkui kamandab, too seda saia poest, osta seda võid, see piim ei sobi, see pole õige vorst, vaata ikka seda odavamat. Ajud on täitsa pehmed juba.”
“Sul on endal ka pere?”
“Ei ole mingit peret. Naine oli, see läks minema. Ütles, et vali, kas vanamutt või mina. Ma ütlesin, et me saame ju maja endale, kui mutt mulla alla läheb. Alguses talle mõte meeldis, aga kui aasta oli möödas ja mutt oli ikka veel maa peal, siis ta ütles, et temal on villand ja tema otsib mehe, kel on juba maja olemas. Ei viitsi nii kaua oodata. Tead, ma olin paar aastat tagasi selline turske tüüp. Nüüd olen mingi paarkümmend kilo maha võtnud. Musklit veel ikka on, sest vanamutt vajab tõstmist kogu aeg, aga nii suur stress on, et pole aega süüagi.”
“Juua ikka on aega.”
“No ega ma mingi parm pole. Täna lihtsalt hakkasin sealt juba viie paiku tulema, närv läks nii mustaks. Vanamutt hakkas nelja ajal kamandama, et temal on linnast vaja kolme purki värvi, et esik tuleb ära värvida. Rikkus mul une ära. Mis ta selle värviga teeb? Ega ta ise ju ei värvi, vaevalt liigub, enamasti vedeleb seal voodis. See tähendaks ikka, et mina pean värvima. Ma värviks küll, kui teaks, et varsti maja endale saan.”
“Äkki pole sel kõigel siiski mõtet. Võib-olla on targem ikka hooldaja võtta talle ja ise oma elu elada.”
“Aga maja?”
“Mis maja?”
“Vanamuti maja. Ma olen seda nüüd juba mitu aastat ju oodanud.”
“Äkki peaksid siis ta kuidagi kõrvaldama? Muti siis.”
“Jajah, hea mõte küll. Siis pannakse vangi ja ongi kõik. Pole maja ega midagi enam. Mahavisatud aeg. Kolmkümmend kolm. See on ju kuldne iga. Ma peaksin elama täisväärtuslikku elu. Mul peaks olema naine ja laps. No kaks last juba vähemalt. Auto võiks ka olla. Ja mõned õlled. Ah, las need õlled olla. Maja võiks ikka olla mehel.”
“No loodame siis, et kõik läheb hästi ja see su vanatädi ikka varsti sussid püsti viskab. Näed, Tartu juba paistab. Kus ma su maha panen?”
“Ma ei tea, ükskõik. Ma saan sealt ise edasi.”
“Ma ei ole selles nii kindel. Ütle, kuhu sul minna on vaja.”
“Lähen poodi vist kõigepealt. Peaks midagi sünnipäevaks ostma.”
“Ma panen su seal Konsumi juures maha.”
“Jah, see sobib küll. Mis sa soovitad sünnipäevaks osta mul?”
“Mina ju ei tea, mis sul vaja on. Mis sulle meeldib?”
“Äkki tort.”
“Osta muidugi tort!”
“Panen kolmkümmend kolm küünalt ka peale.”
“On sul kellegi juurde minna ka?”
“Küll ikka on.”
Olime jõudnud Konsumi juurde. Peatasin auto kinni. Laps oli terve tee vait püsinud. See oli tema puhul ebatavaline. Ju oli onu Margus talle kustumatu mulje jätnud. Margus komberdas auto pealt maha.
“Aitäh! See oli väga hea sünnipäeva kink.”
“Luba, et sa siiasamma kraavi nüüd jälle ümber ei kuku. Muidu veedad terve sünnipäeva kraavides.”
“Vahepeatusega autos.”
“Mine nüüd ja tähista oma sünnipäeva. Soovitan siis tordiga mitte liialdada.”
“Oi, mul tuli meelde, mul on taskus üks komm. Kas ma võin selle su lapsele anda?”
“Ah ei ole vaja. Las see komm olla.”
“Ei, ei, ma tahan midagi anda. Sa olid mu vastu nii hea.”
Margus hakkas taas oma taskuid läbi kammima. Sealt pudenes igasugu kraami. Näritud hambaorke, kortsus ostutšekke, muidugi liiva ja mulda, mõned rosinad, tubakapuru ja muud taolist. Lõpuks sai Margus kommi kätte, see oli lutsukas. Paber oli kulunud, aga õnneks siiski veel ümber.
“Näed! Üles leidsin. Ma olen aus mees. Kui ma ütlen, et mul on kommi, siis mul ka on.”
Kommid ja joodikud. Need on alati käsikäes käinud. Juba lapsena mäletan, et alati pakkusid purjus onud kommi. Naeratasid oma kurba naeratust, nina punane peas, ja otsisid taskupõhjast komminutsaka, ulatasid mulle ning kadusid. Siis tuli ema ja võttis kommi käest ning viskas selle minema. Ei ole vaja igasuguste onude käest komme vastu võtta. Kommi oli vähe saada, seetõttu oleks heameelega seda siiski söönud. Vahel läks ka õnneks. Siis, kui ema polnud lähedal. Aga joodikuid, kelle põhjatutes taskutes leidus üksik liivapurune kompvek, jagus meie linnakeses küll ja küll.
Margus polnud muidugi joodik, tema oli lihtsalt üks vanamuti poolt terroriseeritud Kristuse-eas mees. Margus ulatas võidurõõmsalt kommi mu lapsele, lehvitas meile ning asus minekule. Laps pusis kommi paberist lahti ja pani kiirelt suhu, hirmust, et äkki ma kraban talt selle maiuse veel käest.
Istusin rooli taha, vaatasin veel korraks aknast, ega Margus kuhugi kraavi pole potsatanud, ja vajutasin gaasi. Mees liikus ebakindlalt, kuid siiski, poe suunas. Tordilett ootas. Sünnipäev vajas tähistamist.
“Nonii, söö nüüd oma komm ära, muidu läheb kurku. Läheme võtame nüüd issi töö juurest peale ja siis sõidame koju.”
“See on maasikaga komm! Nii mõnus.”
Jäin valgusfoori juures seisma ning pilk läks kõrvalistmele. Seal oli üks korralik hunnik mulda, mis Marguse riietest oli pudenenud. Istme vahelt paistis midagi helesinist. Marguse ID-kaart.
Daniel tegi autoukse lahti. Tema pilk peatus mullahunnikul.
“Mis asi see on?”
“See on muld, mille jättis siia see mees.” Ulatasin Danielile Marguse ID-kaardi.
“Ausõna!”
“Issi, ma sain kommi onu käest.”
“Mis kommi!?”
“Maasikaga kommi.”
Daniel silmitsis umbusklikult ID-kaarti. Kloppis siis esiistme puhtaks ning istus autosse.
“Jeesus küll! Mis toimub?”
“Jeesus jah,” vastasin mina.
NALJAKAS NAINE
“Sa oled naljakas naine.”
“Naljakas? Ma ei taha olla naljakas. Klounid on naljakad. Või noh, ei ole tegelikult. Ma ei usu, et ühegi naise soov oleks olla naljakas.”
“Ilus siis?”
“See tuleb kasuks muidugi, aga võib olla igav.”
“Siis ikkagi naljakas.”
“Rohkem variante ei ole? Samas, Julia Louis-Dreyfus. Tema on tõesti naljakas. Isegi väga. Teeb lausa kadedaks. Ise nii ilus ja sealjuures naljakas ka veel.”
“Äkki sa tuled mu kõrvale? Korraks.”
“Ma olen parem siin.”
“Seal on parem?”
“Seda mitte.”
“Kui sina oled seal ja mina olen siin, aga me oleme kahekesi, kas see on petmine?”
“Ei ole.”
“Aga kui ma tulen lähemale?”
“Ikka ei ole.”
“Kui ma istun näiteks kohvikus su kõrval. Toolil. Diivanil. See ei ole ju petmine. Aga kui ma praegu siin selles voodis su kõrval istun. See ei erine ju.”
“Siin pole teisi.”
“Kohvikus ei pruugi ka olla kedagi peale meie.”
“Keegi ikka on.”
“Aga kui ma nüüd siin su kõrval pikali heidan ja sina ka. Aga meil mõlemal on riided seljas.”
“Mul ei ole ju.”
“Nojah, aga see on ju siis sinu mure.”
“Võta riided seljast!”
“Riietega on peaaegu sama hea.”
“See ei tee sulle ju midagi!”
“Võib-olla teeb.”
“Tahad, ma teen sulle teed!”
“Ei taha.”
“Mis sa siis tahad?”
“Ma tahan, et sa riided ära võtaksid.”
“See on sul nagu mingi kinnisidee.”
“See ei ole.”
“Las need riided siis olla.”
“Ma ei ole ju kedagi petnud?”
“Ei ole.”
“Aga kuidas see siis hakkab? Kuidas ma selle ära tunnen?”
“Ega mina ei tea.”
“Aga kui sealsamas kohvikus. Me istume lähestikku. Kõrvuti. Riides muidugi. Ja siis me heidame pikali. Teineteise kõrvale. No ütleme, et on selline kohvik, kus saab pikali ka heita.”
“Kas on selline kohvik?”
“Kindlasti on.”
“Oleks vast tore.”
“Kas siis on juba nagu petmine? Ei ole ju? Vabalt võib ju kohvikus koos pikutada. Või ei või?”
“Ikka võib. Las see kohvik nüüd olla.”
“Tahad, ma teen sulle massaaži.”
“No olgu. Aga see ei aita.”
“Midagi ikka aitab.”
“Õues on valgeks läinud.”
“Aga mine siis! Enne kui midagi kõrvitsaks muutub.”
“Pool tundi!”
“Mis? Olgu, pool tundi. Ega midagi ei muutu.”
“Vähemalt teksad… Palun!”
“Mis sellest kasu oleks. See on juba olnud minu jaoks.”
“Minuga ju ei ole.”
“Seda küll.”
“Et siis?”
“Tead, et sa ajad karvu?”
“Ma natuke aiman. Ma olen sellist karvasemat sorti.”
“Oled jah. Ma võiks sinuga jalutamas käia.”
“Ma tean. Aga jalutamisest jääb väheks.”
“Mulle piisab.”
“Praegu küll. Aga mitte kauaks.”
“Ära ole nii ettenägelik!”
“Ära ole nii paranoiline!”
“Ära ütle mulle ära!”
“Ise ütlesid.”
“Ma vist tean. See algab hetkest, kui ma homme sulle helistan.”
“Aga kui ma vastu ei võta.”
“Siis sul pole midagi.”
“Või siis hetkest, kui ma hakkan mõtetes otsima võimalust, kuidas sinuga uuesti kokku saada.”
“Tule siia!”
*
“Ütle mulle, et ma olen naljakas naine.”
“Sa oled naljakas naine.”
“Ma ei ole enam nii naljakas. Ma tunnen seda.”
“Mis siis on?”
“Ma ei tea. Ma tahan riided ära võtta…”
“See on väga naljakas!”
“Kas on?”
“Väga.”
“Siis on hea. Ma juba kartsin.”
“Mida?”
“Kõige hullemat.”
