Rahvusriik, heaoluriik või julgeolekuriik?

Rein Müllerson

Rein Müllerson
Rahvusriik, heaoluriik või julgeolekuriik?
Kommentaar kommentaaridele

Tänan professor Raivo Vetikut ja dr Leif Kalevit huvitavate ideede ja kriitiliste märkuste eest ning piirdun mõne vastuse ja mõttega, mis tekkisid nende artikleid lugedes.

Raivo Vetik, kasutades üldise ja partikulaarse suhet, mitte ainult ei polemiseeri minuga (arvan, et meie positsioonid on võrdlemisi lähedased), vaid ka projitseerib teoreetilised üldistused oskuslikult Eesti poliitilisele maastikule. See, et me sõna “vendlus” tarvitades unustame ära poole inimkonnast, st meie õed, on kindlasti üks patriarhaalsuse kauaaegse domineerimise tunnuseid, isegi kui me endale sellest aru ei anna. Meeste-naiste ebavõrdsus meie ühiskonnas võib küll tunduda üsna tühisena, võrreldes mõningate Idamaadega, kuid kõrvutades arenenud Põhjamaadega, kus kõik selle valdkonna probleemid ei ole samuti veel leidnud lahendust, oleme kaugel ideaalist. Paljudele meist pole geid vennad ega lesbid õed, ja tihtipeale ei kuulu “meie” hulka me naabridki, kui nad räägivad teist keelt või luteri kiriku asemel eelistavad mõnda teist pühakoda.

Hiljuti lahkunud ameerika filosoof Richard Rorty on märkinud, et üks inimkonna moraalse progressi tunnuseid on just “meie” ringi laienemine.[1] Käsitledes konflikti endises Jugoslaavias, arvab Rorty, et selle üheks allikaks ei olnud mitte kellegi egoism, vaid probleemiks oli hoopis “galantne ja õiglane serblane, kelle jaoks moslemid ei ole inimesed, vaid ümberlõigatud koerad”.[2]Külastades oma töö käigus erinevaid konfliktikoldeid, olen tihti vestelnud igati ratsionaalsete, huvitavate ja normaalsete inimestega, kelle ühiseks probleemiks on see, et neil kõigil on keegi “teine”, kes nende jaoks asub täiesti väljaspool “meie”-tsooni. Aserbaidžaanlastele on see tihtipeale armeenlane, armeenlastele aserbaidžaanlane või türklane, osseetidele grusiinlane, palestiinlastele juut ja vastupidi – paljudele Iisraeli juutidele palestiinlane jne. Väljaspool (mõnikord ka alles hiljutisi) konfliktipiirkondi ei ole aga olukord nii lootusetu, ja see annab alust ettevaatlikuks optimismiks, et ka tänased konfliktialad ei pea tingimata jääma igavesti niisugusteks.

Seda, et inimkond on ikkagi saavutanud mingi moraalse (mitte ainult tehnilise ja tehnoloogilise) progressi, võib näha kas või Ameerika Ühendriikide evolutsioonis. Kui Ameerika Ühendriikide asutajad deklareerisid, et neile on enesestmõistetav, et “kõik inimesed on loodud võrdsetena ja nad on saanud oma Loojalt mõned võõrandamatud õigused” (all men are created equal, that they are endowed by their Creator with certain unalienable rights), siis enesestmõistetav oli neile see, et võrdsed on ainult nn WASP-id, st valged, anglosaksi päritolu protestantidest mehed (muidugi mitte naised). Nüüd on neil mustanahaline president, üks president on olnud katoliiklane ja juba kolmas naine on riigisekretäriks. Progress on ilmne. Aga eks nii neil kui veel enam meil on pikk tee ees.

Seoses sellega tõstaksin esile Raivo Vetiku kriitilist mõtlemisviisi, mis pole mitte ainult “nende”-kriitiline, vaid ka “meie”-kriitiline. Eriti tähtis on niisugune mõtteviis seepärast, et just seda jääb meil tihtipeale vajaka. “Teise” kriitika tuleb peaaegu loomulikult ja selleks on olemas ka ajaloolised põhjused ning õigustused. Enesekriitika, nii isiklik kui ka ühiskondlik, ei ole sugugi nii loomulik. Selleks on vaja tahet ja jõupingutusi, isegi eneseületamist.[3]Peale selle peitub kurat, nagu öeldakse, väga tihti detailides ja konkreetses olukorras võivad nüansid olla tähtsamad või siis saatuslikumad kui üldine pilt. Näiteks Leif Kalev kirjutab: “Isikuvabadused, turg ja demokraatia on ajaloos käinud käsikäes.” Kindlasti on nendel kategooriatel ajalooliselt olnud positiivne korrelatsioon. Kuid mitte alati, ja selle nüansi tähele panemata jätmine võib saada saatuslikuks miljonitele. Mõnigi kord on vaba (ja mida vabam, seda rohkem) turg hoopis isikuvabadustel ja demokraatial kõri kallal olnud.[4]Ja mitte ainult nii jõhkralt nagu Pinocheti Tšiilis, kindralite valitsetud Lõuna-Koreas või Jeltsini Venemaal, vaid ka palju peenemalt – nagu Reagani USA-s või Thatcheri Suurbritannias, kus vabam turg sugugi ei suurendanud isikuvabadusi. Mida vabam on turg, seda vähem vabad on need inimesed, kes turul läbi ei löö. Nendele jääb siis paremal juhul ainult nn negatiivne vabadus, st keelu puudumine magada kas paadi all või Radissoni hotellis. Enamusel aga puudub sel juhul nn positiivne vabadus, st reaalne võimalus realiseerida oma eluvalikuid. Meil on kahjuks täielikult unustusse (või isegi märkamata) jäänud  ühe suurima sotsiaalfilosoofi ja majandusteadlase Karl Polanyi tööd ja eriti ta raamat “Suur transformatsioon: meie ajastu poliitilised ja majanduslikud alused” (“The Great Transformation: The Political and Economic Origins of Our Time”), mis ilmus esmakordselt 1944. aastal ja mida hiljem on korduvalt avaldatud mitmetes keeltes. Juba siis kirjutas Polanyi, et tema “idee seisneb selles, et mõte isereguleeruvast turust on täielik utoopia. Niisugune institutsioon ei oleks võimeline märkimisväärse aja jooksul eksisteerima, ilma et hävitaks ühiskonna inimlikud ja looduslikud atribuudid; niisugune institutsioon hävitaks füüsiliselt inimese ja muudaks kõrbeks tema keskkonna”. Ühiskond, kus turg domineerib, muutub ise turuks, kus kõik on müüdav ja ostetav, kodanikud muutuvad tarbijateks ning inimene on teisele inimesele kui mitte just hunt, siis vähemalt vahend eesmärgi saavutamiseks. Ei suhelda mitte sellega, kellega oleks huvitav, vaid sellega, kellega on kasulik suhelda.

Kirjutades üleilmastumisest, mainib Leif Kalev õigustatult, et  üheks ja väga ootuspäraseks vastuprotsessiks sellele on “mitteliberaalse demokraatia ilmumine”. Sellest on pikalt kirjutanud paljud ja eriti Fareed Zakaria.[5]Kalev märgib: “Pidetute inimeste liiga suureks kasvav identiteedinõudlus nii alles ehitatavas rahvusriigis kui ka postmodernses imagopoliitikas on mitmes riigis kaasa toonud kõrge identiteedinõudluse ja -pakkumisega populistliku massivõimu esilekerkimise, kus riigiaparaat on enamusrühma pantvang, enamusrühm aga sageli poliittehnoloogiatega konstrueeritud. Chávez, Putin ja võib-olla ka Berlusconi on selle protsessi erinevateks näideteks.” Ma ainult küsiksin, kas on vaja tingimata otsida näiteid nii kaugelt ja viidata neile siiski väga erinevatele liidritele või saaks näiteid tuua ka meie oma ühiskonnast. Kirjutab ju Kalev “riigirahvusluse süsteemsest ülesehitamisest” nagu ühest meie suurest väljakutsest ja eesmärgist. Kas see just ei olegi näide identiteedinõudluse populistlikust ärakasutamisest ja tagantõhutamisest? Väärib tähelepanu, et ameeriklane Zakaria ei kirjuta “mitteliberaalse demokraatia” tõusust mitte ainult Aasias, vaid ka USA-s. On, mida õppida.

Pärast Angela Merkeli väidet, et “multikultuurilisus on Saksamaal täielikult läbi kukkunud”, ja Suurbritannia peaministri David Cameroni kriitilisi kommentaare Briti multikultuurse ühiskonna kohta hiljutisel Müncheni julgeolekukonverentsil on meie rahvuslased rõõmsamaks muutunud. Neile tundub, et kui juba Euroopa suuremad riigid pöörduvad tagasi rahvusriigi idee juurde, siis on meiegi suund rahvusriigi arendamisel ikka õige. Nii see päriselt ei ole. Mis Suurbritannias tõesti läbi kukkus, oli see multikultuurilisuse kontseptsioon (eestvedajaks suurel määral lord Bhikhu Parekh), mis täielikult ignoreeris integratsiooniprotsesside tähtsust ning vajadust neid pidevalt arendada ja tarbe korral modifitseerida. Selle tulemusena tekkis olukord, mida võiks nimetada “vabatahtlikuks apartheidiks”. Riigis kujunesid ja arenesid välja väiksemad, iseseisvad, erinevad ja üksteisega vähe kontakteeruvad ühiskonnad. Riigi mõõtkavas hakkas terviklik ühiskond kaduma, muutudes erinevate koosluste kogumiks. Need ühiskonnad eksisteerisid justkui paralleelsetes maailmades oma erisuguste infoallikate ja käitumisnormidega ning tihtipeale isegi ühise keeleta. Tulemuseks olid rassimässud (eriti 2001. aastal Bradfordis, Oldhamis jm) ning terrorismiohu suurenemine, millele ka Cameron tähelepanu juhtis.

Muidugi ei ole see ainult brittide probleem. Selleks et niisuguse “multikultuurilisuse” tekkimist ära hoida, ei ole vaja ega ka võimalik multikultuurilisuse ideele kriipsu peale tõmmata. See on võimatu, sest monokultuurse ühiskonna eelduseks, kui ta veel tänapäeval kusagil peale Põhja-Korea eksisteerib, on suletud ühiskond. Lõimumisprotsessid ei tähenda erinevuste kadumist, vaid seda, et koos säilivate erinevustega arendatakse ühiseid väärtusi ja norme. Tänapäeval ei ole võimalik kõiki türklasi Saksamaal muuta lojaalseteks sakslasteks, pöörata Briti moslemeid ristiusku või siis teha meie venelastest eestlasi. See võis olla kuidagi võimalik hilisemal keskajal, kui protsesside kaudu, mida nüüdisajal nimetatakse “etniliseks puhastuseks” (kuid mis tol ajal olid täitsa normaalsed), tekkisid Lääne-Euroopas nn rahvusriigid.

Integratsiooniprotsessid on palju keerulisemad ja eeldavad nüüdisajal mitte ainult vähemuste lõimumist enamusega, vaid ka enamuse kultuuri modifitseerumist. Tänapäeval ei peaks rääkima niivõrd oma identiteedi säilitamisest, kuivõrd selle arenemisest. Esimene oleks võimalik nn Põhja-Korea variandi puhul, teise puhul ollakse aga tahes-tahtmata avatud üleilmastumise tuultele. Multikultuurilisus praegusajal tähendab kultuuride evolutsiooni ja integratsiooni. Olukorras, kus meie maailm muutub, kuigi aeglaselt ja valuliselt, järjest homogeensemaks, erinevad ühiskonnad seevastu aga heterogeensemaks,[6]muutub üha rohkem inimesi (mitte ainult ühiskondi) mingis mõttes multikultuuriliseks, st üksikinimene (mitte ainult teda ümbritsev ühiskond) on tihtipeale mitme kultuuri kandja. Eriti on see nii avatud ühiskondades ja veel enam niisugustes väikestes riikides nagu Eesti. Ma saan aru nendest turistidest, kes Londonis nostalgiliselt, aga asjatult otsivad taga Charles Dickensi Inglismaad või Pariisis Victor Hugo Prantsusmaad (see ei ole juhuslik ja abstraktne näide, vaid põhineb mu vestlustel mõningate lapsepõlvesõpradega, kes on neid riike turistidena külastanud). Aga nii Dickensi Inglismaa kui ka Hugo Pariis on meie kujutlus geniaalsete kunstnike loomingust. Seda on huvitav vaadata (külastades näiteks Pariisi Jumalaema kirikut) ja nautida (lugedes Hugo või Dickensi romaane) kui kultuurimälestist, aga seal pole enam võimalik elada, ja vaevalt et prantslased või britid tahaksid sinna tagasi pöörduda.

Raivo Vetik tõstab täiesti õigustatult esile hegemoonia rolli ühiskonnas, sh meie ühiskonnas, ja hirmutunde ekspluateerimist, mida tehakse lähtudes “suletud rahvusluse” ja “uusliberaalse turufundamentalismi” ideedest. Välise tegurina hirmutunde ülalhoidmiseks kasutatakse “vene ohtu”. Erinevalt Inglismaa-Prantsusmaa, Prantsusmaa-Saksamaa ja praegu isegi Kreeka-Türgi suhetest, kus poliitiline eliit on püüdnud vähendada ajaloolisest mälust tulenevaid pingeid, on meie võimuparteid ja paljud arvamusliidrid püüdnud pingeid Eesti ja Venemaa vahel iga hinnaga ülal hoida, ehkki majanduses, kultuurivaldkonnas ja isiklike kontaktide tasemel ei olegi suhted kõige halvemad. Ei saa öelda, et teine pool oleks selles suhtes väärikamalt või ratsionaalsemalt käitunud, aga praegu ei ole jutt temast. Ma isegi arvan, et meie poliitiline eliit võib lubada mõningaid välispoliitilisi apse ainult seetõttu, et nad tunnevad, et meie suuremad läänepoolsed partnerid ei  jäta meid hätta, hoolimata sellest, mida me ka teeks või ütleks – st meie poliitiline paremik, taotledes valjuhäälselt turvalisuse suurendamist, tunneb end samal ajal liigagi rahulikult. Ajakirja The Economist korrespondent Edward Lucas on mõningaid Venemaa naabreid mainides tunnistanud: “Paradoksaalsel moel on just need kehvasti valitsetud, pirtsakad ja sallimatud riigid rindejoon, mida Lääs üritab kaitsta.”[7]Niisugune hirmutamine aga võib viia selleni, et “heaoluriigi” asemel, millest kirjutab Leif Kalev, on meil tekkimas “julgeolekuriik”, kus inimese õigused, vabadused ja heaolu ohverdatakse julgeoleku altarile, samal ajal suurendamata meie kaitstust. Meie ühiskond on vaba, eriti kui võrrelda hiljutise nõukogude minevikuga. Arvan aga, et liigne keskendumine meie minevikule võib teha meile karuteene, luues eeldusi meie vabaduste kärpimiseks ning võimaldades kuulutada ebalojaalseteks kõik, kes mõtlevad ja käituvad teisiti kui valitsev eliit.

Oma Vikerkaare-artiklis ma vist tõesti natuke liialdasin “rumaluse”-faktori tähtsusega poliitikas ja Raivo Vetik kritiseerib mind põhjendatult. Eneseõigustuseks võiksin vaid öelda, et ebakompetentsus (ma ei kasutanud sõna “rumalus”) ja kitsas silmaring, kus oma mätas on kõrgeim vaatetorn, on mõningatele meie (ja muidugi mitte ainult meie) poliitikutele tõepoolest probleemiks. Olen aga Vetikuga täiesti nõus, et “kui on kasulik “takerduda” vananenud ideoloogiasse, siis seda ka tehakse”. Nii on ka siin huvid prevaleerivaks faktoriks. Tavaliselt juhtub ikka, et partikulaarsed huvid vormistatakse universaalsete väärtustena, nagu ka Raivo Vetik rõhutab.

 

[1]R. Rorty, Human Rights, Rationality, and Sentimentality. Rmt-s: On Human Rights. Oxford Amnesty Lectures 1993. Toim. S. Shute, S. Hurley. New York, 1993, lk 119.

[2] Sealsamas, lk 124.

[3] Kunagine Oxfordi professor Ernest Gellner, üks maailma tippteadlasi natsionalismi küsimustes, kirjutas: “Samuti on tõenäoline, et rahvustunde poliitiline mõjukus oleks palju väiksem, kui natsionalistid oleksid sama tundlikud oma rahvuse poolt tekitatud ebaõigluse suhtes, kui nad on oma rahvuse vastu tekitatud ebaõigluse suhtes” – E. Gellner, Rahvused ja rahvuslus. Tlk A. Andresson. Akadeemia, 1994, nr 10, lk 2222.

[4] Amy Chua on jõudnud järeldusele, et ühiskondades, kus elavad “turul domineerivad vähemused” (market-dominant minorities), nagu liibanonlased mõnedes Lääne-Aafrika riikides, tutsid Ruandas või siis hiinlased mitmetes Kagu-Aasia riikides, võib demokratiseerumine ja samaaegne vabaturumajanduse laiendamine viia veriste etniliste konfliktideni – A. Chua, World on Fire: How Exporting Free Market Democracy Breeds Ethnic Hatred and Global Instability. London, 2003, lk 187. Oma kogemustest rahvusvahelise uurimiskomisjoni liikmena võin kinnitada, et üks tegur, mis soodustas etnilist kokkupõrget Lõuna-Kõrgõzstanis 2010. aasta juunis, oli – lisaks sellistele faktoritele nagu keskvõimu nõrkus, etnonatsionalismi (-tsentrismi) tõus ja organiseeritud kuritegevus (sealhulgas narkokaubandus) – ka kohalike usbekkide ja kirgiiside erinev majanduslik ja poliitiline positsioon. Juba Nõukogude Liidu lagunemisel, millega kaasnes totalitarismi surve vähenemine ja turumajanduse elementide järsk sisseviimine, viis see 1990. aasta suvel verevalamiseni. Seesama kordus 20 aastat hiljem ja veel suuremate ohvritega. Usbekid, kes on majanduses traditsiooniliselt domineerinud, parandasid turumajanduse juurutamisel veelgi oma positsioone, st neil oli selleks stardieelis. Demokraatlike elementide arendamine tähendas aga seda, et poliitiliselt valitsevaks jõuks sai kirgiisi enamus, kes nägid usbekkides võõraid vereimejaid, kelle rahakotti võis “õiglaselt” puistata. Kui viimased vastu hakkasid, siis tuli neile nende “õige” koht kätte näidata.

[5] Vt eesti k-s: F. Zakaria, Vabaduse tulevik: Mitteliberaalse demokraatia ohud tänapäeva maailmas. Tlk. J. Adams. Tallinn, 2005.

[6] Vt R. Müllerson, Ex uno plures’estE pluribus unum’ini. Akadeemia, 2010, nr 4.

[7]E. Lucas, Uus külm sõda: Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne vahel. Tlk M. Laane. Tallinn, 2008, lk 153.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi