20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
20. loeng: stalinistlik aeg I: institutsioonid, inimesed ja ideoloogia

Selle loenguga tuleme sõjajärgse nõukogude eesti kirjandusuurimise juurde, mis kestab 1945. aastast kuni 1980. aastate lõpuni.[1]Põhiline sõja eel toimuda jõudnud muutus kirjandusteaduses oli organisatsiooniline.[2]Vähem oli nõukoguliku kirjandusteaduse aluste tutvustamist ja minimaalselt teadust ennast.

Alustati ülikooli nõukogulikuks ümberkujundamist. Suleti suurem osa kultuuriseltse. Ajakirjade Eesti Keel ja Eesti Kirjandus asemele tuli Eesti Keel ja Kirjandus. Asutati Kirjandusmuuseum ning Sirp ja Vasar. Mõned inimesed asusid ideoloogilistesse ametitesse ja võtsid juhtivalt osa uue võimu tegemisest (Nigol Andresen, Johannes Semper, Oskar Urgart, Karl Taev, Villem Alttoa), põhiosa püsis ideoloogilises mõttes võimalikult vait, kuigi võttis vastu uue võimu loodud uued töökohad.

Pannakse paika kaks muutuste põhialust. Esiteks: kirjandusteaduslik töö peab muutuma plaanipäraseks. Esimene versioon sellisest plaanist ilmub 1941. aastal Annisti ja teine 1944. aastal Taevi nime all.[3]Teiseks: kirjandusuurijate keskne ülesanne on orienteeruda metoodiliselt ja ideoloogiliselt ümber marksistlikule kirjandusteadusele ning senine töö ja kogu kirjanduspärand sellest lähtuvalt ümber mõtestada. Ideoloogilisus saab kirjandusteadusele kohustuslikuks. (Karl Taev: “Meetod on esijoones maailmavaade.”)[4]

Poliitiliselt jagatakse nõukogude aeg Eestis harilikult Stalini ajaks, sulaks ja stagnatsiooniks. Ka kirjandusteaduses moodustab Stalini aeg omaette etapi, mille lõpp jääb 1950. aastate teise poolde, murdehetkega 1958. aasta paiku. Siis hakkavad pärast pausi taas ilmuma Keel ja Kirjandus ning Kirjandusmuuseumi aastaraamat. 1959. aastal alustab ilmumist raamatusari “Eesti kirjamehi”. Taas asub tööle osa vahepeal vangis või põlu all olnud kirjandusuurijaid ning ühtlasi toimub suur põlvkonnavahetus, kuna lisandub esimene nõukogude ülikoolis õppinud uurijate seltskond.

Selles ja järgmises loengus teengi kokkuvõtte Stalini aja kirjandusteadusest. Tollal ilmub vaid üksikud töid, millel on mingit väärtust ka tänapäeval. Olulisim on see, et siis imporditakse Eestisse nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse põhialused ning pannakse alus institutsioonidele, mis määravad kirjandusteaduse edasise arengukulu.

 

Institutsioonid ja inimesed

 

1944. augustis-oktoobris vallutab Nõukogude armee Eesti ja kohe hakatakse taastama nõukogude kirjandusinstitutsioone. Nagu sõja eel, on nüüdki olulisteks juhtkujudeks Nigol Andresen ja Johannes Semper.[5]

Juba 15. novembril algab õppetöö nõukogude ülikoolis.[6]Selle käivitamist juhivad Hans Kruus (rektor 1944) ja Karl Taev (teadusprorektor 1944–1950). Kirjandusprofessoriks kutsub Kruus Tuglase, kes ütleb tervisele viidates ära ja kolib novembris Tallinn-Nõmmele.[7]

Eesti kirjanduse (alates 1948. aastast kirjanduse ja rahvaluule) kateedri juhatajaks määratakse vanemõpetaja, hilisem dotsent Karl Taev (1944–1966). Pikemaajalisteks õppejõududeks on tollal sõjaeelse haridusministeeriumi ametnik ja õpikukirjutaja Villem Alttoa (1945–1975) ning endine kooliõpetaja Juhan Käosaar (1945–1958).[8]1955–1966 oli ülikoolis ka dotsent Liis Raud. Ülikooli kirjandusuurijate roll sel perioodil jääb üsna hämaraks.

Kirjandusmuuseumist (KM) tehakse taas iseseisev teadusasutus, mille direktoriks saab jälle Mart Lepik, kes aga 1945. aastal arreteeritakse.[9]Siis on aastani 1951 direktoriks Alice Habermann, kes vabastatakse juhtimisega toimetulematuse tõttu. 1951–1952 proovitakse muuta muuseumi kultuur-hariduslikuks asutuseks ning tema direktoriks on KKI direktor. Järgneb Salme Lõhmuse paariaastane kohusetäitja-periood. 1954 saab direktoriks klassikalise filoloogi haridusega Venemaa-eestlane Eduard Ertis, kes püsib ametis kuni 1989. aastani. Uurijatest on 1950. aastast alates taas muusemis Mart Lepik, pikemalt töötab seal Liis Raud (1940–1955) ja lühemalt ka Juhan Käosaar.

1947. aastal luuakse Tartus Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI), millest kavandatakse teadustöö põhikeskust.[10]Selle direktori kohusetäitjaks nimetatakse vahepeal kirjastuses töötanud Daniel Palgi, kes on ametis 1950. aastani, kirjandussektorit juhatab samadel aastatel Villem Alttoa. Siis vabastatakse Palgi ametist, süüdistades teda leninliku kirjandusteaduse põhiliste arusaamade ignoreerimises. Järgmiseks pikaajaliseks direktoriks saab Kaukaasia-eestlane, senine parteikooli õppejõud Heinrich Tobias, Alttoa asemele määratakse aga senine hariduse rahvakomissariaadi vaneminspektor Bernard Sööt (KKIs 1947–1954). Tobias vabastatakse 1955. aastal töölt nõrga juhtimise pärast ning tema asemele tuleb Venemaa-eestlane Eduard Päll, kes on direktoritoolil kuni 1968. aastani. Uurijatena töötavad KKIs tollal pikemalt näiteks Richard Alekõrs (1947–1961), Ello Säärits (1952–1974), Aino Pärsimägi/Gross (1954–1966).

Selle asutuse olulisim muutusehetk on aastail 1952–1953. 1953 kolib instituut Tallinna, jäädes sellega eemale KMist ja selle arhiivraamatukogust. 1952 suunatakse haridusministeeriumist KKI teaduslikuks sekretäriks Endel Sõgel. 1953 saab ta kirjandussektori juhataja kohusetäitjaks ja vist 1955 sektorijuhajaks, edenedes 1963. aastaks asedirektoriks ja olles 1968–1988 direktor. 1953. aastal võetakse tööle Sirbi ja Vasara kirjanduslik kaastööline Endel Nirk, kes jääb instituuti 1972. aastani ja kujuneb selle juhtivaks uurijaks.

1947 muudetakse Tallinna Õpetajate Instituut Pedagoogiliseks Instituudiks, mille eesti keele ja kirjanduse kateedrit juhatab 1954–1970 Bernard Sööt. Arvestatavaks uurimiskohaks kujuneb see palju hiljem.

On näha, et sõja järel kasvas teaduri või õppejõuna leiba teenivate eesti kirjandusuurijate hulk tugevasti, kuid plaanide täitmiseks ei jätkunud neist ikka. KKI kroonikast paistab, et kirjandussektori töö saadakse mingil määral käima alles 1950. aastatel. Pidevalt kõneldakse “kaadri puudumisest”.[11]Lisaks on märgata väga suurt inimeste liikumist paigast paika.

Avaldamiskohtadest pannakse kohe käima Looming, Sirp ja Vasar ning Nõukogude Kool. Samas ei käivitata uuesti Eesti Keelt ja Kirjandust. 1949 ilmub Kirjandusmuuseumi aastaraamat, aga teist sel perioodil ei tule. TRÜ toimetised taastatakse 1954, kuid kirjanduse kohta seal sel perioodil midagi ei ilmu. Nii on kirjandusteaduse avaldamiskohti tegelikult väga vähe. Nõukogude Kool avaldab üksikuid artikleid. Loomingus ilmuvad ideoloogilised seisukohavõtud ja dokumendid ning kirjutised kaasaegse kirjanduse ja sotsialistliku realismi üle. Aga kirjandusteaduse alla mahub neist vaid mõni. Palju artikleid, eriti klassika ümberhindamisest ilmub ajalehtedes (näiteks Andresen jõuab Tammsaare sünniaastapäeva puhul 1948. aastal kirjutada temast Nõukogude Õpetajas 30.01, Talurahvalehes ning Sirbis ja Vasaras 31.01). Samas on näha, et Sirbis leidub vene kirjanduse kohta lugusid vähemalt sama palju kui eesti kirjanduse kohta.

Uueks oluliseks avaldamiskohaks saavad klassikute teoseväljaannete saatesõnad, mis peavad andma teosele õige hinnangu. Nii ilmuvad 1947 Vilde “Külmale maale” ja “Näidendid” Tuglase ja “Mahtra sõda” Andreseni järelsõnaga. Aga need saavad 1949 üliterava kriitika osaliseks ning Vilde “Teosed” ilmuvad alates 1951. aastast juba ideoloogiliselt kindlamate autorite saateartiklitega (Juhan Käosaar).

 

Kirjandusteaduse programmi elluviimisest

 

Sõja ajal sõnastatud nõukoguliku kirjandusteaduse programmi võib kokku võtta neljaks punktiks:

– kirjutada marksistlikul teoorial põhinev eesti kirjanduse ajalugu;

– koostada eesti ainesel baseeruv marksistliku kirjandusteooria kursus, marksistliku kirjandusõpetuse metoodika käsiraamat ning eesti kirjanduse ja folkloori leksikon;

– uurida 17.–18. sajandi Euroopa vaimsete liikumiste peegeldumist eesti kultuuris ning eriti vene ja eesti kirjanduse suhteid;

– publitseerida eesti kirjanduse põhipärandi tekstikriitiline väljaanne (vanem kirjandus, kirjandusuurimusi ja kirjanduspoliitikat jms) ja kirjavahetusi.

Keskne ülesanne on marksistliku eesti kirjanduse ajaloo koostamine, mille kohta tulevad otsused otse kommunistliku partei keskkomiteelt.

1945. aastal tegi EK(b)P Keskkomitee TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedrile ülesandeks koostada viieköiteline eesti kirjanduse ajalugu.[12]Esimene nõupidamine selle (ja pärandi väljaandmise) asjus toimus 18. juunil Nikolai Karotamme juures.[13]Vastutav toimetaja oli Karl Taev ning tööga oli seotud 10–12 inimest (Tuglase päevikust on välja loetavad Alttoa, Andreseni, Käosaare, Laugaste, Semperi, Söödi, Taevi, Urgarti ja Tuglase enda nimed). Aastatel 1946–1947 ilmusid sellest esimene, kolmas ja neljas osa.[14]

1947. aastast läheb kirjanduslugude koostamine KKI töökavadesse. Alguses võetakse plaani kolmeköiteline ajalugu, valmimistähtajaks 1958. aasta. 1954 muudetakse see partei keskkomitee poolt viieköitelise koguteose plaaniks, mis peab valmima instituudi, ülikooli ja kirjandusmuuseumi ühistööna. Koordineerijaks saab KKI ja peatoimetajaks Endel Sõgel. Makettide valmimise tähtajaks plaaniti 1960. aastat. Tegelikult saab sellest suur seitsmeraamatuline “Eesti kirjanduse ajalugu” (EKA), mis ilmub aastail 1965–1991.

Väga oluline teema on kooli kirjandusõpetuse viimine leninlik-stalinlikule alusele, mis tähendab nii uusi koolikirjanduslugusid kui ka nõukogulikku metoodikat.

1945 ilmus Bernard Söödi veidi marksismiga garneeritud ärkamisaja kirjanduse õpik.[15] 1946–1947 saabub oluline murrang. Nigol Andresen avaldab programmilise artiklisarja sellest, kuidas mõista ja õpetada eesti kirjanduse ajalugu partei 1946. aasta 14. augusti otsuse valguses ning lähtudes Lenini kirjanduse parteilisuse ja kahe kultuuri õpetusest.[16]Just see tekst toob eesti kirjandusuurimisse teravalt stalinistliku sõnavara.

1952. aastal teeb EK(b)P Keskkomitee KKI-le ülesandeks uue kirjandusõpiku koostamise. Kollektiivi juhiks määratakse direktor Tobias ja tema asetäitjaks Endel Sõgel, kes on tegelik juht ja teeb ka autorite käsikirjad ringi. 1954. aasta alguseks on kõik neli köidet ilmunud.[17]Kriitika on terav.[18]Kohe võetakse plaani uuendatud trüki koostamine. See tehakse ära põhiliselt 1955. aastal ja ilmub trükist 1956–1957 kolmes raamatus.[19] Selles on muuseas üle viie lehekülje lühikilde Tuglasest, Suitsust, Ridalast, Underist. Ja direktor Päll kuulutab instituudi aastaaruandes, et selle tööga on vulgaarsotsioloogilised moonutused eesti kirjandusteaduses põhiliselt likvideeritud.[20]

Metoodika poolelt ilmub Nõukogude Koolis pidevalt tõlkeartikleid vene klassikute käsitlemise kohta, kuid eesti kirjanduse osas valitseb 1953. aastani sisuliselt tühjus. Alles siis hakkab ilmuma üksikuid artikleid ka eesti kirjanike kohta. Ainus vahepealne suur töö on Endel Sõgla programmiline artikkel sajandivahetuse kirjandusest ning proletaarse kirjanduse ja kriitilise realismi võitlusest reaktsioonilise romantika, formalismi ja estetismi vastu.[21] See tekst on segu faktidest ja ideoloogilisest jampsist, jätkates nooreestlaste analüüsis 1949. aasta joont.

KKI oluliseks tööks saab ka eesti kirjanduse põhivara väljaandmine. Esimesed köited kuuest pidanuks valmima 1949–1950, tegelikult jääb see ilmumata. Samuti plaanitakse KKI juhtimisel suurt kogumikku eesti-vene kirjandussuhetest 19. sajandil. See saab valmis 1950, aga trükki ei jõua. 1948. aastast tehakse artiklikogumikku “Kodanliku Eesti ühiskond ja kirjandus”.[22]Kogumikku veetakse plaanides edasi läbi mitme aasta, aga seegi jääb ilmumata. Ja plaani võetakse ka üksikmonograafiad (Tuglas Vildest, Alttoa Kitzbergist, Taev tsaariaja tsensuurist). Tuglase töö jääb ilmumata, Alttoa Kitzbergi-käsitlusest saab hiljem ta doktoritöö (1961) ja Taevi monograafiast kandidaaditöö (1963).

KMis alustatakse Kreutzwaldi kirjavahetuse väljaandmise suurprojekti, juhtivaks jõuks Mart Lepik. Esimene raamat ilmub 1953, teine 1956. Kreutzwaldi sünniaastapäeva tähistamiseks 1953 ilmuvad album (koostajad Mart Lepik ja Liis Raud) ning kommenteeritud “Teosed” (kolleegiumi juht Karl Taev).

Eestikeelse marksistliku kirjandusteooria kursuse asemel ilmub rida artikleid, mis esitlevad eesti uurijatele vene nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse aluseid.

Marksistlik-leninlik kirjandusteadus ja selle tulemine

 

1920. aastad olid vene kirjandusteaduses paljude eri kontseptsioonide aeg. Hilisemale ajale on neist tähtsad vormikoolkond ja Bahtini ring. Murrang toimub 1930. aastate alguses ning kümnendi teiseks pooleks on juba nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteooria põhikontseptsioon valmis ning muud kõrvale tõrjutud.

Selle aluspõhjaks on Marxi ja Engelsi üldfilosoofilised arusaamad majanduslikust baasist ja ideoloogilisest pealisehitusest ning klassidest ja klassivõitlusest.[23] Olulised tööd selles seoses on Marxi “Saksa ideoloogia” (1845–1846), “Poliitilise ökonoomia kriitikast” (1859) ning Engelsiga ühine “Kommunistliku partei manifest” (1848). Esteetilistes küsimuses on põhiallikaks Marxi ja Engelsi kirjad, neist olulisematena Engelsi kiri Margaret Harknessile (1888), kus on esitatud realismidefinitsioon, kiri Minna Kautskyle, kus kõne all tendentsikirjandus (1885), ning Marxi ja Engelsi kirjavahetus Ferdinand Lassalle’iga (1859), milles juttu kirjanduslike kujude klassiloomusest, individuaalsusest ja ideaalsuse/reaalsuse suhetest. Samuti Engelsi kirjad 1890. aastatel Joseph Blochile, Walther Borgiusele, Conrad Schmidtile, Franz Mehringile, Heinz Starkenburgile, milles ta astub vastu baasi (majanduse) ja pealisehituse (ideoloogia) suhete vulgariseerimisele.[24]

Neile lisanduvad Lenini arusaamad, mille puhul on kesksel kohal peegeldusteooria rakendamine kunstis (“Lev Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel”, 1908), käsitus kahest kultuurist (“Kriitilisi märkmeid rahvusküsimuse kohta”, 1913) ja kirjanduse parteilisusest (“Partei organisatsioon ja parteiline kirjandus”, 1905).[25]Just Lenini tööd saavad peamisteks allikateks, mida sadu kordi refereeritakse ning millele hakatakse viitama partei otsustes kirjanduse kohta, tegelikus kirjanduskriitikas ja minevikupärandi ümberhindamisel.

N-ö ametlike õpikutena mainib juba Gustav Suits 1940. aastal ilmunud Leonid Timofejevi “Kirjandusteooria aluseid” (Основы теории литературы) ja Gennadi Pospelovi “Kirjandusteooriat” (Теория литературы).[26]

Sõja järel mõjutab kirjandusuurimist Ždanovi kõne ja ÜK(b)P Keskkomitee otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta 1946. aastal.[27]Selle otsuse tuum on lihtne: nõukogude kirjanduses ei ole kohta kunstil kunsti pärast, individualismil, apoliitilisusel, kusjuures Ždanov tsiteerib pikalt Lenini mõtteid kirjanduse parteilisusest. Teine oluline tekst on partei määrus Muradeli ooperi ”Suur sõprus” kohta 10. veebruarist 1948, mis kritiseeris formalismi ja “avas selle rahvavaenuliku suuna olemuse”.

Need juhtnöörid määrasid kriitika põhisuundadeks võitluse estetismi ja formalismi vastu, 1930. aastatel oluline võitlus vulgaarsotsioloogiaga taandus tagaplaanile. Nende otsuste mõjul muutub pilt kirjandusest mustvalgemaks ning sõjaeelne kaine toon palju teravamaks, samas ei muuda nad midagi teooria põhialustes.

Klassikute olulised tööd hakkasid eesti keeles ilmuma kohe. 1940. aastal ilmus K[arl] T[aevi] koostatud valik Marxi ja Engelsi katkendeid, milles on juttu baasi ja pealisehituse suhetest ning ideoloogia klassiiseloomust, sh Engelsi kirjad vulgariseerimise vastu.[28] 1945. aastal avaldati väljavõtteid Engelsi kirjadest kirjandus- ja kunstiküsimuste kohta, sh realismidefinitsioon.[29]Tolstoi 120. sünniaastapäeva puhul 1948 ilmus kaks Lenini artiklit Tolstoist.[30]Muid keskseid töid pole ma 1940. aastaist leidnud, kuid olulisi tsitaate trükitakse eri artiklites kümneid kordi ümber. Lenini teoste suurväljaannet alustatakse 1948. aastal, aga kirjandusega seotud artikleid sisaldavad köited ilmuvad 1952–1953. Pisike valimik “Kirjandusest”, mis sisaldab olulisi tekste ja katkeid, ilmub alles 1957.[31]

Esimesed pikemad artiklid marksistlik-leninliku kirjandusteooria alustest avaldati 1941. aastal. Need olid György Lukácsi “Engelsi kirjanduskriitilised vaated” ja V. Štšerbina “Lenin ja kirjandus”.[32]Mõlemad pakuvad väljavõtteid vene keeles ilmunud artiklitest ning on praktiliselt kommenteeritud tsitaadikogud klassikute olulistest vaadetest. Eestlaste poolt on hea lisandus Karl Taevi “Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses”, mis annab punktiirse ülevaate nõukogude kirjandusteaduse võitlusest vulgaarsotsioloogia vastu 1920.–1930. aastatel.[33] Lühema referaadi pakub Eduard Pälli “Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi”.[34]

1948. aastal ilmub Johannes Semperi “Marksistlik-leninlik kunstiõpetus”.[35] See on parim tollane eestikeelne sissevaade teooriasse, süsteemne ja valdkonda kattev. Semper kasutab allikana Lenini venekeelseid tekste, lisab eesti materjali ning näitab oma kodusolemist ka üleliidulistes vaidlustes. Sealjuures jätkab ta sõjaeelset rahulikku stiili.

Muud sõjajärgsed tööd on väheolulised. Mainida võib näiteks Urgarti ülevaadet Lenini kirjandusvaadetest ning mitmeid kordi üle kirjutatud Lenini vaateid Tolstoi kohta (nt suhteliselt rahulik Blagoilt ja vulgaarpedagoogiline Dobrõninilt).[36]

Sellele on oluliseks taustaks 19. sajandi vene revolutsiooniliste demokraatide teostevalimikud (Belinski, Herzen, Dobroljubov, Tsernõševski) ja Maksim Gorki kogumik “Kirjandusest” (1948).

 

Marksistlik-leninliku kirjandusteaduse põhialused

 

Millisena vahendavad tõlked ja eesti kirjandusuurijad marksistlik-leninlikku kirjandusteooriat?[37] Esitan siin selle teooria põhialused kesksete märksõnade kaupa.[38]

Olemine ja teadvus, baas ja pealisehitus. Marksismi järgi pole kunstikäsitus immanentne teadus, vaid seotud marksistlik-leninliku maailmavaate ja revolutsioonilise praktikaga. Seetõttu on oluline alustada marksismi enda põhialustest.

Selle järgi moodustavad valitsevad tootmissuhted ühiskonna majandusliku baasi, millel kerkib ideoloogiline pealisehitus (haridus, poliitika, kunst, teadus, filosoofia, õigus) ja millele vastavad kindlad ühiskondliku teadvuse vormid. Inimeste kujutlused, mõtlemine, vaimne suhtlemine on materiaalsete suhete otsene tulemus ehk ühiskondlik olemine määrab teadvuse. Ühiskondlikku teadvust tuleb seletada materiaalse elu vastuoludega, tootmissuhete ja tootlike jõudude vahel oleva konfliktiga. Muutused majanduslikus aluses toovad kaasa pöörde pealisehituses. Siit tuleneb ka, et kunsti arenemist ei saa seletada kunstile ainuomaste ja eriliste arenguseadustega, vaid ühiskonna muutumisega.

1890. aastatel hakkas Engels seda vulgaarsena mõjuvat suhet mahendama, öeldes, et majanduse mõjujõu selline rõhutamine omal ajal oli poleemiline võte. Ta toonitab, et majanduslik areng pole ainus ajalooprotsessi määrav moment. Kunsti ei saa seletada majanduse ja klassivõitluse mehaanilise ja vahetu peegeldusena. Tegemist on keerulise vastastikuse mõjuga baasi ja pealisehituse ning pealisehituse osade endi vahel, kusjuures majanduslik paratamatus “murrab endale lõppkokkuvõttes alati tee”. Lisaks ütleb ta, et majanduse arenemine mõjutab pealisehitust kaudselt ning nende tingimuste piires, mida vastav pealisehituse ala ise ette kirjutab, samas kui pealisehituse alad mõjuvad üksteisele otseselt. Sellest suhte vahendatusest ja kaudsusest tuleb ka arusaam, et kunsti ja majanduse õitsenguperioodid ei pruugi kokku langeda.

Kunsti sõltuvus ühiskonnast, kunsti klassiseloom. Ühiskond jaguneb antagonistlikeks klassideks, kelle vahel toimub pidev klassivõitlus. Kogu senise ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Sealjuures on kodanlik ühiskond klassivastuolusid lihtsustanud, seal seisavad vastamisi vaid kodanlus ja proletariaat.

Kuna kunstnik ei saa luua sõltumatult ühiskondliku elu seatud tingimustest, siis on kirjandusel ja kunstil klassiiseloom. Iga ühiskondlik-majanduslik formatsioon annab kunstile oma põhilise ilme. Klass, kes on ühiskonna valitsev materiaalne jõud, on samal ajal ka tema valitsev vaimne jõud. Seetõttu on kunsti analüüsimisel oluline arvesse võtta ühiskondlikke tingimusi, klassivõitluse olukorda, konkreetseid ajaloolisi üksiktingimusi. (Väärarusaam kunsti sõltumatusest tekkis arenenud tööjaotusega klassiühiskonnas, kus vaimne töö on eraldunud materiaalsest tootmisest.)

Kaks kultuuri. Kunsti klassiiseloomu sidus Lenin õpetusega kahest kultuurist. Ei ole olemas ühtset rahvuslikku kultuuri ega kirjandust. Igas rahvuslikus kultuuris on kaks kultuuri: valitsev kultuur, mis on majanduslikult valitseva klassi (kodanluse) kultuur, ning – kas või väljaarenemata kujul – demokraatliku ja sotsialistliku kultuuri elemendid. Lenini ütleb otse: rahvusliku kultuuri loosung on kodanluse poliitiline pettus. Liberaalkodanlik rahvuslus varjab rahvusliku kultuuri loosungi taha kunsti klassiiseloomu. Rahvuskultuuri kui terviku kaitsmine on kodanlik natsionalism.[39]Mitteklassiline kirjandus on Lenini järgi võimalik alles sotsialistlikus klassideta ühiskonnas.

Kultuuri klassiloomusest tuleneb ka oluline küsimus töölisklassi suhtumisest minevikukultuuri, mis kirjandusteaduse puhul tähendab küsimust, kuidas hinnata minevikuautoreid ja nende töid.

Lenini järgi ei heida proletaarne kultuur ega marksism kodanliku ajastu kõige väärtuslikumaid saavutusi kõrvale, vaid vastupidi, omandab ja töötab kõik väärtusliku ümber.[40] Aga ta ühtlasi rõhutab: igast rahvuslikust kultuurist võtame ainult tema demokraatlikud ja sotsialistlikud elemendid, võtame ainult ja tingimatavastukaaluks iga rahvuse kodanlikule kultuurile, kodanlikule natsionalismile.

Realism ja tüüpilisus. Keskne koht marksistlikus kirjandusteoorias on siin Engelsi realismidefinitsioonil.

Kirjanduse ideaaliks on realism. Realism tähendab, et ühiskonda, inimesi, ajastut jne tuleb kujutada tõepäraste detailidega ning läbi tõepäraselt kujutatud tüüpiliste karakterite tüüpilistes olukordades.[41]Koos teesiga kunsti klassiiseloomust tähendab see, et tegelased on teatud klasside esindajad. Kuid tüüpilist tuleb näidata läbi konkreetsete detailide. Tegelased peaksid olema individualiseeritud karakterid, mitte mingi idee või ideoloogia hääletorud. Nii asub marksism idealismi ja realismi vanas vaidluses realismi poolele. Engelsi sõnul: ideaalse pärast ei tohi unustada realistlikku.

Sealjuures räägib Engels sellest, et realism võib suurel kunstnikul avalduda ka tema vaadetest olenemata. Selle näiteks toob ta Balzaci, kes oli vaadetelt legitimist ja kelle sümpaatia kuulus väljasurevale aristokraatiale, kuid kes kujutas selle hukku suurima tõepärasusega, nähes selle huku paratamatust ja märgates samas ka tulevikuinimesi. Ka Lenin rõhutab, et tõeliselt parteiline kirjandus peab olema ennekõike ajalooliselt tõepärane. Just see on kirjanduse mõjujõu allikas.

Nii ei ole realism Engelsi jaoks mitte reaalsuse pinnapildistus ja tüüpiline ei tähenda mitte seda, mis esineb kõige sagedamini, vaid seda, mis kõige teravamalt ja ilmekamalt väljendab teatava aja ühiskondlikku jõudu. Oluline võib sealjuures olla varjatud, kirjanik peab suutma tabada uue idusid vanas, näha tegelikkust revolutsioonilises arenguprotsessis.

Sama kordavad 1930. aastate nõukogude otsustajad. Näiteks Georgi Malenkov partei 19. kongressil: tüüpiline on see, mis kõige veenvamalt väljendab antud ühiskonnajõu olemust. Tüüpilisuse probleem on alati poliitiline probleem.

Sellisena tähendab tüüpilisus millegi olemusliku väljatoomist kõigis selle vastuoludes. Muidugi on tähtis, et olemuslikuks saab pidada siiski vaid seda, mis näitab maailma muutumise ja olemise pilti sellisena, nagu marksism-leninism seda näeb.

Sisu ja vorm. Kirjandusteose sisu ja vormi teoreetiliste küsimustega klassikud otseselt ei tegele, kuigi nende analüüsides ja arutlustes on mõlemast poolest pidevalt juttu. Sealjuures on selge, et juba marksismi-leninismi üldfilosoofilised ja üldideoloogilised seisukohad asetavad keskseks kategooriaks kirjandusteoses sisu, mis määrab, põhjendab ja motiveerib vormi. Sisu all mõistetakse peegeldatud elu ning elunähtuste ringi, mida vaadatakse kindlast vaatekohast, mis määrab ära teose idee.[42]On näha, kuidas klassikud analüüsivad teoseid kogu aeg suhetes ja seostes ühiskonna ja ajastuga, mida neis kujutatakse. Samas rõhutavad nad kogu aeg hea vormi tähtsust (intriigi organiseerimisest värsiehituseni).

Peegeldusteooria.[43]Leninismi tunnetusteooria tuumaks on peegeldusteooria, mida Lenin arendas töös “Materialism ja empiriokrititsism”. Inimese aistingud, mõisted, tajud, kujutelmad jms on välismaailma esemete ja protsesside peegeldused, mille tõesuse kontroll on praktika. Samas inimese teadvus mitte ainult ei peegelda maailma, vaid ka loob ja mõjutab seda. Ka kunst ei peegelda maailma passiivselt, vaid loovalt. Kunstnik valib need küljed tegelikkusest, mille lõplikult määrab ära tema ühiskondlik olemine. Peegeldusteooria rakendusena kirjandusele ning sellisena kirjandusteaduse metodoloogilise ja metoodilise alusena nähti Lenini artiklit “Lev Tolstoi kui vene revolutsiooni peegel”.[44]

Lenin kõneleb sellest, et tõeliselt suur kunstnik peab peegeldama kas või mõningaid olemuslikke jooni ühiskonnast. Suure kunstnikuna peegeldas Tolstoi Vene ühiskonna eri külgi. Vastuolud tema vaadetes ja loomingus ei ole juhuslikud, vaid Vene ühiskonnaelu vastuolude väljendus. Krahv Tolstoid tõlgendab Lenin kui Vene talupoja vaadete ja meeleolude väljendajat. Tolstoi ei mõistnud absoluutselt töölisliikumise rolli ega Vene revolutsiooni, kuid jääb väheks, kui hinnata Tolstoi vastuolusid kaasaegse töölisliikumise ja sotsialismi vaatepunktist, vaid tuleb arvesse võtta seda protesti, mida ta avaldas kapitalismi vastu. Tuleb võtta Tolstoilt üle see, mis kuulub tulevikule. Ja ta võtab Tolstoilt tema kirgliku kriitilisuse ja paljastuslikkuse, kuid eitab “tolstoilust”. Sealjuures rõhutab Lenin kogu aeg Tolstoi geniaalsust kunstnikuna.

Tendents ja parteilisus. Marxi ja Engelsi suhtumine kirjanduse tendentslikkusse on veidi vastuoluline. Ühelt poolt ütleb Engels, et pole vaja tendentsiromaane, samas pole ta ka tendentsikirjanduse vastu. Ka tõlgendused on erinevad. Nii leiab Lukács, et Engels nõuab tendentsi igas teoses, kuid Semper ütleb, et Engels ei nõudnud tendentsi, vaid realismi. Kindlasti aga ei pooldanud Engels teostes alasti tendentsi. Selles oli tema seisukoht ühene: mida varjatumaks jäävad autori vaated, seda parem kunstiteosele. Ja veel ütleb ta, et tendents ei pea olema midagi välist, pealesunnitut, vaid peab paratamatult ja orgaaniliselt tõusma esile teose sisust.

Lenin kõneleb kirjanduse “parteilisusest” ning seda tõlgendatakse tendentsiprobleemide analoogina.[45] Semper nimetab seda marksistlik-leninliku kunstiõpetuse olulisimaks osaks, kuna tema arvates ei piisa revolutsiooniajastul enam realismist. Lenini järgi peab proletariaat viima ellu parteilise kirjanduse printsiipi.[46]

Kodanlikus rahaühiskonnas ei saa kirjanik olla vaba (siin on jutt otseselt kirjanikust, kunstnikust, näitlejast). Ei saa elada ühiskonnas ja olla sellest ühiskonnast vaba. Kodanliku kirjaniku vabadus on vaid maskeeritud sõltuvus kirjastaja rahakotist ja publikust, kui ka kirjanik seda seotust ei tunnista ning peab end parteilisest võitlusest kõrgemal seisvaks ja apoliitiliseks. Ja Lenini järgi see, kes väidab, et teenib vabadust “üldse”, võitleb lõppkokkuvõttes kodanluse huvide eest. Kodanlikule kirjandusele, kirjanduslikule karjerismile ja individualismile tuleb vastu seada avalikult proletariaadi ja parteiga seotud kirjandus.

Kirjandus peab olema vaba kodanlik-anarhistlik-üliinimeselikust individualismist, mida Lenin teravalt vihkab. Parteilisus tähendab, et kirjandus ei ole individuaalne asi, vaid osa proletariaadi ühisasjast. Parteilisus tähendab kohustust anda igale sündmusele avalik ja otsene parteiline hinnang, asudes kindla ühiskonnagrupi seisukohale. Parteilisus tähendab ka seda, et töid tuleb hinnata nende kasulikkuse järgi töölisliikumisele, töölistele, ühiskonna ja kunsti arengule. Partei peab kontrollima kogu kirjandust. Literaadid peavad kuuluma parteiorganisatsiooni. Aga see ei tähenda nivelleerimist, kirjanduse mehaanilist sarnastamist, enamuse valitsust vähemuse üle, individuaalsuse mahasurumist.

Sellisena on parteilisus teadlikult omaks võetud klassilisus ning loominguvabadus vabalt valitud parteilisus. See on vaba kirjandus, kuna teda ei mõjuta mitte karjäär ja kasu, vaid sotsialismi-idee ja töörahva poole hoidmine.

 


[1] Sõjajärgse kirjanduselu võitlustest annavad pildi nt: P. Lilja, Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid nõukogude Eesti kirjanduspoliitikast. Keel ja Kirjandus, 1990, nr 3, lk 156–166, nr 4, lk 229–238, nr 5, lk 286–294; S. Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal. Rmt-s: Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Koost. M. Laak, S. Olesk. Tartu, 2000, lk 149–172; S. Olesk, Peatükk ajaloost: ENSV Kirjanike Liit ja EK(b)P KK kaheksas pleenum. Looming, 2002, nr 10, lk 1552–1567; T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263. EKA ajastuülevaade keskendub kriitikale, kirjandusteadust on vaadeldud väga vähe: M. Kalda, A. Vinkel, Kriitika ja kirjandusteadus aastail 1940–1954. Rmt-s: EKA V:1, Tallinn, 1987, lk 451–467; vt ka: M. Kalda, Eesti nõukogude kirjanduskriitika aastail 1945–54: metodoloogiline kujunemine. Keel ja Kirjandus, 1984, nr 11, lk 657–663.

[2] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 14. loeng: piiriaeg. Vikerkaar, 2008, nr 12, lk 70–83.

[3]A. Annist, Eesti kirjandusteaduse töökavast. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 2, lk 147–156; K. Taev, Eesti kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesandeid. Sõjasarv VI, 1944, lk 47–55.

[4]K. Taev, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81.

[5] Andresen oli 1944 hariduse rahvakomissar ning kuni 1949. aastani Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja. 1950–1955 oli vangis. Semper oli kuni 1948. aastani Kunstide Valitsuse juhataja, 1950–1955 põlu all.

[6] Tartu Ülikooli ajalugu III, 1918–1982. Tallinn, 1982, lk 180 jj.

[7] Tuglas sai 1946. aastal akadeemikuks ja osales aktiivselt kirjanduselus. Põlu all 1950–1955.

[8] Juhan Käosaar (1909–1986) oli 1944–1945 Helsingi ülikooli lektor, 1945–1958 TRÜ eesti kirjanduse dotsent ja 1945–1948 KMi töötaja.

[9] Mart Lepik oli arreteeritud 1945–1946, 1947–1950 ÕESi vastutav sekretär.

[10] Vt KKI kohta põhjalikku faktograafiat: E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007. Sealt pärinevad ka mitmed siin toodud faktid.

[11] Paljud sõjaeelsed uurijad jäid või jäeti tegelikust kirjandusteadusest kõrvale: Jaan Kärner (1944–1946 Loomingu toimetaja, 1946. aastast peale vaimuhaige), Paul Ambur (kirjastuses), Karl Mihkla (õpetaja, mh parteikoolis, Vilde muuseumi direktor 1946–1951), Marta Sillaots (arreteeriti 1950), Erna Siirak (1944–1947 Sirbi ja Vasara teatriosakonna juhataja, 1951–1955 vangis), Aino Undla-Põldmäe (1947–1949 KKI teadur, 1949–1955 välja saadetud), Hugo Raudsepp (arreteeriti 1951, suri 1952), Jaan Roos (varjas end 1945–1954 NKVD eest), August Annist (1945–1951 vangis), August Palm (1945–1951 vangis, seejärel kuni 1957. aastani juhutöödel), Rudolf Põldmäe (vangis ja väljasaadetuna 1945–1955).

[12] Tartu Ülikooli ajalugu III, lk 282.

[13]F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid II, 1944–1959. Tartu, 1997, lk 23.

[14]E. Laugaste, Eesti rahvaluule. Tallinn, 1946; V. Alttoa, Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894. Tallinn, 1946; F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947.

[15]B. Sööt, Eesti kirjanduslugu: rahvusliku ärkamisaja kirjandus keskkooli IX klassile. Tallinn, 1945.

[16]N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 638a–651; nr 12, lk 726–735; N. Andresen, Eesti kirjandus 1920–1940. Nõukogude Kool, 1947, nr 6 lk 325–335; N. Andresen, Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas. Nõukogude Kool, 1947, nr 8, lk 473–483.

[17] Eesti kirjanduse ajalugu 1.–4. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953 (tegelikult osa 1954).

[18] Vt E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 144–146.

[19] Eesti kirjanduse ajalugu 1.–3. Tallinn, 1956–1957.

[20]E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 194.

[21]E. Sõgel, Rahvalikust ja rahvavastasest kirjandusest. Nõukogude Kool, 1951, nr 5, lk 281–298, nr 6, lk 366–382, nr 7, lk 409–425, nr 8, lk 465–482.

[22] Nt Andresenile pakub Palgi alguses teemaks “Eesti kirjandus, bolševism ja Nõukogude Liit” ja kui too sellest loobub, siis “Natsionalistlik isolatsiooon ja internatsionalism eesti kirjanduses”. E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 32.

[23] Mh koostati mahukad Marxi ja Engelsi ning Lenini kultuurialaste vaadete krestomaatiad, mis põhiosas koosnevad killukestest, kuna mingit kultuurifilosoofiat autorid eraldi ju ei arendanud.

[24] Eesti k-s: K. Marx, F. Engels, Kunstist 1. Tallinn, 1983 (eriti lk 2–6, 14–22, 59–60, 72–74, 79–82,84–93); K. Marx, Saksa ideoloogia. Tallinn, 1985; K. Marx, Poliitilise ökonoomia kriitikast, Tallinn 1965; K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1946 (kuni 1981. aastani 9 trükki).

[25] Need tööd on eesti keeles ilmunud mitmeid kordi. Vt V. I. Lenin, Kirjandusest ja kunstist. Tallinn, 1964, lk 91–95, 131–141, 250–254.

[26] Akadeemik, pikaaegne Moskva Ülikooli professor ja Maailmakirjanduse Instituudi nõukogude kirjanduse osakonna juhataja Leonid Timofejev (1904–1984) oli ülimõjukas kirjandusteadlane ja kirjanduspedagoog. Tema kirjandusteooria õpikuid avaldati palju, tähtsaim neist oligi nõukogude aja mahukaim selleteemaline õpperaamat “Основы теории литературы” (1940, viies trükk 1976). Koos lastekirjaniku ja kirjandusuurija Natan Vengroviga avaldas ta 1952. aastal terminisõnastiku “Краткий словарь литературоведческих терминов”, millest ilmus samuti mitu trükki – eesti k-s: L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik. Tlk D. Palgi. Tallinn, 1957. Tema õpikud olid tollal kasutusel ka eesti koolis (nt “Vene nõukogude kirjandus keskkooli 11. klassile”, millest 1950–1955 ilmus viis trükki).

[27] Ajakirjadest “Zvezda” ja “Leningrad”. ÜK(b)P KK otsusest 14. augustil 1946. a. Looming, 1946, nr 9, lk 963–966; Seltsimees Ždanovi kõne ajakirjade “Zvezda” ja “Leningrad” kohta. Looming, 1946, nr 10/11, lk 1103–1124.

[28] K. Marx ja Fr. Engels kunstist. Viisnurk, 1940, nr 2, lk 193–198, nr 3, lk 303–309.

[29] Friedrich Engels. Sirp ja Vasar, 01.12.1945.

[30] Lenin Tolstoist. Sirp ja Vasar, 11.09.1948.

[31]V. I. Lenin, Kirjandusest. Tallinn, 1957.

[32]G. Lukacs, Engelsi kirjanduskriitilised vaated. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 4, lk 247–251; V. Štšerbina, Lenin ja kirjandus. Eesti Keel ja Kirjandus, 1941, nr 5/6, lk 307–325.

[33]K. Taev, Vulgariseeritud marksism kirjandusteaduses. Viisnurk, 1940, nr 1, lk 81–87.

[34]E. Päll, Marksistliku kirjandusteooria põhiküsimusi. Nõukogude Kool, 1941, nr 5, lk 334–342.

[35]J. Semper, Marksistlik-leninlik kunstiõpetus. Eesti Kommunist, 1948, nr 24, 21–39; Looming, 1948, nr 12, lk 1497–1517.

[36]O. Urgart, Lenin ja kirjandus. Looming, 1949, nr 1, lk 9–16; D. Blagoi, Lenin Tolstoist. Looming, 1950, nr 11, lk 1363–1367; M. Dobrõnin, Lenini artiklid L. Tolstoi üle on kirjandusteoste analüüsi metodoloogiliseks ja metoodiliseks aluseks. Nõukogude Kool, 1952, nr 1, lk 1–8.

[37] Lääne-Euroopas kujunes 1920.–1930. aastatel hoopis teistsugune marksistlik kirjandusteooria, mille arendajaks said György Lukács, Walter Benjamin jt. Rahvusvahelised ingliskeelsed kirjandusteooria õpikud kõnelevad ainult Lääne suunast, nõukogulikku teooriat valdav osa neist ei mainigi.

[38] Võrdluseks tasuks siia kõrvale vaadata idealismi-realismi vaidlusi, positivismi põhialuseid ning elu- ja rahvusläheduslikke kirjanduskäsitusi: T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 3. loeng: Romantiline positivism. Vikerkaar, 2006, nr 3, lk 71–83; 4. loeng: Eesti kirjandus ja selle uurimine 19. sajandil: romantilise idealismi aeg. Vikerkaar, 2006, nr 6, lk 93–108; Elulähedus ja vaimulähedus: eesti kirjanduse noore põlvkonna manifestid 1920. aastatel. 2. osa: Mäss. Looming, 2007, nr 8, lk 1228–1248; Eluläheduselt rahvuslähedusele. Kirjandusideoloogiast tähistevahetuse aegu. 2. osa: rahvusliku kirjanduse märksõnad. Rmt-s: Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest. Koost. E. Lindsalu. Tallinn, 2009, lk 59–96.

[39] Lenini keskne paatos on siin tegelikult võitluses eri rahvustest tööliste eraldamise vastu rahvuskultuuri pinnal, internatsionalistliku ülemaailmse kultuuri kuulutamine vastukaaluks kodanluse natsionalistlikule kultuurile.

[40] 1920. aasta paiku tegeles Lenin hoolega just proletaarse kultuuri küsimustega ning võitlusega ettekujutuse vastu, nagu tuleks see kultuur ei tea kust, sünniks tühjale kohale. Vt nt: V. I. Lenin, Noorsooühingute ülesanded (1920). Rmt-s: V. I. Lenin, Kirjandusest ja kunstist, lk 408–421.

[41] Mihhail Lifšitš ütleb, et realism kui teoreetiline mõiste (mitte lihtsalt kui kirjanduslooline periood või vool) läks marksismis kindlalt käibele pärast seda, kui 1932. aastal avaldati Engelsi kiri Margaret Harknessile. Tema arvates aitas just see kaasa peegeldus-esteetika võidule dekadentliku sümbolite esteetika üle. M. Lifšits, Marx ja Engels kunstist. Rmt-s: K. Marx, F. Engels, Kunstist 1. Tallinn, 1983, lk XXX.

[42]L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik, lk 132–133.

[43] 1941. aastal tõlgiti seda veel kui “kajastamisteooriat”.

[44] Artikkel oli kirjutatud Tolstoi 80. sünnipäeva puhul reaktsioonina Tolstoi-ülistajate silmakirjalikkuse vastu.

[45] Lenini vastav artikkel kõneleb tegelikult sellest, et Venemaal pärast 1905. aasta revolutsiooni tekkinud olukorras peab kogu sotsiaaldemokraatlik kirjandus muutuma parteiliseks ning ühtlasi tuleb parteiline kirjandus ja parteilised literaadid allutada partei kontrollile.

[46] Lenin kasutab peaaegu kogu aeg sõnu “kirjandus” (литература) ja “literaat” (литератор), kuid jääb veidi ebaselgeks, kui palju ta sealjuures peab silmas ilukirjandust, kuigi viiteid selles suunas on.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi