Mida on Ida-Euroopal öelda sotsioloogiale?

Jaanuar, 2009

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz
Mida on Ida-Euroopal öelda sotsioloogiale?
Rootsi keelest tõlkinud Ene-Reet Soovik

Avalik loeng Åbo Akademi professori kohale asumisel 20. aprillil 2007

 

Viimase kahe aastakümne jooksul on Euroopa subkontinent teinud läbi põhjaliku geopoliitilise ümberstruktureerimise – suurema, kui ealeski varem ilma sõjategevuseta aset on leidnud. Eksisteeriva sotsialismi langus ja Nõukogude Liidu lagunemine andis tulemuseks sellegi, et Euroopa kaardile ilmus hulk uusi iseseisvaid riike. 1992. aastal osales Euroopa meistrivõistlustel jalgpallis 32 riiki, samas kui 1996. aastaks oli nende arv kasvanud 48-ni1.

Kuid veelgi tähtsam kui uute või taasloodud riikide teke oli see, et Euroopa ja maa­ilm polnud enam jagatud kaheks võistlevaks ja teineteisest niinimetatud raudse eesriidega lahutatud osaks. Raudse eesriide kadumine avas tee Ida-Euroopa riikide lõimumisele kapitalistlikku maailmamajandusse ning mõnede jaoks neist isegi poliitilisele ja sõjalisele integreerumisele sellistesse Lääne organisatsioonidesse nagu Euroopa Liit ja NATO. Lõi­mumine kujunes kapitali, institutsionaalsete mudelite ja poliitiliste diskursuste ekspordiks Läänest Itta ning mitmeski mõttes ka rikka läänemaailma ja Ida-Euroopa vahelise suhte kehtestamiseks, milles esimene on juhtiv partner ning teine allhankija. Poliitiline ja majanduslik süsteem, mida läänemaised kommentaatorid – pange tähele, et mitte ametlik ideoloogia ega ka asjassepuutuvad populatsioonid ise – varem nimetasid kommunismiks, andis teed postkommunismile (või post­sot­sia­lismile), nagu seda nimetama hakati.

 

Postkommunismi mõiste kasutamiskõlbulikkus on iseenesest samuti küsimärgi alla seatud. Kui heidame pilgu kõigile neile riikidele – Kasahstanist Tšehhi Vabariigini, Albaaniast Eestini –, mida umbes kümnendivahetuseni 1990 valitseti kookõlas mingi algselt Nõukogude Venemaale oma­­se ühiskonnamudeli versiooniga ja kus sestsaadik on kehtestatud uus poliitiline ja majandussüsteem, peame tõdema, et õigupoolest on tegemist äärmiselt erinevate ühiskondadega. Nendevahelised erinevused puudutavad nii kultuuri, majandust kui ka poliitilist süsteemi; kõigis neis aspektides on endistel sotsialismimaadel olnud erinevad stardipositsioonid ja viimase viiekümne aasta jooksul on nad ka edasi arenenud erinevas tempos ja eri suun­­dades. Seega ei tule eeldada, et mõiste postkommunism (või postsotsialism) vastaks mingile kindlale ühiskonnatüübile. Seevastu usun ma, et seda võib väga hästi kasutada, juhtimaks tähelepanu kõigele vaatamata olemasolevatele ühisjoontele, mida need üksteisest vägagi erinevad ühiskonnad jagavad. See, mis neid ühendab, on nende sarnaste ajalooliste kogemuste tulemus. Need hõlmavad aastakümnete pikkust elu totalitaarsete ambitsioonidega ühtsustava režiimi all; edasi sellele režiimile vastanduvate erinevate vastupanuvormide väljaarenemist ja mõistagi neid spetsiifilisi väljakutseid, mida nüüd esitab majanduse, poliitilise süsteemi ning sotsiaalse ja kultuurielu samaaegne teisenemine.2 Seda ühiskonna kõigi oluliste koostisosade kiiret ja üheaegset muutumist nimetas saksa demokraatiauurija Claus Offe “kolmiktransformatsiooniks”.3

 

Algselt sündis sotsioloogia vajadusest mõista ühiskondlikku muutust. Positivistid nagu Saint-Simon ja Comte, evolutsionistid nagu Spencer ja Westermarck ning funkt­sionalistid nagu Durkheim ja Parsons tahtsid näidata, miks ja kuidas ühiskond areneb, ja – kas siis otseselt või kaudselt – ka seda, mida ühiskond võib teha selleks, et suuta üle saada säärase muutuse põhjustatud tagajärgedest ühiskonnaliikmete elus. Moodsa, keskse juhtimisega ning mitmefunktsioonilise rahvusriigi tekkega on saanud faktiliselt võimalikuks teadlik ühis­konnaplaneerimine ja muutunud vajalikuks niisugune teadus nagu sotsioloogia.

“Minerva öökull alustab oma lendu alles siis, kui öö varjud kogunevad,” kirjutas Hegel oma “Õigusfilosoofia” eessõnas. See tarkus, mida Minerva öökull sümboliseerib, langeb ühe ühiskonnavormi vaatlejale osaks alles siis, kui tema huviobjekt on muutunud millekski muuks; olemasoleva elu vorme teadvustatakse tihtipeale alles tagantjärele. Varasemad ühiskonnateoreetilised ja -filosoofilised katsetused olid tegelnud eelkõige riigi ja selle erinevate juhtimisvormidega. Idee, et ühis­kond ja selle struktuurid moodustavad eraldi uurimisvaldkonna, tulenes sellestki, et paljud selle koostisosad seati kapitalistliku moderniseerumise käigus küsimärgi alla – ning muutusid seeläbi ka nähtavaks. Seisusliku ühiskonna vahetas välja klassiühiskond; varajaste sotsioloogide keskseks ülesandeks sai nende jõudude kindlakstegemine, mis võisid ühiskonda koos hoida pärast seda, kui selle varasemad formaalsed alustalad olid lakanud eksisteerimast. Sel eesmärgil kujuneski välja sotsioloogiale iseloomulik viis vaadelda ühiskonda koosnevana erinevatest struktuuridest, institutsioonidest ja allsüsteemidest.

Pildil, mida kohtab see, kes vaatleb postsotsialistlikku Ida-Euroopat, on salgamatuid sarnasusi piltidega kapitalistliku moderniseerumise varasematest protsessidest. Käimasolev areng hõlmab majanduse kiiret muutumist, mis omakorda annab tulemuseks osa inimeste marginaliseerumise ja uue majanduseliidi tekke, poliitiliste võimusuhete ümberkujundamise ning kiired muudatused normides, mis kehtivad inimestevahelistes suhetes, meenutades olukorda, mida Émile Durkheim nimetas omaloodud uudismõistega anoo­mia. Durkheimi surma-aasta (1918) oli ühtlasi aasta, mil lagunesid Austria-Ungari, Vene ja Osmani paljurahvuselised impeeriumid. Uute rahvusriikide ülesehitamine sai alguse selles piirkonnas ning sama toimus ka seitse aastakümmet hiljem.

Sarnasustele sõjaeelse moderniseerumisprotsessi ja praeguse arengu vahel on tegelikult osutatud arvatavasti kõigi postsotsialistlike maade avalikus diskussioonis. Samas ei tohi me sarnasuste leidmisega liiale minna. Rahvusriik ja turumajandus, mida 20. sajandi alguses üldiselt peeti ühiskonna edasiminekuks, paistsid sama sajandi lõpus millegi varem olemasolnu, ent kaotsiläinu taastekkimisena.4 Siit ehk leiamegi kõige olulisema erinevuse toonase ja nüüdse vahel: kapitalismi ja poliitilise suveräänsuse taaskehtestamine oli ühtlasi restauratsioon. 1989. aasta paiku toimunud revolutsiooniliste protsesside näol oli suuresti tegemist kommunistlikuks villitud modernsuse hülgamisega. Pole juhus, et kui Poola solidaarsusliikumine 1980ndate aastate esimesel poolel lämmatati, suunati järgnevad kommunistliku režiimi vastased protestilained Ida-Euroopas kõigepealt nende tagajärgede vastu, mis kaasnesid majanduse ja tehnoloogia progressiga seoses keskkonna hävitamisega. Võime meenutada meeleavaldusi hüdroelektrijaamade rajamise vastu Lätis, Ungaris ja Bulgaarias; leedulaste proteste nafta puurimise vastu nende ranniku lähedal Läänemeres ning eestlaste nn Fosforiidisõda Kirde-Eestisse fosforiidikaevanduste rajamise vastu. Tšernobõli katastroof oli juba andnud veel ühe hoiatuse tehnika arenguga seotud riskide kohta.

Ühes essees 1984. aastast kirjutas Václav Havel, toonane opositsiooniline näitekirjanik ja hilisem Tšehhoslovakkia president, oma vaadetest oma ühiskonnale ning globaalse tsivilisatsiooni arengule järgmist:

“Moderniseerimine ei saa olla ainult ülbe gigantomaanlik ja läbinisti brutaalne isikupäratu Teaduse sissetungimine äsja kooli lõpetanud agronoomi või “teaduslikku maa­ilmavaadet” esindava bürokraadi näol. (…) Inimene … sai oma vastutusest lahti nagu mingist “subjektiivsest pettepildist” ja seadis selle … asemele kõikide seniste hulgast kõige ohtlikuma pettepildi: konkreetsest inimlikkusest vabastatud objektiivsuse fiktsiooni, kõiksuse ratsionaalse mõistmise konstruktsiooni, abstraktse skeemi näilisest ajaloolisest paratamatusest ning kõige tipuks visiooni puhtteaduslikult väljaarvutatavast ja puhttehniliselt kättesaadavast “üldisest heaolust, mida on võimalik uurimisasutustes välja mõelda ning tööstuse ja bürokraatia vabrikutes teoks teha. Et selle pettepildi ohvriks langevad miljonid inimesed teaduslikult juhitud koonduslaagrites, see “kaasaja inimest” (kui ta juhuslikult ise sinna ei satu…) ei vaeva. (…) Mis puutub Lääne-Euroopa vahekordadesse totalitaarsete süsteemidega, siis ma arvan, et kõikide vigade hulgast, mida ta teha võib, on suurim see, mille ta kõige tõenäolisemalt teebki: ta ei näe totalitaarsetes süsteemides kogu moodsa tsivilisatsiooni kõverpeeglit ning tungivat, võib-olla viimast üleskutset analüüsida eneserefleksiooni.”5

Need read pani paberile küll kirjanik ja mitte sotsioloog, kuid siiski väljendavad need samasuguseid ideid, mida käsitles näiteks Ulrich Beck oma kaks aastat hiljem ilmunud raamatus “Riskiühiskond”6. Oma skepsises ühiskonna ratsionaalse planeerimise suhtes on Ida-Euroopa opositsioonidiskursusel ühisjooni Lääne postmodernistlike teooriatega; oma praktilises toimimises omandasid Ida-Euroopa opositsioonilised ühiskondlikud liikumised vorme, mis mee­nutasid niinimetatud uusi sotsiaalseid liikumisi ülejäänud Euroopas.

See, mida Havel ja paljud teised Ida-Euroopa opositsioonilised intellektuaalid olemasolevate institutsiooniliste vormide asemel propageerisid, oli “… “mittepoliitiline poliitika”. Poliitika ei pruugi olla võimu ja temaga manipuleerimise tehnoloogia või inimeste küberneetilise juhtimise või otstarbekuse, mahhinatsioonide ja intriigide kunst. Poliitika on üks viisidest otsida ja püüelda elumõtte poole, viis kaitsta elu ja teda teenida. (…) Poliitika “alt”. Mitte aparaadi, vaid inimese poliitika. Mitte teesist, vaid südamest võrsuv poliitika.”7

Kui vaadata, mida on küsitlusuuringutel jutustada suhtumistest poliitikasse tänases Ida-Euroopas, on näha, et kodanike usaldus demokraatia funktsioneerimise vastu oma ühiskonnas on Euroopa idapoolses osas järjekindlalt madalam kui läänepoolses. Näiteks kaks aastat tagasi läbi viidud uurimuses ISSP 2004 oli nende vastanute osakaal, kes arvasid, et nende maal funktsioneerib demokraatia “väga hästi” või “hästi”, Lääne-Euroopas keskmiselt 53%, samas kui endistes sotsialistlikes EL-riikides ulatus vastav osakaal 20,5 protsendini ja Venemaal üksnes 17 protsendini.8 Samas võib öelda, et valijate usalduse langus institutsionaalse poliitika suhtes on juba kaua olnud tõsiasi Lääneski. Üks võimalik tõlgendus on, et tegu on ühe ja sama poliitikast võõrandumise tendentsiga, mida Lääne demokraatiates on siiski teatud määral pidurdanud olemasolevate insti­tutsioonide tugev positsioon, ent mis Ida-Euroopas on saanud vaba mänguruumi.

Kui sellised mõisted nagu “demokraatia” ja “poliitika” on muutunud problemaatiliseks, siis sedasama võib öelda ka mõiste “ühiskond” kohta. Nagu öeldud, sai see mõiste algselt päevakajaliseks seeläbi, et teadvustati vajadus mõista ja rahvusriigi abil juhtida sotsiaalset arengut. Seoses globaliseerumisega on vahepeal muutunud üha kahtlasemaks, kuivõrd selline juhtimine on võimalik – ja kuivõrd saab üldse olemas olla sotsiaalseid üksusi, mis omaksid nii iseseisvat eksistentsi, et oleks õigustatud sellise sõna nagu “ühiskond” kasutamine. Vähemasti võib öelda, et rahvusriigil ei ole tänapäeval mitte mingil ilmselgel moel sel­list positsiooni. See on ilmne, kui mõelda sellistele riikidele nagu Soome ning suurem osa Euroopa postkommunistlikke maid, mis on Euroopa Liidu (EL) liikmed; kuid isegi selline riik nagu Norra ei saa oma seadusandlust arendada, ilma et võtaks arvesse signaale Euroopa Liidust. Majanduse valdkonnas on kogu maailma maad lootusetult kokku põimunud, tahab nende elanikkond siis seda või mitte. Ja mis puutub inimeste identiteeti, võib endale hõlpsasti ette kujutada, et ühtekuuluvustunne, mida inimene tunneb sama poliitilise üksuse teiste elanike suhtes, võib tema jaoks olla vähem tähtis kui tema ühtekuuluvustunne näiteks välismaiste akadeemiliste kolleegidega, tema esindatava globaalse noortekultuuri teiste liikmetega või kas või usukaaslastega Salt Lake Citys.

Võib vastu vaielda, et Ida-Euroopa pöörete üheks tulemuseks oli tegelikult rea uute rahvusriikide rajamine – mida ma oma loengu alguses ka mainisin. Seda võib ju tõlgendada nõnda, et rahvusriikide aeg ei ole veel möödas. Kuid samaaegselt peame mõistma, et need uued riigid on enamjaolt võtnud poliitilise suuna liberaalse majanduse poole, mis minimeerib riigi reguleerivat funktsiooni majanduselus, ja et esimesel võimalikul juhul loobusid nad täielikust poliitilisest suveräänsusest rahvusvaheliste ühenduste liikmeks oleku kasuks.

Me ei tohi ka unustada, et kõige dramaatilisemad sündmused üleminekul kom­munismilt postkommunismile puudutasid tegelikult riikide lagunemist. Õigupoolest formuleeriti revolutsiooniline sõnum mitmel pool võitlusena riigi ja ühiskonna vahel. Selle tulemusena lõpetasid Nõukogude, Jugoslaavia ja Tšehho­slovakkia riigid lihtsalt eksisteerimise. Selle üle, kuivõrd ja mil moel sel kombel tekkinud osad olid juba varem olnud oma­ette eraldi ühiskonnad või hiljem niisugusteks said, võib vaielda. Näiteks võib mõtiskleda selle üle, kelle poole pöördub Vene president, kui ta kõnetab oma kuulajaid “kaasmaalastena”: lisaks Venemaa elanikele hõlmab see nimetus ka endise Nõukogude Liidu territooriumil elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi. (Samaaegselt esineb vene meedias ning ühiskondlikus arvamuses tugev tendents jätta rahvusvähemused – näiteks tšetšeenid – vene ühiskonnast välja.) Samuti võib näiteks küsida, kas Kosovo albaanlased on serbia ühiskonna liikmed – nende endi arvates, serblaste arvates või mõnest muust kriteeriumist lähtudes. Suutmaks sellele küsimusele vastata, peaks oletatavasti täpsustama, millises tähenduses võib neid pidada teatud kindlasse ühiskonda kuuluvaks või mitte kuuluvaks; sealjuures tuleb ka välja, et ollakse sunnitud diskuteerima nende erinevate viiside üle, mil ühiskonna mõistet saab defineerida, et see erinevates suhetes viljakas oleks. Ent üks artikkel 1990ndate aastate sotsioloogiast aladel, mis jäid järele Jugoslaaviast, kannab pealkirja “Sociology without Society?”9

Ajalooline pööre tuletab meile meelde, et suur osa inimeste elu suunavatest asjaoludest seisneb tegelikult konkreetsetes materiaalsetes tingimustes ja paratamatustes. Mis sotsioloogiasse puutub, kujuneb üks võimalik järeldus järgmiseks – ma tsiteerin professor Risto Alapuro suurt tähelepanu pälvinud artiklit “Sosiologit, Suomi ja Itä-Eurooppa”: 

“Nõukogude Liidu pankrot toob dramaatilisel moel nähtavaks nii selle, kuidas vaesed maad sõltuvad rikastest, kui ka selle, kuidas väikesi riike mõjutab pööre suures riigis. Järjepidevused ja struktuurid, mida peeti kadunuks, saavad taas nähtavaks ning inimesed võitlevad nende surve all. Massiliikumised tõstavad esile tõsiseid küsimusi tõest ja valest, autentsusest ja ebaautentsusest, ning nende võitluse tulemus mõjutab miljonite inimeste elusid. Vähim, mida võime öelda, on see, et ei semiootika ega ülalpool visandatud diskussioonid [ühiskonna struktuuride] erosioonist ole kuigi tundlikud vahendid nende nähtuste analüüsimiseks ja mõistmiseks.”10

Seitseteist aastat tagasi tegi Alapuro seega sotsioloogidele ettepaneku, et nad pööraksid vähem tähelepanu kultuuri-uuringutele ning hilis- ja postmodernsuse teooriatele – mis tema seisukohalt olid saavutanud Soome sotsioloogilises diskussioonis juhtiva koha – ning keskenduksid taas teist tüüpi “järjepidevustele ja struktuuridele” kui seda on kultuurilised. Peab aga lisama, et Alapuro ise on hiljem kirjutanud vägagi teraseid analüüse, mis käsitlevad just nimelt Ida-Euroopa arengute kultuurilist, diskursiivset poolt.11

Minu enda lõppjäreldus kujuneb osalt teistsuguseks. Mõistagi pole mõtet eitada seda, et revolutsioonilised liikumised olid reaktsiooniks konkreetsetele olukordadele ning et need toimusid konkreetse sotsiaalse tegelikkuse raamides. Ent sotsiaalse tegelikkuse ümberkujundamine osutus palju võimalikumaks, kui keegi kunagi varem oli arvanud. Kuna need sotsiaalsed liikumised suutsid ümber defineerida seda, mida varem peeti kindlaks, muutumatuks tegelikkuseks, võisid nad juhtida omaenda ja teistegi asjasse puutuvate toimijate tegevust uute eesmärkide suunas, mida senini oli peetud objektiivselt saavutamatuks. Ja pärast süsteemivahetust sõltuvad vastloodud demokraatlikud institutsioonid – ning kapitalismi funktsioneerimiseks vajalikud majanduslikud institutsioonid – samamoodi sellest, milliseks rahvastik neid peab. Kui üldiselt leitakse, et demokraatia funktsioneerib mõnes riigis halvasti või et riik on pigem repressiivne institutsioon kui kõigi ühine asi, tabavad demokraatiat selle praegusel kujul varem või hiljem tõsised probleemid. Ja kui demokraatia omandab näiteks tsiviilühiskonna uue aktiveerumise kaudu uusi kujusid, toetuvad need sellele, kuidas kodanikud ise mõistavad omaenda huvisid, rühmakuuluvusi ja kohustusi. Need ei tarvitse ühte langeda oletuslike objektiivsete struktuuridega, mida sotsioloogia on tuvastanud varem, teistsuguses ajaloolises olukorras.

 

Mikko Lagerspetz, Vad har Östeuropa att ge åt sociologin? Sosiologia, 2007, kd 44, nr 3, lk 48–52.

1 C. P i e r s o n, The Modern State. London; New York, 1996, lk 31.

2 L. H o l m e s, Post-Communism: An Introduction. Cambridge, 1997, lk 15–21.

3 C. O f f e, Varieties of Transition: The East European and East German Experience. Cambridge (MA); London, 1996.

4 M. L a g e r s p e t z, Post-socialism as a return: Notes on a discursive strategy. East European Politics and Societies, 1999, kd 13, nr 2, lk 377-390.

5 V. H a v e l, Poliitika ja südametunnistus. Tlk J. Tomeš. Vikerkaar, 1989, nr 9, lk 44–45, 48–49.

6 U. B e c k, Risikogesellschaft. Auf dem Weg in eine andere Moderne. Frankfurt-am- Main, 1986.

7 V. H a v e l, Poliitika ja südametunnistus, lk 52–53..

8 M. L a g e r s p e t z, Still Citizen vs. State? Post-Communist prospects for democracy in Europe. 2007 (avaldamata käsikiri).

9 K. T u r z a, Sociology without Society? Yugoslav Sociology after 1990. Rmt-s: Sociology in Central and Eastern Europe: Transformation at the dawn of a new millennium. Ed. M. F. Keen, J. L. Mucha. Westport; London, 2003.

10 R. A l a p u r o, Sosiologit, Suomi ja Itä-Eurooppa. Sosiologia ,1990, kd 27, nr 3, lk 198-204. Tsit lk 202, tõlgitud autori rootsikeelsest tõlkest.

11 Vt R. A l a p u r o, Estonian Views of Collective Action and Democracy. Journal of Baltic Studies, 2003, kd 34, nr 4, lk 457–469; ja R. A l a p u r o, Vene ja Eesti kodanikuühiskonna diskursuse võrdlev analüüs. Rmt-s: Algatus, osalus ja organisatsioonid: uurimusi Eesti kodanikuühiskonnast. Toim E. Rikmann. Tallinn, 2007, lk 25-50.