Browni osakesed
Veebruar, 2008Jaakko Hallas
Browni osakesed
(Michael Baigent, Richard Leigh, Henry Lincoln, “Püha veri ja püha graal”; Dan Brown, “Da Vinci kood”)
MICHAEL BAIGENT, RICHARD LEIGH, HENRY LINCOLN. PÜHA VERI JA PÜHA GRAAL. Inglise k-st tlk Janina Karemäe. Olion, Tallinn, 2001. 576 lk. Hind 310 kr; DAN BROWN. DA VINCI KOOD. Inglise k-st tlk Matti Piirimaa. Ersen, Tallinn, 2003. (Toimik; 9) 470 lk. Hind 185 kr. Ja palju, palju muud.
“Minu skeptiline ja ettevaatlik loomus paneb mind kahtlema kõigis väidetavates salasepitsustes, sest usun, et ligimene on liiga loll, et perfektset vandenõu korraldada”
(Umberto Eco).
Dan Browni “The Da Vinci Code” ilmus 2003. aastal, saavutas kiiresti ülisuure tähelepanu ja tõlgiti juba samal üllitamise aastal kärmesti ka eesti keelde. Kolm aastat hiljem esilinastus Ron Howardi film.
Kohe pärast põnevusromaani ilmumist vallandus metakirjanduse voog. Raamatu ja filmi retseptsioonist paistis, et külmaks ei jäänud keegi. Kujunesid polaarsed leerid. Mahategijad olid ennekõike kristlased, samuti paljud intellektuaalid, kes heitsid ette nii faktide võltsimist kui ka kunstilist küündimatust. Filmi vastu korraldasid protestiaktsioone Venemaa õigeusklikud, Indias tõstis nurinat kristlaste ja moslemite ühisrinne.
Internetifoorumis vendlus.net karjatab keegi ehmunult (kirjaviis muutmata): “Hoiatan isiklikult selle raamatu lugejaid saatanliku ja deemonliku mõju eest! ERITI TEISMELISTEST LASTE VANEMAD – ETTEVAATUST! Ameerikas on täheldatud kristlastest teismeliste (kes raamatut lugesid) tunnetele ülesköetud mässu nii oma vanemate ja koguduse ja kõige vastu! Kelle lapsed käivad filmi vaatamas, oleks hea kui sa saaksid neile seletada, mis on müüt ja mis on ajalooline fakt! Film annab hea võimaluse ka kuulutada KRISTUST noortele ja täiskasvanutele, kes seda vaatamas käivad ja tulevad esile üsna jaburate väidete ja küsimustega!”
Tõsi, “Da Vinci koodi” autor pole just Nobeli kandidaat, kuid romaani arvukad kloonid, millest paljud eesti keeldegi ümber pandud, on hulga hullemad. Juturaamatule ei tohiks pahaks panna faktidega mänglemist, veidrate seoste loomist ja omapäraseid tõlgendusviise. Alternatiivajalooaineline romaan ei peagi pretendeerima ajaloolisele tõele. Mihkel Mõisnik on tasakaalukalt ja mõistvalt väitnud, et pseudoajaloolaste edu võti võib peituda inimeste mängutahtes. “Kõiki Dan Browni fänne lollideks tembeldada oleks tormakas tegu. Nende hulgas on palju teadlikke inimesi, keda lihtsalt võluvad reaalseid fakte kasutavad fiktsioonid. Ilukirjanduslik ajalugu on alati pärisajaloost ilusam, romantilisem ja salapärasem.” Kõike, mida inimene ratsionaalselt ja mugavalt enda teadmiste ja maailmapildi piires seletada ei oska, seletatakse vaistlikult millegi üleloomuliku või salapärasega.1 Seevastu Linnar Priimägi oma intervjuus on kuri. Ta nimetab “Da Vinci koodi” poolharitlase Ecoks ja kinnitab, et autor “ei tunne eriti sügavalt ajalugu, kunsti, kirjandust, keeli, krüptograafiat ega isegi mitte geograafiat”.2 Nojah, ega kõik krimikirjanikudki kõiki politseitöö peensusi tunne. Juturaamatus võib söakalt kirjutada, et Leonardole ekslikult omistatud “Püha õhtusöömaaja” on maalinud hoopis Ants Laikmaa Lutheri vabrikust tellitud vineerile. Iseasi, kui maitsekas selline spekulatsioon oleks.
Tundub, et vastuseis Dan Brownile on peamiselt ideoloogiline. Paljudele ei meeldi oletus, et Jeesusel Kristusel võis olla lihalikke suhteid ja järeltulijaid. Muide, see oletus ise eeldab uskumist nii Jeesuse kui ka tema väidetava kaasa Maarja Magdaleena (Maarja Magdalast) olemasolusse.
“Da Vinci koodi” idee ja aines pärineb Michael Baigenti, Richard Leigh’ ja Henry Lincolni veerandsaja aasta eest ilmunud kvaasiteaduslikust raamatust “The Holy Blood and the Holy Grail”. (Selle eestinduse graalilegendi kujunemislugu tutvustav saatesõna pärineb siinkirjutajalt.) Meile selle teose ilmumisjärgne lainetus veel ei jõudnudki, vähestel oli sellest üldse aimu. Mati Unt kirjutas näidendi “Graal!” (2001) kavalehel: “Kui ma paarkümmend aastat tagasi sain esmakordselt teada versioonist, et Graal oli tegelikult Maria Magdalena & Jeesuse laps, loode, ihuvili, siis olin korraks nagu puuga pähe saanud. Ma sain maailma ajaloost äkki aru, mis sest, et juhuslikul moel. Loomulikult nägin siis ka Euroopa Liidu tekkelugu ja Brüsseli instantse hoopis uues valguses.” Viimane lause on kahtlane, sest kes meist toona ikka nii väga euroasjadele mõtles. Või mine sa Unti tea. Kavalehelt leiab ka näidendi kirjutamiseks kasutatud ja soovitatava kirjanduse pika nimestiku (originaalpealkirjad!).
Browni vastu tõsteti plagiaadisüüdistus, kuigi autor pole Baigentile & Co-le tuginemist eitanudki. “Da Vinci koodi” üks tegelasi Leigh Teabing on anagramm “Püha vere” autorite nimedest. Muide, mõlema raamatu esmatrükk ilmus kirjastuselt Random House.
“Püha vere ja Püha Graali” tõlge jäi Eestis esialgu suurema tähelepanuta. Massid pidasid seda ehk liiga spetsiifiliseks, “liiga teaduslikuks”. Suur huvi tekkis alles pärast “Da Vinci koodi” tõlke tulekut. Raamat kadus kiiresti lettidelt ja muutus nõutavaks raamatukogudes.
Kummaline, et meil jäid üsna märkamatuks ka mõned Baigentist jt-st mõjutatud tõlkeromaanid, mis on kunstiliselt veenvamad kui “Da Vinci kood”: Philipp Vandenbergi “Viies evangeelium” (1997, tlk Triin Helme), Peter Berlingi “Graali lapsed” (1998, tlk Andreas Ardus), Elizabeth Chadwicki “Saatuse lapsed” (1998, tlk Liisi Ojamaa). Läheneva millenniumivahetuse õhkkond, ootused ja meeleolud olid seda tüüpi literatuuri vastuvõtuks ju väga soodsad.
Üsna võimatu on ajada jälgi, kust on õigupoolest pärit uskumus Jeesuse lihaliku paljunemise võimalikkusse ja “püha vereliini” säilimisse meie päevini. Ons selles riismeid arianismist või nestoriaanlusest, gnostitsismist või mõnest muust ammu maha surutud “hereesiast”, seda selgitagu teoloogid.
Jacobus de Voragine “Kuldlegend” (13. sajand), mis on internetis saadaval nii ladinakeelse originaalina kui tõlgete ja tõlgendustena, ning teised keskaegsed pühakute elulood pajatavad “Palestiina pagulaste” – Maarja Magdaleena ja tema väikese kaaskonna – jõudmisest Gallia rannikule, tänapäeva suurde Marseille’sse või Saintes-Marie-de-la-Meri kanti. Prantsusmaa selles osas leidub Maarja Magdaleenale pühendatud kirikuid, kabeleid ja tema nimega seotud paiku. Mõne kirjapaneku järgi olnud ta varem Johannese pruut, kuid keeldunud abielust, et teenida tões ja vaimus Õnnistegijat.
Õigeusu hagiograafid Magdala Maarjat nii kaugele Läände ei lase. Bütsantsi kirjandusest saab niisuguse pildi: pärast Jeesuse ristisurma läheb Maarja Efesosse, kus võtab osa apostel Johannese kirjatööde koostamisest. Surebki seal; säilmed viiakse (“transleeritakse”) umbes tuhat aastat hiljem Konstantinoopolisse Püha Laatsaruse kloostrisse. Õigeusus nimetatakse Maarja Magdaleenat “apostlisarnaseks”.3
Paljud motiivid Maarja Magdaleena pärimuse teisendites on üle võetud Egiptuse Maarja elukäigust – rahvasuus on kaks Maarjat segi läinud. Egiptuse Maarja oli endine hoor. Maarja Magdaleena häda oli see, et ta oli seitsmest kurjast vaimust seestunud (Lk 8:2). Tema mälestuspäev on 22. juuli, eesti rahvakalendri madlipäev.
Apokrüüfiline Maarja Magdaleena evangeelium on ilmunud Karl Immaanueli tõlkes ka eesti keeles (1998).
Vanadest ürikutest ei leia, et Maarja Magdaleena olnuks Jeesuse pruut või naine, et neil olnuks laps(ed) ja et seda “püha vereliini” oleks kutsutud Pühaks Graaliks. Võib-olla leidus ketsereid, kes nii arvasid, aga me ei tea seda ega saa iialgi teada. Kuid igatahes on see vapustavalt geniaalne oletus.
Jeesuse armuelu leidis kujutamist Nikos Kazantzakise romaanis “Viimne kiusatus” (1951, e k 2007) ja selle järgi tehtud Martin Scorsese filmis (1988). Mõlemad pälvisid usutegelaste pahameele.
Püha paari järeltulijate selge ja otsene seostamine Püha Graaliga langeb 1950. aastate teise poolde, kui prantsuse aferist Pierre Plantard (1920–2000) oli koos mõttekaaslastega 7. mail 1956. aastal “ennistanud” ja ametlikult registreerinud Siioni Prioraadi (Prieuré de Sion) nimelise ühingu. Põhikirja järgi kohustuti võitlema kinnisvaraspekulantidega, kaitsma odavate korterite ehitamist ja toetama piirkonna opositsioonipoliitikuid.4 Seda vist esialgu tehtigi, kuid siis hakati taas ajama oma hermeetilisi, pealtnäha elukaugeid salaasju.
Plantard’i üllitatud ajakirjades, Gérard de Sède’i (1921–2004) jt kirjutistes rekonstrueeriti üht ammust, otsekui vahepeal unustatud püha tõde. Püha Graali tõlgendamist “tõelise” või “kuningliku verena” pooldas või koguni pakkus ise välja ka väga tõsiselt võetav USA õpetlane Roger Sherman Loomis (1887–1966), kuningas Arthuri ja graali tsükli suur asjatundja.
Baigent, Leigh ja Lincoln ammutasid hulga materjali de Sède’i artiklitest ning täitsid vahepealsed ja varasemad lakuunid. Ajaloo hämarkohtadega, “mustade aukude” ja “valgete laikudega” on ikka sedasi talitatud. Jultunud müstifikatsiooniks või sõgedaks veendumuseks, ammugi mitte harimatuks lauslolluseks ei saa nende tööd ometi pidada. Pigem on tegu põneva ja hariva mõttemänguga, erakordselt julge hüpoteesiga, mille pisiseigadki ootavad tõestamist või ümberlükkamist – kui seda kunagi üldse on võimalik teha.
Joonistati valmis võimas terviklik liin Uue Testamendi ehk Poja ajastust (Florise Joachimi järgi) tänapäeva välja, kandvateks märksõnadeks Püha Graal, Merovingid, Siioni Prioraat, Montségur, katarid, templirüütlid, Philippe IV Ilus, roosiristlased, Rennes-le-Château, Bérenger Saunière, taas Siioni Prioraat… (Viimasel ajal on tähelepanu keskmesse kerkinud ka Šotimaal asuv Rosslyni kabel, millest on saanud suurem turismimagnet kui Montségur Lõuna-Prantsusmaal.) Suurmeistritena läbi sajandite pandi figureerima ka Lääne-Euroopa kultuuriloost tuntud tegijaid. Kirik muidugi üritavat kõik see aeg saladust varjata, Jeesuse vereliini hoidjad omakorda aga püüavad jumalapoja järeltulijaid sokutada Euroopa kuningatroonidele ja muidu tähtsatele kohtadele. Püha Saladuse paljastamine kõigutavat paavstitrooni ja kogu kirikulugu tuleb ümber kirjutada. Ristikirikule heidetatakse ette ka jumaliku naispritsiibi taandamist, samas kui paganlikes religioonides oli see olemas. Ometi näib, et vähemalt katoliikluses on naisprintsiip Neitsi Maarja näol väga tugevalt esindatud, ehkki mitte Jumalana, vaid Jumalaemana. Ka õigeusu Jumalasünnitaja pole just tähtsusetu kuju.
Tänapäeval tooni andvaid, kaugemast ajaloost ning religioonist ainet ja allikaid leidvaid vandenõuteooriaid on õhutanud takka paarikümne aasta tagused pöördelised muutused Ida-Euroopas (sotsialismileeri varing ja “raudse eesriide” kadumine haavas omal kombel ka lääneriike) ning praegune äärmiselt ebapüsiv poliitiline seisund maailmas. Olukord Iraagis ja Afganistanis seostub ristiretkedega, islamiterroristid sarnanevad assassiinidega, müütiline bin Laden nende juhi, tabamatu Mäevanaga. Kristliku taustaga Lääne ja islamimaailma praegusele konfliktile võib leida rohkesti paralleele ajaloost. USA on nagu üleküpsenud Rooma, vananev Euroopa aga Vana-Kreeka võrdkuju. Euroliidus on nähtud katset taastada Saksa Rahva Püha Rooma Riik. Uususundite vohamine meenutab ketserlike liikumiste hiilgeaega. Mitte nii väga ammu üle elatud aastatuhandevahetus viis mõtted maailmalõpule ja “metsalise” tulekule. Ja muidugi 11.09.2001 – pärast seda polevat maailm enam endine.
Gérard de Sède’i, Baigenti & Co ja Dan Browni jälgedes on ilmunud mitmeid kvaasiteaduslikke raamatuid, paljud saadaval ka eesti keeles. Hoolikalt on välja peetud teaduskirjandusele omased välised tunnused: viited arhiividokumentidele, joonealused märkused, täiendused ja täpsustused, ülipikk kasutatud kirjanduse loetelu, isiku- ja kohanimede ning aineregister, skeemid, tabelid, joonised jne. Refereerides oma eelkäijaid pikemalt, kui hea tava lubab, on epigoonid neist siiski hoogsal vaimulennul kaugemale heljunud.
Ehkki buum näikse olevat vaibumas, jätkab brauniaana ilmumist, peamiselt küll jäljenduslike romaanide näol, kuid võrdlemisi palju on ka “uurimusi”, millest hea hulk maakeeleski saadaval. Ja küllap tuleb veel lisa. Seda tüüpi kirjanduse eestindamisele on panustanud peamiselt Ersen, Sinisukk ja Olion. Tõlked on ajapikku paremaks läinud, piiblinimedes ei eksita. Paraku on Prieuré de Sion jätkuvalt tõlgitud “Siioni abikloostriks”, ühes raamatus vilksatasid ka “Siioni prioorid” ja “prioride ühing”.
Olion on üllitanud neli Laurence Gardneri konspiroloogiat, teemaga lähemalt seonduvad kaks: “Graali kuningate sünd. Vapustav lugu geneetilisest kloonimisest ja Jeesuse iidsest sugupuust” (2005) ja “Magdaleena pärand. Jeesuse ja Maarja sugupuu varjamise vandenõu. Sellest, mida ei räägi “Da Vinci kood”” (2006). Mõlemad on tõlkinud Jaanus Õunpuu. Gardneri hüpoteesid ja äärmuslikud järeldused mõjuvad oma hulljulguses koomiliselt, pealtnäha üksikasjadeni “taastatud”, ilma lünkadeta sugupuud, mis ulatuvad tagasi kaugesse muinasaega, aga lausa jaburalt.
Lisa Rogaki pilkupüüdva pealkirjaga raamatus “Salapärasest “Da Vinci koodi” loojast. Dan Browni intrigeeriv elulugu” (2006, tlk Anne Kull) pole küll midagi eriti salapärast ega intrigeerivat. Tavaline Ameerika edulugu. Teadaolevalt pole aga keegi Dan Brownist kui inimesest, tema kujunemisest ja eraelust nii põhjalikult veel kirjutanud. Biograafiate nautijale võib see rohkeid pisidetailegi haarav käsitlus meeldida.
Michael J. Gelbi “Da Vinci dekodeerimine. Leonardo seitse vaimset saladust” (2005, tlk Marja Liidja) räägib pigem Leonardost kui Brownist. Vanameistri salakoodide lahtimõtestamisel on autor fantaasiale ohtralt voli andnud.
Prantslaste Marie-France Etchegoini ja Frédéric Lenoir’, ajakirjaniku ja usundiloolase ““Da Vinci koodi” jälgedes” (2005, tlk Mirjam Lepikult) on kiuslik urgitsemine romaani üksikasjade kallal. Autorid esindavad arvustajaid, kes otsivad ilukirjandusestki “täit tõde”. Kohatine pingutatud naljaviskamine ei varja kritikaanlikku loomtõsidust, oskarkruusilikku norimismeelt. Samas ei väsi kirjutajad kordamast, et tegemist on kõigest romaaniga, kus poeetilise vabaduse piirid ju avarad. Miks nad ei terita oma sulge ebateaduslike “uurimuste” peal, vaid kargavad turja belletristikale? Või teisisõnu: milleks materdada maaslamajat?
Seevastu Peter Caine’i ““Da Vinci koodi” põhjalik teejuht. Jalutuskäigud Pariisis” (2005, tlk Matti Piirimaa) on asjalik. Tasub võtta näppu ja käia läbi kohad, millele Dan Browni fantaasia on andnud uue sisu, ja katsuda neid vaadata kirjaniku pilguga. Keda aga huvitab eriti Siioni Prioraat, saab tellida giidi: laupäevahommikuti, 12 €, tel 01 48 09 21 40.
Tark eestlane muidugi end “vaese mehe Ecol” hullutada ei lase. Tema’p juba teab, et Piritalt Brookusmäele pole salakäiku ei maa ega mere alt ja et Paunvere on tegelikult Palamuse.
1Vt R. L a u r i s a a r, Pseudoajalugu vallutab kirjastusi ja võidutseb müügiedetabelites. Eesti Päevaleht, 11.02.2006.
2 “Da Vinci kood” – bestseller või keelatud kirjandus? Postimees, 18.06.2005. Mifõ narodov mira. Entsiklopedija, 2. kd. Moskva, 1982, lk 117.
4 Vt K.-R. M a i, Salaühingud. Müüdid, mõju ja tegelikkus. Tlk T. Huik. Tallinn, 2007, lk 321.
