25 aastat hiljem

Armin Kõomägi

On ikka ilm, on ikka ülemused, kes sellise ilmaga oma truu koerakarja välja ajavad. Aga noh, pole vähemalt enam seda vastikut lund, mis porise surilinana veel nädal tagasi kogu seda pettumustvalmistavat kõledat maad kattis. Ei pea enam lirtsuvas lägas astuma, varbad külmad ja märjad. Hea seegi. Vastukaaluks on nüüd, kuhu ka ei vaata, kõik kohad täis laiakstallutud nätsulärakaid, nagu suure mittevajaliku narratiivi miljon pikslit. Eks katsu sa siin selle väljasülitatud õnne vahel laveerida. 478 KLS.

Ah, mis ma ikka torisen. Hingeke on sees, riigi keskmine palk tilgub regulaarselt pangakontole, on mees, on lapseväänik. Paljudel pole sedagi. Emma mees lasigi varvast. Oli mingi telleri leidnud. Viisteist aastat noorema, lameda, aga see-eest vägagi puutetundliku rinnaga. Mehed on munnid ja munnideks nad jäävad. Nüüd see Viagra ka veel. Varem võis ikka loota, et küll vananedes rahunevad maha, tõmbuvad kaevikusse, et tasub oodata ja ära kannatada, aga mis nüüd. Saatana pea ei langegi enam. Meestearst kirjutab uue retsepti välja ja edasi, rünnakule, hurraa! 223 MHA.

Imelik on siin tuule käes niimoodi pastaka ja märkmikuga jõlkuda. Mul on ju ikkagi kõrgharidus. Majanduslik. Aastast 95. Elu oli lihtne ja ilus, perspektiivid selged ja helged. Näed siis, milline riim kukkus välja – selged ja helged. Poistest said ärijuhid, tüdrukutest raamatupidajad. Kõik nende kuradi trikid sai läbi tehtud, ümbrikupalgad ja fiktiivsed käibemaksutagastused ja mis kõik veel. Nii peab, nii on õige, öeldi mulle. Efektiivne. Aga palku nad põrsad tõsta ei armastanud. Ning millised autopeded nad olid. Uskumatu. Kui omanik, ise vaevalt meeter kuuskümmend viis, endale pikendatud teljevahega limu ostis, siis mulle aitas. Eks ülemused on igal pool tõprad, aga palka makstakse siin maksuametis vähemalt ausalt. 915 BBG.

Väänik on muidugi hull. Ikka sinna Ameerikasse kisub, kus siis muidu. Meie ülikoolid talle ei kõlba, näed. Rein on ka imelik. Muidu suhteliselt tubli mees ja isa, aga selle asemel et väänikule mõistus pähe rääkida, hakkab mingi bisnisega jahmerdama. Nüüd siis, jumal hoidku, pool elu elatud ja erafirma. Ma saan aru küll, et raha on vaja, et väänik on meie tulevik ja kõik see muu mögin avatud maailmast ja nii edasi. Aga ikkagi. See eravärk on üks kahtlane asi, mis viga oli tal seal linnavalitsuses edasi tiksuda. Ütleb, et see on ka meie endi pärast, et pensionisüsteemi ei või usaldada. Et teine sammas saab tulevaste vanurite üllatuseks olema nii õhuke, et penskarid võivad selle najal vaid kodust postitantsu harrastada. Ei mingeid lõunamaareise ega linnateatreid, ainult üks läikimahõõrutud peenike post keset kütmata tuba ja kogu moos. No ma ei tea. BABE 1. Ei no mida numbrit, ausõna.

„Mis asja te siin luurate?“

Taevake, mis vuhva see veel selline on. „Midagi ma ei luura, tööd teen.“

„Mingi parkimiskontroll või? Minu teada on siin tasuta.“

„Pole ma mingi kontroll. Ma töötan maksuametis. Vanemspetsialist.“

„Ja millest selline huvi minu auto vastu?“

„Minu asi on lihtsalt numbrid kirja panna. Küll pärast kontrollitakse.“

„Et siis nagu mida?“

„Noh, et mis asju te siin jõusaalis ajate keset kiiret tööpäeva.“

„Mi-daa? Mingi aprillinali nagu või?“

Oi jeerum, aitab nüüd küll sellest näost, hüppa oma masinasse ja kao juba. Mi-daa… Ei no mida huuli! Kah suudpidi Eviani pudelisse kinni jäänud nagu see Galojan. Ja need kannikad, ma ei või. Tuhat kükki päevas. Ja need ripsmepikendused, püha jumal küll. Sellisele anna lühendatud teljevahega kavaler, ehk tasakaalustab ära.

666 MUN. Appikene. Seda meest tahaks küll oma silmaga näha. No kus sa oled, musklis ahv, su plastikbeib lasi juba jalga. Kuus koma kolm, kompressor. Mida imet see küll tähendama peaks. Neetud parklalingvistika. Tule tagasi, BABE 1, ma vajan sünkroontõlget. Aga tõepoolest, mis asju nad siin kõik ajavad. Pumpavad hantlitega mõistust tuharasse? Kuidas see vääniku lemmiklaul oligi. Mehed tegid peegelpõranda peal kükke, jalas polnud pükse, jalas polnud pükse. 783 OKS.

No nüüd ajab mu alla. Ei ole võimalik, kuulge… „Kuulge, halloo, siin on inimene, pime olete või?“

„See on autoparkla, mis te siin tuigerdate. Sandra, tule nüüd ruttu! Ruttu, kas sa ei kuule, trenn juba käib. No mis te siin jõllitate, tulge eest, mammi!“

Mammi? Mina? Ma olen… Kui vana ma olengi, nelikümmend viis? Või oli see sada nelikümmend viis. Äkki eksisin sajandiga. Otsin siin tuigerdades oma kadunud hobusekronu, keset seda kompresseeritud hobujõudude läikimalöödud ratsaväge. Suksu, ae suksu, kus sa oled! Kus sa oled, mu väike armas ühejõuline? Tule nüüd ilusti kippadi-kappadi mammi juurde ja hakkame aga koos kükke vihtuma, trenn juba käib. Veerand sajandit. 519 THI.

Nii kui vabaks saime, hakkas kohemaid üks igavene treenimine. Ja ega siis asjata. Varsti tulidki oodatud olümpiamedalid, no ja veidi hiljem need mitte nii väga oodatud pissiproovid ja arusaamatus keeles sõnastatud kohtulahendid. Jälle mingi erilingvistika, millest keegi aru ei saa. Ei tea, kas esimese vabariigi ajal ka kõik fitnessi lasilapuud nii täis olid nagu selles parklas siin, auto autos kinni. Ford Mustang ja Tori Turbo. 385 RDC.

Aga mis see siis on? 385 RDC. See on ju Reinu uus Audi. Selles mõttes, et kasutatud küll, aga ikkagi uus. Mida teeb Rein siin? Mis kell on? 12.32. Teisipäev. Fitnessi parklas. Minu Rein. Mi-daa? On see ikka tema auto? Nagu oleks. Või? Tal see pagasiluuk ei käinud hästi kinni. Ups… ongi lahti. No mida kuradit. Kas tõesti ka sina, Rein? Kõik need ületreenitud tuharad ja pudelisse kinnijäänud mokad ja… Ei ole võimalik. Selline siis ongi see sinu erafirma, jah? No mis me siis sinuga nüüd teeme, Reinuke. Kas lähen nõuan isiklikult, et osakonnajuhataja maksimummäära välja kirjutaks. Retsept, mis eluks ajaks saba jalge vahele tõmbaks. Et oleks nii valus, et sa peaksid selle kuradi saksa edevuse maha müüma ja oma vana panni uuesti üles otsima. Selle, millega oma mammit kõlbas sõidutada küll, aga erafirma litse, näed, mitte. No mis ma nüüd teen, mis ma ometi teen. Nii! Ma poen siia pagasnikusse ja vaatame, mis kuradi lehtsabadega siin eraettevõtlust siis ka arendatakse. Nii. Pole hullu midagi, päris ruumikas, peab ütlema. Audi on ikka Audi. Pime muidugi. Ja see vanilli-vaarika lõhnakuusk levib isegi läbi polstri. No kannatame ära. Ettevõtluse nimel. Miks ei kannata, kuuserahvas nagu me siin kõik oleme, eksole. Ega ta sinna kauaks ei jää. Oma Reinu ma juba tean. Ühe koha peal istuda ei malda. No küll ta tuleb. No küll ta varsti tuleb oma litsidega. Aga ta üllatub, tõbras. Ah et mina olen siis nüüd kõigest üks kulunud mustriga tagavararatas, mille koht on pimedas, hingematvalt aromaatses pakiruumis. Oi Rein-Reinuke, sa ei tea, milleks me maksuametis võimelised oleme. See saab olema sinu viimane ettevõtlik päev, luban sulle. Hakka juba jumalat paluma, et nad sind linnavalitsusse tagasi võtaksid. Kasvõi poole kohaga, kasvõi poole palga peale. Valmistu isakese jalakest suudlema, sa jätis, aja oma huuled torru, nagu need sinu niinimetatud trennikaaslased, äkki võetaksegi tagasi. Alustad alandlikult kojamehetööst, pühid iga päev oma truu luuakesega ülemuste valgustkartvad jäljed, et nad saaksid elada just sellist elu, nagu nad tahavad. Et see elu ei lõppeks kunagi. Et keegi ei saaks kunagi teada, mis toimub nende kavalaks treenitud peades, kui nende alamad samal ajal kehaklubis oma perseid timmivad. Nii, keegi läheneb. Kaks inimest. Oi Rein, seda ma ei andesta…

Kuhu me sõidame. Imelik, et nad sõnakestki ei räägi. Mitte piuksugi. Mis äri see selline on. Mingi viipekeelne prostitutsioon. Mis toimub? Ja kuhu me sõidame. Mis hais? Suits? Rein pole kunagi suitsu teinud… Lits! On ikka vuhva. Vaikne, tumm lirva, aga sigaretiga, näed. Jälkus. On see ikka tõesti Rein?

Mis hääl see oli? Mis ta ütles? Mingi mees, mitte Rein, keegi võõras. See pole eesti keel. See polegi lits? Mis asi see siis on, rahvusvaheline äri? Minu Rein? Suitsetava välismaalasest ärimehega. Mis äri see selline on, et peab kohe uues autos suitsu kiskuma. Mis sest, et kasutatud, ikkagi uues. Miks Rein talle midagi ei ütle. Tasa! Jälle mingid sõnad. Täiesti võõrad. Eesti keel ei ole, inglise keel samuti mitte. Vene? Ei. Mis toimub? Teisi keeli Rein minu teada ei oskagi.

Äkki see ei olegi Rein? Kaks meest. Üksikud võõrkeelsed sõnad. Ei ole Reinu hääl. Kus siis Rein on? On see ikka Reinu auto? Peab olema. 385 RDC, mul on numbrite peale hea mälu. Ning see katkine pagasilukk. Mis toimub? Kuhu ma sattunud olen?

Kellegi telefon! See on… See on leedu keel. Panevežis? Taevas halasta. Kas nad panid Reinu uue auto pihta? Ei ole võimalik, ei ole… Kakskümmend viis aastat tagasi seisime kõik ühes pikas rivis, eestlased, lätlased, leedukad… hoidsime üksteisel kätest kinni, lehvitasime kapist välja toodud lippe, laulsime, pühkisime silmanurgast lootusepisara… pikas reas… isegi Panevežises. Ja nüüd… nüüd nad tulevad ja varastavad minu Reinu uue Audi. Mis sest, et natuke kasutatud, ikkagi põhimõtteliselt uue. Ettevõtja raske vaevaga teenitud põhivahendi. Kuidas nii, kuidas küll ometi nii. Olemegi keskajas tagasi. Mida nad seal räägivad oma telefoniga. Uhkustavad sõjasaagiga? Sveiki! Saldejums! Tuleme just Eestist, saime ühe päris korraliku suksu ja veel suht kobeda mammi ka pealekauba. Panevežises näeme, raisk!

Mis ma teen, mis ma nüüd teen? Hädaabi number. Aga ma ei saa ju rääkida, nad võivad kuulda. SMS! Hädaabi SMS. Nii. Tere… Pagan, mis tere, ma olen röövitud, mustas Audis, numbrimärgiga 385 RDC, suund Tallinnast Panevežisesse. Appi!!!

Paistab, et sõnum läks läbi. Kallis taevane isa, nüüd on sinu etteaste. Lülita sisse oma kõikvõimas mobiilne positsioneerimine ja aita süütut inimest. Päästa ta orjapõlvest võõral silmakirjalikul maal. Päästa ta igavesest põrgutulest ühe iksiga Maxima kassaaparaadi taga. Eestlane ei vääri sellist saatust, sa ju tead seda, kallis luterlik jumal, sul on ju katoliiklastega oma kana kitkuda, on ju? No kitku siis, kurat võtaks, kitku ometi.

Ma lähen hulluks. Ja siin ei ole soe. Ja need amordid võiks ka veidi pehmemad olla. See tuntud saksa jäik vedrustus. Teutoonlik paindumatu süsteem. Oi kuidas tahaks oma pannikeses praegu istuda. Reinu kõrval. Ma hakkan nutma…

Sireen! Politsei? Politseisireen! Oh, sa suur luterlik jumal, tänan, et võtsid mind kuulda. Kiirusta nüüd, suur jumal, anna gaasi. Püüa need suitsetavad katoliiklased kinni. Rutem, rutem! Ahah, ah et nüüd hakkas kiire. No vaatame, kes siin kiirem on, kas teie kasutatud Audi või meie luterlik politsei.

„On vesi ahjus, sitapead, jah?“

„Ärge seal kobisege midagi!“

„Ehmatasite ära, mis? Teil on maksuametnik pardal! Welcome to Estonia!

„Panevežis, my ass…“

Nii. Jäimegi seisma. Nüüd olete plindris, seltsimehed maanteeröövlid.

„Tehke see kuradi luuk lahti!“

Oh… Valgus… see pimestab, mis toimub?

„Fuck! Svinajobas…Who are you?“

„Ma olen maksuamet, kuradi sitapead. Estonian tax office! Ma konfiskeerin selle auto. This is my car! Police is coming!

„What? Svoločius…“

Jookske, sitapead, jookske. Vilnius jääb sinna suunda, Kaunas sinna, Panevežisesse saate sealt kaudu.

„Si-ta-pead! Ja me veel laulsime koos… svinajoobas, raisk…“

Milline päev, milline päev… Mitte päev, vaid aprillinali, no ma ei või. Õudust küll. Aga lõpp hea – huinjaa, nagu Rein ütleb. Nii, siin ta mul siis ongi.

„Halloo. Noh, kus sa mul siis kolad, kullake? Mis? Ja kus su auto on, sa vana tõhk?“

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi