Mihhail Lotman ja Peeter Torop: vahekokkuvõte
Veebruar, 2013Mihhail Lotman, "Struktuur ja vabadus 1"; Peeter Torop, "Tõlge ja kultuur"
Semiootikal on Eestis teadagi auväärsed traditsioonid, algupärane eestikeelne semiootika on kummatigi kaunis hiline nähtus. Aastase vahega ilmunud Peeter Toropi ja Mihhail Lotmani vastsed teosed esindavad eesti semiootilise mõtte praegust silmapiiri; need on kahe kogenud õpetlase loomingulised vahekokkuvõtted, põhiosas varemilmunud tekstidest komponeeritud sidusad käsitlused, mis mõlemad on välja kasvanud Tartu-Moskva koolkonna tööde pinnalt.[1]Kumbki raamat ei anna ennast kergelt kätte, vaid eeldab lugejalt nii head orienteerumist semiootikas ja kultuuriteoorias kui ka suutlikkust erinevatest elementidest ise tervikpilt kokku panna. Seega pole imestada, et siinne kirjatöö sai pigem annotatsioon kui retsensioon – katse sünteesida põhilist.
Mihhail Lotman
Mihhail Lotmani “Struktuur ja vabadus I” on esimene osa kolmeosalisena planeeritud raamatusarjast, mis peaks autori sõnutsi ilmuma vähemalt neljas köites. Siinvaadeldav raamat on sarja esimese köite esimene osa, mis koondab autori kirjatöid Tartu-Moskva koolkonna semiootikast; lähiajal on ilmumas selle paariline, kultuurisemiootiliste artiklite kogumik. Neile peaksid järgnema omaette köited poeetikast ja retoorikast ning värsiteooriast ja -tüpoloogiast. Artiklid on põhiosas ilmunud varem vaid inglise keeles (mõned ka vene keeles), need on kogumiku jaoks eestindanud peamiselt Maria-Kristiina Lotman. Kuid autor pole piirdunud pelgalt vanade tekstide taastrükiga, vaid on mugandanud neid rohkem või vähem uue kogumiku eesmärke silmas pidades. Seega saab kogumikku õigupoolest lugeda korraga kahel moel: diakrooniliselt, pidades silmas artiklite ilmumisaega ja jälgides autori seisukohtade arengut, ning sünkrooniliselt, pöörates tähelepanu kogumiku korduvmotiividele ja põhiseisukohtadele. Tihkan kinnitada, et teine moodus on viljakam, sest kui jätta välja paar olulist seisukohtade teisenemist (näiteks keele ja semiootilise süsteemi samastamine esialgu ja nende eristamine hiljem, vt lk 75), siis moodustab teos selgelt omaette terviku.
Lotmani teos ei paku sidusat sissejuhatust Tartu-Moskva koolkonna seisukohtadesse, seda olekski artiklikogumikult alusetu oodata, küll suudab see kümnes peatükis tuua reljeefselt esile mõned olulisemad epistemoloogilised hoiakud, mis olid omased Tartu-Moskva semiootikutele, ennekõike aga Juri Lotmanile. Tartu-Moskva semiootikast kirjutades on Mihhail Lotman korraga keerulises ja eelisolukorras; ta peab tegutsema otsekui antropoloog, kes uurib omaenda koduhõimu. Kohe teose sissejuhatuses toonitab autor, et raamat “kujutab endast vaid üht vaatenurka Tartu-Moskva koolkonnast, nimelt minu oma”, lisades: “See, et kannan koolkonna rajajaga ühte ja sama nime ning oleme temaga lähisugulased, ei anna minu interpretatsioonidele mingit eelisõigust kellegi teise ees. Tegu on minu vaadetega, aga mitte kaanoni esitamisega” (lk 8). Tegelikult apelleerib autor raamatus siiski selgelt korraga kahele vaatenurgale – seesmisele ja välisele, seda eriti 1990. aastate keskel kirjutatud kahes programmilises ettekandes, mis on koondatud raamatus ühe pealkirja alla – “Märkmeid Tartu semiootika filosoofilisest taustast” (lk 125–160). Autori privilegeeritud positsioon uuritava suhtes ilmneb kohe esimese ettekande alguses: “Minu käsitluse erijooneks on see, et ma ei hakka vaatlema neis publikatsioonides teksti kohta väljendatud seisukohti, vaid räägin sellest, mis jäi kas üldse välja ütlemata või mida ei öeldud välja küllalt selgesti. Teisisõnu, mind ei huvita siin niivõrd Tartu semiootikute tekstid tekstist, kuivõrd see, mis jäi neist tekstidest väljapoole, nende taha” (lk 125). Mõni lõik hiljem nendibki ta, et püüab “probleemi käsitleda ühtaegu seesmisest ja välisest vaatepunktist lähtudes” (lk 126). Analoogne hoiak ilmneb hiljemgi, näiteks 2007. aastal kirjutatud järelsõnas Juri Lotmani raamatule “Hirm ja segadus”: siin eristab ta kahte vaatenurka oma isa loominguloole: “Rääkides mingi autori loomingu periodiseerimisest, võime juhinduda kahest loogikast: esimene on seotud objektiivsete, väliste andmete analüüsiga, teise aluseks on aga sisemine ja subjektiivne” (lk 216). Omaenda käsitluse rajab Mihhail Lotman nimelt seesmisele loogikale, mis “räägib millestki muust” (lk 217) kui seniste uurijate väline vaatenurk.
Autoripositsioonil peatumine pole teisejärguline teema, sest see kujundab teose olulise lähtekoha. Nimelt, nagu autorgi ei unusta mainimast, ei valitse sugugi üksmeel selles osas, kas Tartu-Moskva koolkonna puhul võime üldse rääkida omaette epistemoloogilisest platvormist ja selgepiirilisest metakeelest, mida kõik selle liikmed rohkem või vähem jagasid.[2]Vaidlused koolkonna sisemise ühtsuse üle puhkesid trükisõnas juba 1980. aastatel ja pole päriselt vaibunud praeguseni (selle vahega, et kui esialgu vaidlesid eeskätt koolkonnaga seotud inimesed, siis nüüd juba uurijad üle ilma). Mihhail Lotman ei kahtle kordagi, et Tartu-Moskva koolkond pakub uue olulise perspektiivi kultuuri uurimisele, ega sea kahtluse alla koolkonna seisukohtade sidusust.[3]Tõsi, koolkonda käsitleb ta selgelt Juri Lotmani keskselt, lähtudes vaikimisi eeldusest, et Lotmani vaated moodustavad koolkonna tuuma. Kaldun lugejana autori eeldusi jagama, kuigi oleksin hea meelega näinud omaette arutelu Tartu-Moskva koolkonna piiritlemise ja määratlemise üle.
“Struktuur ja vabadus” on pealkirjast alates üles ehitatud eeskätt binaarsetele opositsioonidele (mis aga üksteisele tingimata ei vastandugi). Nopin siin üles mõned, mis minu jaoks defineerivad teose põhisõnumi. Mihhail Lotmani (ja tema käsituses kogu Tartu-Moskva koolkonna) semiootikateooria epistemoloogiline nurgakivi on eristus atomistliku ja holistliku semiootika vahel. Esimese seob ta Charles Sanders Peirce’iga, kes näeb semiootika (või semioosise) algühikuna märki, teise aga Ferdinand de Saussure’iga, kelle jaoks semiootika elementaarne objekt pole märk, vaid märgisüsteem; väljaspool märgisüsteemi pole märk võimalik. Tartu-Moskva koolkond lähtub Saussure’i vaadetest, ent arendab neid olulisel määral edasi. Kui Saussure’ile võrdub semiootiline süsteem keelega, siis Tartu-Moskva semiootikud laiendavad selle võrdluse kultuurile ja hiljem, Juri Lotmani sõnastuses, semiosfäärile. Seega võiks väita, et kui atomistlik semiootika liigub üksikult üldisele, siis holistlik semiootika üldiselt üksikule. Tartu-Moskva koolkonna jaoks on keeruline esmane ja lihtne teisene; selleks, et uurida elementaarseid osiseid, tuleb esmalt uurida kompleksseid süsteeme: “Semioosi vaatenurgast on semiosfäär tervikuna algühik, mis on jagatud lihtsateks allsüsteemideks” (lk 176, vrd lk 201).[4]Teine oluline Saussure’i edasiarendus puudutab kõne (parole) rehabiliteerimist uurimisobjektina. Kui šveitsi lingvist nägi esmatähtsana keele (langue) kui abstraktse ja primaarse süsteemi uurimist, siis Tartu-Moskva semiootikud pühendusid nimelt keele konkreetsete avalduste, mida nad nimetasid “tekstiks”, käsitlemisele. Kusjuures tekst pole pelgalt mingi kindla teate realiseerumine, vaid “kui keeruline, mitmesuguseid koode sisaldav konstruktsioon, mis on võimeline transformeerima laekuvaid teateid ja tekitama uusi”.[5]Kultuuri käsitabki Tartu-Moskva koolkond kui erinevate tekstide keerulist kooslust, kusjuures neil, kes kultuuri uurivad, puudub võimalus asetada ennast tekstidest väljapoole, toetuda n-ö ausale neutraalsele kirjeldusele. Nagu Mihhail Lotman nendib: “Tegelikus olukorras on kultuuriuurija alati tõlgendavate tekstide sees ja loob neist lähtudes uusi tekste” (lk 213).
Vaatlusaluse teose teine keskne eristus on kahe erineva vabaduse, negatiivse ja positiivse vabaduse vahel: “Üks on vabadus millestki, vabanemine mingitest välistest asjaoludest. Teine on vabadus millegi jaoks. Vabadus, mis on seotud oma sisemise potentsiaali realiseerimisega” (lk 101). Kuigi esmapilgul ei tundu see vana eristus, mis ulatub tagasi vähemalt Augustinuseni ja mille üks tuntumaid edasiarendajaid uuemal ajal oli Isaiah Berlin, kuigi asjakohane Tartu-Moskva koolkonna käsitlemisel, siis tegelikult aitab see avada koolkonna üht kõige põhilisemat hoiakut: Tartu-Moskva semiootikutele ei ole vabadus ja piirangud (struktuur) vastandid, vaid teineteist täiendavad kategooriad – vabadus ei sünni kaosest, vaid korrast. On oluline meenutada, et Tartu-Moskva koolkond sündis totalitaarse ühiskonna tingimustes ja tõstis varakult kilbile ranged meetodid ning strukturalistlikud hoiakud.[6]Seega oli strukturalism Tartu-Moskva semiootikutele üks võimalus vabaduse loomiseks. Mihhail Lotman kirjutab asjakohaselt: “Tartu strukturalismi vaatekohast ei ole vabadus ja struktuur teineteisele vastandatavad, veel enam, selgub, et nad on vastastikku tihedalt seotud mõisted: vabadus kutsub esile struktuuri ja realiseerub temas” (lk 158). Võiks lisada, et analoogsel moel seob Juri Lotman oma töödes üksikisiku ja süsteemi – selmet neid vastandada, näitab Lotman, kuidas indiviid (või konkreetne tekst) peegeldab alati süsteemi ja süsteem kajastub igas indiviidis (tekstis). Süsteem ei suuda kunagi allutada üksikisikut, kui see on suuteline seesmiselt (positiivselt) vabaks jääma (ajaloolises plaanis kirjutab Juri Lotman selle teema lahti oma Puškini-biograafias).
Peeter Torop
Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika üks nurgakive on arusaam, et kultuuris on igasugune teabevahetus loomult tõlge: informatsioon ei kandu kultuuris kunagi edasi üks-ühele, vaid on alati allutatud kultuurilisele vahendatusele. Uus teadmine, uus mõistmine sünnibki üksnes tõlkes. Lotmanlikus käsituses ei peitu tähendus edastatud sõnumis, vaid on selle tõlkimisprotsessi saadus. Tõlkimine on kultuurisemiootilises perspektiivis dialoog, mille käigus ei asendu üks element teisega, vaid sünnib midagi kolmandat. Lost in translation (või pigem gained in translation) on kommunikatsiooni alusprintsiip. Kui parafraseerida kuulsat vaidlust selle üle, kas keeleteadus on osa semiootikast (nagu arvas Saussure) või semiootika osa keeleteadusest (nagu leidis Barthes), siis võiks lõivuga löövusele tõdeda, et semiootika on õigupoolest osa tõlketeadusest. Või nagu Peeter Torop oma raamatus kirjutab: “Semiootika saatuseks on kuuluda tõlkimise ja tõlketegevuse mõtestamise juurde” (lk 167). Torop oligi Tartu-Moskva semiootikute seas üks esimesi, kes võttis kultuuri tõlkelisust tõsiselt ja spetsialiseerus varakult tõlkesemiootika uurimisele. Seda tööd on tähistanud terve rida artikleid ja kolm raamatut: 1995. aastal vene keeles ilmunud väitekiri “Totaalne tõlge”, 1999. aastal ilmunud kogumik “Kultuurimärgid”, mille esimene pool tegeleb peamiselt tõlkesemiootika teemadega, ja 2011. aastal ilmunud “Tõlge ja kultuur”. Tinglikult märgib see teoste rida autori liikumist üksikult üldisele, konkreetsete tõlkemehhanismide eritlemiselt kultuuri kui tõlke tervikkäsitlusele. “Tõlge ja kultuur” on teatud mõttes küll üleminekuteos, sest siin “konkureerivad” veel omavahel tõlketeaduslik ja kultuuriteoreetiline lähenemisviis, “tõlke” mõiste range terminoloogiline kasutus ja selle kujundlik pruuk. Tõsi, autor on sellest situatsioonist hästi teadlik ja toonitab, et selles ei pea nägema vastuolu, vaid pigem komplementaarsust (lk 8). Võib-olla olnuks lugeja huvides tuua selgemini välja tõsiasi (nagu ka vastav bibliograafiline teave), et raamat on sündinud pikema aja jooksul ja lõviosa selle peatükkidest on ilmunud varem omaette artiklitena (neid on küll teose kui terviku huvides täiendatud ja täpsustatud), see võimaldanuks paremini mõista kohatisi enesekordamisi ja käsitluse teatavat katkendlikkust.
“Kultuuri ja tõlke” pealisülesanne on sünteesida tänapäeva kultuuriuuringute tarbeks terviklikku analüüsimudelit ehk mõistevõrku. Teos püüab luua üldisi eeldusi kultuuri analüüsitavusele, kirjeldada neid parameetreid, mis lubaksid meil “näha ja analüüsida kultuuri olemuslikke tahke” (lk 8). Juri Lotmani jälgedes toonitab Torop sealjuures, et igasugune kultuurianalüüs on ühtlasi kultuuri eneseanalüüs – teadus on osa kultuurist ja kultuuriteaduse raison d’être ongi “tagada kultuurile enesemõistmise võime” (lk 8). Või nagu autor sedastab raamatu kokkuvõtteks: “Mida üksikasjalikumalt suudab teadus kultuuri kirjeldada ja mida sügavamalt seda analüüsida, seda enam rikastab ta nii ennast kui ka kogu kultuuri” (lk 195). Pole kahtlustki, et Toropi raamat on väga oluline panus eestikeelsesse kultuuriteooriasse ja seeläbi meie kultuuri eneseanalüüsi. Teose empiirilise mündiga peatükid, mis lahkavad eesti filme (Sulev Keeduse “Georgica” ja Grigori Kromanovi “Viimne reliikvia”), teatrietendusi (Hendrik Toompere lavastatud Tšehhovi “Kirsiaed”) ja mälestusmärke (Lihula ja Tõnismäe monumendid), näitavad hästi kultuurianalüüsi rakenduslikke väljavaateid ja vajalikkust. Ent kuigi autor toob teose esmase sihina esile eelduste loomise kultuuri analüüsitavusele, siis tundub tegelik rõhk olevat siiski teisal – kultuuri mõistetavusel. Või täpsemalt – analüüsitavus on üksnes vahend mõistetavuse loomiseks. Minu käsituses ongi “Kultuur ja tõlge” ennekõike apoloogia mõistmisele, ja kuna mõistmine sünnib vaid dialoogis, nagu raamat veenvalt näitab, siis on see lõppeks kutse dialoogile.[7]
Toropi raamatu tugevaim külg on ühtlasi üks selle peamisi nõrkusi: autori teaduslik haare, lugemus ja sünteesivõime on sedavõrd suur, et teinekord on keeruline tekstist üles leida autori enese häält , suuta kinni hoida punasest niidiotsast, mis ei luba arvukates teoreetilistes ekskurssides ja metakeelelistes arutlustes sihti silmist kaotada. Raamatu poeetikat võiks iseloomustada märksõnaga “kollaaž”, kusjuures autori isiklikke vaateid maksab otsida esmajoones kollaaži lõikejoontelt, eri tsitaatide ristumispunktidest. Teine märksõna teose kompositsioonist, mis lugedes pähe sigines, on “fuuga” – teoses figureerib rida korduvteemasid, mis erinevas variatsioonis, pikemates või lühemates vältustes ikka ja jälle esile tulevad. Kuigi iga raamatu peatükk moodustab selge alguse ja lõpuga terviku, liidab neid omavahel samade motiivide ja mõistete kordumine. Nagu Tartu-Moskva koolkonna vaimule kohane, töötavad kesksed mõisted enamasti paariti: tõlge ja kultuur, diskreetsus ja kontinuaalsus, autonoomsus ja kreoliseerumine, kommunikatsioon ja autokommunikatsioon, distsiplinaarsus ja interdistsiplinaarsus, multimeedia ja multimeedium jne. Toropi tööd toidabki ennekõike usk, et (kultuuri)teaduse käekäik sõltub suures ulatuses adekvaatse metakeele (st analüüsikeele) väljatöötamisest: “Kultuurikommunikatsiooni aluseks on seega metakommunikatsioon, s.t. ühe keele kirjeldamine teise keele abil” (lk 194). Ja kuigi mõisteline mitmekesisus näitab teatud piires teaduse elujõudu, siis nii “nagu kultuuris nii ka teaduses on variatiivsusel omad piirid ning ühel hetkel vajatakse variatiivsuse korrastamiseks invarianti” (lk 99). Neid invariante Torop oma teoses selitabki, kusjuures panused ei puuduta, nagu eespoolgi viidatud, üksnes teaduse käekäiku, vaid kultuuri arengut üldiselt: “Oma uurimisobjekti parema mõistmise suunas liikumine teaduses toetab kogu kultuuri liikumist parema enesemõistmise suunas” (lk 195).
Mihhail Lotmani ja Peeter Toropi raamatud on hea näide loovast dialoogist ühe konkreetse teadusliku traditsiooniga. Mõlemad suudavad ühtaegu tuua esile nii kõige olulisemaid tahke Tartu-Moskva koolkonna ja eriti Juri Lotmani pärandist kui ka neid algupäraselt, ositi Eesti kultuurainese peal, edasi arendada. Eestikeelne kultuurisemiootika on võtmas selgemaid piirjooni.
[1] Viisteist aastat tagasi arvustasin siinsamas Toropi ja Lotmani eelmiseid artiklimonograafiaid, ent toona olid need veel venekeelsed, vt: M. Tamm, Tekst ja subjekt. Tartu koolkonna teine põlvkond. Vikerkaar, 1997, nr 10/11, lk 164–167.
[2] Juri Lotman on talle omasel paradoksaalsel moel nentinud, et Tartu-Moskva koolkonna liikmete seisukohtade kirevus ongi koolkonda ühendav faktor, vt: Ю.М.Лотман, Зимние заметки о летних школах. Rmt-s: Московско-тартуская семиотическая школа: История, воспоминания, размышления. Toim. S. J. Nekljudov. Moskva, 1998, lk 87. Olen sellel teemal põgusalt peatunud siinsamas ühes varasemas arvustuses: M. Tamm, Semiootikud elavad edasi. Ka Tartus. Vikerkaar, 2000, nr 1, lk 97–99.
[3] Hea näite oma suhtest Tartu-Moskva koolkonda pakub Mihhail Lotman ühes 1995. aastal peetud ettekandes: “Kuigi kogu vastutus pakutavate uuenduste eest lasub minul, usun, et need vastavad täielikult nn Tartu-Moskva semiootikakoolkonna paradigmale.” Vt M. Lotman, Towards Rhetorical Poetics. Rmt-s: Acta Collegii Humaniorium Estoniensis, kd 2. Tallinn, 1995, lk 140.
[4] Sarnasele järeldusele jõuab Aleksei Semenenko oma hiljutises sissejuhatuses Lotmani loomingusse, vt: A. Semenenko, The Texture of Culture. An Introduction to Yuri Lotman’s Semiotic Theory. Basingstoke, 2012, lk 112 jj.
[5] J. Lotman, Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Tlk R. Veidemann. Rmt-s: J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tallinn, 1991, lk 278.
[6] Seda situatsiooni käsitleb kenasti Maxim Waldstein oma muidu kohati meelevaldses väitekirjas Tartu-Moskva koolkonnast, vt: M. Waldstein, The Soviet Empire of Signs. A History of the Tartu School of Semiotics. Saarbrücken, 2008.
[7] Samalaadsele järeldusele jõuab ka Aare Pilv oma arvustuses Toropi raamatust: A. Pilv, Mõistmise teooria. Sirp, 16.08.2012. Meenutan, et pealkirja “Kutse dialoogile” kannab Juri Lotmani sissejuhatus Mihhail Bahtini “Valitud tööde” eestikeelsele tõlkele (Tallinn, 1987, lk 5–14).
