Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Detsember, 2010

Urmas Vadi

Urmas Vadi
Kuidas me kõik reas niimoodi läheme

Ütlen kohe ära, et mulle käivad närvidele inimesed, kes hämaras toas päevakardinat liikumas nähes arvavad, et see oli UFO. Kuigi aken oli lihtsalt irvakil või tihendamata ja see oli kõigest tuul. Ka hakkavad mulle vastu igasugu tähenduseotsijad, kes lähevad oma venna hauale ja kui näevad seal puu otsast alla sibavat oravat, on kindlad, et see orav oli venna hing, kes siiani otsib kontakti, et öelda midagi, mis toona jäi ütlemata. Mind häirivad ka need keskealised prouad, kes korra aastas käivad Norra mägedes ja tagasi tulles räägivad haldjatest ja trollidest, kes seal elavad ja on! On tõesti!

Aga ühel hetkel hakkas mul ikkagi kuidagi vilu. Kui oleks vaja siin mingit algust otsida, ja hetkel on mul tõesti vaja mingist otsast kinni saada, sest muidu libiseb kõik käest, siis algas kõik sellest, et ma arvasin, et ma olen kirjanik. Mu sõber Jan Kaus oli tollal kirjanike liidu esimees ja ütles, et ma peaksin kah liitu astuma, ja mul oli selle mõtte üle hea meel, sest ma ise arvasin juba ammu, et peaks astuma. Kuigi vahepeal lõin ma kõikuma, polnud kindel, kas ma ikka olen kirjanik?! Või kui olengi, kas siis sellest hetkest, kui ma liitu astun, ei tunne ma äkki endal liigset survet ega suudagi enam midagi kirjutada. Selliseid mõtteid on ennegi olnud. Näiteks kui ma ostsin endale auto, kartsin, et auto, vana punane Audi 80B, röövib mu aja ja jõu ja hinge. Sest kui paljudel kirjanikel on auto? Kõivul pole, Runnelil ei ole, Mihkelsonil pole, Traadil vaevalt, kas Rummol on auto? Või on tal auto koos autojuhiga? Ja kui on, siis kas ta on enam kirjanik? Ega ei ole küll, näed! Mõtlesin edasi. Kaplinskil on jalgratas, Heinsaarel on jalgratas, Kivirähal pole isegi jalgratast. Ainus autohull kirjanik on Maarja Kangro, aga teda ma siis veel ei tundnud.

Igatahes sel hetkel, kui Kaus tegi ettepaneku, olin ma kindel, et ma olen kirjanik, ja andsin liitu avalduse sisse. See võiks siis olla see algus, mida ma vajan.

Mind võeti vastu ja ma sattusin nimekirjas Debora Vaarandi ja Vaino Vahingu vahele. Ei läinud kaua, kui suri kirjanik, kes oli üheks minu soovitajaks, sest Eesti Kirjanike Liitu astumisel peab olema soovitaja. Tema surm loomulikult häiris mind. Ma ei võtnud seda kohe alguses mingisuguse ende või märgina. Aga pikapeale hakkas mul sellest välja kujunema üks sundmõte, et mina olen ikkagi selle kirjaniku surmaga mingil veidral moel seotud. Ja see mõte ei jätnud mind kuidagi maha. Selles polnud midagi skisofreenilist – oo, mina olen tapnud kirjanik selle ja selle, ei. Aga miks ma küll mõtlesin oma soovitaja surmale? Mõte aina ja aina libises sinna ja ma muudkui ketrasin ja tundsin endal mingit süüd, ju siis midagi pidi ikka olema. Viimaks kahtlustasin end, et kas mina, olles saanud temalt soovituse, polnud seeläbi röövinud tema loome- ja ka elujõu! Nagu sellistes abitutes olukordades ikka tehakse, nii tegin ka mina. Ma hakkasin jooma. Esmalt otsisin ma kedagi, kellele mingil teadvuse ja ärakukkumise piiril pihtida oma kummitusest. Ehk siis minu soov oli leida endale üks joomakaaslane, kellega oma soovitaja tekste ja surma asjaolusid arutada. Meil siin Tartus on palju joodikuid ja kunstiinimesi. Aga häda oli selles, et enamik polnudki minu soovitaja kirjutatud jutte lugenud. Ja need üksikud, kes olid lugenud, ei tahtnud jällegi minuga viina juua. Nii ma jäingi üksi. Sulgusin oma tuppa, lugesin oma soovitaja raamatuid, käisin korra päevas väljas, et puid tuua ja ahju kütta ja kui jook otsa sai, siis ka seda juurde tuua. Jõin peamiselt brändit ja õlut, sest need olid joogid, mida ka soovitaja raamatutes jõid tema tegelased. Mitte just kõige parem valik. Jõin brändit ja õlut segamini ja lugesin ja enne joomaunne vajumist ma nagu avastasin midagi enda, oma soovitaja ja tema surma vaheliste seoste kohta. Aga hommikuks oli kõik muidugi peast kadunud, peale meeletu pohmaka. Ja ma alustasin algusest ning tegin ka mingeid märkmeid, kuid hommikuti neid lehitsedes polnud sealt võimalik midagi mõistlikku välja lugeda. Lõppes see sellega, et mu ema ja vend avastasid mu haisva ja värisevana külmast toast ja viisid mind A-Polikliinikusse, Riia mäele. Seal pumpasid nad mu jälle elu täis. Vend käis pärast kaks nädalat iga päev ja hoidis mul silma peal ja meil oli omavahel kokkulepe, et ema ja vend ei räägi sellest, mis oli, midagi mu pruudile, kes õppis sel ajal Hollandis, ja mina ei pane nii räigelt ja üksi enam tina.

Hiljem sellele tagasi mõeldes näib see kõik mulle sama lolli ja totrana kui teile, ma usun. Kuidas sain ma enda peas iseendale midagi sellist kokku keerata? Tõesti ei tea.

Aga siis juhus midagi kummalist. Suri Debora Vaarandi. Ma olin liitunud, nagu enamik liidu liikmeid, kirjanike listiga, kus vahel arutatakse kirjastamisküsimusi ja muud kirjandusega seonduvat, aga peamiselt tulevad listi teated kellegi tõlkija või kirjaniku surmast. Pean ütlema, et ma polnud Vaarandit väga lugenud, ja kui olla täiesti aus, siis ega peale “Saaremaa valsi” mulle midagi rohkemat ette ei löönudki. Aga nüüd, kui ta oli surnud, tundsin ma korraga, kui lähedalt see minust mööda läks. Ma tundsin kohustust Vaarandi mälestuseks võtta üks kärakas. Ja kuna kõik mu raamatud olid kastides, sest me olime just kolinud, siis ei olnud mul ühtegi Vaarandi kogu käepärast, ja ma pole kindel, kas kastiski oleks olnud, aga võibolla mõnest kogumikust midagi oleks siiski saanud. Tahtsin leida mõnd ta teksti, et saada teada, mida Vaarandi mälestuseks juua. Mu peas keerles vaid “Saaremaa valss”, kus on iseenesest joomisest juttu küll. Sest miks ei suutnud see kuldtärniga sõjamees püüda linalakk neidu? Miks jäi öö tema jaoks lühikeseks? Aga eks ikka sellepärast, et ju ta oli kusagilt rindelt tulnud ja tõmbas ennast kohe, nii kui aga sai, silmini täis. Aga mis võis olla see, mis niitis selle kuldtärniga sõjamehe, kes surus oma õhetava näo kaselehtedesse? Mis teda sinna vajutas? Mis see muud sai olla kui viin. Kuldtärniga sõjamees, väsinud, räpane, silmade taga jooksmas sõjakoledused, plahvatused, rindekaaslaste ärarebitud käed ja näod ja kõrvad ja jalad. Ainus, mis suudaks seda surma ja õudu kas või hetkekski unustama panna, on viin, või siis samakas. Otsustasin juua viina nõukaaegsest teeklaasist. Kallan klaasi kuhjaga viina täis ja joon ära ja kõik. Leidsin klaasi, aga mitte viina. Avasin baarikapi, et leida midagi viinale võimalikult lähedast, kas siis džinni või tekiilat, grappat või rakit või tšatšat, aga mitte midagi ei olnud! Kõige lähedasem ja ka ainus asi, mille ma leidsin, oli jõuludest jäänud hõõgvein. Aga et vein on täpselt kolm ja pool korda lahjem kui viin, panin teeklaasi kõrvale. Mis võiks olla see, millest joob üks janune sõdur Võhu hõõgveini Tulilind? See peaks olema midagi labast. Mulle tuli meelde, et kunagi niidumaride juures külas olles jõime õues nende puskarit otse pooleliitrisest purgist. Otsisin 0,7-liitrist purki, et kogu Tulilinnu sisu korraga sinna sisse mahuks. Ei leidnud. Ka kolmeliitrist ei leidnud, ja ma mõtlesin, et tegelikult võib see olla ükskõik mis, kas või ämber. Ja mulle sattus külmkapis kätte liitrine plastist piimakann. Tõstsin piimakoti välja, panin koti lahtiselt külmkappi tagasi ja valasin veini kannu. Aga kuidas nüüd edasi? Kindlasti poleks kohane juua seda kuidagi nautides ja libistades, mis on Võhu veinide juures ka üsna keeruline, ja ma haarasin kannu ja ilma suult tõstmata kugistasin hõõgveini alla külmalt ja ühekorraga. See mõjus. Seisin keset kööki, tühi kann käes, ja siis ma kuulsin, et ema koputab uksele, teadsin seda sellepärast, et kuigi ma olin emale sadu kordi öelnud, et ärgu koputagu, mul on kell, ja kui ta koputab, on mul tunne, et niimoodi koputades tuleb surm, aga ema ikka koputas ja tuli siis kohe ka sisse, mis mulle samuti ei meeldinud. Nii kui ema mind vaatas, tuli ta näkku see vana tuttav ilme – oh-pojake-pojake-kas-nüüd-hakkab-siis-jälle-pihta. Ma ütlesin talle:

“Ema, Debora Vaarandi on surnud!”

Ta ei saanud esialgu aru, milles asi, sest ta arvas, et Vaarandi on juba ammu surnud. Ma selgitasin talle olukorda, aga see ilme ja kahtlustav pilk jäi ta näkku alles. Ära minnes ta küll võitles endaga, aga ikkagi ei suutnud tagasi hoida ja ütles:

“Ära sa siis ennast käest ära lase!”

Ma vastasin: “Ei lase.”

Miks ma kunagi ei suuda sellistele ema lausetele adekvaatselt reageerida? Kuidas ma lasen endale selliseid lauseid öelda! Ma olin täis ja vihane nii enda kui ema peale, eriti muidugi ema peale, sest kõige rohkem ajas mind marru, et meie kauboikapitalismis ei suudeta hinnata kirjandust, kunsti, teatrit, kino! Et mu oma emal pole sooja ega külma, kas Vaarandi on surnud või ei, et talle ei mahu pähe, kui kirjaniku mälestuseks võetakse üks naps! Kuna vein oli otsas, läksin Zavoodi, et leida sealt kedagi, kellega rääkida kirjandusest. Kõik mu pooltuttavad, kellega vestlust alustasin ja ütlesin, et Vaarandit pole enam, olid leiged ja veidi ka imestunud nagu mu emagi: “Kas ta siis elas veel?”

Tundsin end jälle nii neetult üksi. Tulin peagi sealt haisvast kõrtsust tulema ja tee peal käisin Toome poest läbi ja ostsin ühe Saaremaa viina ja läksin koju. Otsisin teeklaasi uuesti välja ja jõin nagu Vaarandile kohane.

Sel korral tulin ma sellest ise, ilma A-Polikliinikuta välja, ja see oli ka muidugi nali, sest see, mis nüüd järgneb, pole minu jaoks enam mingist otsast naljakas.

Vaatasin ikka aeg-ajalt kirjanike listi, kuigi mõnikord ma meelega isegi vältisin seda, aga kui ma nüüd seda vaatasin, sõimati vaid ühte lolli ja paksu raadioajakirjanikku ja arutati, kas seda, et ta on loll, peaks talle ka otse ütlema või ei. Enamus arvas, et ei, aga oli ka väljaütlemise pooldajaid. Kokku üle kahekümne kirja, aga mitte ühtegi surnut. Ometi ma tundsin, et just sel nädalal peab midagi juhtuma, ma kohe teadsin seda. Olin ikka iga kirjaniku mälestuseks klaasikese tõstnud, isegi kui selleks oli mõni täiesti tundmatu tõlkija või padupunane kirjanik, pigem punane kui kirjanik, ma ikka võtsin. Võtsin ja jõin ka nende eesti kirjanike eest tagantjärele, kes olid juba ammuilma surnud. Kui U2 laulja Bono lõpetab oma laulu “Sunday Bloody Sunday”, lugedes üles iirlaste nimesid, kes surid tänavatel võitluses Briti armeega, siis nii jõin ja mäletasin teid, mu kolleegid, mina: Luts, Tammsaare, Tuglas, Under, Kivikas, Adson, Hindrey, Alver, Adamson, Vallak, Raud, teine Raud, Kangro, Enno, Gross, Jaik, Lattik, Helbemäe, Kitzberg, Alle, Suits, Gailit, Bornhöhe, Faehlmann, Kreutzvald, Heiberg, Jannsen…

Seepärast muutusid mu tajud eriti tundlikuks ja ma võisin ilma lehti või listi avamata öelda, et nüüd on keegi jälle läinud. See tunne oli väga selge ja tugev ka nüüd. Lasin kõik listi kirjad uuesti üle, aga mitte midagi, ometi ma tundsin, et keegi… Aga ei, mitte kedagi! On aeg küsida, milles siis seisnes minu küsimus? See seisnes selles, et nüüd, kus ma olen kirjanike liidu liige ja vaatan, kuidas me reas kõik niimoodi muudkui läheme ja läheme, jõuab see nimekiri, kust nimesid nii armutult kellegi kondine käsi läbi kriipsutab, kord minuni. See tekitas hirmu, pani jooma ja kusagil sisimas ma lootsin, et kui ma kõiki oma kolleege kenasti mälestan, siis jõuab see kondine käsi minuni ehk veidi hiljem. Samas tundsin selle mõtte pärast iseenda ees piinlikkust, nagu oleksin ma kedagi reetnud. Pohmakaga muutuvad igasugu mõtteuiud painajaiks. Niisiis sel nädalal polnud listis kellegi kohta teadet, aga samas ma tundsin nii selgelt, et keegi peab jälle minema. Kas see olen siis nüüd mina? Juba?

Ja see olingi mina. See pidin olema mina, aga ikkagi võttis see käsi mu kõrvalt, mitte mind. Ja siis midagi minus surigi. See oli mu vend, Meelis. Meid oli kolm venda ja Meelis oli meist kõige noorem, vaene poiss, ta oli veel nii noor, just ülikooli lõpetanud, leidnud endale tüdruku ja korteri, ja nüüd äkki. Me olime Meelisega väga lähedased, me mõlemad olime punkarid, kui oli laulev revolutsioon, me lugesime samu raamatuid, meile meeldisid sarnased tüdrukud ja mingitel väga olulistel hetkedel võtsime vastu täpselt samasuguseid otsuseid. Ema ja vanem vend, teatud kadeduse ja irooniaga, kutsusid meid isegi Lõvisüdameteks. Ja nüüd ma tundsingi, et tema mõõk valgub verd täis, minu verd, see kondine käsi, kes otsib mind, sirutab välja, aga haarab Meelise! Ma ei tea, kuidas liikus edasi aeg, mida ma tegin või jõin, aga ühel hetkel ma karjusin oma köögis:

“Miks sa, raisk, ei võtnud mind, kui sa jahid mind, sa vana perse-auk!”

Siis millalgi ma kuulsin, et keegi helistab kella, see oli arvatavasti vend, ja keegi koputab ja lendab juba uksest sisse, see oli muidugi ema. Kui ma muidu tundsin oma “mälestamiste” pärast veidi piinlikkust ja pigem varjasin seda nende eest, kes ei saa niikuinii kirjandusest aru, ühesõnaga kõigi eest, siis nüüd, kus oli surnud mu vend, olin vabalt ja ahastavalt täis. Kusjuures vend ja ema nagu polekski kaotanud venda ja poega. Nad olid vihased, kui nägid ja said aru, mis minuga jälle on:

“Mida kuradit sa karjud, sa ei ela üksi siin majas,” sisistas vend. “Üürnikud juba küsivad, et…”

Tunnistan, mul viskas üle, karjusin vastu:

“Perse! Mis üürnikud! Teil on ainult üürnikud, sitaauto ja peenraha! Aga minul on vend surnud.”

Vajusin seljaga vastu ahju ja libisesin põrandale ja nutsin. Vend ja ema vahetasid pilke, alustas ema:

“Poja, mida sa nüüd räägid? Kes on surnud?”

“Kes-kes! Nagu te ise ei teaks, Meelis on surnud!”

Paus.

“Meelis?” avas vend viimaks suu. Nüüd tulid ka emale pisarad silma.

“Jah, Meelis, minu vend, sinu vend, sinu poeg!” lõugasin emale ja vennale, kes kas selle või siis millegi muu pärast välja tormas.

Ema kükitas mu ette ja otsis mu silmi, et neisse vaadata:

“Kallis, muidugi on Meelis surnud. Ja mina tean seda kõige paremini. Oli enne, mis oli, aga nüüd oled sa küll liiale läinud!”

“Mis tähendab liiale?” vaatasin emale otsa.

“Sa ei saa ju teda mäletadagi, sa ei ole teda kunagi näinudki, ta oli ainult kahe päeva vanune, sa ju tead küll, et ta süda…”

“Jah, aga mina tunnen tema lähedust!”

Ema ajas end püsti, ja kui ta enne proovis olla kena, siis nüüd oli ta juba vihane:

“Ma näen küll, mille lähedust sa tunned! Miks sa raiskad ennast niimoodi, sa oled tore poiss, aga mis sul viga on, et sa jälle pihta hakkad…”

Ema rääkis, anus ja ähvardas, nuttis ja rääkis pikalt. Ja nii nagu alati, ei suutnud ma talle mitte midagi vastu öelda. Mulle tikkus hoopiski uni peale. Siis tuli vend tagasi ja temaga olid kaasas kaks kitlites meest ja nad viisid mu ära.

Kui ma üles ärkasin, oli Liis minu juures ja ma pidin endale ja talle, kuigi ta juba teadis, üles tunnistama, et minust on saanud salajoodik, kes tegeleb paranoiadega ja sellega, kuidas muuta pseudoprobleemid pärisprobleemideks. Liis võttis mu tuima valu täis pea oma käte vahele, suudles mind laubale ja ütles:

“Kõik on hästi.” Ja suudles mind uuesti.

“Tead, tegelikult ei ole. Alates sellest, kui sa Hollandisse läksid, Liis, ma ei taha, et sa võtaksid seda mingi etteheitena, sest see ei ole seda, aga sellest ajast peale on minuga midagi valesti. Ma tunnen ennast nii kuradi üksikuna, mul ei ole peale sinu mitte kedagi ja sina oled Hollandis ja see üksindus ja igatsus sinu järele ajab mind hulluks ja jooma ja siis läheb kõik veel hullemaks. Palun, luba, et sa ei lähe enam kunagi minu juurest ära, või kui lähed, siis ma tulen sinuga kaasa, luba, et sa armastad mind igavesti.”

“Luban, luban,” rahustas Liis mind ja sel hetkel, kuigi surm oli silme ees, oli mul korraga hea ja rahulik olla.

Tuli välja, et Liis, nüüd küll mõned päevad varem, oli tulnudki koju jõuludeks ja tegelikult oligi ta Hollandist päriselt tagasi tulnud. Tal oli jäänud vaid lõputöö ja seda sai ta ka Tartus teha.

Ma olin üle kahe kuu täiesti kaine ja rahulik ja lugesin ja kirjutasin ja tegin tööd ja jalutasin Liisiga ja tegin süüa ja käisin poes ja sain mingi hea ja sooja rutiini sisse tagasi. Kuigi üks lavastaja oli mulle sünnipäevaks kinkinud suure iiri viski, seisis see kapis nagu täiesti kasutu nui. Ma olin õnnelik, Liis oli minuga ja mul oli kõik olemas, ei mingit nukrust ega üksildust.

Aga märtsi lõpus see juhtus. Ja jällegi ma tundsin seda ette, et see juhtub. Helistas üks dramaturg, kellele väga meeldib helistada ja rääkida, ja ütles seda, mida ma juba isegi teadsin – Vaino Vahing on surnud. Nimi pärast mind. Snaiperid nottisid liidu liikmeid nagu plekkpurke minu eest ja tagant. Vaarandi, Vahing, kas järgmine olen mina? Aga kui Vaarandi oli pelgalt tähekombinatsioon enne minu nime, siis Vahing tähendas minu jaoks väga, väga palju. Olin just kirjutanud näidendi Vahingust ja teinud selle tarbeks temaga ka ühe pika intervjuu, lugenud läbi vist kõik, mida ta oli kirjutanud, ja kogu see Vahingu mäng ja hullus ja nukrus ja ka siirus olid mulle kuidagi nii lähedaseks saanud. Võibolla liigagi lähedaseks. Mõtlesin Vahingule, Undile, teatriuuendusele, Hermakülale, kõigile, kes on ennast tapnud või põlenud suure ja kiire leegina, ja ma tundsin end jälle nii neetult üksi. Teade Vahingu surmast lõi mu jalust maha, kuigi paljud rääkisid juba ammu, et Vahinguga on nagu on, kes teab, kauaks teda üldse on.

Läksin koju, ütlesin Liisile, milles asi, võtsin viski välja ja valasin klaasi. Enne joomist mõtlesin, kas viski on jook, millega Vahingut mälestada, ja jõudsin järeldusele, et on küll. Selleks võiks olla ükskõik mis jook ja ükskõik kui palju, sest kõike seda maailma kurbust ja ülekohut ei jõua me iialgi ära põletada. Liis ei öelnud midagi, aga ma tundsin, kuidas ta mind vaatab ja mõtleb:

“Olgu, ma ei ole selline nõid, et hakkaks sul klaasi ära kiskuma või pudeleid peitma, ise tead, aga palun, võta joo see üks klaasitäis, olgu, joo kaks, kolm, aga ära tee nii, et sa jälle ära kukud, mitte ükski kirjanik ega raamat pole seda väärt, et ennast põhja juua. Olgu, joo terve see pudel.”

Tegelikult jõin ma muidugi päris mitu pudelit. Ja huvitav, et sedapuhku leidsin ma linnast väga palju neid, kes olid Vahingut lugenud, kes lausa jumaldasid teda, kes olid samuti lohutamatud ja jõid. Me vallutasime Ristiisa pubi ja mõnede lahkujate ja juurde- ja tagasitulijatega istusime seal kokku neli päeva ja ööd. Seekord jälle ei tulnud ma sellest niisama välja. Viimaks viskas ka Liisil üle, anna andeks, mu kallis, sa oled nii hea ja mõistlik, aga siis viskas sul üle, sa tulid koos mu vennaga ja te tirisite mind minema. Ma ise panin vastu ja paar kirjandusteadlast hoidsid mind veel tagasi, läks rüseluseks, aga viimaks tassisite mind koju. Surin nädal aega oma voodis. Seal ma lubasin endale, et nüüd on joomisega ühelpool.

Kõik hakkas vaikselt jälle rööbastesse jooksma. Ma otsustasin nüüd mõni aeg kirjandusega mitte tegeleda. Sest kõik need paranoiad, kõik see rämps ja risu, sitt ja sopp sai alguse kirjandusest ja kirjanikest. Tegin ka iseenda kirjutamistes pausi ja mõtlesin vahelduseks tegelda teatriga. Vaadata, lugeda ja võibolla isegi midagi teatrist kirjutada. Käisime Liisiga Vanemuise teatris esietendusel. Mõtlesingi sellest lavastusest arvustuse kirjutada ja pakkusin seda lugu Sirpi. Tahtsin teatritoimetajat kätte saada ja helistasin, aga vastu võttis hoopiski Tarmo Teder, kes oli vist veidi vindine ja uljas meeleolus ja ütles, et kirjuta muidugi, küll me sisse paneme. Hakkasin kirjutama, aga see lugu jäi mul pooleli – listi tuli teade Tedre surmast. Jahmusin. Siis helistasin kirjanike liitu ja küsisin järele, et kuidas siis ikkagi, mida, miks? See oli midagi kummalist. Teder, kes muidu naljalt kaine ei ole, oli hommikul enne teisi tööle tulnud, rääkis koristaja, tal oli valge triiksärk ja pintsak seljas, juuksed kammitud, sest õhtul tahtis ta veel minna ühe filmi esilinastusele. Ta oli laua taha istunud ja otsis portfellist välja paberid, et kohe neisse kaevuda, aga jäi veel hetkeks mõttesse…

Liis leidis koju tulles mu köögist lämisemas. Otsustasin juua ära järjest kõik joogid, mida joob Tedre peategelane romaanis “Onanistid”. Seda on palju, aga algus oli mul juba tehtud. Liis viskas koti kuhugi nurka, vajus kokku, hakkas nuuksuma ja siis kohe karjuma:

“Mida sa teed! Mida kuradit sa teed! Mida sa teed!”

Ma läksin ja kummardusin ta ette, võtsin ta käe, ta tõmbas selle tagasi, ma võtsin uuesti ja rääkisin, kuidas on Tedrega. Selgitasin Liisile:

“Kallis, tead, ma tunnen, et kõik, mida ma puutun, sureb.” Ehmatades lasin Liisi käe lahti.

Sel õhtul sain ma pidama ja rohkem ei joonud. Aga hommikul tahtsin ma võtta kosutuseks ühe leinapitsi Tedre mälestuseks. Vikerraadios räägiti sellest filmist, mis esilinastus ja kuhu tahtis ka Teder minna, aga kuhu ta ei jõudnudki. Ja siis hakkas Teder rääkima…

Sa vaatasid mind. Ma ei suuda kirjeldada su pilgus raevutsevat viha, häbi ja alandust, pettumust, nukrust, kättemaksuiha, valu. Ja siis sa läksid. Kui enne ma olin seda lihtsalt mõelnud ja ette kujutanud, siis nüüd, korraga olingi ma üksi. Ainult kõrvus kohises.