Põhiseaduspatriotism – kas ka Eesti jaoks?

Lauri Mälksoo

Lauri Mälksoo
Põhiseaduspatriotism – kas ka Eesti jaoks?

 

Erinevad konstitutsioonid ja põhiseadustraditsioonid kutsuvad võrdlusi tegema: kas näiteks Saksa põhiseadus ja tema üle peetavad väitlused võiksid öelda meile midagi uut, kasulikku ja teistsugust ka meie oma, Eesti põhiseadusliku situatsiooni kohta?

 

Põhiseaduslik mõte Saksamaal hõlmab laiemat teemade ringi kui põhiseaduse kitsalt juriidiline käsitlus. Juriste huvitab eelkõige põhiseaduse normide täpne tähendus, nende muutumine ajas ja tõlgendamine õiguspraktikas. Laiem uurimist vääriv küsimus aga puudutab põhiseaduskultuuri: kuidas ikkagi suhtuda põhiseadusesse, kuidas temaga elada, mida temaga peale hakata? Mis on ühes põhiseaduses kõige olulisem? Mille poolest põhiseadused üksteisest erinevad?

Mina ei tahaks siinkohal käsitleda niivõrd mitte õigusdogmaatikat, vaid pigem poliitilist filosoofiat, täpsemalt üht spetsiifilist Saksamaal Teise maailmasõja järgses kontekstis kasutusele võetud mõistet – põhiseaduspatriotismi (Verfassungs­patrio­tismus).

Selle mõiste kasutuselevõtjaks peetakse Heidelbergi ülikoolis õpetanud politoloogiaprofessorit Dolf Sternbergerit (1907–1989). Kogu maailmas nähtavaks on põhiseaduspatriotismi mõiste rääkinud Frankfurdi kriitilise koolkonna filosoof Jürgen Habermas. Tänapäevalgi on põhiseaduspatriotismi üle peetavas teaduslikus debatis saksa või saksa päritolu teadlastel juhtiv roll.

Pole ehk suur liialdus öelda, et põhiseaduspatriotismi-mõiste esilekerkimine Saksamaal tulenes natsionaalsotsialismi ja tema kuritegude traumast. Saksa rahvuslus selle 19. sajandil välja kujunenud etnilis-ajaloolis-kultuurilises (völkisch) mõttes näiss olevat alatiseks diskrediteeritud. Tema sümbolite edasine kasutamine tundus pärast Teist maailmasõda kahtlane ja poliitiliselt ebakorrektne. Mäletan, et kui läksin 1999. aastal Berliini doktorantuuri õppima, oli üheks poliitiliseks kõneaineks see, kas taastatud Riigipäevahoonet, parlamendi – Liidupäeva – uut kodu, peaks ikkagi ka linnasiltidel “Riigipäevahoonena” presenteerima. Keegi roheliste liidritest tegi ettepaneku, et hoone fassaadile raiutud kiri “Saksa rahvale” (dem deutschen Volke) tuleks asendada kirjaga “Saksamaa elanikele” (der deutschen Be­völkerung). Mäletan Balti pagulasorganisatsioonide korraldatud vahvat jaanipidu Berliinis järve kaldal ja seda, kuidas üks Saksa tudengist sõber mulle seal tunnistas: “Tegelikult kahju, et meie, sakslased, enam jaanipidu ei pea, sest paganlikust kultusest juuri otsinud natsid lörtsisid selle päeva meie jaoks ära.”

Põhiseaduspatriotism pidi Saksamaal pakkuma alternatiivi “tavalisele”, klassikalisele patriotismimudelile, mis oli tuginenud rahvuslusele – ühisele ajaloole ja keelele, ühismälule, kollektiivsetele müütidele, sümbolitele. Põhiseaduspatriotism pidi aitama vältida selle kordumist, et rahva emotsioonid lülitatakse täistuuridel sisse ja mõistus lülitub selle tagajärjel välja. Kodanik pidi end samastama pigem 1949. aasta põhiseaduse vabariikliku koe, põhiõiguste ja demokraatlike otsustusprotsessidega. Kodanike side oma riigiga ja nende poliitiline identiteet pidi olema ratsionaalne ning rajanema argumenteeritud väärtustel, mitte enam irratsionaalne, tunnetel ja hämaratel kirgedel põhinev.

Teine aspekt, mis mõjutas põhiseaduspatriotismi-idee populaarsust 1980. aastatel, oli see, et reaalselt eksisteeris kaks Saksamaad. Põhiseaduspatriotismi kaudu üritati Bonni vabariigis vastu seista sellele, et sakslased ise “kahe Saksamaa reaalsusega” liiga ära ei harjuks. Vähemalt põhiseaduse mõttes oli Saksamaa poliitilise ühtsuse nõue endiselt jõus.

Kolmas põhjus, mis soodustas põhiseaduspatriotismi idee populaarsust, eriti Saksa poliitilise eliidi seas, oli uus reaalsus: sisseränne ja üleskutsed multikultuurilisusele. Pärast natsionaalsotsialismi tundusid aktiivsed riigipoolsed meetmed sisserändajate assimileerimiseks, saksastamiseks, lubamatuna. Teatud mõttes tugevdas põhiseaduspatriotismi-idee lootust, et koos on võimalik elada ka assimileerumissurveta. Peamine pidi olema ju lojaalsus demokraatlikule põhiseadusele ja otsustusprotsessile ning demokraatlikele institutsioonidele, mitte saksa rahvusele.

Täienduseks võiks lisada, et poliitilisel parem-vasak-skaalal on põhiseaduspatriotismi mõistet üsna keeruline määratleda. Seda ideed on seotud nii liberalismiga kui rahvuslusse kriitiliselt suhtuva vasakpoolsusega, aga samas on selle omaks võtnud ka mitmed parempoolsed-konservatiivsed autorid, sest on ju lõppkokkuvõttes tegemist ikkagi patriotismiga. Sellepoolest tuleks sellesse ideesse suhtuda eelarvamustevabalt: mingit ilmselget parem- või vasakpoolset “agendat” pole tema puhul lihtne tuvastada.

Põhiseaduspatriotismi-idee hiilgeaeg Saksamaal tundub nüüdseks, vähemalt kõrvalt vaadates, möödas olevat. Saatis teda ju ikka tunne, et see on patriotism lite. Paljud inimesed on tunnistanud, et just 2006. aasta Euroopa jalgpallimeistrivõistluste aegu oli taas kord vahva Saksa lippe lehvitada ja tunda, et “sakslane olla on uhke ja hää”. On kritiseeritud, et põhiseaduspatriotismi-idees on ka midagi elitaarset, filosoofiliselt konstrueeritut ja laiematele rahvahulkadele hoomamatut. Ta ei pakkuvat piisavalt identiteeti toitvaid emot­sioone. Kui tavakodanikul on valida, kas olla uhke oma riigi demokraatliku põhiseaduse kui “ühiskondliku lepingu” üle või et rahvusmeeskond võidaks jalgpallifinaalis Brasiiliat, tundub enamik eelistavat viimast. Mingis mõttes siis on Saksamaast taas saanud “normaalne” Euroopa maa, kus patriotism on seotud ka rahvusluse elementidega, mitte üksnes paratamatult “verevaese” konstitutsiooniga.

Siiski ei maksa põhiseaduspatriotismi-ideed minevikku vajunuks ja mõju kaotanuks lugeda. Esiteks on ta muutunud üsna aktuaalseks seoses Euroopa Liidu arenguga. Kas Lissaboni lepingust võiks saada teatav patriotismi allikas ja ühist identiteediosa loov dokument portugallastele, sakslastele, bulgaarlastele ja eestlastele? Selle küsimuse üle mõeldakse praegu intensiivselt, kuid tegelikkuses saab vastata sellele ikkagi vaid tulevik. Teiseks ei ole põhiseaduspatriotismi-idee minetanud oma mõjukust ka Saksamaal. Veidi lihtsustatult võib väita, et patriotismi rajamine pigem edukale konstitutsioonilisele korraldusele kui (ainuüksi) rahvuslusele tähendab teatavat mõõdukamat patriotismivormi, mis on teinud Saksamaast Euroopas lihtsamini aktsepteeritava ja sõbralikumana tajutud naabri. See omakorda on teinud võimalikuks Euroopa rahumeelse ühinemise. Saksamaa on jõudnud sinna, kus ta praegu on, osalt ka tänu sellele, et ta valis põhiseaduspatriotismi tee.

 

 

Kas põhiseaduspatriotism võiks olla ka Eesti jaoks huvipakkuv või relevantne mõiste? Aastatel 1989–1991 näis, et Saksamaa ja Eesti situatsioonid on omavahel väga hästi võrreldavad ning isegi lausa imeliselt teineteisega seotud. Berliini müüri langemine Saksamaal, laulev revolutsioon Eestis, Saksamaa taasühinemine ja Eesti iseseisvuse taastamine – kõik see näis osana ühest ja samast ebaõigluse kõrvaldamisest ja normaalse olukorra taastamisest Euroopas. Aga kui hakata lähemalt uurima väljakujunenud poliitilisi identiteete, siis olid Saksamaa ja Eesti üsna erinevas situatsioonis. Saksamaa tundis endal mineviku pärast süüd või vähemalt vastutust, samas kui Eesti tundis, et meie riigile ja rahvale on minevikus rängalt liiga tehtud. 1990. aastal uskusid sakslased end üles ehitavat midagi täiesti uut – ühtset ja demokraatlikku riiki, mis pidi vastanduma 1930. aastatel toimunule, olema selle eitus. Samal ajal püüdles Eesti riigimõtlemine just nimelt õigusvastase okupatsiooni lõpetamise ja varasema olukorra taastamise poole – restitutio in integrum. Eesti 1930. aastad olid küll üsna erinevad Saksa omadest (kuigi mitte just plekitud), kuid tõsiasjaks jääb, et Eesti tahtis jätkata oma riikluse lugu sealt, kus see 1930. aastate lõpus pooleli oli jäänud.

 

Klassikalisel rahvuslusel on Eesti riigi taastamisel olnud juhtiv roll. Traditsioonilised rahvuslikud ideed on olulisel kohal 1992. aasta põhiseaduses ja sellega lähedalt seotud seadustes, näiteks kodakondsus- ja keeleseaduses. Rahvuslik-herderlik mõtteviis väljendub selles, et põhiseaduse preambul rõhutab kahes kohas riiklikku järjepidevust (millest omakorda tuleneb kodakondsuse taastamine ja ius sanguinis element) ning Eesti riigi kohustust tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. (Muuseas vahemärkusena: Vene Föderatsiooni põhiseadus räägib artiklis 3 “Vene Föderatsiooni paljurahvuselisest rahvast”. Muidugi ketserlik küsimus, aga kumb on, vähemalt sõnades, avatum ühiskonnasisestele erinevustele?) 1992. aastal kehtestatud konstitutsioonilise korra integraalseks osaks on ka keeleseadus ja kodakondsuse seadus, täpsemalt viimase põhiseisukoht, mille järgi naturalisatsiooni korras Eesti kodanikuks saamine käib eesti keele omandamise kaudu. 1992. aasta põhiseadust iseloomustab muuhulgas seegi, mida seal ei ole – näiteks on ju ühe­selt tagasi lükatud idee, nagu võiks Eestis olla riigikeelteks kaks enimräägitud keelt, eesti ja vene.

 

Kui Nõukogude Liidus lauldi, et “meie aatom pole paha”, siis Eestis valitses riikluse taastamise ajastul ja valitseb tegelikult praegugi sügav veendumus, et “meie rahvuslus pole või lihtsalt ei saa olla paha”. Ma ei taha öelda, et Eesti rahvusluse paturegistrisse, kui selline peaks kunagi kuskil avatama, saaks kirjutada mingeid erilisi kuritegusid. Suurriigid on ju vaid mõne aastakümne lasknud meie rahvuslusel end väljendada ning vastavalt on Eesti riikigi olemas olnud võrdlemisi mõõdetud aeg. Nõukogude okupatsiooni ajal said paljudest rahvuslastest ohvrid ja mõnigi kord ka märtrid. Ma pean siin silmas hoopis filosoofilist eneserefleksiooni küsimuse üle, kas ka meie rahvuslusel võib esineda vorme ja doseeringuid, mille puhul teda võib juba liiga palju saada. Näiteks millal muutub radikaalne rahvuslus sallimatuseks või konfliktide provotseerimiseks? Me oleme pidanud hakkama nendele küsimustele mõtlema – näiteks kui ülikoolilinnas Tartus on tumedama nahavärviga tudengeid kiusatud või isegi pekstud noorte meeste poolt, kes ka enda kohta usuvad, et nende tegutsemisajendiks on “rahvuslus”. Kui sellised asjad juhtuvad, siis mõjub see rahvusluse süütusekaotusena. Saksamaal loodi rahvuslusideoloogia kõrvale põhiseaduspatriotism just seepärast, et peale liberaalse rahvusluse oli esile kerkinud ka äärmiselt mitteliberaalseid ja mittetolerantseid rahvusluse vorme.

 

Eestis üldiselt vajadust mingi patriotism lite’i järele tuntud pole. Selles mõttes peaks eestlastel olema lihtne samastada end poola päritolu USA teadlase Karol Edward Soltani retooriliste küsimustega põhiseaduspatriotismi käsitlenud sümpoosionil: “Inimestel on õigus küsida: milleks seda põhiseaduspatriotismi vaja on? Miks mitte käsitleda selle asemel tähtsamaid asju, nagu õiglus, inimeste heaolu, või lihtsalt see, kuidas õigus ja konstitutsioonid tegelikult töötavad, või hoopis uurida võimu ja poliitika tihti küünilist tegelikkust? Miks mitte jättagi põhiseaduspatriotism sakslastele? Neil on oma eripärased probleemid; las nad siis tegelevad nendega.”1

 

Mis omakorda paneb mind lõpuks enda tõstatatud põhiküsimusele vastama. Põhiseaduspatriotismi idee Saksamaal sündis tegelikult elulisest vajadusest, mitte pelgalt vajadusest luua uusi toredaid teooriaid. Ja peamine, mis ma tahaksin öelda, ongi see, et meil Eestis võib tegelikult olla tekkinud samasugune eluline vajadus põhiseaduspatriotismi poole pöörduda. Hitleri Saksamaa toimepandud vallutused ja holokaust ühelt poolt ning Eesti saamine Nõukogude Liidu okupatsiooni objektiks on küll oma iseloomult äärmiselt erinevad asjad, kuid neil on üks ühine joon: seda, mis juhtus, ei saa enam muuta. See, mis juhtus, muutis meid ja muutis seda, kes me oleme. Natsism oli (Saksamaal). Okupatsioon oli (Eestis).

 

Eesti elanikest on neid, kes pole rahvuselt eestlased, ca 30%. Küsimus on selles, kuidas me saaksime toetada eestivenelaste positiivset identiteeti Eesti kodanikena. Mina väidan, et mitte-eesti rahvusest elanike kaasamisel “ühiselt ehitatud riiki” võib põhiseaduse teatud aspektidest lähtuv põhiseaduspatriotism pakkuda atraktiivseid väljavaateid.

 

Eesti põhiseaduse preambulis on tegelikult kaks põhihoovust. Esiteks, too juba viidatud herderlik-rahvuslik, mille järgi Eesti Vabariigi üheks eesmärgiks on “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”. Tunnistan, et mulle isiklikult on see hoovus sümpaatne; ainus probleem on selles, et ta ei pruugi anda eestivenelastest kodanikele piisavalt pidet identiteediks. Sama oluline meie põhiseaduses on aga kantilik-vabariiklik hoovus, see, mis toetab kodanike vabadust, õigusi ja võrdsust. Kui piirduda taas preambuli tsiteerimisega, siis kantilikult universaalse mõtte väljenduseks on seal lause, mille järgi Eesti riik on rajatud “vabadusele, õiglusele ja õigusele”.

 

Samas mul on tunne, et kehtiva Eesti põhiseaduse esimesel viieteistkümnel aastal oleme oma riigiloomes rõhutanud siiski peamiselt puhtrahvuslikku. See on andnud alust ka sellele häirivale kõnekujundile, justkui oleksid eestivenelased “teise järgu kodanikud”. (Samamoodi öeldakse ju, et Iisrael on “juudiriik”, kuigi sealgi on araablastest kodanikke. Iisraeli politoloogi Sammy Smooha poleemilise seisukoha järgi ongi nii Iisrael kui Eesti ja Läti “etnilised demokraatiad”.) Näiteks kipume me alateadlikult eestivenelastest Eesti Vabariigi kodanikest ikkagi mõtlema kui “venelastest”. See tuleb osalt sellest, et meil, eestlastel, on ajaloos väga vähe olnud oma riiklust. Kuid nüüd on riikluse taastamisest 1991. aasta augustis peagi möödas kakskümmend aastat. Oleks aeg hakata harjuma mõttega, et Eesti riik on naasnud selleks, et jääda. Järelikult hakkab “eestlane” tulevikus olema mitte ainult etniline, vaid ka poliitiline mõiste. Ka vene rahvusest Eesti kodanik peab saama ennast pidada “eestlaseks”; eelkõige peab ta saama ennast pidada teistega võrdseks kodanikuõiguste rakendamise tähenduses. Peame seega rohkem kui seni hakkama mõtlema eesti rahvusluse ja Eesti kodanikest eestivenelaste identiteedi ühisosale.

 

Huvitav on lugeda 1918. aastal Eesti riigi rajanute või selle üle haritud eestlastena mõtisklenute (näiteks Ants Piibu või Nikolai Maimi) mälestusi sellest, kuidas nad põhjendasid vajadust Eesti riigi järele. Mäletatavasti oli tegemist seisukohtade evolutsiooniga: autonoomianõudest sai riiklusenõue üksnes teatud kindlate pettumuste, arengute, segaduste ja selginemiste tulemusena. Eesti riik ei olnud pelgalt etniline projekt, vaid tema rajamise tingis arusaam, et Vene riik või bolševikud ei suuda (või ei suuda nii hästi kui eraldiseisev Eesti) tagada kodanike vabadust ja õigusi. Kõnekas on juba fakt, et Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest oli suunatud kõigile Eestimaa rahvastele.

 

Me ei saa oodata kõigilt eestivenelastest kodanikelt assimileerumist. Õigupoolest: assimileerumine peab alati jääma inimese vabaks valikuks. Küll aga võime eestivenelastele püstitada üleskutse: olge venelased, aga saage ka (põhiseaduspatriotismi mõttes) eestlasteks.

 

Eesti riigi põhiseaduslik jätkusuutlikkus võib muuhulgas sõltuda sellest, kui tõhusa sisu me suudame anda põhiseaduse preambuli mõttele, et Eesti riik on rajatud “vabadusele, õiglusele ja õigusele”. Eesti kodanike võrdsuse ja võrdselt kõigi kodanike jaoks kehtivate põhiõiguste idee tundub siinjuures eriti oluline.

 

Me võime suurema hulga eestivenelasi Eesti riigi juurde tuua (või tagasi tuua), kui näitame oma tegudega, et võtame kõigi Eesti kodanike võrdsuse asja täiesti tõsiselt. Põhiseadus näeb vajadust selle järele tegelikult ette nagunii. Praktikas tähendab see muuhulgas selgemat vajadust distantseeruda mitteliberaalsetest ja äärmuslikumatest rahvusluse vormidest, aga ka eesti rahvusest inimeste ja riigile lojaalsete eestivenelaste poliitilise ühtekuuluvuse ning kõigi kodanike võrdsuse rõhutamist.

 

Mäletatavasti ütles Samuel Huntington Nõukogude Liidu lagunemisel oma kuulsa lause, et kommunistid võisid küll üleöö saada rahvuslasteks, kuid armeenlased ei võinud niisama lihtsalt saada aseriteks. Samas: demokraatiates ei kirjutata kodanikele riigi poolt ette, missugune peab olema nende keelelis-kultuuriline identiteet, ega öelda: vali, kas tahad olla üks meie või üks nende seast. Põhiseaduspatriotismi idee eeldabki paindlikumat lähenemist, toonitades ühelt poolt küll patriotismi, kuid samas muutes selle allikat ja alust, nii et keelelis-kultuuriline identiteet jääb igaühe eraasjaks.

Artikkel põhineb Konrad Adenaueri Fondi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna poolt korraldatud seminaril “60 aastat Saksa põhiseadust – põhiseaduste traditsioonid Euroopas” 15.05.2009 Tartus peetud ettekandel.

 

1 K. E. S o l t a n, Constitutional Patriotism and Militant Moderation. International Journal of Constitutional Law, 2008, kd 6, nr 1, lk 97.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi