Ta teab, mis ma tegin mullu suvel

Jüri Kolk

Mul on siiani raske seda lugu jutustada. Kõik algas iseenesest kenasti. Läksime kuuekesi Ville bangalosse üksikul saarel Soome lahes. Plaan oli suurepäraselt aega veeta ja meil olid tehtud korralikud ettevalmistused – igas toas oli telekas, katusel satipann, varutud tohutu virn Blu-ray plaate ning isegi teatud ports DVD-sid. Meil olid kaasas mõned toredad arvutimängud, aga ka Wii, tavalised mängukaardid ja tennisereketid. Meil oli kelder täis alkoholi. Me ootasime erakordselt lõbusat ja seksiküllast puhkust – samasugust, nagu meie noored elud olid siiani olnud, aga täiesti ilma väliste segajateta. Me sõitsime sinna Ville isa kaatriga ja meid, nagu juba öeldud, oli kuus – kolm noort naist ja kolm meest. Villega oli kaasas tema kallim Helena, Per oli kaasa kutsunud Laura ja mina olin Ritaga – nagu juba terve aasta. Me kõik teadsime, et Per võib hakata nii Ritale kui Helenale külge lööma, aga ei pidanud seda kuigi oluliseks. Hakkab, siis hakkab.

Jõudsime kohale ühel imelisel, päikeseküllasel pärastlõunal. Tuult peaaegu ei olnud, kui me Ville isa saarel randusime. Paadisild – sadam, nagu Ville seda suurustlevalt kutsus – oli kenasti puhtaks küüritud, liuglesime selle juurde ja kinnitasime paadi. Saar säras meie ees kogu oma ilus. Kõik uppus rohelusse, linnud laulsid, liblikad lendasid ringi ja me teadsime, et meil on ees mitu mõnusat nädalat. Ainult ühe kase otsas istus suur must ronk ja vahtis meid pahaselt. Meid see muidugi ei häirinud – Ville ajas sadamasillale kaldal seisnud džiibi, me loopisime asjad sisse ja sõitsime mõnisada meetrit bangaloni. Kõik oli oivaline, lihtsalt oivaline.

Esimene tagasilöök tuli juba mõne tunni pärast. Vaatasime üht komöödiasarja ja see polnud sugugi naljakas. Me küll naersime, aga miski häiris meid kõiki, tundsin, kuidas üle meie vajub nukrameelsuse hall pilv. Ma ei saanud aru, milles asi. Keegi ei saanud – olime seda sarja, neidsamu episoode juba korduvalt vaadanud, alati oli see olnud väga lõbustav kogemus. Nüüd veiklesid meie ees ekraanil veidrad inimesed, kes kõnelesid sunnitult ja kistult. Aeg-ajalt oli võimalik aru saada, et nad üritavad nalja teha, aga see mõjus alati kuidagi vaevaliselt, kohmakalt, kohati vaenulikult. Olime nõutud. Kõige hullem on see, et ega me ju kohe taibanud, et miski on viltu. See teadmine jõudis meieni ajapikku, kui kõhedus oli jõudnud tungida kontideni.

Rita oli esimene, kes mõistis, milles asi. “Taustal ei ole naeru,” ütles ta. Põrnitsesime teda jahmunult. “Taustal ei ole naeru,” kordas ta nüüd juba veendunult. “See ei ole võimalik,” vastas Ville. “Need on samad plaadid, mida ma eile kodus vaatasin, nendega on kõik korras, naer ei saa DVD-lt niisama lihtsalt kaduda.” Ometi oli Rital õigus. Seriaali ei rikastanud kordagi publiku heakskiitvad rõkatused.

See oli esimene hetk, kui me sattusime korraks paanikasse. Usun, me oleksime pidanud kohe püüdma sellelt saarelt põgeneda, aga me ei teinud seda, see polnud meie loomuses, olime võitjad. Muidugi, ega me ei osanud siis veel üldse aimata eesootavat õudust, olime lihtsalt jahmunud, kuidas saab plaat ühel hetkel loobuda mängimast midagi, mis sinna kunagi salvestatud.

Per soovitas kontrollida regioone ja ajas Ville vihaseks. Me katsetasime ka teiste seriaalidega, aga kõigiga oli sama jama – taustal julgustavalt helisenud naer oli kadunud. Ville tuhlas lõpuks pikalt oma seadmete seadistustes, aga ei midagi. Otsustasime helistada Elioni klienditoele, ehk oskavad nemad nõu anda, ja siis selgus järgmine kohutav tõsiasi – mobiililevi oli kadunud. Me proovisime kõik oma telefone ellu äratada, ronisime saarel ringi, püüdsime igapidi, aga miski ei aidanud. Ville ronis bangalo lõunatorni ja sirutas ennast aknast välja – ikka ei midagi. Ville oli muidugi marus – tema isa oli maksnud lisaantenni eest kõigile Eesti mobiilioperaatoritele. Ta ei tahtnud, et ükski tema külalistest peaks kunagi kurtma viletsa levi üle, ja nüüd siis niisugune asi! Me kulutasime levi otsimisele kogu õhtu.

Lõpuks ütles Ville, et käib mandril ära ja toob meile uued DVD-d, et ta ei talu sellist jama, ta lihtsalt pole harjunud alla andma, ta ei lepi satelliittelevisiooniga. Me küll püüdsime teda ümber veenda, Helena rippus tal lausa käe küljes, aga Villet – kui ta on vihane – ei ole lihtne ümber veenda. Lõpuks tõmbas ta ennast lahti, istus kaatrisse, keeras süütevõtit ja… midagi ei juhtunud. Kaater ei teinud piuksugi. Ville oli äärmiselt jahmunud moega. Ma nägin, kuidas uus raevuhoog temas kerkib, ning siis kostiski paugatus. Tõsi, see kostis maja poolt ja kõlas nagu plahvatus, päris plahvatus. Jooksime kõik sinna, Per oli esimene, kes julges majja sisse hiilida, ja avastasime lõpuks, et plahvatus oli toimunud keldris – kogu meie napsuvaru oli hävinenud, alles oli ainult üks pudel siidrit. Üks 0,33L siider oli kõik, mis oli meile jäänud, kohutav! Ville uskus, et ju keldris siis oli gaasiballoon, aga ega ta seda vanduda võinud. Muidugi oli hea, et meie endiga midagi ei juhtunud, aga südames tundsin, et kui näiteks Per oleks surnud ja napsuvarud alles – see oleks täitsa hea vahetus, võtaksin selle iga kell vastu.

Tasapisi hakkas olukorra kogu õudus meieni jõudma – me oleme siin saarel lõksus, plaadimängija ei tööta, napsu ei ole, mobiililevi ei ole! Muidugi, meil oli veel telekas. Seoses sellega tabas meid järgmine löök – telekas näitas ainult uudistekanaleid, kultuurisaateid ja mingeid vanu telelavastusi. Olukorra raskus mattis meie noorusliku rõõmu täielikult. Leppisime kokku, et hommik on õhtust targem, ja hiilisime oma tubadesse. Olime mornid, löödud, murelikud. Ma ei usu, et keegi meist sel õhtul skoorinud oleks.

 

*

Hommik ei olnud õhtust targem. Me olime kõigest ilma, kõigest. Ville ei suutnud leida ka tennisereketeid. Tahtsime minna ujuma, aga tuul oli pööranud ja meri kuratlikult külm. Meil polnud ühtki meelelahutust, mitte midagi! Ometi oli kõik alanud nii meeldivalt. Sõimlesime, vaidlesime, tegime üksteisele põhjendamatuid etteheiteid ja palusime samas kohe vabandust – kõigi närvid olid kruvitud viimase vindini. Jälle oli Rita see, kes meie ühise hirmu esimesena välja ütles: “Keegi mängib meiega, keegi väga õel!”

Varustasime end külmrelvadega ja otsisime saare mitu korda tulemusetult läbi. Ville ütles, et tegemist on nagunii selle kuramuse nohiku Jaaguga. Olime Jaagu eelmisel aastal endaga kaasa kutsunud – lihtsalt et kellegi arvel nalja saada. Ville viskas tema raamatupaki merre, telekanaleid valisime meie ja tema oli ainus, kelle kõhna käsivarre külge ei kleepunud ükski naine. Muidugi oli ta ka ainus, kelle käsivars oli kõhn, saime selle üle palju naerda, oli tore suvi. Nüüd kaldusime kõik uskuma, et küllap see Jaak on midagi kokku keeranud. Ehk oligi, aga teda leida meil ei õnnestunud. Ja kui ka oleks õnnestunud – mis abi meil sellest oleks olnud? Muidugi, mingil määral oleks tema mõnitamine vaheldust pakkunud, aga siiski – sellega ei saa täita terveid päevi.

Paadi remontimisele me küll mõtlesime, aga heitsime selle idee samas metsa. Keegi meist polnud mehaanik. Nii televisiooni kui plaadimängija seaded sobrasime korduvalt läbi, taastasime algseadistuse – ei midagi. Otsisime levi – ei midagi. Muidugi – süüa meil oli, lõpuks pidi Ville isa meid otsima tulema, aga mida me seni teeme?

Kolmandal päeval olime loobunud meelelahutust otsimast. Senised meeleheitlikud tegevused olid aidanud aega kulutada, aga kui lootus kadus, seisime vastamisi haigutava tühjustundega. Lõpuks möönis Ville, et bangalos on veel üks tuba, otse alumise korruse saali kõrvalt algavas koridoris on salauks. Ta küll teab, kuidas seda ust avada, aga ei ole selles ruumis kunagi käinud, isa ei lubanud. Muidugi olime me Ville peale pahased – just seal võis Jaak ennast varjata. Ville ainult raputas mornilt pead. “Saate aru, see on keelatud tuba! Ohtlik, saatanlik tuba! Miks te arvate, et Jaak, mingi võõras töll, võiks seal ellu jääda?” Leppisime selle seletusega kaheks päevaks. Vahepeal ei toimunud ühtki muutust – lonkisime saarel tujutult ringi, pildusime kivikesi merre, loobusime arutlemast, kuidas on võimalik, et kõik seadmed korraga rikki lähevad, kordasime ennast üha ja jälle, üha avalikumalt, üha varjamatumalt.

Järgmise hoobi meie kehvale tujule andis Laura. Ta oli allesjäänud siidri üksi ära joonud ja ehkki ta poleks tohtinud sellest väikesest napsust jokki jääda, käitus ta nagu pöörane – nõudis, et me vaataks selle keelatud toa üle. Me kõik olime tema peale väga vihased, tundsime, et see siider kuulus meile kõigile ja keelatud tuba on keelatud, mis seal’s teha. Per oleks puhkenud tülis Laurat peaaegu löönud, aga suutis ennast siiski talitseda ning mõningase sõnelemise järel oli Laura keelatud tuppa sisenemise keeranud uhkuse ja eneseväärikuse, meheliku julguse küsimuseks. Per murdus, mina liitusin peagi nende kahega ja kui Rita ka üle tuli, oli Ville sunnitud ukse avama.

Raskelt taandus tumepruunist puidust seinas üks paneel ja kadus hääletult, avades meie ees hämara koridori. Per, kahjuks on ta tõesti meist kõige julgem, läks ees, mina kohe tema kannul. Lühike koridor viis maa alla suunduva trepini. Per pöördus mulle otsa vaatama, ise näost kahvatu. Noogutasin kangelt, hirm nööris mu kõri, kurgus oli otse klomp, mis tahtis valla pääseda. Korruse jagu laskumist ja me jõudsime kitsukesse ruumi. Taskulampide valgel hiilisime selle tagumise seinani – laetuld ega akent siin ei olnud. Koridori tagumises otsas oli seinal üks lüliti, muud midagi. Pärast pikki vaidlusi – oleksime peaaegu Villega kaklema läinud – otsustasime seda mitte puudutada, hakkasime just ruumist taanduma, kui Rita lülitit siiski vajutas. Laes lõid põlema lambid, samal hetkel kostis naksatus ja seinad meie ümber hakkasid avanema. Seisime ühe õudse hetke tardunult paigal ja jooksime siis robinal trepist üles. Vedasin vastupunnivat Ritat kättpidi järel.

 

*

Sellel ööl ma uinuda ei suutnud. Lebasin Rita kõrval ja vahtisin lakke. Peas keerlesid kõige jubedamad kujutelmad. Olime isegi arutanud, et ehk peaksime kõik ühes toas magama, aga lõpuks pani eneseuhkus asjad paika. Ilmselt olin vastu hommikut siiski hetkeks suigatanud, sest ühel hetkel oli Rita kadunud. Tundsin, kuidas sulaselge hirm mu kõrist haaras, kogu mu keha muutus tinaraskeks, ma ei suutnud tõsta kätt ega jalga. Me poleks pidanud sinna tuppa minema, mõtlesin ma. Me poleks pidanud sinna tuppa minema. Tahtsin minna Ritat otsima, aga ei suutnud ennast liigutada. Ma ei tea, kui kaua ma niimoodi lamasin. Ühel hetkel paiskus uks lahti ja tuppa astus Rita. Ta naeris laginal, lükkas akna lahti ja ütles, et seal keldris, seal on ainult raamatud – ei midagi hirmsat.

Järgmised päevad olid nagu jube uni. Ükshaaval andsid mu sõbrad alla. Rita hakkas rääkima väga segaseid sõnu, aga ta polnud ainus. Näiteks Ville torkas grillvardaga elutoa kardinatesse, karjudes midagi surnud roti kohta. Rita küsis temalt seepeale vandeseltslaslikult: “Mida te loete, mu prints, mida te ometi loete?!”, Ville vastas, et loeb sõnu, ning mõlemad hakkasid jaburalt, hüsteeriliselt naerma.

Ilmselgelt ei olnud asjad nendega ligilähedaseltki korras, keelatud tuba ei olnud keelatud asja ees, teist taga, Ville isal olid kahtlemata mõjuvad põhjused. Järgmiste päevade jooksul läksid kõik mu sõbrad ühekaupa pimeduse poolele üle. See oli kohutav, kohutav aeg. Hoidusin neist, nagu võisin, kondasin saarel ringi, kaalusin isegi, et joonistaks ise kaardipaki, saaks vähemalt pasjanssi laduda, aga loobusin sellest. Rita nautis olukorda üha enam, juba ammu ei maganud ma temaga samas toas, aga ta otsis võimalusi ning hiilis mulle selja tagant ligi või siis karjus kaugelt mingeid hämaraid, arusaamatuid ähvardusi ning manitsusi.

Mu vaim oli murdumas. Ühel õhtul tulin tagasi väikeselt jalutuskäigult (lootsin, et mõni alus sõidab meie saarest mööda ja mul õnnestub neile enda meeleheitlikust olukorrast kuidagi märku anda) ning astusin elutuppa, kui nägin oma õuduseks, et mu sõbrad olid üksmeelselt ja lõplikult kapist välja tulnud. Nad istusid, igaüks oma tugitoolis, ja lugesid. Lugesid raamatuid.

Jooksin karjudes minema. Tükk aega lidusin ma mööda saart ringi, puuoksad peksid mind näkku, ma kukkusin ja komistasin, aga tõusin jälle ja jooksin, jooksin, jooksin. Ma karjusin appi, ma lihtsalt karjusin. Siis hingeldasin natuke ja jooksin jälle. Kogu kaine mõistus oli minust lahkunud, ma teadsin, et ma ei pääse selle jooksmisega bangalost ega oma moondunud sõpradest eemale, aga ei suutnud ka seisma jääda. Lõpuks peatusin täiesti kurnatuna ja pobisesin kurvalt ja jõuetult enda ette küsimuse, millal see hullumeelsus ometi lõpeb.

“Ei iialgi!” vastas ronk kase otsast kindlal, veendunud toonil.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi