Ukraina – vastulöök Euroopa fašistidele?

Timothy Snyder

Ilmunud Vikerkaares 2014, nr 6

Euroopal on probleem ja Ukraina võiks olla selle lahendus.

Europarlamendi valimiste osalusmäär oli madal (43%) ja Euroopa-vastased parempoolsed saavutasid suurt edu, eriti Prantsusmaal, kus Front national võitis 25% häältest. Samal päeval aset leidnud Ukraina presidendivalimistel oli osalus kõrge (61%) ja võitnud kandidaat tegi kampaaniat Euroliidu-meelsel platvormil, paremäärmuslikud kandidaadid (kogudes 2%) said lüüa kõigilt teistelt, kaasa arvatud juudi kandidaadilt. Kui eurooplased oleksid hääletanud nii nagu ukrainlased, võiks Euroopa arvestada kindlama ja jõukama tulevikuga.

Üks nüüdse nurjumise põhjusi on too alternatiivreaalsus, milles paljud eurooplased on 2014. aastal elanud. Euroopa, eriti Saksa vasakpoolsete (iseäranis Die Linke) seas on kriitika Ukraina revolutsioonijärgse valitsuse väidetava fašistlikkuse aadressil olnud midagi lausa kohustuslikku. Mingisugused faktid ega argumendid pole seda kinnismõtet muuta suutnud. Võib ainult loota, et valimistulemused, mis toovad Europarlamenti ühe Kreeka partei, mis on avalikult uusnatsistlik, ja Ungari partei, mis on ühemõtteliselt antisemiitlik, avavad nii mõnedki silmad. Euroopa vasakpoolsete ees seisab tõeline probleem ja selleks ei ole Ukraina paremäärmuslus. Selleks on Euroopa paremäärmuslus, mis on saanud populaarseks ning mida toetab Vene paremäärmuslus, mis on saanud Moskvas võimule.

Euroopa paremäärmusluse tänavu pakutavaks fantaasiaks on olnud rahvusriik. Kui ainult Šotimaa või Inglismaa või Prantsusmaa või Austria või Kreeka või Bulgaaria viimaks vabaneksid kõikjale oma nina toppivatest eurobürokraatidest, muutuks elu jälle normaalseks ja kõik oleks hästi. Tegelikult ei oleks kõik sugugi hästi. Kurta kaugelasuvate bürokraatide üle, kes kohalikke realiteete ei mõista, on loomulik. Hoopis teine asi on võtta ükskõik millise suurema ühiskonna normaalset pettumustunnet mingisuguse programmi pähe. Rahvusriik on utoopia. Tagasi sinna ei vii ükski tee. Eurooplased, kes arvavad, et desintegratsioon oleks hea mõte, peaksid uurima 1920. ja 1930. aastate ajalugu. Või küsima ukrainlastelt, kes seisavad vastamisi Krimmi annekteerimisega Venemaa poolt ning Venemaa toetatud agressiooniga maa kagupiirkondades.

Euroopa äärmusparempoolsete juhid, kellele on abiks olnud paljude Euroopa vasakpoolsete hiljutine mõttesegadus, ei vii oma rahvaid mitte rahvusriigi poole (mis oleks võimatu), vaid Venemaa domineerimise poole Euroopas. Hoolimata paljudest erimeelsustest on see üks punkt, milles Euroopa populistid, fašistid ja neonatsid on ühel meelel: Putin on imetlusväärne juht, kelle Euroopa-kohased ideed on õiged. Parteid nagu Front national, Briti UKIP, Itaalia Põhja Liiga, Belgia Vlaams Belang ja Ungari Jobbik esinevad rahvuslastena, toetades samas ühe välisriigi juhi poliitikat, kes ei varjagi, et tema eesmärk on nende maade üle domineerimine.

Patriotismi reetmine nende väidetavate patriootide poolt on piisavalt selge. Eriti groteskseks muudab selle reetmise aga tegelik võimutasakaal. Euroopa on kaugelt tugevam kui Venemaa. Oma nõrkust tajudes otsib Putini režiim kaitset Hiinalt. Seega on paljud eurooplased valinud inimesi, kes tahavad, et Euroopast saaks sõltlane võõrvõimule, mis ise tahab võita oma peamiseks liitlaseks Hiinat. Küllap oleks õiglane möönda, et paljud Euroopa paremäärmuslaste valijad ei tahaks ise tegelikult Venemaal või Hiinas elada. Nad hääletavad maailmast eraldumise fantaasia poolt, aga nende juhid pakuvad neile lõimumist niisuguse maailmaga, mis neile märksa vähem meeldiks.

Euroopa jahmatavad valimistulemused löövad selgeks nii mõnegi pea, aga tarvis on midagi suuremat. Pärast viimast suuremat laienemist – kui 2004. aastal ühinesid kümme uut riiki – oleme näinud, et Euroopa Liit ei saa püsida paigal. Ta vajab väljakutseid ja ta vajab väljavaateid. Tal on vaja niisuguste rahvahulkade energiat ja entusiasmi, kes ei peaks vabadust ja korda millekski enesestmõistetavaks, vaid oleksid valmis selle nimel tööd tegema. Ukraina revolutsiooni ajal võitlesid inimesed Euroopa Liidu lippude all; Ukraina valimistel seisid inimesed tunde järjekorras, kandes Euroopa Liidu sümboleid. Alates oma rajamisest Euroopa Ühendusena on Euroopa Liit järjest laienenud ning ta jätkab laienemist ja peabki jätkama. Uue laienemise lubadus ei oleks kallis: vastupidi, motiveerimine reformideks ja investeeringuteks kahandaks tulevase abi vajadust.

Aga praegu vajab Ukraina abi. Ukraina revolutsioon algas protestina eelmise režiimi vastu, mis oli viimasel hetkel lükanud tagasi tähtsa kaubanduslepingu Euroopa Liiduga, mida tuntakse assotsiatsioonileppe nime all. See lepe jõustub varsti ning annab kätte põhiplaani reformideks ning mõningase ligipääsu Euroopa Liidu turgudele. Aga see jääb kaugele Euroopa Liidu täisliikme staatusest. Siit võrsub võimalus, mis oleks mõlemale poolele odav, elegantne, atraktiivne ja efektiivne.

Kui Euroopa Liit annaks Ukrainale liikmekandidaadi ametliku staatuse ja kuulutaks, et Ukraina võib saada umbes kümne aastaga täisliikmeks, kui täidab vajalikud administratiivsed ja poliitilised kriteeriumid, siis juhtuks otsekohe kaks asja. Esiteks saaks Ukraina, nii nagu kunagi varem Poola ja teised maad, positiivse stiimuli, et juurida välja korruptsiooni, mis on riigile suur nuhtlus, sest oleks selge, milline vastutasu ees ootab. Teiseks tuleksid Ukrainasse investorid, kaasa arvatud Vene investorid, kes praegu Venemaalt lahkuvad. Majandusareng, mille see Ukrainasse tooks, oleks Euroopa Liidule väga kasulik, sest stabiliseeriks liidu idapiiri ning näitaks, et Euroopa väärtused ei ole ainult atraktiivsed, vaid ka efektiivsed.

Euroopa vajab seda – mitte niivõrd meeldetuletuseks teistele, vaid ka meeldetuletuseks iseendale.

27. mai 2014

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Timothy Snyder, Ukraine: The Antidote to Europe’s Fascists? http://www.nybooks.com/blogs/nyrblog/2014/may/27/ukraine-antidote-europes-fascists.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi