Eesti poeetikast
Juuni, 2008Rebekka Lotman, Maria-Kristiina Lotman
Eesti poeetikast
Jaan Ainelo, Henrik Visnapuu, “Poeetika põhijooni”
Äsjane kordustrükk Jaan Ainelo ja Henrik Visnapuu algselt kaheosalisena planeeritud õpikust1 ei ole poeetika selle klassikalises mõttes: sisuliselt on “Poeetika põhijooni” stilistika ja värsiõpetuse käsiraamat, samal ajal kui käsitlemata on jäänud poeetika seisukohalt traditsiooniliselt olulisi küsimusi (žanriteooria ja -tüpoloogia, karakteriloome, tähendusõpetus jne). Teos koosneb kümnest suuremast peatükist (“Poeetika alged”, “Stiili alged”, “Poeetiline leksikon”, “Poeetiline lausestus”, “Ilukõla”, “Välimine kuju. Graafiline vorm”, “Meetrika”, “Eesti värss”, “Eesti rahvalaulu värss”, lisaks “Poeetikaline kirjanduslik sõnastik” ning allikate nimestik ja indeks), teise osasse planeeritud temaatika, tektoonika ja kirjandite teooria peatükid jäid ilmumata.
Nagu on märkinud Jaak Põldmäe,2 on selle käsiraamatu suurim teene väljapaistva kirjandusteadlase Boriss Tomaševski ideede toomine eesti kirjandusteadvusse.3 Ka raamatu liigendus järgib valdkondade kaupa peaaegu täpselt oma peamise allika, Tomaševski teose “Kirjandusteooria. Poeetika” (1925)4 ülesehitust. Nii jõuab eesti kirjandusruumi tollal uudne poeetikakäsitus.
Klassikaliselt eristatakse “poeetikat”, mis tegeleb peamiselt värsivormis tekstidega, ning “retoorikat”, mille aineks on proosatekstid. Luule stiiliküsimusi puudutab küll juba näiteks Horatius “Ars Poeticas”, süstemaatilisemalt vaatleb luulestilistikat Geoffrey Vinsaufist oma “Poetria Novas” (u 1210), ent proosatekste need käsitlused ei hõlma. Ka Jaan Bergmanni sulest pärinev esimene eestikeelne poeetika5 tegeles nimelt luulevormidega. Ainelo ja Visnapuu on aga Tomaševski eeskujul määratlenud poeetika valdkonnana ilukirjanduse (“poeesia ehk luule selle sõna laiemas mõttes”) ning esitanud poeetika ja retoorika ühendatud käsitluse: see on poeetika, mis käsitleb ilukirjanduslikke tekste kõige üldisemas mõttes. Ning sealtpeale ongi eesti kirjandusteadvuses juurdunud see laiem arusaam poeetikast. Näiteks on juba paar aastat hiljem ilmunud Bernard Söödi õpikus “Stilistika ja poeetika koolidele” nimetatud poeetika uurimisobjektina “ilukirjanduslikkude teoste üldisi ehitus-seadusi”.6
Autorid eristavad ajaloolist, normatiivset ja üldist poeetikat (lk 10–11), nende enda raamatu puhul on eelkõige tegu deskriptiivse ja kohati ka normatiivsusele kalduva käsitlusega. Selles mõttes ei ole “Poeetika põhijooni” ühtlane – Jaan Ainelo kirjutatud osad on pigem neutraalselt kirjeldavad, püüdes anda erinevatest stiilivõtetest võimalikult põhjaliku ülevaate, Henrik Visnapuu meetrikapeatükid aga väljendavad tema enda valikuid luuletajana (vrd ka Horatiuse “Ars Poetica”, mis on samuti ühtaegu preskriptiivne ja kirjanduskriitiline, samuti Martin Opitzi 1624. aastal ilmunud “Buch von der deutschen Poeterey”7 ning Nicolas Boileau 50 aastat hiljem avaldatud “L’ art poétique”8). Siit tuleneb nende teemade käsitlemisel ka normatiivsus ja mõnikord koguni poleemilisus (mis õpiku puhul on problemaatiline). Nii näiteks kajastab riimikäsitlus selgelt Henrik Visnapuu seisukohti vaidluses Valmar Adamsiga9 – kui viimane leidis oma 1924. aastal ilmunud riimimanifestis, et: “Täpse pärisriimi kunst on lakand olla kunst. Saabub ebatäpse riimi kunst, vabam, maitstavam ja raskem eelmisest”,10 siis Visnapuu jäi toonases diskussioonis seisukohale, et “eesti keeles riim algab sõna tugevast rõhust, s.o sõna esimesest silbist”.11 (Puhta riimi nõue oli eesti poeetikas alguse saanud juba Bergmannilt, kuid ka Sööt peab kõige hinnatumaks riimiks täisriimi.)12 Iseloomulik on näiteks väide: “Riimimine võib alata ainult värsi viimasest rõhust. Kuna eesti keele sõnad kangekaelselt säilitavad tugeva rõhu esimesel silbil, siis eestikeelse riimi esimesi nõudeid oleks: eesti keeles riim algab sõna esimesest silbist, näit.: àndmine – kàndmine” (lk 154), st hästi riimuvad sõnad võivad erineda vaid alguskaashäälikute poolest. Sellest hoolimata on esitatud kõik tähtsamad riimitüübid, sh ka need, mida Visnapuu ise taunib.
Kui riimikäsitlust tuleb pidada küsitavaks (nt ei erista Visnapuu oma skeemides mees- ja naisriime), siis sonetikirjeldus on lihtsalt puudulik. Kanoonilisi luulevorme on käsitletud üldse väga põgusalt, kuid arvestades, kui tähtsal kohal oli sonett selle perioodi eesti luules, väärinuks see vorm suuremat tähelepanu. (Ilmselt on siingi põhjuseks, et Tomaševski käsitleb sonetti väga põgusalt, kuid sonetivormi populaarsust eesti luules ei saa võrreldagi tema kohaga tolleaegses vene luules – sealne kirjanduslik reaalsus oli täiesti teistsugune.) Näiteks ei ole eristatud itaalia, hispaania ja prantsuse sonetti; inglise sonett on mingil seletamatul põhjusel üldse välja jäänud.13 Juttu ei ole ka soneti modifikatsioonidest (nt sabaga sonetist)14. Väga ranged reeglid on antud nii selle riimiskeemide, meetrika kui ka temaatilise ülesehituse kohta. “Soneti mõõduks on ainult 5- või 6-jalgne jamb.15 Sonetis kasutatakse ainult täisriimi… Tertsiinid peavad olema teistsuguste riimidega kui esimesed nelikud” (lk 167). Samasuguse ettekirjutava hoiakuga käsitletakse ka näiteks tsesuuri (lk 145) ja eufooniat (lk 146) peatükis “Eesti värss”.16
Niisiis on Visnapuu lähenemisviis enamasti preskriptiivne. Hoopis teistsuguses toonis on Jaan Ainelo peatükid, millest kõige olulisemad ja sisukamad on pühendatud leksikale ning mõtte- ja lausefiguuridele. Mõttefiguuride käsitluse allikaks on Tomaševski “Poeetika”, lausefiguuride ülevaade on esitatud saksa allikate põhjal. Üks raamatu väärtuslikumaid osi ongi “Poeetiline leksikon”, mis hõlmab põhjalikku ülevaadet poeetilisest sõnavarast ja sõnasemantikast laiemalt ning süsteemset ja üksikasjalikku troobikäsitlust. Siin on samuti küllaltki täpselt järgitud Tomaševskit, seda nii tähenduse paradigmaatilises kui ka süntagmaatilises plaanis. Tollel ajal oli selline käsitlus väga uuenduslik. Teatud mööndustega võib isegi öelda, et poeetikaõpik toob eesti keeleruumi sellise käsituse sõnasemantikast, mis saab hiljem aluseks strukturalistidele ning läheneb Trieri mõistele ‘semantiline väli’.17 Nii tuuakse “Poeetika põhijoontes” välja, et sõnal on sõnaraamatus ja konkreetses lauses erinev tähendus: “Lauses on sõna alati seotud teatava kindla mõistega, sisaldab oma tähenduse, mõtte, seda mitte üksi omaette, vaid ainult lauses koos teiste sõnadega. Väljaspool lauset sõnu nagu ei olegi, võib leida üksikuid sõnu ainult sõnaraamatuis” (lk 16). Ent sõnal on ka assotsiatsioonid: “Pääle selle sõnaga aheldub kujutelm leksikaalsest keskkonnast, kus seda sõna tarvitatakse…” (lk 17). Samas vaimus kirjeldatakse paradigmaatilisi ja süntagmaatilisi tähendussuhteid ühes ohtrate eesti kirjandusest pärit näidetega. Ehkki nii jätab käsitlus mõneti kuiva mulje, on selle teema läbikirjutamine koos eesti näidetega kindlasti kasulik. Veidi küsitavam on troopide funktsioneerimist seletav osa, kus väidetakse, et kõnekujundis, milles üks sõna metafoorselt või metonüümselt teisega asendatakse, sõna otsene tähendus hävib (lk 34), – kui oleks lähtutud eespool mainitud lähenemisviisist sõnasemantikale, pidanuks siin järgnema kirjeldus, kuidas tähendus tekib sõna konnotatsioonide (autorite terminoloogias: leksikaalse värvingu) ja antud konteksti koosmõjul. Siiski saame kõnekujundeist põhjaliku ja hästi struktureeritud ülevaate, eriti väärtuslikuks teevad selle peatüki eesti kirjandusest valitud rikkalikud näited iga troobi kohta.
Lausekujundite ülevaade jätab märksa kaootilisema mulje: vaid sõnakordused on esitatud eraldi rühmana, semantilised kordused aga on paigutatud eri peatükkidesse laiali (samuti jääb niivõrd põhjaliku vormikorduste loetelu juures paratamatult silma nt hendiadüoini ja mitmete teistegi sisuliste korduskujundite puudumine). Väljajätufiguure eraldi ei käsitleta (ellips ja aposiopees on liigitatud ühte peatükki, tseugma ja asündeton teise), samuti on sisu- ja vormikordused enamasti läbisegi. Sellegipoolest on tegu küllaltki põhjaliku ülevaatega: esitamata on jäetud peamiselt vaid otseselt kõnekunstiga seotud figuurid. Niisugust kooliõpiku jaoks ehk liigsetki põhjalikkust on ka teravalt arvustatud,18 kuid nii kõne- kui ka lausekujundite eestikeelse tutvustuse ilmumine oli kahtlemata vajalik. Võib oletada, et just Johannes Semperi soovitusel sisaldas Söödi “Stilistika ja poeetika” lausekujundeid üksnes valikuliselt.
Mis puudutab kõlakujundeid, siis assonantsi ja alliteratsiooni on käsitletud ammendavalt, kuid mõlemad on defineeritud ka sõnasiseste kõlakordustena (lk 113) ning pareheesist eraldi ei räägita. Lõpukordustest ei ole üldse juttu: puuduvad nii homoioteleuton kui ka eufooniline (proosa)riim.
“Poeetika põhijooni” oli kirjutatud eelkõige kooliõpikuna ja lisalugemisena võib seda õppetöös kasutada ka tänapäeval. Ettevaatlik peab olema küll definitsioonidega ning kohati ka terminitega. Definitsioonide ähmasust ja vahel koguni ekslikkust on kritiseeritud varemgi.19 Tähelepanelik peab olema nii stiilivõtete määratluste puhul (nt ei ole eufemismi ega apostroofi definitsioon päris korrektne, piisavalt selgelt ei ole defineeritud pleonasmi ja tautoloogia erinevust) kui ka terminite endi juures (paronomaasiast on saanud paranomaasia,20 kaksik on nii kaheelemendiline jalg kui ka kahevärsiline stroof jne). Loomulikult tuleb silmas pidada, et mitmes teoreetilises valdkonnas on teos vananenud ja isegi puudulik. Nii pole juttugi poeetika sotsiaalsest mõõtmest, mis võib mõjutada ka struktuuri, näiteks eufemismi-käsitluses puudub väga oluline tabueerimisteema. Raamatu lõppu lisatud seletussõnastik on igal juhul vajalik lisandus, võib vaid kahetseda, et seletused on kohati ebaühtlased: mõni artikkel on üksikasjalik, samas kui näiteks antonomaasia, hiaatuse, keskkonna, prosopopöa ja ka tsesuuri seletused on ebapiisavad või puuduvad üldse.
Hoolimata teatud puudustest oli “Poeetika põhijoonte” kordustrükk oodatud ja vajalik. Jääb loota, et uuesti jõuavad trükki ka teised sõjaeelsed kirjandusteoreetilised tööd ning elavdavad seeläbi meie kirjandusteaduslikku mõtet ja diskussiooni. Kuid selle raamatu ilmumise parim võimalik tulemus oleks tõuke andmine ühe tänapäevase poeetika ilmumisele, mille objektiks ei oleks enam üksnes kirjandusliku teksti, vaid kunstiteose struktuur ja tüpoloogia.
1 J. A i n e l o, H. V i s n a p u u, Poeetika põhijooni. Poeetika. Stilistika. Retoorika. Meetrika. Temaatika. Tektoonika. Kirjandite teooria. I. Tartu, 1932.
2 J. P õ l d m ä e, Eesti värsiõpetus. Tallinn, 1978, lk 23.
3 Nende liigagi täpse järgimise pärast on teost ka kritiseeritud, koguni süüdistatud, et tegu on puhtalt tõlkega, vt nt J. S e m p e r, Ühe eesti poeetika katse puhul. Looming, 1932, nr 10, lk 1197–1201. Taastrükk rmt-s: J. Semper, Mõtterännakuid III. Tallinn, 1977, lk 264–271.
4 Hiljem korduvalt välja antud, viimati 1996. aastal kõrgkooliõpikuna.
5 J. B e r g m a n n, Luuletuskunst. Lühikene õpetus luuletuste koorest. Rmt-s: Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1878. Tartu, 1878, lk 36–48. Taastrükk: Vikerkaar 2007, nr 9, lk 76–85.
6 B. S ö ö t, Stilistika ja poeetika koolidele. Tartu, 1935, lk 6.
7 M. O p i t z, Buch von der deutschen Poeterey. Breslau, 1624.
8 N. B o i l e a u D e s p r é a u x, L’art poétique. Paris, 1674.
9 Rütmi- ja riimivaidlusest vt ka: T. H e n n o s t e, Hüpped modernismi poole II. 9. loeng: värsiõpetuse õppetunnid. Vikerkaar 2007, nr 9, lk 93 jj.
10 V. A d a m s, Lahtine leht. Rmt-s: V. Adams, Suudlus lumme. Tartu, 1924.
11 H. V i s n a p u u, Tähelepanekuid ja märkmeid riimist. Looming 1932, nr 3, lk 312–313.
12 B. S ö ö t, Stilistika ja poeetika koolidele, lk 36.
13 Põhjalik sonetikäsitlus ilmus 1938. aastal: B. K a n g r o, Eesti soneti ajalugu. Akadeemilise Kirjandusühingu toimetised, XIII. Tartu, 1938.
4 Puristina ei käsitle seda ka Bernard Kangro, ehkki vorm oli eesti luulepraktikas täiesti olemas: 1920. aastatel avaldas sabaga sonette nt Jaan Kärner.
15 Bernard Kangro toob oma monograafias välja, et sonetis kasutatakse erinevaid värsimõõte: “Jambiga sarnanevate värsimõõtude kõrval on sonetis laialt tarvitatud ka trohheust ja daktüli”; teisal märgib ta, et ka eesti sonett on meetrumilt mitmekesine – näiteks perioodil 1885–1900 oli eesti sonetis jambide kõrval 11% trohheust ja 1% daktüli, lisaks nimetab ta huvitava erandina “ilma värsimõõduta” Martha Pärna sonetti “Õhtu” (lk 38).
16 Kangro polemiseerib ka Visnapuu jäikade seisukohtadega sonetiriimide osas. Visnapuu väitele, et “peaks olema vist kindel, et sonett ei ole enam sonett, kui seda kirjutada irdriimidega…” (Looming 1936, nr 14, lk 424), vastab ta: “Tõepoolest on aga kindel, et luuletuse sonetilisust ei hävita ükski irdriim” – B. K a n g ro, Eesti soneti ajalugu, lk 93.
17 J. T r i e r, Der deutsche Wortschatz im Sinnbezirk des Verstandes. Bonn, 1931. Vrd ka: J. T r i e r, Das sprachliche Feld. Aspekte der Semantik: zu ihrer Theorie und Geschichte 1662–1970. Frankfurt am Main, 1972, lk 77–103.
18 Vrd J. S e m p e r, Ühe eesti poeetika katse puhul.
19 Vrd M. L e p i k, Jaan Ainelo – Henrik Visnapuu. Poeetika põhijooni I. Eesti Kirjandus 1933, nr 2, lk 199–200.
20 Lisades siiski õigel kirjakujul. Ka algväljaandesse kleebitud “õienduste”-lipikus on viga parandatud – muide kordusväljaanne oleks võinud ka selles parandustelipikus leiduvad lisandused tänapäeva lugejani tuua.
