Mina – see on punk

Oktoober, 2009

Leo Luks

Leo Luks
Mina – see on punk
Tony Blackplait, Cat Bloomfield, “Eesti punk 1976–1990”

Ühe subkultuuri ajaloo ilmutamine kõvakaanelise raamatuna ja soliidse kirjastuse poolt oleks tavajuhul Eestis hämmastav sündmus. Näiteks koguteost “Hevi Eestis” vaevalt niipea näeme. Kuid pungil on siinses kultuuriruumis eristaatus ning temast kirjutamine tundub täiesti ootuspärane. Kuigi lähiajaloo kirjutamisel seda ei rõhutata, täidab punk olulist kõrvalsoppi Eesti ideoloogilises mälus ja taasiseseisvumise narratiivis. Just liikumises aktiivselt osalenu peaks suutma vastata küsimusele, mida punk Eestis korda saatis.

Omal äraspidisel moel kõnealune koguteos ehk vastabki meile, demüto­logi­seerides arusaama pungi tähtsast panusest rahvuslikku liikumisse. Kuid selle ivani jõudmiseks tuleb näha roppu vaeva, end kaootilisest kirjatööst läbi närida ning lugedes kerkib hulganisti uusi lahendamata küsimusi. Ma ei julge väita, et raamat on lugemisvaeva väärt. Kes soovib saada Eesti pungist lühiülevaadet, selle jaoks leidub ka lühemaid ja kompaktsemaid allikaid.1 Kes aga ise punkliikumises aktiivselt osales, mäletab raamatus kajastatud põhisündmusi küllap isegi. Tõsi küll: kindlasti jääb paljudele kunagistele osalejatele äratundmisrõõm, et ka mina olen ära mainitud, ehk isegi mõnele fotole jäänud. Kultuuriloolises mõttes on raamatu suurimaks väär­tuseks just 222 fotot – kuigi paljud neist on korduvalt ilmunud Trubetsky va­rasemates raamatutes2 ja Vennaskonna plaadiümbristel, on ka palju seni ilmumata materjali.

Ma ei arva hoopiski, et pungi ajalugu tuleks kirjutada range akademismi vaimus. Kuid mingit süstemaatilisust eeldab mis tahes nähtuse käsitlemine ometi. Tõnu Trubetsky ei suuda süsteemi luua ning varjunime taha peitumine siin ei päästa. Teadustööna ei küüni “Eesti punk” ka mitte hea põhikoolireferaadi tasemele kahel põhjusel.

Esiteks ei suudeta eristada olulisi sündmusi ebaolulistest. Valitud on juba anarhia-raamatust tuttav kroonikaformaat: esitatakse sündmus, enamasti kuupäeva täpsusega, ja parimal juhul ka kirjeldatakse seda. Selline stiil on väga mõistlik jäädvustamaks oluliste kontsertide toimumist või ka näiteks ansamblite esmakogunemist, kuid teos sisaldab hulganisti ka sedalaadi fakte nagu “2. novembril 1984 sai Villu 21-aastaseks” (lk 109); see või teine punkar lõpetas keskkooli (nt lk 18); luuletaja Mauri Raus saatis Trubetskyle kirja (lk 360) jne. Teos on ka faktilises mõttes auklik ja enesekeskne: Vennaskonna puhul loetakse üles kõik kontserdid, enamasti koos täpse koosseisuga, paljude teiste ansamblite puhul ei tooda välja koosseisugi.3 Mõistagi ei ole infomüra täielik ning teos sisaldab mitmeid huvitavaid fakte, näiteks et harjasoengud jõudsid Eestisse 1983. aastal (lk 89) või et Vennaskond on esinenud ühel kontserdil koos legendaarse Kinoga (lk 188).

Teiseks esitab autor sageli jutu sees asjakohaseid ajaleheartikleid tervikuna, mis muudab sündmuste jälgimise väga raskeks. Mõistlik olnuks tuua põhitekstis allikast välja oluline fakt või kommentaar (mõnikord siiski nii ka tehakse) ja allikad ise koondada lisadesse. Ka seda, et üldpildi kujundamisel prevaleerivad ajakirjanduslikud allikad, võib pidada miinuseks: kuna autor pärineb punkliikumise seest, suutnuks ta viitsimise korral kindlasti saada formaadivabu meenutusi asjaosalistelt endilt. Generaator M-i loo puhul on seda võimalust kasutatud ning lugu muutub kohe palju tuumakamaks (lk 50–66). Eriti groteskne on, et ajavahemikust 1985–1987 trükitakse hulganisti ära omaaegseid mo­raliseerivaid, punkareid kritiseerivaid artikleid (mis on kahtlemata huvitav lugemismaterjal), ilma et lisataks vastukaaluks teise poole argumente-üldistusi. Tundub, et autori jaoks on pungi lahedus aksioomiks, mis tõestamist ei vaja.

Norimist väärib ka teose ajaline raamistus: 1976–1990. Tihedama läbikirjutamise korral saanuks kokku võtta kogu Eesti pungiajaloo, ilma et teose maht oluliselt kasvanuks. Alguspunktiga on jälle selline müstiline lugu, et autori väitel jõudis punk Eestisse aastal 1976, kuid mõni mees oli punkar juba enne seda (lk 7). Väikest mõttetööd tehes võib jõuda järeldusele, et just selline algusdaatum on seotud esimese punkbändi Sm. Aladdin & Lord McIntosh tekkimisega (lk 11). Käsitluse lõpetamine aastaga 1990 on kaudselt põhjendatud alapealkirjaga “Anarhia ENSV-s” ja väitega, et 8. mail 1990 taastati n-ö sümboolika- ja nimetusseadusega Eesti Vabariik (lk 377). Viimane arusaam on mõistagi riigiõiguslikus mõttes ülimalt originaalne, kuid lõpetab raamatu ebaloomulikus kohas, pungi vabanemine vabadusvõitluse oreoolist ja taandumine üheks subkultuuriks teiste seas toimus veidi hiljem. Peatükk “Eesti punk” koguteoses “Anarhistid”4 on nii ajatelje mõttes kui ka mõnes muuski osas kompaktsem kui käesolev üllitis. Samas on suur hulk sealsest tekstist ka üksüheselt üle võetud.

Kuna autoripoolne läbiv tõlgendus puudub, tuleks teost “Eesti punk” õigupoolest nimetada infokildudega ilustatud pildiraamatuks. Punk on siin asi ise, nähtus, mis langeb kusagilt taevast ja toimib eneseküllasena. Me ei leia raamatust näiteks üldistusi omaaegsete punkarite sotsiaalse tausta kohta. Oleks ülimalt huvitav teada, kuidas 1980. aastatel punkariks saadi, kes olid need võimuga pahuksisse läinud noored: kas pigem töölisnoored või intellektuaalide võsukesed või kõik läbisegi? Ainsa niidiotsa selle küsimuse analüüsimiseks annab koolide loetelu, kus punkbände tehti – selgub, et pigem praegustes eliitkoolides. Punkarid ise ilmuvad raamatusse otsekui taevast, nende eluloolist tausta ei avata ja mõnikord jääb tegelaste roll punkliikumises sootuks hämaraks (vt nt kas või esimese punkari Riho Noole kohta lk 10). Milline oli punkarite igapäevane suhtlussituatsioon teiste inimestega (peale pahanduste miilitsaga mainitakse vaid hõõrumisi diskovendadega)? Ka seda ei saa lugeja teada.

Ainsaks kontekstiks, mida on teoses rahuldaval määral tutvustatud, võib pidada Lääne ansamblite mõju Eesti pungile. See on seos, mis üritab integreerida Eesti punki maailma põhivoolu. Olulise osa raamatust võtavad enda alla Lääne punkbändide Eestis harukordsete kontsertide kirjeldused.

Paraku jääb avamata ülipõnev Nõukogude Liidu pungi kontekst (on mõned üksikud vihjed, nt foto lk 93) – kui tihedad olid seosed, milles erineti, milles sarnaneti, kas Eestit võis pidada N. Liidu pungi Mekaks jne?

Punkarite suhted võimuga on raamatus samuti visandlikuks jäänud. Tuuakse esile arreteerimisi riietuse pärast, vestlusi KGB-s, voolu väljalülitamist kontsertidel jms. Kuid ometi pidi see suhe olema palju dünaamilisem ja mitmeplaanilisem. Siin-seal siiski punkkontserdid toimusid, isegi varastel 80ndatel, mõnikord läbisid ansamblid isegi tarifitseerimisi. Selle kohta on tähelepanuväärne tõend: lk 71 leidub ansambli Punkt tarifitseerimistõend, lehekülg hiljem nende foto koos plakatiga “Punk×T” – sellest graafilisest kompositsioonist tuleb välja ansambel Punk-T.5 Võimukontekst ehk teadlikolek piirist lubamatu ja surmavalt lubamatu vahel pidi olema Eesti pungi perestroika-eelsel perioodil täiesti akuutne. “Eesti punk” ei sisaldanud ühtegi sedalaadi fakti, et mõni punkar oleks oma tegevuse tõttu pikemaks ajaks vangi pandud. Siit jõuamegi üliolulise tekstilise konteksti juurde, milles seisneb Eesti (võimalik et kogu N. Liidu) pungi omapära. Varane Eesti punk ei saanud olla sama hardcore kui Läänes, oli vaja kodeerimist. Sestap panustatigi palju iroonilisele esituslaadile (nt Propelleri, Generaator M-i tekstid), esines palju n-ö punaste autorite tekstide kasutamist punkmeloodia kõverpeeglis, Lääne imperialismi kriitikat (Villu Tamme varased tekstid) jms. Tundub, et Trubetsky pole ise aru saanud, kui olulist rolli mängivad laulutekstid Eesti pungis, kui ebapungilikult andekad luuletajad on Merca, Villu, Trubetsky ise. Ülipopulaarsetest punkluule kirjandusõhtutest libisetakse üle, kuigi see nähtus on arvatavasti ainulaadne.

Mõistagi oleks ebaõiglane nõuda poeedilt ja punkarilt teaduslikku analüüsi, liiati siis punkluule defineerimist.6 Olgu pealegi ka Beier punkluuletaja. Kuid ajalugu kirjutades tulnuks tekstidele hoolikamalt tähelepanu pöörata – protestimütsiga löömine jääb liiga pealiskaudseks kirjelduseks. Trubetsky esitab tekstinäidetena paraku ainult huviliste jaoks küllaltki tuntud ja kergesti kättesaadavaid tekste – põhiliselt Propelleri, Generaator M-i, Vennaskonna, JMKE laule. Kuid millest laulsid nood unustuse hõlma vajunud 1980ndate ansamblid? Milles seisnes ühe või teise bändi omapära, kas kuskil garaažikontserdil kõlas ka “Tapke Brežnev” vms? Sellised üldistused (mille punumiseks läheb vaja detailivõrku) kuuluvad ajalookirjutuse kohustuslike aspektide hulka. Kogu tekstikorpuse jäädvustamine oleks aga pungihuviliste ja folkloristide ühine abstraktsem kohustus.7 Veelgi parem oleks mõistagi asuda senisest hoogsamalt, kas või kampaania korras keldritest välja tooma unustusse vajunud lindistusi.

Sellise kriitikaga ei soovi ma väita, et ülevaadete kirjutamine peaks jääma üksnes teoreetikute pärusmaaks. On ülimalt õige, kui ühiskondlikest nähtustest kirjutavad neis osalejad. Kuid kui pole piisavalt üldistusvõimet ja teravat fookust, siis kirjatöö luhtub, ei informeeri piisaval määral ega ole lugejale nauditav. Mida autorile soovitada? Ehk tuleks kasuks koos kirjutamine nagu kunagi punkromaanide puhul – ja ma ei mõtle siin ainult faktide meenutamist, vaid ennekõike üldistuste loomist. Kindlasti tuleks sääraste üllitiste puhul kasutada ja kuulda võtta professionaalseid toimetajaid. Ning loosungite uimas mõnulemise asemel korjata üles lihtne rahvatarkus: enne mõtle, siis ütle.

1 Nt Eesti punk eile, täna, homme. http://punk.bumpclub.ee/bunker/ylevaade.html

2 Nt T. T r u b e t s k y, Tõnu Trubetsky poeesiat. Tallinn, 2000; T. T r u b e t s k y, Anarhistid. Tallinn, 2003.

3 Ansamblite koosseisu kohta on palju põhjalikum allikas: http://punk.bumpclub.ee/epa/epa_koik.html; Trubetsky raamatus esineb lünki, mõned ansamblid, nt Kuues Kolonn, on suisa välja jäänud.

4 T. T r u b e t s k y, Anarhistid, lk 454–522.

5 Kuidas ansamblid tarifitseerimiseks leebusid, selle kohta võib Singer-Vingeri näitel pikemalt lugeda Mihkel Raua raamatust “Musta pori näkku”.

6 Hea üldistusvõimega tekstiks on: L. S o m m e r, Haaknõela vari. Vikerkaar, 2001, nr 2/3, lk 81–90.

7 Selles vallas pakub taas tõhusat abi: http://punk.bumpclub.ee/punktex/index.html