20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
24. loeng: Stalinismist perestroikani III: 1960. aastate kirjandusteooriast

Selles loengus vaatlen mõningaid kesksemaid 1960. aastate kirjandusteoreetiliste arutluste teemasid. Kogu teoreetilise arengu tuumaks on eemaldumine stalinistlikust vulgariseeritud kirjandusteadusest. Üldistatuna tähendab see kolme suundumust: loobumist mustvalgetest skeemidest, ideoloogia mõju vähendamist ja suuremat vabadust uurijatele meetodite valikus.

Stalinistid (Endel Sõgel jt) taganevad vaikselt ja visade lahingutega 1949. aasta räigest stalinismist, minnes sisuliselt tagasi 1946. aasta pehmema stiili juurde. Stalini tööd jäävad kõrvale, kuid endiselt on kirjanduse mõistmise aluseks Marxi, Engelsi, Lenini jt teooriad ühiskonna ehitusest ja selle suhetest kultuuriga. Ikka on kesksed baas ja pealisehitus ning nende suhted; kirjandus kui ühiskondliku teadvuse (=pealisehituse) spetsiifiline vorm; kirjandus kui sotsiaalselt determineeritud nähtus; tegelikkuse peegeldamine kunstis ja realism. Taandub kultuuri teravalt klassideterministlik käsitus ehk arusaam, et kultuur/kirjandus peegeldab üheselt klassi, millesse tema tegija kuulub. Samuti taandub perifeersemaks idee kunsti kasvatavast rollist ja üha enam kõneldakse kunsti esteetilisest küljest.

Tegijad ja tekstid

Eesti uurijate suhe teooriaga jäi endiselt nõrgaks. On vaid mõned huvilisemad autorid: Bernard Sööt, Harald Peep, Endel Nirk, Heino Puhvel, Nigol Andresen.

Kas saab kõnelda mingist piisavalt ühtsest koolist või meetodist eesti kirjandusteaduse piires, nagu oli olemas enne sõda Gustav Suitsu koolkond ja positivism? Nagu nägime, jätkasid Suitsu liini deskriptiivsed allikauurijad, kes kasutasid seda ka selleks, et hoida kõrvale nõutud marksismist (Rudolf Põldmäe, Leo Anvelt jt).

Kesksed autorid liikusid teisel teel. Peeter Olesk on öelnud, et Harald Peep ja teised lõid 20. sajandi eesti kirjanduse põhiliikide sotsioloogilis-ajaloolise kirjeldamise metoodika (sotsioloogiline historism).[1] Kindlasti võib eesti tollast kirjandusuurimist selle nimega nimetada, ainult ma ei osanud leida loetud tekstides midagi eesti uurijatele eripärast. Autorite ühisjooned tulevad tollal eeskätt ühistest vene nõukogude allikatest ja osalt ka positivismi ühisest pärandist. Nende erinevused taanduvad samuti pigem kasutatud vene autorite erinevustele.

Nõukogude aja kirjandusuurimise üheks keskseks eesmärgiks oli koostada eesti ainesel baseeruv marksistlik kirjandusteooria. KKI-s 1968–1973 tehtud teooriaraamat jäi ilmumata.[2] Ainus süstemaatiline eestlase kirjutatud kirjandusteooria on Bernard Söödi kahes trükis ilmunud ning õpetajatele ja üliõpilastele mõeldud “Kirjandusteooria lühi­kur­sus”.[3] Söödi raamat sai terava kriitika osaliseks, aga oli kasutusel ka 1970. aastate lõpu ülikoolis, kuigi üldküsimuste osas mittesoovitatav. Esimest trükki kritiseerib Helmut Tarand, teist trükki Ants Järv, Ain Kaalep ja Nigol Andresen.[4]

Ühe osa kriitikast moodustavad süüdistused ebasüsteemsuses, loogikapuuduses ja terminite seletamise vigades (nt väide, et uusromantikud hoolitsesid kujundirikkuse eest ja samas laostasid kujundi). Põhjuseks on kriitikute arvates kompileerimine, autori oma seisukoha puudumine. Tarandi arvates on ülearused ka hulk klassikalisi poeetikatermineid (epanodos, litootes jms), mida ta nimetab skolastilise retoorika ballastiks.

Uue trüki puhul kujuneb keskseks vaidlus kirjandusvoolude üle. Kriitikute põhinäiteks on Söödi vastuolud ja rumalus ekspressionismi tõlgendamisel. Siin on vastasseis põhimõtteline. Sööt teatab, et tema ei saa jagada kriitikute liberaalset suhtumist imperialismiperioodi dekadentlikesse vooludesse. Keskne on ikka see, kas kirjanik kuulub demokraatia või reaktsiooni leeri, leiab ta, ja toetab oma arusaama tsitaatidega vene nõukogude modernismivastastelt autoritelt.[5]

Ülejäänud autorid piirduvad artiklitega. Kõige enam huvitus teooriast HaraldPeep.[6] Süsteemse pildi tema arusaamadest annavad ainult ülikooliloengud (oleks huvitav uurida, kui palju peegelduvad tema vaated üliõpilaste lõputöödes).[7] Peebu artiklite tekst on praegu lugedes üsna üldsõnaline ja marksistlik-leninlik jutt ametlikus ideologiseeritud keeles (pidev “kodanliku” teaduse kriis jms). Endel Nirk ja Aarne Vinkel käsitlevad romantismi-realismi probleeme, tuues välja romantismi mõju realismile ja tema iseseisvat väärtust kirjandusloos.[8]Heino Puhvel kirjutas mõned artiklid eeskätt 20. sajandi alguse modernsetest vooludest.[9]Nigol Andresenit huvitab kirjandusvoolu mõiste, aga eeskätt ekspressionismi ja uusromantika probleemid.[10] Kõigil neil on teooria ennekõike konkreetsete uurimisprobleemide taust. Peebuga võrreldes on nende tööd konkreetsemad, rangemad ja tihedamad ning neis on vähem nõukogude ideoloogiat.

Praktiliselt kõigi tekstide põhjaks on vene nõukogude kirjandusteadus, mis arendab n-ö klassikalist lähenemist.Jättes poeetika ja stilistika kõrvale, on enam viidatud autorid Leonid Timofejev, Georgi Abramovitš, Vassili Sorokin. Oluline allikas on Timofejevi palju kordi trükitudõpik “Основы теории литературы” (Kirjandusteooria alused). Sööt rõhutab Sorokini õpetajatele mõeldud algkursust “Tеория литературы” (Kirjandusteooria). Minu kirjandusteooria konspektides lisanduvad näiteks Lidia Štšepilova “Введение в литературоведение” (Sissejuhatus kirjandusteadusse) ja Gennadi Pospelovi samuti mitmes trükis ilmunud “Tеория литературы” (Kirjandusteooria).[11]

Lisaks tulevad arvesse eesti keeles ilmunud ja eesti näidetega varustatud Leonid Timofejevi ja Natan Vengrovi “Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik” (1957) ning üldesteetika poolelt “Marksistlik-leninliku esteetika alused” (1961) ja “Väike esteetika leksikon” (1965).[12]

Materjal jaguneb õpikutes kolme ringi. Ühe osa moodustavad kirjanduse üldjooned: kirjanduse tunnetuslik, kasvatuslik ja esteetiline tähtsus; kujund; tüüpilisus; rahvalikkus, klassilisus ja parteilisus. Teine osa on kirjandusteos ja selle elemendid: sisu, vorm, kompositsioon, keel, stiil, värsiõpetus, kirjanduse põhiliigid ja žanrid. Kolmandaks osaks on kirjandusprotsess: stiil, suund/vool ja meetod. Piirid pole alati samad, aga põhijaotus kehtib.

Kujund, sisu ja vorm

Nõukogude marksistliku esteetika järgi eristab kunsti teistest inimtegevuse liikidest (eriti rõhutatakse teadust) kujundilisus kui tegelikkuse peegeldamise ja esteetilise üldistamise eripärane vorm. Seega on kirjanduse (ja laiemalt kunsti) keskne mõiste kujund (образ). Kujundi interpreteerimise aluseks on Lenini peegeldusteooria. Harald Peebu loengutest olen kirjutanud üles, et kujund on kunstiloomingule eriomane tegelikkuse taas- ja ümberloomise, tunnetamise ja hindamise viis ning vorm. Kujund on piltlik kujutus, mille kaudu kirjanik loovalt peegeldab ja üldistab tegelikkuse olulisi ja iseloomulikke külgi. Kujundi all ei mõisteta lihtsalt keelekujundeid, vaid ka tegelasi, looduskirjeldusi jne.

Kujund on alati konkreetses, meeleliselt vahetult tajutavas vormis ja samas vahendab üldist/üldistust. Teisalt ühinevad tema individualiseeriv ja tüpiseeriv alge. Kujundis sisalduvad objektiivne tegelikkuse peegeldus ja subjektiivne autori maailmavaate (laias mõttes) väljendus. Just kujundi kaudu avaldab kirjandus mõju inimesele, seega on kujund marksismi järgi ka kasvatusliku funktsiooniga nähtus.

Kujund on siduvaks lüliks teose sisu ja vormi vahel.[13]

Sisu moodustab teoses peegeldatud elu – sellisel kujul, nagu autor seda on tunnetanud ja kujutanud lähtuvalt kindlast vaatekohast, mis määrab ära teose idee. Teose vormi moodustavad kõik sisu väljendamiseks kasutatud vahendid “nende orgaanilises seoses” (elupildid, tegelased, süžee, kompositsioon, keel).[14]

Aga vorm on defineeritud ka kui “kunstiteose sisemine organisatsioon, struktuur, mis on loodud antud kunstiliigi kujutus- ja väljendusvahendite süsteemi abil kunstiteose sisu edasiandmiseks”.[15] Selles aimub juba strukturalismi kaja.

Siin vastandab leninlik teooria ennast idealismile, öeldes, et marksismi-leninismi järgi on sisu “kunstilise peegelduse ainsaks allikaks tegelikkus”.[16] Tegelikkus väljaspool teost ei kuulu ise teose sisusse, vaid on teose objekt, mis on sisu objektiivseks aluseks. Teiselt poolt eristatakse ennast naturalismist, väites, et sisu oleneb lisaks kujutatavale objektile ehk elule ka kunstnikust, tema fantaasiast, esteetilistest ideaalidest, kunsti rahvuslikest iseärasustest, kunsti ajaloolisest arengust jm.[17]

Olulisim idee on sisu ja vormi ühtsus (единство), mida nimetatakse üheks kunstiloomingu tähtsamatest seadustest. Selle all mõeldakse ühelt poolt seda, et sisu ja vorm on lahutatavad ainult teoreetiliselt. Kirjandusteose sisu ei eksisteeri väljaspool tema vormi ja vorm on alati millegi vorm. Nende põimumine teostub kunstilistes kujundites.[18]

Samas tähendab ühtsus ka teatud ideaali, mis saavutatakse siis, kui teose kõik vormielemendid “on kunstimeisterlikult rakendatud kirjaniku ideelis-kunstilise kavatsuse teenistusse”. Vorm on täiuslik siis, kui ta on sisuga ühtseks esteetiliseks tervikuks liitunud.[19] Ühtsus loob esteetilise väärtuse. Teistpidi aga oleneb sisu ja vormi vastavuse aste lisaks kirjaniku meisterlikkusele ka teose idee õigsusest, kirjaniku maailmavaatest.[20] Ühelt poolt esineb mittevastavus juhul, kui oluline idee on väljendatud kesises vormis, ja teiselt poolt, kui ebaoluline idee on esitatud heas vormis.

Sisu ja vorm ei ole n-ö võrdsed. Sisu tingib vormi. Kahjulik on liigne vormiviimistlemine ja halb on ka see, kui valitakse sisule mittevastav vorm (mida see ka tähendaks). Endiselt kehtib põhimõte, et kui kirjanik otsib vormi sisu ignoreerides, siis on tulemuseks formalism.[21]

Sisu on primaarne vormi suhtes ka selles, et sisu areng eelneb vormi tekkimisele ja arengule. Oma arenemises satub sisu vastuollu ja astub võitlusesse vana vormiga ja hävitab selle. Seega ka vorminovaatorlus peab lähtuma “olulistest muutustest elu tegelikkuses”.[22]

Sisuga seostuvad teema, probleem ja idee, mis on kesksed lähtekohad teose analüüsimiseks. Kunsti aineks on reaalne elu. Teema on elunähtuste ring, mida kirjanik käsitleb. Probleem on teoses tõstetud küsimus ja idee on kirjaniku üldine seisukoht, mis väljendub tema poolt tõstetud probleemi lahendamise põhimõtetes.[23] Ei ole raske näha siin taga klassikalisi tekstiehituse kategooriaid, mis sobivad lisaks ilukirjandusele ka näiteks veenmistekstide analüüsiks ja mille juured leiab juba antiikretoorikast.

Mille poolest erineb see lähenemisviis varasemast?[24] Pea ainult selle poolest, et rõhutatakse enam vormi rolli. Lähtekohaks on dialektiliseks nimetatud arusaam, et vorm on suhteliselt iseseisev (mõjub aktiivselt sisule, soodustades või pidurdades tema arengut). Samuti rõhutatakse hea vormi vajalikkust, sest ainult see garanteerib teose emotsionaal-se mõjujõu. Ja sellega koos saab kogu vormiküsimus hoopis olulisema koha ka tekstianalüüsides.

Loominguline meetod

Keskne ja kõige laiem mõiste kirjandusprotsessi kirjeldamisel on loomingu(line) meetod, mis toodi nõukogude teooriasse 1920. aastate lõpul. See toetub arusaamale, et looming on oma põhialustelt teadlik ja eesmärgistatud protsess, mitte irratsionaalne, nagu marksistide arvates tõlgendasid seda erinevad religioossed, intuitivistlikud, psühhoanalüütilised jms käsitused. Ühtlasi eristab see nõukogude marksistlikku lähenemist Lääne teooriatest, kus meetodi mõistet sellisel kujul ei olnud. Meetodi mõiste tõlgendamisega käisid kaasas pidevad vaidlused, ning ühist seisukohta ei paista olevatki. Harald Peep ütleb otse, et asi on segane ja vastuoluline.[25]

Meetodis ühinevad dialektiliselt objektiivne ja subjektiivne alge. Individuaalselt vaadates on meetod määratletud kui autori teadlik põhimõtete süsteem, mille alusel kirjanik kujundab (valib, üldistab, hindab) tegelikkuse nähtused kunstiteoseks.[26] Nii on meetodi taga autori esteetiline ideaal. Seda mõjutab kirjaniku maailmavaade (laias mõttes: kui arusaamad poliitikast esteetilise ideaalini) ja ande laad. Samas leitakse, et meetod omakorda avaldab dialektiliselt mõju kunstniku vaadetele.

Teisalt on meetod ka kollektiivne mõiste, kuna meetodi kujundab autor välja kindlas sotsiaalses ja kultuurilises ümbruses. Meetod on tingitud kunstilise mõtlemise ja tunnetamise, elu nägemise ja kujutamise tüübist, ajastu sotsiaalse ja esteetilise ideaali kehastamisse suhtumise laadist.[27]

Meetod märgib tegelikkuse kunstipärase peegeldamise ja kunstiteose loomise kõige üldisemaid põhimõtteid.[28] Sellel tasandil kõneldakse kogu aeg kahest põhimeetodist.

Stalini ajal olid põhimeetoditeks realism ja “antirealism”. Seda lähenemisviisi esindab näiteks Max Laossoni “Kas kirjandusajalugu võib käsitada realismi arengu ajaloona” (1956), kelle järgi see vastandus on üks marksistliku esteetika põhitõdesid, milles kahtlemine “vaevalt asja edasi viib”.[29] Sealjuures on selle mõtteviisi järgi näiteks klassitsism, sentimentalism ja romantism realismi arengujärgud või eri vormid.

Veidi hilisema arusaama järgi on põhimeetodid realism ja romantism.[30] Neid eristab kunstiteose suhe reaalsusega. Nii ütleb Nirk: realismis toetub kunstiline üldistamine tegelikkuse seaduspärasustele ja romantismis poeetilisele ideaalile.[31] Romantismi seotakse poeetilise juurdemõtlemisega, intuitsiooniga, ajastu sotsiaalsete vajaduste ja ideaalide äraaimamisega, mille rolliks on sageli tugevdada inimese elutahet jms (sel puhul viidatakse tihti Maksim Gorkile). Selle lähenemisviisi absurdimaigulise ajaloolisuse toob hästi esile Aarne Vinkel, kes tuletab meelde, et 19. sajandi alguse Prantsusmaal tõlgendati just romantismi tegelikkuse kujutamisena nagu see on, vastandina klassitsismile, mis kujutas ideaali.[32]

Sealjuures ei ole kahe meetodi vastandus mustvalge, vaid dialektiline põimumine, milles üks pool tõuseb/tõstetakse esiplaanile.[33] Sotsialistlik realism on selles mudelis uus, kõrgeim aste, milles tehakse süntees realismi põhjale toetudes ja lisades revolutsioonilisuse, seotuse töölisklassiga jms.[34]

1960. aastate keskpaigas on see käsitlus taganemas. Selle asemele tuleb lähenemine, mille järgi realism ja romantism on kaks kunstilise tunnetamise ja peegeldamise poolust, loomingulist või kunstilise mõtlemise põhitüüpi (способ, принцип), mis juhivad kirjandusteoste loomist.[35]

Neid eristab see, kas kunstnik lähtub maailma objektiivselt vahendava ehk tunnetusliku (=realistlik) või subjektiivse ehk ümberloova (=romantiline) alge (начало) primaadist tegelikkuse nähtuste kujutamisel. Need kaks tüüpi moodustavad piirid, mille vahel asetsevad loomingumeetodid. Eri ajastutel ja erinevates kirjanduslikes meetodites esinevad ja põimuvad põhitüübid eri määral. Sel juhul muutuvad meetodid seoses ajalooliste ja sotsiaalsete tingimuste muutumisega ja maailmamõistmise süvenemisega.[36]

Kirjandusvool ja historism

Meetodiga koos käib arutlus kirjandusvoolude (suundade) üle (течение, направление), mis puudutab eesti kirjanduslugu palju vahetumalt, kuna vool oli sajandi algusest peale selle keskne mõiste.

Kirjandusvooluks nimetatakse paljusid sama ajajärgu kirjanikke ühendavat stiililist (kunstilis-ideoloogilist) ühtsust.[37] Voolud on näiteks klassitsism, sentimentalism, romantism, realism. Iga vool kujuneb välja ajaloolise arengu käigus ja kajastab ühiskonna arengu eri etappe. Iga voolu eelduseks on teatavad pöörded ja kindlad eeldused ühiskonna arengus. Näiteks Nirgi jaoks on romantism kunstilise tunnetamise aste, mis eelneb realismile, peegeldab aega, mil kirjandus polnud veel realismiks küps.[38] Realismi seob ta kodanluse tõusuga. Peep toob välja erinevuse nõukogude ja Lääne voolukäsitluste vahel: nõukogude praktikas on voolu alused sotsiaalsed (kirjanike sarnased arusaamad kirjanduse ja tegelikkuse suhetest), Läänes aga esteetilised (keskne teksti ehitus).

Selliselt paistab vool üsna selge ajaloolise mõistena ja tema määratlemisel on tugevaid ühisjooni eesti varasema voolumääratlemisega.[39] Samas on siin segadusi kahes suunas. Ühelt poolt on olemas ka suuna mõiste, mille suhe vooluga pole just selge. Näiteks Sorokin paistab kasutavat termineid nii, et suured, kesksed voolud on suunad, aga väiksed mitte.[40] Teiselt poolt aga on segane voolu ja meetodi piir, eriti juhul, kui lähtutakse põhitüübi ideest.

Nii nimetatakse realismi etappe realismi erinevateks meetoditeks (nt renessansirealism). Selle kohta ütleb Puhvel, et voole võib pidada ka meetoditeks, kui nad tuginevad kindlale esteetilis-filosoofilisele alusele. Aga selliseid voole, mis tuginevad “mõnele väljenduslaadi välisele ekstravagantsusele”, ei saa pidada meetoditeks.[41] Selle juurde Puhvel näiteid ei too. Dekadents ja modernism on aga tema jaoks hoopis arengusuunad, mis pole meetodid, sest nende taga pole kindlaid filosoofilis-esteetilisi printsiipe.[42] Nii saab meetod ühtlasi teatud väärtusmõisteks.

Oluline probleem on selles, et kirjandusvoolud on alati hajuvate piiridega, eri voolud elavad kirjanduses segamini ja paralleelselt ning autorid saavad mõjusid mitmest eri voolust.Nirk räägib mh sellest, kui udune on realismi ja romantismi piir. Ja kritiseerib sõjaeelseid lihtsustatud rangelt vooluloolisi käsitlusi.Sellest tuleneb küsimus, kui palju on voolu mõistet üldse tarvis. See paistab olevat Eesti eriprobleem ja autorid on selles küsimuses eri seisukohtadel.

Kõige radikaalsem on Nigol Andresen, kes juba kohe sõja järel väitis, et kirjanduslugu ei tule periodiseerida mitte “väljamõeldud voolusiltide” alusel, vaid suurte ühiskondlike murrangute järgi.[43] Sama liini jätkab ta 1960. aastatel, ainult nüüd proovib ta lihtsalt jätta voolud võimalikult tagaplaanile. Nii ütleb ta Aino Kaldale ja Suitsule toetudes, et kirjaniku teoste ideelise sisu ja esteetilise väärtuse mõistmiseks ei ole tema teoste paigutamine mingisse kirjanduslikku voolu vajalik ja andekas kirjanik ei vajagi mingit voolu. Ja teeb kokkuvõtte: “Umbkaudu nii arvan minagi.” Kui see mõte loogilise lõpuni mõelda, on selge, et ka sotsialistlikku realismi pole lihtsalt vaja. Andresen aga jätkab sulgudes: “eeldades seejuures, et sotsialistlikku realismi ei tohiks rivistada viimase saja aasta rohkearvuliste vooludega”. Kas on see loogikapuudus, demagoogia või kommunisti sisemine usk, jäägu siin aimamata.[44]

Harald Peep on üldiselt voolukeskne, aga näiteks uusromantikast kõneldes rõhutab kogu aeg rühmituste ja autorite muutumist ja mitmepalgelisust ning kasutab mõisteid võimalikult hajapiirilistena. Nii ei nimeta ta Noor-Eesti hilisperioodi ja Siurut mitte uusromantiliseks vooluks, vaid uusromantilise põhihoiakuga loominguks jne.[45]

Mõnes mõttes astub neile (konkreetselt Andresenile) vastu Puhvel, kritiseerides tema tahet vältida Tuglasest kõneldes kirjandusvoolulist lähenemist.[46]

Kindlasti on siin tegemist erinevate arusaamadega voolust, kuid sama palju ka sooviga rehabiliteerida eesti sajandialguse uusromantiline kirjandus, Noor-Eesti ja Siuru.

Nagu nägime, on kogu selle probleemistiku taustal endiselt marksismile keskne realismi probleem. Kuna realismi mõistest ja ka sõnast ei taheta mingil juhul lahti öelda, siis on tulemuseks olukord, milles realism on mitmekihiline ja “dialektiline” (et mitte öelda vastuoluline) mõiste: iga tõelise kunsti lahutamatu tunnus (realismita kunst pole tõeline kunst), kunsti põhiolemuses peituv loominguprintsiip (loominguline põhitüüp), teadlikult arendatud ja põhjendatud loomingumeetod (mis toetub esmajoones proosale ja draamale), renessansiajal sündinud uus kujundliku mõtlemise tüüp, kindla programmi ja tunnustega kirjandusvool/suund.[47] Lõpuks jõuti välja “piirideta realismi” mõisteni. Selle kontseptsiooni esitas prantsuse marksist Roger Garaudy samanimelises raamatus ja see sai märksõnaks, mida kasutati üsna tihti, kuid ilma erilise süvenemiseta.[48]

Voolude/meetodite teemaga seostub tollaste kirjandusvaidluste oluline mõiste historism. Historism tähendab, et kirjandusnähtusi tuleb vaadelda seoses oma aja ja ühiskonnaga, ajastu tingimusi arvestades. Kirjanik on sõltuv ajaloolistest tingimustest ja oma aja arengutasemest.[49]

Tähtsaim on arusaam, et ei tohi kõiki meetodeid/voole/suundi võrdsustada, aga teiselt poolt pole ka õigust neid lihtsalt ilma analüüsita hukka mõista.[50] Ühelt poolt ei garanteeri ükski meetod iseenesest head teost, teiselt poolt aga on meetodid ikkagi teatud piirangutega ja suruvad autoritele peale teatud stiili (nt ekspressionism nõuab tugevalt kindlat stiililaadi, kuid realism mitte).[51]

Teisalt tähendab historism, et voolusid/suundi/meetodeid tuleb analüüsida ajaloolises arengus. Iga uus vool tähendab püüet mõista kaasaega teravamalt kui senine kirjandus, peegeldada ajajärgu uusi jooni. Uus vool ei eita vana mitte mehaaniliselt, vaid püüab täita lüngad, mis vanas olid ilmnenud, ja samas milleski jaatab vana, kasutades ära kogemused, mis olemas olid. Uued eluvõimelised voolud sisaldavad alati mingil määral oleviku valitsevate olukordade eitamist. Voolud kaovad, kui nad on oma ajaloolise ülesande täitnud. Kui vool ruttu hääbub, siis ta ei olnud tabanud tulevikku viitavaid arengujooni.[52]

Laenud ja võrdlev-ajalooline uurimine

Eesti kirjanduse jaoks oluline teema on laenud. Üldisel tasandil on see küsimus sellest, mil määral mingi vool/suund kujuneb kirjanduses välja laenuna teistest kirjandusest ja mil määral oma ühiskonna ja kirjanduse arengu põhjal. Sellele lisandub Suitsu juhtimisel toimunud laenude jälitamine konkreetsete teoste tasandil, mille vastu astus juba sõja ajal Karl Taev.[53] Selle teema üle arutlevad 1960. aastatel näiteksSergei Issakov, Harald Peep ja ka Endel Nirk.[54]

Peep rõhutab, et ei tohi taandada kogu kirjandusprotsessi ainult pinnalistele ja mehaanilistele laenudele ja mõjudele. Vaja on tõsta esile ja otsida iga töö individuaalsust, originaalsust, kuigi kasutatakse võibolla sama õnnetu armastuse skeemi.[55] Nirk toob esile, et laenaja pole passiivne vastuvõtja, vaid aktiivne pool, kes valib ja töötleb talle kõige sobivamat.[56]

Ja eraldi rõhutatakse, et marksistlik võrdlev uurimine erineb “kodanlikust” komparativismist eelkõige oma historismi poolest. Seega on vajalik tuua välja teoste sündimise objektiivsete kujunemistingimuste lähedus, mis võib põhjustada sarnasusi. Seoseid ja paralleelnähtusi tuleb vaadata sotsiaalseid ja ajaloolisi tegureid arvestades. Tähtis on uurida ka analoogiliste nähtuste tekkimist analoogilistes tingimustes ehk tuua välja teoste tüpoloogilised ühisjooned.[57] Sellest tuleneb, et oluline pole mitte “laenuküttimine”, vaid erinevate kontaktitüüpide väljatoomine ning nende abil võrdlemine ja kõrvutamine.

Sergei Issakov refereerib Irina Neupokojeva järgi viit kirjanduslike kokkupuudete vormi, aga kõneleb kuuest: tõlge, laen (elementide laenamine), jäljendus (terviku järeleaimamine), kujundianaloogia (teadlik teose ehitamine nii, et see meenutaks teise kirjaniku teost), reministsents (vabad tsitaadid jms), mõju (mis on tal üsna ebaselge mõiste).[58]

Harald Peep esitab ilma allikatele viitamata teise tüpoloogia kirjandustevaheliste sidemete kohta: impulss (meeleolud, idee jms), variatsioon (sama mõttekäik jms), poleemika, mugandus (põhilise süžee kokkulangemine), tõlge, arvustuslik tutvustus, plagiaat.[59]

Nirk eristab mõjutuste iseloomu, eeskujude retseptsiooni erinevaid astmeid ja mooduseid: alates matkimisest, mugandusest, pooltõlkest kuni voolude jms üldisemate põhimõtete omaksvõtmiseni.[60] Rangemat tüpoloogiat ta ei tee.

Tulemuseks on keerukas ja põimunud (laenu)suhete perekond, mille puhul on olulisim just kitsast lähenemisviisist taandumine ja samas selle rõhutamine, et vastuvõtja on aktiivne osaleja selles protsessis.

Marksism ja positivism

Vene nõukogude marksistlik kirjandusteadus tugines marksismi klassikute kultuuri- ja kirjandusarutlustele ning lisaks 19. sajandi vene revolutsioonilis-demokraatlike kriitikute (Belinski, Herzen, Dobroljubov, Tšernõševski) ja Maksim Gorki vaadetele. See lähenemisviis ühendas kirjanduse filoloogilise analüüsi ajaloolise sotsiaalpoliitilise analüüsiga. Mille poolest positivism ja nõukogude marksistlik kirjandusteadus erinevad ja sarnanevad?

Oluline on mõlema jaoks see, et kunst peegeldab tegelikkust. Positivismi lähtekohaks on arusaam, et ühiskonnas ja looduses valitsevad samad seadused ning vaja on kanda loodusteaduslik mõtteviis üle kirjandusuurimisse. Marksismi järgi valitsevad ühiskonnas omad seadused, mille aluseks on majandussuhted. Mõlemad rõhutavad seaduste objektiivsust ning sellega koos vajadust nende seaduste mõju objektiivselt analüüsida. Positivismi järgi tuleb kirjandusteadusel tegelda faktidega, esteetiline pool jääb kõrvale. Marksismis on faktid jäänud, aga olulisim on tegelda kirjanduse ideoloogilise küljega. Selle objektiivne analüüs on võimalik ainult marksistlikku meetodit järgides.

Mõlemaid ühendab arusaam, et kunsti arenemist ei saa seletada kunstile ainuomaste ja eriliste arenguseadustega, vaid ühiskonna olemise ja muutumisega.

Positivism toob välja kaks kunsti mõjutavate tegurite rida. Ühelt poolt on kirjandust üldiselt määravad tegurid: rass (rahvuslik iseloom), miljöö (loodus, teised inimesed, füüsilised ja sotsiaalsed tingimused), moment (ajastu vaim). Teiselt poolt on olulised kirjaniku elu kolm komponenti: päritu, õpitu ja läbielatu.

Ka marksismi-leninismi järgi ei ole looming midagi iseseisvat. Seda determineerivad tegelikkus, ajajärgu teadmised ja filosoofiline mõte ning autori isik.[61] Igas konkreetses kirjanduses on olemas individuaalne, ajalooline ja rahvuslik spetsiifika, mis väljendub eelkõige stiilis, keeles, ajaloolisest kogemusest tulenevas psüühilises laadis, konkreetsetes reaalides.[62] Lisaks on leninismile oluline mõiste rahvalikkus, mis tähendab eeskätt rahva elutunnetuse sügavat psühholoogilist peegeldamist.

Loomulikult on olulised marksismi-leninismi erijooned, mis tulevad juba marksismi filosoofiast: klasside ja klassivõitluse keskne roll, ideoloogiakesksus, dialektika rõhutamine.

 


[1] P. Olesk, Peep, Harald. Rmt-s: Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, 2000, lk 403; P. Olesk, Autori mõistmiseks. Rmt-s: H. Peep, Nii et suled lendavad. Tartu, 2001, lk 159.

 

[2] E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 447, 557.

 

[3] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus. Tallinn, 1959, 1966.

 

[4]  H. Tarand, Kirjandusteoreetiliste mõistete piiritlemise katseid. Keel ja Kirjandus, 1959, nr 9, lk 513–521; A. Järv, Kirjandusteooria lühikursusest ja kirjanduslikust mõttest. Edasi, 22.05.1966; A. Kaalep, Muretsemisi värske kirjandusteooria käsiraamatu puhul. Sirp ja Vasar, 10.06.1966; O. Muusapoeg, Kirjanduslikke kihermeid. Noorus, 1966, nr 6, lk 45; N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966.

 

[5] B. Sööt, Vastumuretsemisi “Kirjandusteooria lühikursuse” kriitika puhul. Sirp ja Vasar, 29.07.1966; B. Sööt, Veel vooludest ja kirjanduse hindamisest. Sirp ja Vasar, 19.08.1966. Vt ka T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263.

 

[6] H. Peep, Kirjanduse rahvuslikust spetsiifikast. Looming, 1960, nr 12, lk 1893–1903; Märkmeid meie kirjanduse loomingulisest meetodist. Looming, 1962, nr 12, lk 1885–1891; Žanriteoreetilisi ääremärkmeid kuuldule ja loetule. Looming, 1967, nr 6, lk 919–925; Kilde kirjanduse interpreteerimisest. Looming, 1969, nr 10, lk 1571–1576; Jooni kirjanduste võrdlev-ajaloolisest käsitlusest. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 1–10; Mõni sõna kirjanduslikest sidemetest. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 69–72.

 

[7] Suurem osa Peebu teoreetilisi tekste on ilmunud kogumikes: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967; H. Peep, Tähtraamat. Tallinn, 1978.

 

[8] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 11, lk 641–655, nr 12, lk 710–722; Sissejuhatuseks. Rmt-s: E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1968, lk 7–19; Kirjandusliku arengu mõistmisest. Looming, 1971, nr 1, lk 97–112, 115–122; A. Vinkel, Romantismist kirjanduses. Looming, 1958, nr 5, lk 757–769. Muuseas, Vinkli artikli juures seisab märkus “Mõttevahetuse korras”, millega tollal enamasti sildistati seisukohti, millest toimetus tahtis igaks juhuks ette distantseeruda, aga mida taheti siiski avaldada.

 

[9] H. Puhvel, Impressionismist ja selle mõjust eesti kirjandusele XX sajandi alguskümnendeil. Keel ja Kirjandus, 1962, nr 6, lk 329–340, nr 7, lk 393–404; Meetodi ühtsus ja stiilide mitmekesisus sotsialistlikus realismis. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 11, lk 641–649; Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 3, lk 137–146. Puhveli teoreetilised artiklid on ilmunud kogumikus: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971.

 

[10] N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966; Noor-Eesti küpsusaastaist. Looming, 1969, nr 7, lk 1094–1104; Jaan Oksa “Lapsepõlv”. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 2, lk 78–81; Kirjandusliku ekspressionismi mõnest joonest. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 9, lk 521–528, nr 10, lk 593–601; Uue kirjandusliku epohhi algusest Eestis (I). Keel ja Kirjandus, 1968, nr 9, lk 513–522, nr 10, lk 597–602. Osa tollastest artiklitest on avaldatud valimikus: N. Andresen, Terendusi. Tallinn, 1979.

 

[11] Л. Тимофеев, Основы теории литературы. Moskva, 1940, 5. tr 1976; B. Cорокин, Tеория литературы. Moskva, 1960; Л. Щепилова, Введение в литературоведение.Moskva, 1956, 1968; Г. Поспелов, Tеория литературы. Moskva, 1940, 1978.

 

[12] L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik. Tlk D. Palgi. Tallinn, 1957; Marksistlik-leninliku esteetika alused. Tallinn, 1961; Väike esteetika leksikon. Tallinn, 1965. Konkreetseid allikaid ei saa tihti kindlaks teha, sest viited neile on harvad ja võimalikke laenukohti vene sarnaste tööde näol palju.

 

[13] L. Timofejev, N. Vengrov, Kirjandusteaduslike terminite lühisõnastik, lk 132–133; B. Cорокин, Tеория литературы, lk 45–56.

 

[14] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 41–43; B. Cорокин, Tеория литературы, lk 47–56.

 

[15] Väike esteetika leksikon, lk 248.

 

[16] Sealsamas, lk 199.

 

[17] Sealsamas, lk 199–200.

 

[18] Sealsamas, lk 200–201.

 

[19] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 41–42.

 

[20] Väike esteetika leksikon, lk 201.

 

[21] Sealsamas, lk 249.

 

[22] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 42. Vrd Tuglase käsitlust “Kirjanduslik stiil”, mille järgi vorm peegeldab autori isikut ja eriti aega. Uus kultuur, uus psühholoogia, uus elukäsitus toob ka uue vormi. Sisu, ideid, ainet võib laenata ja kasutada vabalt. F. Tuglas, Teosed, 7. Tallinn, 1996, lk 454–455.

 

[23] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 43–45.

 

[24] Nt O. Urgart, Sisu ja vormi küsimus kirjanduses. Sirp ja Vasar, 13.04., 20.04.1946. Urgarti arusaamad taanduvad “Lühikese filosoofia leksikoni” (Tartu, 1945) määratlustele.

 

[25] H. Peep, Meie kirjanduse loomingulisest meetodist, lk 10.

 

[26] B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus, lk 161, 164.

 

[27] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses, lk 646.

 

[28] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiilide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 14.

 

[29] M. Laosson, Kas kirjandusajalugu võib käsitada realismi arengu ajaloona. Looming, 1956, nr 8, lk 2056.

 

[30] Vt B. Cорокин, Tеория литературы, lk 263.

 

[31] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses, lk 655.

 

[32] A. Vinkel, Romantismist kirjanduses, lk 761.

 

[33] B. Cорокин, Tеория литературы, lk 264–265.

 

[34] Sealsamas, lk 267–269.

 

[35] Л. Тимофеев, Основы теории литературы, 1963, lk 96–97; H. Peep, Meie kirjanduse loomingulisest meetodist, lk 14.

 

[36] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiililaadide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 14.

 

[37] B. Cорокин, Tеория литературы, lk 251.

 

[38] E. Nirk, Romantismi ja realismi probleemist XIX sajandi eesti kirjanduses, lk 648.

 

[39] Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole II. 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 13. loeng: 20. sajandi esimese poole kirjanduslood III: kokkuvõtteid ja üldistusi. Vikerkaar, 2008, nr 9, lk 75–87.

 

[40] B. Cорокин, Tеория литературы, lk 262.

 

[41] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiililaadide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 15.

 

[42] Sealsamas, lk 15.

 

[43] N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 642.

 

[44] N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast.

 

[45] Nt H. Peep, “Siuru” poolt ja vastu. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 166.

 

[46] H. Puhvel, Esimene Tuglase monograafia. Rmt-s: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa, lk 162–166.

 

[47] H. Peep, Meie kirjanduse loomingulisest meetodist, lk 11, 14; Л. Тимофеев, Основы теории литературы, 1963, lk 84.

 

[48] Vene keeles: Р. Гароди, О реализме без берегов: Пикассо. Сен-Джон Перс. Кафка. Москва, 1966. Eesti keeles on ilmunud essee “Franz Kafka” (tlk H. Rajandi; rmt-s: F. Kafka, Protsess. Tallinn, 1966, lk 179–232). Roger Garaudy (1913) oli tollal marksistlik filosoof, kes heideti 1970 parteist välja ja kuulutati renegaadiks. 1982 sai temast aktiivne muslim.

 

[49] E. Nirk, Sissejuhatuseks, lk 8, 10.

 

[50] H. Puhvel, Meetodi ühtsus ja stiililaadide mitmekesisus sotsialistlikus realismis, lk 18.

 

[51] Sealsamas, lk 17.

 

[52] N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast.

 

[53] K. Taev, Meie kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesanded. Rmt-s: Sõjasarv, 6. Leningrad, 1944, lk 48–49.

 

[54] H. Peep, Jooni kirjanduste võrdlev-ajaloolisest käsitlusest. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 1–10 (kohendatud variant: Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 23–38); H. Peep, Mõni sõna kirjanduslikest sidemetest, lk 69–72; S. Issakov, Mõningaid kirjanduslike suhete uurimise probleeme. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 1, lk 1–12; E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1968, lk 8–15.

 

[55] H. Peep, Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis, lk 26.

 

[56] E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, lk 15.

 

[57] Sealsamas, lk 14.

 

[58] S. Issakov, Mõningaid kirjanduslike suhete uurimise probleeme, lk 6–10.

 

[59] H. Peep, Mõni sõna kirjanduslikest sidemetest, lk 70–71.

 

[60] E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, lk 14.

 

[61] H. Puhvel, Elutunnetus ja kirjandus. Rmt-s: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa, lk 26.

 

[62]  H. Peep, Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis, lk 26.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi