Suitsukanajalad värskel Sirbil

Andres Kurg

Andres Kurg
Suitsukanajalad värskel Sirbil
Kalev Kesküla, “Elu sumedusest”

Mõni aeg tagasi juhtusin Piritale sõitvas bussis pealt kuulma kahe naisterahva vestlust. Nad rääkisid oma hiljutistest reisidest: üks oli tulnud Portugalist, see oli tal juba teine reis sel aastal, sest eelmine aasta olla vahele jäänud. Naised olid nii viiekümne ringis, seega umbes kolmekümnesed, kui iseseisvus tuli, ning siis läks veel mõnigi aasta, enne kui turismibürood oma massikampaaniaid alustasid. Mõtlesin, et huvitav, mis hetkest muutus nende jaoks enesestmõistetavaks selline kord aastas sooja mere äärde reisimine.

Kui mõni etnoloog või tuleviku ajaloolane tunneb sellelaadsete üleminekuaja muutuste vastu huvi, siis Kalev Kesküla raamat on tema jaoks tänuväärt allikas: Kesküla fookuses on muuhulgas just niisugused argielu, hoiakute ja väärtussüsteemide teisenemised viimasel paarikümnel aastal. Mõistagi teeb ta seda kirjanikuna, peamiselt enda ja oma põlvkonnakaaslaste kogemust reflekteerides ning pühendades tähelepanu end ümbritsevatele kultuuritöötajatele ja ajakirjanikele. Aga kas polnudki Kesküla töökoht, Eesti Ekspress, see näitlikem üleminekuaja kaasus, kus kõige dramaatilisemas vormis mängiti läbi kultuuri rolli muutus ühiskonnas ning kus selle pinnalt võrsus ajalehe funktsioon uue keskklassi väärtushinnangute ja tarbimisvajaduste kasvatamisel (mis on up ja down või in ja out)? Nii meenutab Kesküla neid ootusi ja kujutlusi 1990. aastate algul, kui uues riigis “läheb eluks”, segaduste aega, kus vanad piirangud enam ei kehtinud, aga uusi käitumisnorme ja tõekspidamisi veel ei olnud. Entsüklopeediakirjastuse toimetuse peole tellitakse striptiisitar, käiakse segasaunas, juuakse salapiiritust ja tööl ollakse öösel või nii, kuidas parajasti juhtub. 21. sajandiks on aga “omariiklus meid kõiki tsiviliseerinud, … nüüd süüakse pastat ja prosciutto’t, basiilikut, rukolat ja lollo rosso’t, vahel koguni koorikloomi … Teame, milline on fileerimisnuga ja milline peakokanuga” (lk 87). Kesküla oli veinikirjanikuna ise osa sellest maitsekasvatustööst, aga luuletaja ja kirjanikuna säilitas ta samas selle suhtes distantsi, minnes pigem “alla toimetama kultuuritoimetajate sekka”, kes pole uue elustiili raamidesse paindunud ning rüüpavad ikka Kalamaja rannas kanget õlut ja on õllekõrvase laotanud värskele Sirbile.

Kogumiku ühes esimestest esseedest kirjeldab Kesküla ennast flanöörina, kelle kogu elu on kulgenud jalutades. Ta räägib agulites hulkumisest, kulgemisest sõprade juurde ja ekslemistest, mis viivad jalutaja kohtadesse, “mille olemasolust pole ta varem teadlik olnud, pole teadnud, et nii saab ka elada” (lk 11). Ent mulle ei tundu Kesküla flanerii puhul oluline mitte niivõrd üksildane uitamine uute elamuste ja romantiliselt räämas paikade otsingul, vaid see teistsugune pilk asjadele ja kohtadele, mis flanööri iseloomustab. Selline pilk registreerib kohtade ja inimeste ajalugu, kus mitte väga kaugel Tallinna Cityst astutakse “hõlstides ja aluspükstes välja võssakasvanud iidsete tööliskasarmute ustest, et teha üks suits ja kaeda õhtupäikest” (lk 115). Samamoodi võib flanerii alla liigitada lood, mis tegelevad erinevate kohtade ja praktikate muutumisega: Pärnust, kus hakatakse jälle valgeid riideid kandma, Käsmust, kuhu on palju raha juurde voolanud, Kalamajast, kus puitmajad saavad uue voodri. Flanerii toob päevavalgele teineteise kõrval ühes ruumis koos paiknevad kontrastid, turvatud ja valvatud eramaa kõrvuti meres last peseva isaga, moodsad korterid otse Siselinna kalmistu taga, aga ka laiemalt – tagasilöögid ja vastuolud, mis kaasnevad “heaoluilmale järelejõudmisega”. Need talletuvad Keskülal spetsiifilistes tihedates kujundites, luuletaja täpsusega kirja pandud pildikestes, millesse peidetud tähenduskihtidest võib hooletumal lugemisel märkamatult üle libiseda. Näiteks kuidas mõista seda, kui Eesti Vabariik oma pidupäeval meenutab Kunda tsemendivabriku töölist Jüri Parijõe jutus, kes laulab, et “mul korter teise korra peal ja korter number neli”? Parijõe töölised on tavaliselt natuke lihtsameelsed, suure jutuga ja unistavad napsuse peaga päevast, mil nad pääsevad oma viletsusest. Piduse Eesti Vabariigi “sumedust ja rahulolu” pole seega kirjeldatud sugugi nii jaatavas toonis, kui esmapilgul tunduda võiks. Nagu Kesküla ise oma flaneriist kirjutab, nende “kõrgelt nähtud elu pragude vahelt paistab välja alumine nagu päevinäinud aluspesu” (lk 12), flanööri pilk toob nähtavale selle, mis riigi edukuvandist on välja jäänud, millega välisinvestorite usaldust ei kasvata ja turiste ligi ei meelita. Sellisele pilgule paljastub õpetlikes pidupäevakõnedes ja hästikomponeeritud spektaaklites ülespuhutus ja soov hüpata üle oma varju. Nii lubavad need flanerii käigus kokku kogutud pildid ja detailid luua domineerivatele edulugudele vastukaaluks palju nüansseeritumaid ja keerukamaid lugusid üleminekuajast ja uuest vabariigist. Walter Benjamini sõnastuses: lubavad sugeda ajalugu vastukarva.

Säärases võtmes peaks mõistma ka Kesküla nostalgiat, mida ta ise kirjeldab kui “kõige valusamat ja magusamat tunnet” – “Mõelda sellest, mis siis oli veel kõik võimalik. Siis kui olid noorem ja teised olid veel elus” (lk 59). Esmapilgul oleks sellise nostalgia näol tegu justkui põgenemisega maailmast, mis on muutunud liiga kiiresti ja haaramatult, pöördumisega omaenda mõtetesse ja unistustesse. Kesküla postuleerib mitmete nähtuste lõppu (armastuse lõpp, seksi lõpp, suvitamise lõpp) ega hoia tagasi oma irooniat märkide suhtes, mis kuulutavad nende kadu. Ent samas tundub ta olevat teadlik liiga kriitikavaba nostalgia kaasnähtudest ja see ei lase ta nostalgiat pelgalt reaktsioonilisena mõista. Essees “Mälestusse ununenud” kirjeldab ta Karl August Hindreyd, kes kirjutas ennast kirjanikuks: “ennast mäletades, ennast kujutades ja sõnastades, saad sa kellekski, keda sa eile veel õigupoolest ei tundnud, lood endale rolli ja vaatenurga, vahel karjäärigi” (lk 117). Sellest lausest vastu kajavaid subjektiloome teooriaid siinkohal kõrvale jättes – kas ei vihja Kesküla siin iseendale, enda leiutamisele uue Eesti aja alguses, laiema avalikkuse jaoks peamiselt veinikirjanikuna? Sama essee algab meenutusega nõukogude ajast, kus unistused paremast tulevikust olid tihti suunatud minevikku: “Nõukogude ajal oli väga noobel olla eesti aega ununenud. … Töötasid Eesti NSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis, aga konverentsi registreerimislehele kirjutasid uhkelt ERM – Eesti Rahva Muuseum” (lk 117). Toonaste mäletajate lugudes armastatakse sellist eesti aja nostalgiat tõlgendada omamoodi vastupanuaktina. Kontekst, mille Kesküla sellele annab, töötab pigem seda laadi nostalgiat demüstifitseerivana. Edasi aga võiks küsida, milline osa on sellisel enda teise aega ja ruumi kujutlemisel tänases päevas: “kuhu ja kelleks sa ennast unustad” – või juba unustanud oled?

Siinkohal tahaksin tulla tagasi oma loo alguse juurde, selle juurde, mis pakkus mulle Kesküla raamatu puhul enim äratundmist. Kõneldes tsiviliseerivast omariiklusest, tarbimisvalikutest, mida iga päevaga üha enam omandatakse, mainib autor muuseas, et me pole enam need, kes kahekümne aasta eest: “kas me oskamegi ennast mäletada nõukogude inimesena?” (lk 87). Ma ei usu, et see mäletamine huvitaks teda mingi tänutunde esilekutsumise või raskete aegade meelespidamise huvides. Pigem tahab ta rohkem teada saada mehhanismidest, kuidas ühel hetkel on prosciutto ja lollo rosso midagi ülimalt enesestmõistetavat, kuidas gurmeepoes valitakse parmigiano-reggiano’t või cheddar’i eri tüüpide vahel, nagu see oleks midagi emapiimaga kaasaantut, ning esitatakse kaebus, kui mõni kindel sort on otsa saanud. Maitseelamused võivad lihtviisil üle minna snobismiks ning rõõm uutest avastustest kohanduda tarbimisharjumusteks. Nagu sisendab üks telereklaam – sest oled seda väärt. Ehkki Kesküla end dekonstruktivistidega seostada ei taha, neist ennast isegi distantseerib (lk 23–24), töötab ta raamatu kriitilisem osa minu jaoks samal lainel dekonstruktivismi praktikaga – tuues nähtavale need tellingud, mis hoiavad üleval moodsat elu uues Eestis; teesklemata loomulikkust seal, kus on taga ajaloo keerdkäigud ja kultuuri eksitamised.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi