Vaba kultuur

Kaido Kikkas

Kaido Kikkas
Vaba kultuur

Vaba kultuuri liikumine (Free Culture Movement) on digiajastu edenedes üha laiemalt levimas. Võrgumaailmas on mitmetele varasemast ajast pärit arusaamadele, ka senisele intellektuaalomandi ja autorikaitse süsteemile, esitatud tõsine väljakutse. Üritagem kas või vastata küsimusele: kes on loonud Wikipedia, Linuxi operatsioonisüsteemi[1]või ka kogu interneti? Ja kui palju ta selle eest palka sai? Üks hea vastus võiks olla “meie ise ja lihtsalt niisama”. Tänane internet (selle tavakasutaja jaoks) põhineb väga suurel määral võrgufoorumitel, ajaveebidel ja mitmesugustel veebiportaalidel, kuhu kirjutavad (teinekord äärmiselt põhjalikke) materjale meiesugused täiesti tavalised inimesed – ja seda väga sageli selle eest palka saamata. Ja üks hea seletus sellele kõigele põhineb tõdemusel, et inimesed võivad ka ilma otsese kasu lootuseta luua vägevaid asju, kui see neid endid huvitab ning neile sealjuures rumalaid takistusi (olgu siis tehnilisi või juriidilisi) ei tehta. On ka teisi motiive, aga nendest edaspidi.

Siin ma püüan lugejale tutvustada selle huvitava nähtuse päritolu ja juuri. Selleks peame esmalt rändama nii ajas kui ruumis. Ehk siis võiks alustada muinasjutuvestja kombel: “Hulk aega tagasi, umbes poole sajandi eest, elasid kaugel mere taga häkkerid…”

 

Alguses olid karvased mehed Massachusettsist

 

Steven Levy kirjeldab raamatus “Häkkerid: arvutirevolutsiooni kangelased”,[2] kuidas maailma ühes kuulsaimas tehnikaõppeasutuses, Massachusettsi Tehnikaülikoolis (MIT), loodi 1946. aastal Tech Model Railroad Club (maakeeli mudelraudteeklubi). Klubi jagunes selgelt kaheks osaks. Esiteks need, kes tundsid huvi rongide, raudteekorralduse, maastike ja mitmete muude mudelraudtee juures vajalike asjade vastu, tellisid raudteeteemalisi ajakirju, vaatlesid ronge ning tegelesid kõige sellega, mis asus klubi suure mudelraudtee pealmisel, nähtaval poolel. Teise osa seltskonnast aga moodustasid tehnika- ja elektroonikahuvilised (ametlikuma nimega Signaalide ja Energia Alamkomitee), kelle tööpõld jäi mudelraudtee n-ö alumisele poolele, sinna, kus jooksid juhtmed ning asusid mitmesugused lülitid ja skeemid.

Just nendest “lauaalustest” noortest kujuneski algse MIT-i häkkeriseltskonna tuumik, kui MIT endale 1959. aastal TX-0 arvuti sai ning alustati esimeste arvutiasjanduse loengutega. Ent nagu ajaloost selgub, olid häkkerisläng, põhimõtted ja peamine printsiip – “soov teada, kuidas asjad käivad” – olemas juba enne arvutite mängutulekut.

Siit jõuamegi välja ühe olulise termini juurde. Hack tähendas TMRC nupumeeste keeles midagi nutikat ja originaalset tehnikavallas ning hacker oli keegi, kel oli nii nutti, sõrmeosavust kui ka oskust mõelda omaenese peaga ja “väljaspool raame”. Siit jõudis see termin ühes esimeste häkkeritega arvutimaailma ning on tõsisema “itirahva” seas tänini au sees (ja ajakirjanike järjekordset lehelugu teemal “häkker murdis arvutisse sisse” vaadatakse nina kirtsutades). Hiljem korjas laiatarbemeedia sõna üles ja on seda nüri järjekindlusega valesti tarvitanud – arvutipaharetti tunneb klassikaline häkkerikultuur hoopis kräkkeri (cracker) nime all. Edasiseks lugemiseks sel teemal võib soovitada Eric S. Raymondi hallatavat klassikalist häkkerisõnastikku.[3]

Arvutiajastu algus MIT-is tõi mitmete huvitavate asjaolude kokkulangemise tõttu kaasa uue omalaadse tehno-subkultuuri sünni. TX-0-le järgnes 1961. aastal PDP-1 (ja hiljem teised sama sarja arvutid), kahe USA juhtiva arvutiteadlase eestvedamisel sai alguse Project MAC, millest hiljem kujunes välja MIT-i tehisintellektilabor, häkkerikultuuri üks lätteid. Kui üks kahest eestvedajast, professor John McCarthy, 1963. aastal MIT-ist Stanfordi ülikooli kolis, sai sealsest tehisintellektilaborist teine samalaadne keskus. Huvitaval kombel märgib Levy oma raamatus, et MIT-i tehnokraatlik-ulmehõngulise vaimuga võrreldes valitses Stanfordis kalifornialikult kergem vaimsus (muuhulgas kandsid kõik Stanford Artificial Intelligence Laboratory ruumid Tolkieni maailmast pärit nimesid ning 1970. aastate algeline arvutiprinter oli suudetud panna haldjakirja väljastama)[4].

Oluliste teguritena võiks siinkohal välja tuua järgmised:

* Tollane arvuti oli elitaarne nähtus, millele ligipääs eeldas kõrgharidust – juba üksi seetõttu, et arvutid asusid vaid kas kõrgkoolides ja teaduskeskustes või siis suurfirmade vastavates osakondades.

* Tänapäevases mõistes äritegevus selles sektoris peaaegu et puudus. Esiteks ei olnud mingit tarkvaraturgu – tarkvara oli arvutispetsiifiline ja tuli valmis arvutiga kaasa, selle ületõstmine teise arvutisse oli võimalik vaid seda oluliselt kohandades; seetõttu suutis seda tellimustööna luua vaid kitsas, teadlastest-asjatundjatest koosnev seltskond. Teiseks olid paljud arvutitega seotud projektid otsapidi riigikaitselised ning seetõttu vaba turumajanduse sfääri ei kuulunud.

* Nii MIT kui Stanfordi ülikool oskasid leida andekaid mänedžere, kes suutsid hoida nüri bürokraatia ja rutiinsed kohustused helgetest peadest eemal ning võimaldasid seeläbi viimastel oma loovat potentsiaali täiel määral rakendada.

Seetõttu peegeldub ajaloolises häkkerikultuuris tänini mingitpidi omaaegne “kadunud maailm”, kus andekale inimesele olid loodud kõik võimalused ning ta ei pidanud ellujäämise nimel rabama (ja võis oma loomingut rahumeeli teistega jagada selle eest tasu nõudmata). Ent pidada seda naiivseks ja aegunuks ei ole samuti õigustatud – häkkerikultuur on peaaegu kogu oma ajaloo jooksul olnud kogu näilise mässumeelsuse ja alternatiivsuse kõrval siiski vaieldamatult pragmaatiline. Kui tippspetsialist ei pea tegelema rutiinsete kohustuste ja tobedavõitu bürokraatiaga, on tal võimalik sellevõrra oma tööpanust suurendada, pealegi eeldab loov lähenemine (mille kohta häkkerid kasutavad terminit playful cleverness,[5] umbkaudu: “mänglev nutikus” – tänapäeval mõeldakse suhteliselt sama asja innovatsiooni all) aega ja võimalust loomisega tegelda.

Peale hulga ilmekate näidete (üks markantsemaid on lugu poiste ehitatud pingpongirobotist, mis professor Minsky kiilaspead õnnetul kombel lauatennisepalliks pidas ja seda mehise obadusega kostitas) on Levy raamatus ära toodud ka algne häkkerite eetikakoodeks:

* Ligipääs arvutitele – ja üldse kõigele, mis võiks midagi maailma toimimise kohta õpetada – peaks olema piiramatu ja täielik. Praktika olgu kõige aluseks.

* Kogu informatsioon peaks olema vaba.

* Ära usalda võimu, soodusta detsentraliseerimist.

* Häkkerit tuleks hinnata häkkimise, mitte võltskriteeriumide järgi nagu kraadid, vanus, rass või ametikoht.

* Arvutiga saab luua kunsti ja ilu.

* Arvuti võib sinu elu paremaks muuta.

 

Langus ja tõus

 

Mitmete asjaolude tõttu lõppes MIT-i ja Stanfordi häkkerite kuldaeg 1980. aastate alguses. Esmalt lõppesid mitmed projektid ja kuna rahvusvaheline vastasseis Nõukogude Liiduga oli mõnevõrra leebunud, siis ei leitud enam ka vajadust nii suuri ressursse kaitsealastele uuringutele eraldada. Tehnoloogia vallas oli toimunud uus läbimurre: 1981. aastal tuli IBM välja personaalarvuti mudeliga 5150,[6] millest sai tänaste PC-de esivanem. Nii läksid mitmed senised häkkerid üle ärimaailma ja hakkasid peagi tegelema omandusliku ehk ärilise tarkvaraga, mis tollal kiiresti levis eeskätt tänu tõusvale Microsoftile. MIT-i laboris töötav noormees nimega Richard M. Stallman oli enese sõnutsi sunnitud nägema oma senise maailma purunemist – sealt sai alguse tema vastumeelsus kogu omandusliku tarkvara vastu. Mõnda aega töötas ta veel laboris, 1983. aasta lõpul aga andis teada kavatsusest alustada uue, täiesti vabalt leviva GNU-nimelise tarkvarasüsteemi loomist[7]– ta kavatses kogu Unixi operatsioonisüsteemi sisuliselt nullist peale uuesti kirjutada. Enamik sellest kuuljaid kehitas õlgu, Stallman (ehk RMS, nagu teda initsiaalide järgi arvutimaailmas tuntakse) aga oli täis otsustavust.

Üldiselt olid 80ndad omandusliku tarkvara kiire tõusu aeg. Ehkki sellega käis algusest peale kaasas ka litsentside eiramine (mida mõned “piraatluseks” nimetavad), jõuti lääneriikides 90ndate alguseks olukorrani, kus tarkvara ost-müük sarnaselt heliplaatide või raamatute omaga oli saanud enesestmõistetavaks. Stallmani projektist olid kuulnud vähesed ning needki pidasid seda enamasti veidruseks – ent visa RMS oli vahepeal loonud hulga kasulikku tarkvara ning 1989. aastal pakkus välja ka esmaversiooni täiesti uutlaadi tarkvaralitsentsist, mida tänaseks tuntakse GNU Üldise Avaliku Litsentsi ehk GPL nime all.[8] Kui omanduslik tarkvara lähtub eeldusest, et tegu on autori täieõigusliku omandiga, mille paljundamine tema loata on keelatud, siis GPL baseerub neljal põhiõigusel, mille litsents tarkvara kasutajale annab:

– õigus tarkvara kasutada mis tahes otstarbel,

– õigus tarkvara uurida ja seda paremaks teha,

– õigus tarkvara kopeerida, et kaasinimest aidata,

– õigus tarkvara muuta ja muudatusi edasi levitada, et terve kogukond sellest kasu saaks.

Vahemärkusena: vastupidiselt tihti levinud eksiarvamusele ei keela GPL (ja enamik teisi vabu litsentse) äritegevust – vaba tarkvara võib müüa ning selle loomisega võib taotleda kasumit. Küll aga kasutavad mitmed vabad litsentsid vaba kasutamise tagamise klauslit (copyleft) – see nõuab tarkvara tuletistelt samaväärset litsentsi. Nii näiteks ei ole pädev samuti küllalt levinud võhiklik ennustus “Oodake, küll Linux läheb ka tasuliseks!” – GPL-litsentsi kasutavast Linuxist Windowsi stiilis omanduslikku tarkvara teha ei ole võimalik.

Häkkerikultuuri uuele tõusule pani suuresti aluse soomerootsi tudeng Linus Torvalds 1991. aastal, mil ta andis teada uuest “hobi korras tehtavast” operatsioonisüsteemist.[9] Linuxi kiire edu taga on mitmed faktorid, sealhulgas ka ajaline kokkulangemine veebi sünniga samal aastal ning järgnenud plahvatusliku internetiühenduste kasvuga, mis võimaldas tarkvara arendada senini mõeldamatul moel – hajusate arenduskogukondadega üle kogu interneti. Lisaks võeti Stallmani GNU projektilt üle nii selle uuelaadne litsents kui suur osa olulist tarkvara.[10]Peagi äratab Linux huvi ka mitmetes firmades (sealhulgas tekib niisuguseidki, mis on otseselt sellele keskendunud, nagu 1994. aastal loodud Red Hat) ning sellel põhinevast vabatarkvaralisest LAMP-tarkvarakomplektist saab väga oluline tegur veebi ja üldse interneti kiires levikus – kui varem maksis võrguserver (nii riistvara kui tarkvara) palju raha, siis nüüdsest oli võimalik luua veebiserverit ka tavalise PC ja vaba tarkvara baasil. Sellise võimaluse olemasolu oli ühtviisi tähtis nii arengumaadele kui muuhulgas ka värskelt vabanenud Ida-Euroopale.

Taas esile kerkinud häkkerikultuuri on üsna põhjalikult uurinud ja kirjeldanud Eric Steven Raymond, kes kirjutas 1997. aastal essee “Katedraal ja turg”,[11] millele hiljem järgnes veel mitu samateemalist kirjatööd, kus ta kirjeldab vaba tarkvara toimemehhanisme. Täpsuse huvides tuleks mainida, et Raymond kasutab terminit “avatud lähtekood” (open source). Selle eristuse taga on kaks eri koolkonda: “vaba tarkvara” (free software) rõhutab asja eetilist olemust, “avatud lähtekoodi” pooldajad aga pigem pragmaatilisust ja praktilisi tehnoloogilisi eeliseid; esimesed ütlevad: “vaba, sest nii on õige”, teised: “vaba, sest nii on mõttekam”.

2001. aastal järgneb Raymondilt kirjutis “Kuidas saada häkkeriks”, kus ta käsitleb juba laiemalt häkkeri loomust ja selle subkultuuri tõekspidamisi.[12] Muuhulgas toob ta välja ka uue põlvkonna häkkerieetika põhipunktid:

1. Maailm on täis imelisi probleeme, mis ootavad lahendamist.

2. Ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda.

3. Igavus ja nüridus on kurjast.

4. Vabadus on hea.

5. Suhtumine ei asenda kompetentsi.

Veel üheks huvipakkuvaks häkkerikultuuri käsitlevaks teoseks on Pekka Himase sulest algselt 2001. aastal ilmunud “Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim”, kus filosoofist autor toob esile mitmeid mõtlemapanevaid momente.[13] Siin seda teost pikalt analüüsida ei jõua, küll aga soovitaksin raamatut soojalt kõigile, kel vähegi huvi IT ja kultuuri seoste vastu. Piirdugem vaid Linus Torvaldsi kirjutatud eessõnast pärit teesiga, mida on nimetatud ka “Linuse seaduseks” ja mille kohaselt on igasugusel inimtegevusel laias laastus kolm motiivi: elusäilitamine, sotsiaalne staatus, meelelahutus. Põhimõtteliselt samalaadse mõtte on välja pakkunud ka Apple’i üks kahest asutajast, Steve Wozniak. Tema “Wozniaki valem” on H = F3 (mõnes variandis ka 3F) ehk “õnn tähendab toitu, sõpru ja meelelahutust” (Happiness = Food, Friends, Fun). Mõnetisest lihtsustatusest hoolimata on selles määratluses oma tõetera sees.

 

Vaba kultuuri esiletõus

Kui seni on juttu olnud peamiselt vabast tarkvarast, siis umbkaudu sajandivahetuse paiku hakkas esile kerkima laiem fenomen, kus vaba tarkvara põhimõtteid hakati rakendama ka muu loomingu puhul. Esialgu oli tegemist peamiselt võrgupõhiste õppematerjalidega (2001. aastal asutas häkkerite sünnikodu MIT ettevõtmise nimega OpenCourseWare, mis muutis järk-järgult kogu õppematerjali võrgus kättesaadavaks),[14]hiljem aga laienes see ka kirjandusele, filmidele jne.

2001. aastal asutati USA-s õigusteadlase Lawrence Lessigi eestvedamisel organisatsioon nimega Creative Commons (CC), mille eesmärgiks sai uutlaadi litsentside väljatöötamine.[15]CC-i üheks eesmärgiks oli kasutada suuremat osa vaba tarkvara juures pruugitavatest põhimõtetest, ent teha seda olemasoleva juriidilise raamistiku piires – kui range autorikaitse kasutab fraasi “copyright: all rights reserved” ning RMS väljendab teiselt poolt oma põlgust selle vastu häkkerliku sõnamänguga “copyleft: all rights reversed”, siis Lessig pakkus välja fraasi “some rights reserved”.

CC-i suurimaks teeneks ongi samanimelise litsentsikomplekti väljatöötamine, mis võimaldab autoril anda osa õigusi vabaks ja samas säilitada kontroll loomingu üle. CC-i litsentsid eestindati ametlikult 2010. aasta lõpus ning siinse seadusruumiga kooskõlastatuna on kuus põhilitsentsi järgmised:

* Autorile viitamine – kõige liberaalsem litsents, kus autor seab kasutajale ainsaks tingimuseks enesele viitamise.

* Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk – kasutaja peab viitama autorile ega tohi litsentsitavat objekti kasutada ärilisel eesmärgil.

* Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel – kasutaja peab viitama autorile ning juhul, kui ta tuletab litsentsi objektist uusi objekte, peavad need alluma samale või samaväärsele litsentsile. Sellist litsentsi kasutab tänapäeval Wikipedia ja kogu Wikimedia sihtasutuse poolt hallatav võrgusisu.

* Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + jagamine samadel tingimustel. Eelmise litsentsi ärikeeluga variant, mis on üsna levinud e-õppe vallas.

* Autorile viitamine + tuletatud teoste keeld – kasutaja peab viitama autorile ega tohi litsentsi objektist uusi objekte tuletada. Üks võimalik kasutusnäide: kirjandusteos, mille autor ei soovi oma tegelaskujude “ekspluateerimist” teiste poolt.

* Autorile viitamine + mitteäriline eesmärk + tuletatud teoste keeld – eelmise litsentsi ärikeeluga variant. Seda loetakse kõige rangemaks CC-i litsentsiks, mis aga ometi võimaldab palju vabamat levikut kui range autoriõigus.

Laiemalt käsitleb Lawrence Lessig vaba kultuuri oma samanimelises raamatus.[16]

 

Vabast kultuurist tänases Eestis

 

Eesti oludes tuleks ilmselt esmalt arvestada kaht suurt tendentsi. Esiteks ei tunnistanud Nõukogude Liit pikka aega autoriõigusi Lääne mõistes – näiteks ei olnud mingit probleemi tuntud poplaulude eestikeelsete kaveritega (vt kas või omaaegset “Laulge kaasa” vihikute sarja) või maailmakirjanduse klassikute tõlgetega. Sama toimus ka tehnoloogia vallas – suur osa (mitte küll kõik) omaaegsest Nõukogude arvutustehnikast oli mugandatud Lääne toodang, kus töötas kas siis järeletehtud või lihtsalt “paljundatud” tarkvara. Ka siinkirjutaja ülikoolipõlves 90ndate alguses oli tarkvaralitsentside ignoreerimine veel täiesti tavapärane, nüüdseks oleme selles osas enam-vähem läänemaailma tavatasemel.

Teine tendents on suurfirmade reaktsioon eelkirjeldatule – “piraatlusevastane võitlus” ehk katsed litsentside eiramist vähendada. Lisaks propagandasõjale on aeg-ajalt püütud ka tõsisemaid meetmeid rakendada – suurfirmade ärihuve esindav BSA (Business Software Alliance) on käinud ettevõtetes tarkvaralitsentse kontrollimas ning koostöös politseiga puistanud ka otseseid “piraadipesi”, kus äriliste litsentside eiramine kõige hullem. Tulemus on aga parimal juhul kaksipidine – ühelt poolt on ettevõtetes ja asutustes õnnestunud litsentsirikkumiste arvu vähendada ning neid firmade toodangut ostma suunata, teisalt aga on kohatised ülepingutused ja mis peamine, reaalse selgitustöö aseainena kasutatav ameerikalik propaganda (kuid ka tarkvaralitsentside keerukus) aidanud kaasa nn heitunute (“ma nagunii ei saa aru, mida nad tahavad”) ja ka otseselt süsteemivastaste mässajate tekkele (viimaste puhul võib tuua näiteks kas või rahvusvahelise Piraadiparteide võrgustiku – tänaseks on nad olemas paljudes riikides ning Christian Engströmi isikus esindatud ka Europarlamendis).[17]

Laialdane äriliste litsentside eiramine ühelt ja suurfirmade surve (“maksa või oled kurjategija”) teiselt poolt on vaba kultuuri jaoks loonud (vähemalt Eestis) küllaltki ebasoodsa fooni. Näiteks on küllaltki suur osa ettevõtjate ja äriinimeste seltskonnast omaks võtnud suurfirmade arusaamad ja leiavad, et õige ja hea on üksnes loomingu müümine sarnaselt muu kaubaga ning “vabalt levitamine” on paremal juhul naiivne ja eluvõõras, halvemal juhul aga ebaseaduslik. Väga hästi oli seda näha 2008. aastal riigikogus, kus roheliste esitatud eelnõu “Abinõud riigi infotehnoloogia kulutuste vähendamiseks ja infotehnoloogilise innovatsiooni soodustamiseks” lükati tagasi isegi riigikogu kohta haruldaselt naeruväärse argumentatsiooniga.[18] Kogu seda tendentsi süvendab ka asjaolu, et kuni viimase ajani ei käsitletud vabu litsentse isegi Tartu ülikooli õigusteaduskonnas – pea kogu vastav kõrgharidus piirdus veel hiljaaegu vaid senise, traditsioonilise mudeliga.

Viimastel aastatel on olukord siiski hakanud muutuma – põhjuseks on nii Euroopast tulevad regulatsioonid (ehkki Euroliidu kui terviku suhtumine vaba kultuuri ilmingutesse on üpris ambivalentne, kui võtta arvesse kas või tarkvarapatentide pärast peetud sõda mõned aastad tagasi, ACTA ehk Anti-Counterfeit Trade Agreementi kampaaniat ning hiljutist muusikateoste esitajate õiguste kestuse pikendamist 70 aastani) kui ka majandussurutis, mis on pannud paljud ka litsentside teemal mõtlema. Tänaseks on näiteks olemas eestindatud ja juriidiliselt Eestis pädev Creative Commonsi litsentsiraamistik, vabad litsentsid on üha levinumad haridussfääris (Tiigrihüppe Sihtasutus, E-õppe Sihtasutus) ning ka riigi tasemel on tehtud pingutusi avatud standardite ja vabade lahenduste laiemaks juurutamiseks.

Tegelikult aga tuleks rõhutada asjaolu, mida kipuvad vahel eirama nii senise autorikaitse sõbrad kui ka vaenlased – vaba kultuur toetub otsapidi traditsioonilisele arusaamale autoriõigusest. Kui BSA ja teised sellelaadsed organisatsioonid ütlevad, et “ära kopeeri, sest see on autori poolt seadusega keelatud”, ja “piraadid” leiavad, et “kopeeri, sest see seadus on loll ja seda ei pea järgima”, siis vaba kultuur ütleb: “kopeeri, sest autor on seda (nendel-ja-nendel tingimustel) lubanud”. Tingimused võivad sealjuures olla üsna erinevad, ent ühiseks jooneks on soov võimaldada oma loomingu laiemat levikut, kui seda lubab traditsiooniline autorikaitse.

Mida aga vaba kultuur Eestile annab? Esmalt muidugi sedasama, mida mujal – võimaluse paremini rakendada suure hulga loovate inimeste potentsiaali. Nagu kirjeldab Yochai Benkler raamatus “Võrkude rikkus”, ületab loominguga tegelevate inimeste arv ühiskonnas tunduvalt “põhikohaga” loojate (s.o nende, kes konkreetse loominguga elatist teenivad) oma.[19] Oletagem näiteks, et kuulus muusik maalib vabal ajal pilte (või vastupidi) – ta ei hakka paari teose pärast tegevusala vahetama (ning seda loomingut eraldi turundama), küll aga annab neid pilte väga edukalt kasutada oma põhitegevuse reklaamimisel. Vabad litsentsid võimaldavad seega muuhulgas palju paremini rakendada loomingu “kõrvalsaadusi”, mida nüüdsel digitaalajastul saab panna edukalt teenima autori põhitegevusala.

Eric Raymond nimetab “Katedraalis ja turus” vaba tarkvara kingikultuuriks (gift culture) ja seda võib laiendada kogu vabale kultuurile. Vaba kultuur põhineb reputatsioonil – isiku positsiooni määrab tema poolt tehtu ja levisse lastu, positsioon aga on läbilöögi eelduseks laiemalt (näiteks hea töökoha saamisel või kuhugi valituks osutumisel). Mõelgem hüpoteetilisele olukorrale, kus Linuxi operatsioonisüsteemi algataja Linus Torvalds annab teada, et teda huvitaks uus töökoht. Teda näeksid oma ridades väga hea meelega paljud tippfirmad – ja mitte ainult ta tööpanuse ja -oskuste, vaid ka ikoonistaatuse tõttu. Staatus aga on saavutatud Linuxi ja mitmete muude oluliste tegemiste abil.

Toome veel mõned näited, kus vabad litsentsid võiksid sellesarnasel viisil abiks olla. Kujutlegem, et on keegi Kaarel Kanter – poliitik, kes vabal ajal luuletab. Kindlasti võiks ta avaldada traditsioonilisel moel luulekogu (ning teenida nii ehk isegi mõned eurod), ent tema avaldab oma loomingu CC-i BY-SA litsentsi all veebis (ja promob seda sotsiaalmeedia abil). Litsents nõuab talle viitamist ning tuletiste samalaadse litsentsiga avaldamist – seetõttu on Kaarlil võimalik korraldada järjekordse kampaania raames näiteks oma luuletuste esitamise konkurss (sh ka nende räppimine, viisistamine, mashup’id jpm). Eeliseks kinnise litsentsimudeli ees on igasuguse õigusproblemaatika (“kas ikka tohib?”) ja Autorite Ühingu sarnase bürokraatia taandumine. Et konkursi tulemused jäävad litsentsi nõuete kohaselt sama litsentsi alla (edasikandumise klausli tõttu), ei ole neid kuigi lihtne kellegi teise ärihuvides kasutada (“purki sulgemine” on samaväärne litsentsirikkumine kui “kinnise” loomingu illegaalne kopeerimine!). Oskusliku läbiviimise korral aitab see aga ilmselt Kaarli järgmiseks perioodiks ametisse.

Siiri Saar on edukas ajakirjanik, kes teeb oma lõbuks laule ja aeg-ajalt käib pubides kitarriga esinemas. Ka tema laulud on vaba litsentsi all (helifailid, noodid, tekstid) veebis saadaval (tänapäevane IT-tase on selleks täiesti piisav – selleks vajaliku lihtsa kodustuudio saab ehitada mõistliku hinnaga riistvara ja vaba tarkvara baasil). Siiri muusika osutub piisavalt heaks, nii et talle tekib esmalt Facebookis suur fännikogukond ja hiljem juba pakutakse plaadilepingut. Edasine on Siiri enda otsustada – ajakirjanikuna jätkates on tal nüüd tublisti ametialast “kapitali” (sh võimalus keskenduda ka muusika kajastamisele, mida tal enne sel alal tuntuks saamist ei olnud), kuid ta võib alustada ka muusikukarjääri. Viimasel juhul tuleb tal leida sobiv kesktee oma loomingu vaba ja kinnise leviku vahel (kui muusika muutub põhitegevuseks, siis on täiesti vaba litsentsi all jätkamine küll võimalik, kuid eeldab selgelt läbimõeldud ärimudelit).

Taavet Tops on õppejõud, kes loeb eri kõrgkoolides rida kursusi. Temagi avaldab oma kursuste materjalid vaba litsentsi all ja võidab sellega: a) materjalide kvaliteedis, kuna vaba kasutusõigus aitab saada tagasisidet, b) tudengite rahulolu (ei pea tunnis kirjutada vehkima), c) asjatundja staatuse Eestis (kuna konkreetse ala spetsialiste on vähe ja teised kipuvad oma teadmisi endale hoidma) ning d) oma ingliskeelsete materjalidega ka pääsu mitmesse mainekasse rahvusvahelisse konsortsiumi ja aeg-ajalt laekuvad esinemiskutsed. Taaveti puhul tuleb märkida ka tema arusaamist, et õppejõu töötulemuseks on eeskätt targad inimesed – õppematerjalid on vahendiks selle saavutamisel. Hea õppejõud on omamoodi võrreldav muusikuga – ka väga loomutruude “konservide” ajastul käiakse endiselt kontsertidel ning ka “loengukonserv” ei asenda hea esitusoskusega tippspetsialisti juttu.

Teine väga tähtis aspekt on Eesti kultuuri- ja keeleruumi väiksus. Võib näiteks üsna julgesti väita, et eestikeelse tarkvara eest peame olema tänulikud vaba tarkvara loojatele – mitte üksnes nende endi loodud eestikeelse tarkvara eest (mida on samuti palju), vaid ka suurfirmadele eestindamise vajalikkuse selgitamise eest. Ilmekas näide on ilmselt kõigile hästi tuntud kontoritarkvara Microsoft Office – see pärineb 90ndate algusest, ent pikka aega oli firmapoolne vastus eestikeelse tarkvara soovijaile ühene: “Vabandust, aga turg on liiga väike!” Microsofti meelemuutusele aitas olulisel määral kaasa eestikeelne OpenOffice.org – see eestindati juba enne ametliku 1.0 versiooni ilmumist 2002. aastal ning pärast seda muutus MS Office umbes aasta jooksul kenasti eestikeelseks.

Ja viimaks: vaba kultuuri saaduste (eeskätt vaba tarkvara ja võrgusisu) kasutamine annab ka olulist kokkuhoidu. On suur vahe, kas mingi lahendus tuleb luua nullist peale või saab kasutada elemente olemasolevast. Kahtlemata on ka olukordi, kus vabade litsentside tingimused ei sobi ning seetõttu tuleb kasutada muid lahendusi, kuid kogemusest tulenevalt ma julgeks väita, et neid pole palju.

Nagu nägime, on vaba kultuur mitmepalgeline nähtus, mille juured on ühelt poolt kaugel Ameerikas 60ndate hipilõhnaliste tehnogeeniuste juures, teisalt aga tänapäeva üleilmastunud digimaailmas. Arvutite ja võrkude lai levik ning kogu omaaegse elitaarse IT-maailma muutumine igapäevaseks ja kättesaadavaks osaks tavaelust on loonud ka uusi viise loomingu levitamiseks. Vabade litsentside puhul ei ole tegu ei naiivse eluvõõrusega ega ka universaalse teega üldisesse küberkommunismi, küll aga huvitava ja omalaadse võimalusega enda loomingu levitamiseks, mis vääriks ka meie loomeinimeste suuremat tähelepanu.


[1] Lihtsustatud mõistena; tegelikult baseerub Linuxi süsteemituumal ca 150 erinevat süsteemi, millest meie lugejale ehk tuntuim on Ubuntu.

[2] S. Levy, Hackers: Heroes of the Computer Revolution. New York, 2001. Kaks esimest peatükki kättesaadavad ka: http://www.gutenberg.org/etext/729.

[3] The Jargon File. http://www.catb.org/~esr/jargon/.

[4] Take me, I’m yours: The autobiography of SAIL. http://tex.loria.fr/historique/SAIL-byebye.txt.

[5] R. Stallman, On Hacking. http://stallman.org/articles/on-hacking.html.

[6] http://www-03.ibm.com/ibm/history/exhibits/pc25/pc25_intro.html.

[7] http://www.gnu.org/gnu/initial-announcement.html.

[8] http://www.gnu.org/licenses/licenses.html#GPL.

[9] http://groups.google.com/group/comp.os.minix/msg/b813d52cbc5a044b.

[10] Seetõttu sai alguse ka tänini kestev vaidlus selle üle, kas seda uut süsteemi tuleks nimetada Linuxiks või GNU/Linuxiks – siinses kirjutises eelistan lihtsuse huvides lühemat nimekuju.

[11] E. S. Raymond, The Cathedral and the Bazaar. Sebastopol (CA), 1999. http://catb.org/~esr/writings/cathedral-bazaar/.

[12] “How to become a hacker”, tuntud ka kui “Hacker-HOWTO”; eesti tõlge: http://www.kakupesa.net/hacker/.

[13] P. Himanen, Häkkerieetika ja informatsiooniajastu vaim. Tlk K. Kurg. Tallinn, 2003.

[14] http://ocw.mit.edu/index.htm.

[15]  http://www.creativecommons.org, Eestis: http://www.creativecommons.ee.

[16] L. Lessig, Free Culture: How Big Media Uses Technology and the Law to Lock Down Culture and Control Creativity. New York, 2004. http://www.free-culture.cc/freecontent/.

[17] http://christianengstrom.wordpress.com/.

[18]  Vt stenogrammi: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&pkpkaupa=1&toimetatud=0&toimetamata=1&date=1229418179&paevakord=3329#pk3329.

[19] Y. Benkler, The Wealth of Networks: How Social Production Transforms Markets and Freedom. New Haven; London, 2006. http://www.benkler.org/Benkler_Wealth_Of_Networks.pdf.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi