Eestist lahkumine

Juuli, 2009

Dennis Nurkse

Dennis Nurkse
Eestist lahkumine
Lepingut ei uuendata, Aeglane suvi, Rullid, Rindejoone rikkumine, Kodusõda, Deserteerumine, Infiltreerumine, Okupatsioon, Vabastamine, Laulatus sõjaga, Spioonid

Okupatsioon

 

Kui elukutselised olid üksteist maha tapnud

ja kutsealused laiali jooksnud,

hakkasid saabuma vabatahtlikud: tuikuvad mehed,

silmad puupiiritusest lõbusad,

kes viskasid mõnikord püssid minema

sest rihmad soonisid õlgu.

Me oleksime võinud nad tappa, mõnikord tapsimegi,

aga neid tuli järjest juurde; see oli sama asjatu

nagu vihma käes seistes käsnaga

vana lehma selga kuivatada või täita

ükskõik millise meie valitsuse ükskõik millist blanketti.

Nood uued võitlejad olid kindlad, et surevad,

itsitasid selle üle, tahtsid ainult sooritada

küllalt roimasid, et Jumal neid järgmises maailmas

jällegi ei unustaks; kärbsed jumaldasid neid;

isegi raipesööjad, kes neil kannul hiilisid,

haukusid neile käsklusi; ükskord

nad marssisid naaberkülla,

rivistasid kõik elusloomad seina äärde

ja hukkasid nad selle eest, et need olid rikkunud

väljakuulutamata keskpäevast liikumiskeeldu,

nad andsid tuld, kuni isegi näljaseim raipesööja

ei osanud jäänustega teha muud

kui vahetada need mustal turul tina vastu.

Nad tulid me külla tagasi, et paluda vabandust.

Aga selleks ajaks olime meie kõigest silmad metsas,

sosinad väljasurnud keeles: jälgisime

kõrgelt puu otsast, kuidas nad tirisid välja

me vanad brokaatkleidid, toppisid sõnnikut täis,

ja hakkasid neid kummardama; nad lõhkusid

me köögitoolid krutsifiksideks;

põlvitasid lumes ja piitsutasid end

meie kalli okastraadiga, nuuksudes

“Jumal halasta me peale”, ja kui nad jooksid juba rängalt verd,

kui nende alasti kehad võtsid päikeseloojangu värvi,

raputas seersant end aeglaselt

võttis oma eraplaskust lonksu,

tõmbas püksid üles, pahvis suitsu,

kuni enam ei värisenud ja haugatas siis:

“paremale vaat! vasakule vaat! joondu!

valvel! edasi marss!”

 

Vabastamine

 

Mu mees mõisteti mahalaskmisele

ja vaesed tulid tema eest paluma,

öeldes: “ta oli küll superintendent, aga

kaardimängus nii saamatu, et mõjus ühena meie seast,

ta laenas küll protsendiga raha,

aga ei pidanud meeles, millal viivist võtta,

ja küsis meilt nõu, kuigi meie olime suremas

nälga, sest need olid veel ajad

enne revolutsiooni, kui me kummardasime

maalitud Jumalat, justkui inimesed,

kes ei saa und”; ja uue võimu tegelased

kuulasid tüdinult ja kinkisid sellele narrile uue elu.

Kojutuleku asemel kasutas ta

vabastamist selleks, et ristata oma lemmiklita

ühega meie maahärra jahikoertest,

ja ta pidi seal häärberi juures ootama,

mis oleks tähendanud surma, kui teda oleks nähtud,

kuni lital hakkas südamepööritus pihta,

tema aga kerjas mööduvatelt sõduritelt

oma külma piibu peale tuld.

Kui ta koju jõudis, olin ma nutnud

kõva nädala. Arvasin, et ta on hauast tõusnud

või lihtsalt surmast tagasi heidetud nagu alamõõduline kala;

ütlesin: “anna mulle tagasi mu leinanädal,

kui sa suutsid tagasi lükata taeva.”