Pärast müüri

Detsember, 2009

Slavoj Žižek

Slavoj Žižek
Pärast müüri
Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist on saanud tavaks kirjeldada toda aega imepärasena, tõeks saanud unelmana, millegi niisugusena, mida veel mõ­ni kuu enne sündmust ettegi ei osatud kujutada. Vabad valimised Poolas ja Lech Wałęsa kui president – kes oleks seda või­malikuks pidanud? Kuid veelgi suurem ime leidis aset ainult paar aastat hiljem: vabad demokraatlikud valimised tõid tagasi võimule endised kommunistid, Wałęsa tõrjuti kõrvale ja tema populaarsus jäi alla isegi kindral Jaruzelskile enesele.

Seda pööret seletatakse tavaliselt rahva “ebaküpsete” ootustega, kellel lihtsalt ei olnud realistlikku ettekujutust kapitalismist: nad tahtsid seda nautida mõlemast otsast, nii et neil oleks kapitalistlik-demokraatlik vabadus ja materiaalne küllus, ilma et nad seejuures peaksid kohanema eluga “riskiühiskonnas” – st ilma kaotamata kommunistliku režiimi poolt (suuremal või vähemal määral) garanteeritud julgeolekut ja stabiilsust. Kui uus demokraatlik-kapitalistlik reaalsus oli “sametrevolutsiooni” üleva udu hajutanud, siis reageeris rahvas ühel viisil kolmest: nostalgiaga kommunismi “vanade heade aegade” järele, paremrahvusliku populismiga või hilinenud antikommunistliku paranoiaga. Esimest kaht reaktsiooni on kerge mõista ja sageli need kattuvad (nagu tänapäeva Venemaal). Samad parempoolsed, kes aastakümned tagasi hüüdsid “Better dead than red” (“Parem olla surnud kui punane”), pomisevad nüüd sageli “Parem olla punane kui õgida hamburgereid”. Kommunisminostalgiat ei maksaks võtta liiga tõsiselt: see ei väljenda kaugeltki mingisugust soovi pöörduda tagasi halli sotsialistlikku reaalsusse, vaid on omamoodi leinavorm, leebe viis minevikust vabanemiseks. Ja natsionalistlik populism ei ole hoo­piski midagi Ida-Euroopale eripärast, vaid globaliseerumiskeerisesse sattunud maade ühisjoon.

Märksa huvitavam on antikommunismi hiljutine elavnemine kõikjal, Ungarist kuni Sloveeniani. 2006. aasta oktoobris halvasid Ungari nädalateks suured meeleavaldused valitseva Sotsialistliku Partei vastu. Meeleavaldajad süüdistasid riigi majanduse kriisis selle juhte, kommunistide järglasi. Nad eitasid valitsuse legitiimsust, kuigi see oli tulnud võimule demokraatlike valimiste teel, ja kui elementaarse avaliku korra taastamiseks kasutati politseid, siis kõrvutasid nad seda 1956. aasta ülestõusu mahasurumisega Nõukogude armee poolt. Ühesõnaga jõuti väiteni, et 1989. aasta sametrevolutsiooni tuleb korrata, sest demokraatia võltsfassaadi taga ei ole tegelikult midagi muutunud, võimuniite tõmbavad ikka needsamad tumedad jõud. 2006. aasta detsembris karmistas Poola “lustratsiooniseadust”, mis keelas kommunistliku salapolitsei kaastöölistel ja teistel vana režiimiga seotud isikutel töötada avalikes ametites.

Veel üks sama protsessi aspekte on Baltimaades ja Slovakkias natsikollaborantide ümbernimetamine “kommunismi vastu võitlejateks”; nende kollaboratsiooni, isegi osalemist juudivastastes pogrommides õigustatakse kui vähemat kurja, kui ränka, kuid vajalikku osa patriootlikust võitlusest kommunismi vastu. Ukraina sametrevolutsiooni ajal, mis tõi võimule Viktor Juštšenko, lauldi samu laule, mida laulsid Saksa okupatsioonirežiimiga koostööd teinud ukraina natsionalistid. Pole siis ime, et mõnede postkommunistlike riikide algatusel võttis Euroopa parlament vastu resolutsiooni, mis võrdsustas kommunismi natsismiga. Samuti pole ime, et Sloveenias süüdistavad populistlikud parempoolsed vasakpoolseid selles, et nood kannavad endas “järjepidevust” – vana kommunistliku režiimiga. Uusi probleeme ja väljakutseid mõistetakse vanade võitluste võtmes ja samasooliste õiguste eest seismist tõlgendatakse otsekui hämarat kommunistlikku vandenõud rahvuse demoraliseerimiseks.

Miks ja kuidas äratatakse neid tonte maades, kus paljud noored kommunismi enam ei mäletagi? Antikommunistid esitavad lihtsa küsimuse: “Kui kapitalism on tõesti nii palju sotsialismist parem, siis miks on meie elu ikka nii vilets?”, ja pakuvad sama otsekohese vastuse: sellepärast, et meil ei ole veel kapitalismi ja meil ei ole veel tõelist demokraatiat. Võimul on ikka veel endised kommunistid, kes on end omanikeks ja direktoriteks maskeerinud. Tarvis on veel üht puhastust, revolutsiooni tuleb korrata. Ei saa jääda märkamatuks, et see on väga sarnane viisiga, kuidas vana kommunistlik režiim tavatses süüdistada oma nurjumistes “minevikujõudude” jätkuvat mõju.

Selle antikommunistide uue generatsiooni ettekujutus ühiskonnast sarnaneb kummastavalt traditsioonilise vasakpoolse ettekujutusega kapitalismist: see on ühiskond, kus vormiline demokraatia on mask, mis varjab rikka vähemuse võimu. Teisisõnu, antikommunistid ei näe, et see, mida nad hukka mõistavad kui väärdunud pseudokapitalismi, lihtsalt ongi kapitalism. Õigupoolest võib isegi väita, et kui kommunistlikud režiimid kokku varisesid, siis illusioonid kaotanud endised kommunistid sobisid ka­pitalistlikku majandust paremini juhtima kui populistlikud dissidendid. Sellal kui antikommunistlike meeleavalduste kangelased hellitasid unelmaid uuest ühiskonnast, mis põhineks õiglusel, aususel ja solidaarsusel, suutsid endised kommunistid raskusteta kohaneda uute kapitalistlike reeglitega. Paradoksaalsel kombel seisid uues kommunismijärgses olukorras antikommunistid tõelise demokraatia utoopilise unistuse eest, sellal kui endised kommunistid seisid uue julma turuefektiivsusel rajaneva maailma eest ühes kogu selle korruptsiooni ja räpaste trikkidega.

Kas kapitalistlik realism on ainus vastus sotsialistlikule utopismile? Kas see, mis järgnes müüri langemisele, oli tõepoolest kapitalistliku küpsuse ajastu, kõikide utoopiate hülgamine? Mis siis, kui see ajastu tugines omaenda utoopiale? 1989. aasta november tähistas “õnnelike üheksakümnendate” algust, Francis Fukuyama utoopilist “ajaloo lõppu”: ta kuulutas, et liberaalne demokraatia on sama hästi kui võitnud, globaalne, liberaalne maailmaühiskond on siinsamas käeulatuses ja järelejäänud takistused selle õnneliku lõpu eel on kõigest juhuslikku laadi (üksikud vastupanukolded, kus kohalikud juhid ei ole veel taibanud, et nende aeg on möödas). Seevastu 9/11 tähistas “õnnelike üheksakümnendate” sümboolset lõppu: see kuulutas meie praeguse ajastu algust, mil kõikjale kerkivad uued müürid: Iisraeli ja Läänekalda vahele, Euroopa Liidu ümber, USA ja Mehhiko piirile – aga ka üksikriikide sisse.

Paistab, et Fukuyama utoopia pidi surema kaks korda: liberaal-demokraatliku poliitilise utoopia kollaps ei puudutanud veel globaalse turukapitalismi utoopiat, kuid 2008. aasta rahanduskollaps ei jätnud seda kindlasti puutumata. 1990ndatel usuti, et inimkond on viimaks leidnud optimaalse ühiskondlik-majandusliku korra valemi. Viimase paari aastakümne kogemus aga on selgelt näidanud, et turg ei ole healoomuline mehhanism, mis kõige paremini toimib siis, kui ta rahule jäetakse. Selle funktsioneerimiseks vajalike tingimuste loomine nõuab vägivalda. See, kuidas turufundamentalistid reageerivad segadustele, mis tulenevad nende ideede ellurakendamisest, on tüüpiline utoopilistele “totalitarismidele”: nad süüdistavad nurjumistes kompromisse – ikka veel esinevat liiga palju majandusse sekkumist – ja nõuavad, et turudoktriini viidaks ellu veelgi radikaalsemalt.

Tänapäeval võime täheldada kapitalismi plahvatuslikku tõusu Hiinas ja küsime, millal muutub Hiina demokraatlikuks. Aga kui ta ei muutugi? Mis siis, kui sealne autoritaarne kapitalism ei olegi tolle kapitalistliku akumulatsiooniprotsessi kordus, mis kestis Euroopas 16.–18. sajandini, vaid hoopis tulevikumärk? Mis siis, kui “Aasia nuudi ja Euroopa aktsiabörsi pahaloomuline kombinatsioon” (nagu Trotski iseloomustas tsaari-Venemaad) osutub liberaalsest kapitalismist majanduslikult efektiivsemaks? Mis siis, kui see tõendab, et demokraatia, nii nagu meie seda mõistame, ei olegi enam majandusarengu tingimus ja mootor, vaid hoopis takistus?

Ja kui see on nii, siis võib-olla ei maksaks kommunismijärgset pettumust niisama kõrvale heita kui märki “ebaküpsetest” ootustest. Kui inimesed protesteerisid Ida-Euroopa kommunistlike režiimide vastu, siis enamik neist ei soovinud endale kapitalismi. Nad soovisid solidaarsust ja teatavat elementaarset õiglust; nad tahtsid vabadust elada oma elu ilma riigi järelevalveta, vabalt koguneda ja kõnelda: nad tahtsid vabaneda primitiivsest ideoloogilisest ajupesust ja silmakirjalikkusest. Sisuliselt püüdlesid nad millegi niisuguse poole, mida oleks kõige õigem nimetada “inimnäoga sotsialismiks”. Võib-olla vääriks see pürgimus teist võimalust.

Slavoj Žižek, Post-Wall. London Review of Books, kd 31, nr 22, 19.11.2009, lk 10.