Oskamatus üleilma valitseda

Gustav Kalm

Ehkki maakera on alati olnud kerajas, oleme teda tõeliselt sellisena tunnetama hakanud alles nüüd, internetitehnoloogiat täis pikitud rahandusliku globaliseerumise ajastul. Rahvusvaheline tootmine, globaalsed turud ja kauplemine, üleilmsed normid, standardid ja äriühingud ning rahvusvahelised organisatsioonid moodustavad maakera katva harali regulatiivse võrgustiku, millel on inimeste ja planeedi valitsemise juures enam võimu kui ühelgi valitsusel. Globaliseerunud ja kasvav inimkond muudab kaevamise, õhkimise, ehitamise ja tootmise teel maakera tahket, vedelat ja gaasilist kompositsiooni enam kui ükski teine faktor. Nende muutuste kaudu on planeet ühtlasi tõeliselt globulariseerunud, maakerast on saanud inimkontrollile allutatud gloobus. Huvitaval kombel puudub meil aga pädev poliitiline aparatuur selle keeruka monstrumi haldamiseks. Puudub poliitiline võim, mis suudaks tegelda kõige põletavamate probleemidega – kliimamuutustega, üleilmastunud (raha)turgude regulatsiooniga, näljahädaga. Meie poliitilise organiseerumise tasandiks on jätkuvalt (esindusdemokraatlik) rahvusriik, mille ajalooline suveräänsus viimaste muutuste najal aina õblukesem näib.

Ports klišeesid, eks ole? Tehnokapitalistlikku globaliseerumist, suveräänse rahvusriigi võimu kahanemist ja muutumist ning maakera allutamist tehnoteaduslikule kompleksile on tüdimuseni arutatud konverentsidel, avalikel esinemistel, ülikooliseminarides, valimisdebattides, kõrtsilaua taga, eri suundumustega ajalehtede ja ajakirjade veergudel. Pea kõik on nõus, et nii globaliseerumine oma erinevates tahkudes kui ka maakera tehnoteaduslik inimkontrollile allutamine on maailma põhjalikult muutnud. Ometi on meie arusaam poliitikast ja poliitilisest organisatsioonist nende suurte muutuste kiuste kaunis vankumatult püsima jäänud.

Ehkki viimaste aastakümnete jooksul on mitmed autorid esile toonud poliitilise toimimise uusi sub- ja metatasandeid,[1] on „poliitika“ argikasutuses jäänud tähistama peamiselt avaliku elu korraldamist riikliku esindusdemokraatia aparatuuri, riigieelarve ja seadusandluse kaudu. Mitmed põnevad kirjutised võtavad olemasoleva maailma uutel ja ennenägematutel viisidel koost lahti, kuid vähe on huvitavaid, radikaalselt uudseid nägemusi sellest, kuidas peaksime selle ühise maailma kokku lappima. Kus on uus „Leviaatan“, „Ühiskondlik leping“, „Manifest“?

Üritan üle libiseda liiga lineaarsetest kontseptsioonidest globaliseerumise ja tehnoteadusliku progressi või regressi kohta ning proovin selgitada, mille poolest mainitud muutused ei ühti harjumuspärase riikliku poliitilise aparatuuriga. Seejärel käsitlen lühidalt kolme gruppi mõtlejaid, kes on pakkunud välja erinevaid alternatiivseid maailmakorraldusi (postmarksistlikud autorid, kosmopoliitse maailmademokraatia eestkõnelejad ja kosmopoliitika advokaadid), ning uurin, mille poolest ükski neist teooriatest pole piisav uueks ilmakorralduseks.

Rahvusriikliku esindusdemokraatia võimetus

Turg pole loodusnähtus, vaid ühiskondlik moodustis, mis rajaneb alati spetsiifilistel regulatsioonidel, normidel ja standarditel.[2] Majanduslik üleilmastumine olnuks võimatu ilma seda toetava juriidilise raamistikuta – üleilmsete (GATT, TRIPS jt) ning piirkondlike kaubanduslepeteta (EL, NAFTA, ASEAN jt), investeeringute kaitse lepeteta (erinevad BIT-id), arvelduskodadeta, üleilmsete pangandusreegliteta, kvaliteedistandarditeta (ISO jmt) ja organisatsioonideta, mis nende lepete ning üleilmse kaubanduse ja rahanduse ladusa toimimise üle järelevalvet teostavad (WTO, IMF, rahvusvaheline vahekohtu mehhanism jt). Ehkki pea kõigi nende moodustiste loomisel on valitsustel olnud oluline roll, on need institutsioonid nüüdseks valitsuste otsesest reguleerimisalast väljas.

Lisaks sellele, et regulatiivne kontroll rahvusvaheliste ja üleilmsete turgude üle on lipsanud valitsuste käest mitmesuguste lepete, rahvusüleste organisatsioonide ja ettevõtete kätte, ei allu ühed maailmamajandustamise olulisimad agendid – üleilmsed suurettevõtted – kuigi hästi riiklikule kontrollile. Ehkki Eesti riigi rahvusvahelistele turundajatele meeldib trummis rinnal uhkustada, et Skype on Eesti ettevõte, on ometi selge, et ta on kõike muud kui Eesti ettevõte. Skype’i töötajad paiknevad Londonis, Tallinnas, Luksemburgis ja veel mitmel pool mujal, Skype’i aktsiate kontrollpakk kuulub Microsoftile ning kes iganes on kunagi Skype’i krediiti ostnud, on märganud, et ostult makstakse Luksemburgi, mitte Eesti käibemaksu. Rahvusvahelised suurettevõtted on harali eri riikide vahel ning otsustavad, kuhu oma tootmisüksusi rajada ja kus oma tooteid pakkuda, lähtuvalt sellest, mis neile hea on. Valitsuste võimuses pole otsustada, milliseid tootmisüksusi nad endale koju soovivad, ega hoida olemasolevaid sunnismaisena. Riigid osalevad karmis võistluses teiste riikidega, et meelitada ligi võimalikult palju investeeringuid ning toota ja tarbida teistest rohkem.

Majanduslik ja rahanduslik üleilmastumine on halvanud mitmed traditsioonilise rahvusriikliku esindusdemokraatia funktsioonid. Majanduslikule globaliseerumisele omane optimeerimise loogika on mitmel pool asendanud demokraatliku loogika.[3] Riiklikud esinduskogud on samahästi kui võimetud globaalsete probleemide ees. Zygmunt Bauman võttis selle dihhotoomia siinsamas aasta tagasi kenasti kokku kui „teguvõimu kriisi“.[4] Tema järgi on eriti nadis olukorras demokraatlikud riigid ehk riigid, kus iga mõne aja tagant valitakse enam või vähem vabadel valimistel punt saadikuid, kes peaksid riigile reegleid kehtestama ning seda valitsuse abil valitsema. Nn demokraatiad on kahe tõmbetuule vahel. Ühelt poolt globaalsed probleemid ja rahvusvaheliselt ette antud majanduslik raamistik, mille mõlema puhul on vaid suuremate riikide – kui nendegi – esinduskogudel võimalik kaasa rääkida, ning teisalt kohalik deemos, kes valitsejaid valides eeldab neilt ka võimet tõsimeeli parema elu eest seista.

Mitmesuguseid viimaste aastate protestiliikumisi võib näha kui reaktsiooni noile muutustele. Ometi näivad paljud neist liikumistest mõttetud, kuivõrd ei paista evivat selget eesmärki ega ettekujutust alternatiivsest ilmakorraldusest. See on üks tüüpilisemaid etteheiteid nördinute liikumistele. Olukord näib omamoodi sümptomaatiline praegusele seisundile nii selle poolest, et alternatiivi otsijaile tõmmatakse vesi peale osutades, et neil pole justkui midagi öelda, kui ka selle poolest, et neil tõesti puudub tõsine programm peale soovi elada teisiti.

Inimlooduse allutamine

Planeedi enda kontrolli alla saamine pole aga kõigest majanduslik ja virtuaalne, vaid ka äärmiselt reaalne ja käegakatsutav. Tänu väga mitmesugustele tööriistadele ja nende aina usinamale kasutamisele, mida me  industrialiseerumiseks nimetame, on inimesed planeedi pinna ja õhu veelgi tugevamalt oma kontrollile allutanud. Kaevandamine, õhkimine, ehitamine, tootmine ja inimolme on tänapäeval olulisemad geoloogilised tegurid kui ükski „looduslik“ nähtus. Ükskõik, kas geoloogid jõuavad konsensusele holotseeni ja antropotseeni piiride osas ning kas nad üldse otsustavad lugeda antropotseeni uueks geoloogiliseks ajastikuks või mitte, juba pelk asjaolu, et nad selle üle arutavad, osutab, millise võimu meie, inimesed, planeedi üle saavutanud oleme ning kuidas me inimkonna ja planeedi suhtest mõtleme.

Maakera on küll globaalne, tootmine ja erinevad sellest tulenevad mõjud aga alati paikkondlikud, mis sest et need paikkonnad ei pea sugugi kattuma (näiteks Poolas taevast alla sadav vihm on saanud happevihmaks tänu Eesti kaevanduste väljapaisatud heitgaasidele). Üksipäini rahvusriiklikest lahendustest pole suurt kasu ning seetõttu otsitakse teadlaste teadmistele lisaks lahendusi ÜRO kliimakohtumistelt. Pealtnäha näib nende läbirääkimiste juures olulisim eri riikide lubaduste ulatus ja usutavus oma saastepanuse vähendamisel; taustal kummitab aga alati küsimus kasvava rahvaarvuga tööstusinimkonna jätkusuutlikkusest.

Tehnokraatia kasv

Poliitiline sfäär on üleilmastunud ilmas veelgi ahenenud tehnokraatliku ekspertiisi kasvava rolli tõttu. Valitsemine on muutunud üha keerukamaks ning erinevad majanduslikud, sotsiaalsed ja looduslikud mured, millega silmitsi seistakse, nõuavad üha sügavamaid ekspertteadmisi.[5] Valdava rahvusriikliku esindusdemokraatia mudeli seisukohalt moodustab ekspertteadmiste põhjal otsuste langetamine poliitikast eraldi seisva mehhanismi. Mitmesugused teaduslikud ja majanduslikud probleemid loetakse olevat väljaspool poliitikat.[6] Poliitika kadumine ning osaluse outsource’imine ekspertidele kajastub omal moel isegi tänapäeva poliitilises ikonograafias. Kui varasemad kuningakojad kõnetasid alamaid suursugususe (magnanimitas) keeles, siis Euroopa Liidu ja mitmete teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kodulehed räägivad külastajatega hallis, igavas ja läbipaistmatus avatuse ja transparentsuse keeles.

Mitmete poliitiliste mõtlejate arvates on see uus ajastu demokraatia-järgne, „postdemokraatlik“.[7] Võib-olla idealiseerib selline iseloomustus liiga üheülbaliselt rahvusriiklikku esindusdemokraatiat kui ainsat tõeliselt demokraatlikku režiimi. Mitmeski plaanis on ju Euroopa ühiskonnad praegu demokraatlikumad kui pool sajandit tagasi: Ida- ja Lõuna-Euroopas on kujunenud parlamentaarsed demokraatiad ning kõikjal Euroopas on loodud mehhanismid suurema soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks ja eri liiki diskrimineerimise piiramiseks. Suuremas plaanis osutab see termin aga otsustusmehhanismide muutumisele. Olulisimad poliitilised otsused ei sünni enam mitte riikide esinduskodades ja nende valimistel, vaid mitmesuguste ekspertide argitöös, hargmaiste suurettevõtete juhtkambrites, valitsusülestel kohtumistel. Seal kõikjal rajaneb otsustamine suurel määral ekspertide tööl.

Ekspertide poliitiline roll on märkimisväärne ka nende otsustuste juures, mis toimuvad looduse ja majanduse kokkupuutepunktis. Üks markantsemaid säherdusi näiteid on mitmesugused kaubandusõigusvaided, mis puudutavad seda, kuidas riigid ennast eri moel kaitsevad potentsiaalsete tööstusest tulenevate riskide eest. Maailmakaubandusorganisatsiooni Sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete rakendamise lepingu raames on riigid vaidlustanud teiste riikide seadusandlust, mis piirab tervisele potentsiaalselt kahjuliku mõjuga toodete sissevedu. Selleks et säherduste toodete sissevedu piirata, peaks noil riikidel WTO reeglite järgi olema piisav teaduslik kindlus piiravaiks meetmeks. Ent mis on piisav teaduslik kindlus? Ülemaailmsetes kaubandusvaietes, kus ristavad piike teadlased, välispoliitikaeksperdid, juristid, eri huvigruppide lobid, tarbijakaitse asutused jt, muutub nõnda epistemoloogia kõige olulisemaks poliitiliseks küsimuseks. Hormoonidega töödeldud veiseliha või GMO-de sisseveopiirangud huvitavad aga ka laia hulka kodanikke (või tänapäeva keelepruugis „tarbijaid“). Üleilmne poliitika, teaduslik ja juriidiline ekspertiis, valitsused, kodanikud, planeet, toit ning inimkonna tulevik on siin lootusetult segunenud sasipuntraks, mille tihedus varjab, kuidas inimelu ja planeeti muutvad äärmiselt olulised poliitilised otsused sünnivad juriidilise ja teadusliku ekspertteadmise kokkupuutealas.[8]

Ekspertotsuse ja demokraatliku otsustamise rahulik (ehk isegi teineteist toetav) kooselu näib keeruline. Nad toimivad lihtsalt liiga erineva loogika järgi. Samas on selge, et ükskõik milline ei saa ka olema tulevane ilmakord, vajab ta ekspertide tuge. Oleks tõenäoliselt mõeldamatu, et otsustaksime hormoonidega töödeldud veiselihaga kauplemise reeglid ilma teadlaste ja reeglikirjutamise ekspertide nõuta. Veelgi enam, kuidas suudaksime kliimamuutusele vastu seista klimatoloogideta või finantsturge hallata rahandusvõluriteta?

Uued sidevahendid

Jutt teabe üha kiiremast liikumisest ja inimkonna ühendamisest on kulunud mantra, mida räägitakse pea iga uue sidetehnika tulekul. Nii oli see rahvusvahelise postiteenuse, telegrammi, raadio, telefoni, televiisori, interneti, mobiilside jt puhul. Juba 1960. aastatel olevat kõik elanud globaalses külas. Teadusajaloolase ja filosoofi Michel Serres’i jaoks on aga praegune interneti ja nutitelefonide poolt loodav informatsioonitehnoloogiline muutus võrreldav üleminekuga suuliselt kirjalikule kultuurile ja kirjalikult trükikultuurile.[9] See võib meile meeldida või mitte, kuid Pöial-Liisid – nagu Serres digiajastul üleskasvanuid nimetab nende võime järgi pöidla libistamise teel suhelda – erinevad eelmistest põlvkondadest.[10] Käeshoitav nutikas ajupikendus muudab nooremate põlvkondade mõtlemise ja arutlemise võimet. Kuid nad mitte
ainult ei mõtle uut moodi, vaid arenevad ka neuroloogiliselt teisiti kui praegused põlvkonnad, kelle lapsepõlv jäi nutineti-eelsesse aega – digiajastu tehnoloogiad nõuavad pingutust teistelt ajupiirkondadelt kui raamat, televiisor ja telefon.

Digiajastu tehnoloogiate andmeside- ja arvutusvõimekus on olnud ka olulised mootorid majandusliku globaliseerumise, globaalsete turgude ja tehnokraatliku ekspertiisi haarde tugevdamisel. Finantsturud on tänu pidevale elektroonilisele andmevahetusele turuosapoolte ja kontode vahel esimene impeerium, mille kohal päike tõesti iial ei looju.[11] Ehkki varasemate impeeriumide puhul võis see ka territoriaalselt tõsi olla, ei olnud impeeriumi osad ometi kunagi nii järjepidevalt teineteisega ühenduses kui globaalsetel turgudel. Ühe turu sulgudes nihkuvad kauplemine ja kauplejad lihtsalt järgmisele. Ehkki globaalsete finantsturgude maailm võib tunduda kauge (või siis tuttav ainult uudistest ja Andreas Gursky fotodelt), oleme ometi selle osa. Oma pangaarve, pensionisamba ja õppe- või eluasemelaenude kaudu oleme samuti sisse lülitatud globaalsete finantsturgude maailma.

Vajadus uue poliitika järele

Kuidas siis mõelda ja käituda uudses olukorras? Nii nagu uuenenud industriaalühiskond ja tema uued sidevahendid (kiiremad ja laiemad teed, raudteed, telegraaf, kiirem postiteenus) lõid eeldused rahvuste ja rahvusriikluse arenguks sellises vormis, nagu me seda Euroopas tunneme,[12] ning süsinikupõhised kütused lõid aluse tarbimisühiskonna demokraatiaks,[13] võiks eeldada, et globaliseerunud majandusega ja süsinikkütuste lõppu kartev internetiühiskond vajab omi poliitilisi institutsioone. Kui tootmine, tootmissuhted, majandus ja loodus on muutunud, kas ei peaks me siis proovima oma poliitilist seadestut nende muutustega kooskõlla viia?

Probleemid on üleilmsed, kuid kontseptuaalsed tööriistad, mille abil püstitada probleeme ja sõnastada lahendusi, on ikka kinni rahvusriiklikus raamistikus. Võib-olla olen veidi vanamoeline, kuid mulle tundub, et uus ajastu nõuab meilt uut moodi poliitilist mõtlemist ning uusi institutsioone, mis lubaks meie ühiselu valitseda uuele ajale vastavalt. Uus „Ühiskondlik leping“, uus „Leviaatan“, uus „Manifest“?

Hobbesi „Leviaatan“ ja Marxi-Engelsi „Manifest“ reageerisid mõlemad oma aja probleemidele – tsentraliseerunud kuningavõimule kujunevas uusaegses pluraalses ühiskonnas või kasvavale ebavõrdsusele puruvaese proletariaadi ja rikaste töösturite vahel. Nüüdne uus materiaalne seadestu ning uued üleilmsed probleemid nõuavad samuti uusi lahendusi. Kui usume, et esindusdemokraatia on parim ühiskondlik lepe, siis millise poliitilise otsustamise korrani peaksime jõudma läbi globaalse ühiskondliku leppe? Kuidas allutada paratamatult tehnokraatlikul ekspertiisil rajanev valitsemine demokraatlikule kontrollile? Kuidas suuta olla iseenda peremees seitsme miljardi inimese, kaheksa miljoni liigi, saja triljoni eurose kogutoodanguga kuue sekstiljoni tonnisel maakeral? Kuidas me peaksime seda ühtset maailma haldama ja seal endale mõnusa pesa looma?

Lahendusi eri probleemidele, mis nende muutustega kaasnevad, arutatakse peamiselt mitmesuguses erialakirjanduses. Puudu on suurtest narratiividest ja radikaalseist poliitilistest utoopiatest, kuidas elu uuel ajastul korraldada. Kui 19. sajandi industrialiseerumise ja globaliseerumisega käis kaasas elav debatt radikaalselt erinevate ideaalsete elukorralduste üle (laissez-faire vabaturumajandus, kommunism, anarhism, sotsialistlikud utoopiad jm), siis tundub, et nüüd keskendutakse pigem kosmeetilistele muutustele globaalse kapitalismi ja rahvusriikliku esindusdemokraatia komplekti raames. Siiski leiab poliitteoreetilisest kirjandusest mõned vähem või rohkem radikaalsed ettepanekud ilmaelu põhjalikuks ümberkorraldamiseks. Vaatlen siin kolme ettepanekut, mis kõik küll paraku reageerivad üksnes mingile osale probleemide rägastikust ega paku terviklikku alternatiivi. Ehkki ükski pole ammendav, näitavad nad kõik, kuhu suunas meie mõte liikuda võiks.

Postmarksistlik emantsipatsioon

Paljud postmarksistlikud poliitmõtlejad on tänapäeva maailmakorra kriitilisel vaatlusel pööranud tähelepanu ennekõike era- ja riigisektori kombinatsioonina toimiva üleilmse valitsemisaparatuuri ebademokraatlikule loomusele, lääneriikide demokraatliku retoorika silmakirjalikkusele (inimõigused ja näiliselt võrdsed võimalused kodus tänu ekspluateerimisele vaestes riikides), üleilmse kapitalismi kultuurilisele imperialismile ja uutele domineerimise vormidele. Vastukaaluna neile muutustele ning neid paljuski õigustanud liberaalsele ühiskondliku leppe traditsioonile õhutavad nood postmarksistlikud mõtlejad nägema poliitikat ja demokraatiat üksnes radikaalseis emantsipatiivsetes hetkedes, mil seni alluv (kollektiivne) subjekt pead tõstab ning ise enese valitsejaks muutub.

Näiteks Jacques Rancière’i jaoks ei vääri see, mida argiselt leheveergudel poliitikaks nimetatakse, isegi poliitika nime.[14] Poliitika peaks õigupoolest olema varasema valitsemissuhte katkestus, mille käigus mõtestatakse ringi valitsemine ise. Demokraatia ei ole enam mitte valitsemisvorm, vaid valitsemise loogika katkestus. Kuid mis abi on meil sellest uue ilmakorra visandamisel? Kena on mõista, kuidas toimub emantsipatsioon, ent argipäev ei saa ju olla vaid revolutsioon. Samuti pole sellest suuremat kasu inimese ja planeedi parima koostoimimise selgitamisel, sest viimane jääb alati ennekõike valitsemise ehk police’i küsimuseks. Valitsemine näib selleks liiga oluline, et ta nõnda lihtsalt kõrvale heita. Pealegi kätkevad Rancière’i näited alati väiksemaid rahvahulki. Ent kuidas peaks pead tõstma globaalne proletariaat või kuidas sündima üleilmne otsustusprotsess?

Postmarksistlikud mõtlejad, kes on visandanud erinevaid tulevasi maailmakorraldusi, mis oleksid paremad kui praegune, on tihtilugu liiga üldsõnalised ega suuda piisavalt aduda olemasoleva korralduse empiirilist ja regulatiivset keerukust. Alain Badiou küll osutab mitmel pool preskriptiivselt, et uueks poliitiliseks tõeks (la nouvelle vérité politique) peaks saama modernismi ja kommunismi segu ehk siis (modernne Lääs ilma kapitalismita) + (kommunism ilma konservatiivse Idabloki sotsialismita), kuid pole kaugeltki selge, mida täpsemalt see tähendama peaks. On küll abstraktne kutse emantsipatsioonile ja prohvetlik ennustus uuest sündivast ilmakorrast, ent puudub isegi visandlik kuvand sellest, kuidas korraldada elu üleilmastunud planeedil.

Antonio Negri ja Michael Hardti triloogia „Empire-Multitude-Commonwealth“ kätkeb endas üht ulatuslikumat katset globaliseerumisest johtuvalt ümber mõtestada, mis on ja kuidas toimub poliitiline tegutsemine. Tänapäeva üleilmne postsuveräänne poliitiline kord ehk „impeerium“ koosneb nende käsituses võrgustikest, kus riigid, ettevõtted ning rahvusvahelised organisatsioonid üheskoos teostavad kapitalistlikku biovõimu. Impeeriumi ehk uue harali võimu poolt valitsetav rahvahulk (multitude) loob oma kapitalistliku töö käigus ka ühist, peamiselt immateriaalset väärtust ning just selles ühises näevad Negri ja Hardt võimalust teistsuguseks poliitiliseks tulevikuks. Töö ühisossa kandumine on põnev tendents, ent annab vähe aimu sellest, milline võiks olla parim võimalik poliitiline struktuur, parimad uued institutsioonid ehk konstitueeritud võim kirjeldatud uue maailma valitsemiseks.

Liberaalne üleilmastunud demokraatia

Mitmed kosmopoliitses traditsioonis kirjutavad autorid (Ulrich Beck, Jürgen Habermas, David Held, Daniele Ar-chibugi jt) on pakkunud väljapääsuks üleilmsete kosmopoliitsete asutuste loomist. Olles selgemini preskriptiivsed kui postmarksistlikud autorid, näevad mitmed maailmademokraatia eestseisjad Euroopa Liitu mudelina, millest võtta šnitti üleilmse föderatsiooni loomisel.[15] Samasse saab liigitada ka eri käsitlused, mis otsivad globaalseid lahendusi tänase institutsionaalse raami sees. Niisugusteks ettepanekuteks parema ja õiglasema ilmakorra saavutamiseks ilma majandust ja poliitikat ümber mõtestamata on näiteks üleilmse ebavõrdsuse leevendamine olemasolevaid rahvusvahelise avaliku õiguse mehhanisme kasutades[16] või üleilmse varamaksu kehtestamise kaudu[17].

Säherdused kosmopoliitsed projektid põrkuvad aga süüdistusele Lääne imperialismis – arusaam sellest, kes on inimesed, mis on asjad ja mis on poliitika ese, on kõigis neis projektides Lääne päritolu.[18] Selleks et pakkuda välja poliitiline lahendus ühtsele maailmale, ei piisa Lääne poliitika ekstrapoleerimisest üleilmsele skaalale. Mitmed sellised ettepanekud ei sõnasta ka küllalt selgelt, kuidas see üleilmne demokratos toimima peaks. Ülemaailmne esindusdemokraatia on keeruline juba sellegi poolest, et tarvis on esindada nõnda suurt hulka inimesi, ning nagu juba Rousseaugi seletas, on demokraatlikul esindusel mahupiirid.[19] Uute tarvilike otsuste perimeeter on aga globaalne ning kätkeb keerulisi ja keerukaid epistemoloogilisi probleeme, mille lahendamine esindusdemokraatial tema nüüdsel kujul üle jõu käib.

Kosmopoliitilised lähenemisviisid

Vastandudes äsjakirjeldatud esimese kosmopolitismi eurotsentristlikule arusaamale poliitikast, maailmast (epistemoloogiast ja ontoloogiast) ning võttes arvesse, et meie suurim poliitiline väljakutse saab olema kasvava inimindustriaalkompleksi ja maakera kooselu haldamine, katastroofi ära hoidmine või vähemalt selle mõjude pehmendamine, on mitmed teadus- ja tehnikauuringute traditsiooni kuuluvad autorid pannud ette, et tõeline kosmopoliitne poliitika ei peaks algama mitte poliitikaga, vaid kosmosega.[20] Selleks et teha ühist poliitikat, peaksime enne jõudma ühiselt selgusele selles, millises kosmoses me elame. Poliitikale eelneb ontoloogia või õigupoolest, olulisim poliitika toimubki ontoloogia ja epistemoloogia tasandil. Kliimasoojenemisele lahenduste otsimine on paratamatult poliitiline ja globaalne tegevus ning kui soovime selleski protsessis vähegi demokraatlikuks jääda, peaksime aktsepteerima, et läänelikule modernsusele omased eristused kultuuri ja looduse, elava ja elutu vahel ei ole paratamatud. Selleks et luua tõeliselt kaasavat poliitilist tegevuskava, peaks läbirääkimisprotsess hõlmama erinevaid ilmakaemusi ning leidma pasliku ühise lahenduse radikaalselt lahknevate ontoloogiate vahel.

Vaadeldud lähenemisviiside hulgas on see ainus, mis võtab üleilmse poliitika kujundamisel arvesse maailmakaemusi, mis erinevad radikaalselt modernsete läänlaste omast, ning pakub välja diplomaatilise protseduuri ühise poliitilise tegutsemiseni jõudmiseks. Kahte eelmisesse rühma liigitatud mõtlejad lähtuvad suuresti ideedest ja raamistikest, mis arendati välja 19. sajandi Euroopas, ning kohandavad neid üleilmastunud planeedi vajadustele. See rühm mõtlejaid, mis koosneb ennekõike filosoofidest ja antropoloogidest, pakub vähemalt teistsuguse maailmapildi. Selmet mõelda inimeste valitud esindajaist, kes universaalselt otsuseid langetavad, peaks poliitiline valitsusaparatuur selgitama teemapõhiselt inimeste ja mitteinimeste vahelisi aktuaalseid suhteid ning asendama need terviku ja ainuisiku kooskõla parandavate suhetega.

Olles kaugeimal Lääne poliitfilosoofia traditsioonist ning ehk kõige lähemal lahenduste pakkumisele inimeste rahulikuks eksistentsiks maakeral antropotseenis, on neil autoreil aga paraku vähe öelda õigluse kohta. Mitmel pool kasvav kohalik pahameel üleilmse vara- ja otsustusjaotuse vastu, kus kitsa globaalse eliidi (<<1%) käes oleva vara ja võimu osakaal pidevalt suureneb, näitab, et uus globaalne poliitika ei saa varajaotuse suhtes pime olla.

 

Siinne loetelu ei ole kahtlemata ammendav, terve rida autoreid, mõtlejaid, kodanikke ja rühmitusi akadeemilises maailmas ning väljaspool seda kompab eri viisidel olemasoleva poliitilise raamistiku suutmatust üleilmastunud inimkonda, planeeti ja majandust õiglaselt valitseda. Paraku kipuvad nood ettepanekud nagu needki, mida siin käsitlesin, olema kas geograafiliselt või temaatiliselt liiga paikkondlikud.

Mõningad kokkuvõtlikud märkused saab siiski teha. Esiteks, kui on soov jätkata demokraatlikku tava otsustamises ja lähtuda poliitilisest esindatusest, tuleks mõelda võimalikele alternatiivsetele viisidele, mida esindamine võiks võtta. Tänane esindusdemokraatlik vorm on võimetu ning tõenäoliselt sobimatu üleilmse haardega majanduslik-looduslike probleemide lahendamiseks, kuid õiglane poliitika nõuab võimalikult laiahaardelist ehk demokraatliku heakskiitu ehk esindatust. Kosmopoliitika probleemikeskne lähenemine on üks võimalik, kuid kindlasti mitte ainus mõeldav samm selles suunas. Teiseks, üheks peamiseks hädaks kõigi välja toodud poliitiliste programmide puhul oli nende kaugus üleilma valitsemise regulatiivsest keerukusest. Tundub, et selleks et me ülepea saaksime pakkuda uudseid poliitilisi lahendusi uudsele maailmale, peaks meil olema selgem arusaam sellest, kuidas tänapäevane üleilmne poliitika sünnib. Globaliseerunud majanduse ja looduse valitsemise keerukad käändkäigud pole aga sotsiaalteaduslikus kirjanduses piisavalt seotud laiemate poliitteoreetiliste probleemidega. Hädasti on tarvis uurimusi, mis suudaksid end üleilma valitsemise epistemoloogilisest ja regulatiivsest keerukusest läbi puurida ning siduda toimuva laiemate üleilmsete tendentside ja poliitfilosoofiliste küsimustega. Ilma säärase filosoofilise mõtte ja empiiriliste uurimuste põimimiseta on aga raske pädevalt fantaseerida, kuid just seda peaksime proovida teha.

 

[1] Poliitika mitmetähenduslik mõiste hõlmab väga erineva mastaabiga reaalsusi, kätkedes oma kõige makroskoopilisemas haardes suuri kosmoloogilisi küsimusi, millega on ulatuslikult tegeldud teadus- ja tehnikauuringutes, ning kõige mikroskoopilisemas haardes argielu korraldust ja sealseid võimustruktuure. Eestikeelseks kenaks ülevaateks uut moodi „kitsamaist“ poliitikaist vt: H. Kalmo, Agambeni arheoloogia. Vikerkaar, 2010, nr 6, lk 66–75. Poliitika erinevate teotasandite eristusest vt: B. Latour, Turning around Politics: A Note on Gerard de Vries’ Paper. Social Studies of Science, 2007, kd 37, nr 5, lk 811–820.

2 Hea majandusajaloolise ülevaate turgude loomisest ning mitte tekkest pakub Karl Polanyi „The Great Transformation: The Political and Economic Origins of Our Time“ (1944). Majanduse kui eraldiseisva sfääri elushoidmisest vt: T. Mitchell, Rule of Experts: Egypt, Techno-Politics, Modernity. Berkeley, 2002.

[3] Hiljutine veenev ja ladus ülevaade sellest, kuidas turumajanduslik loogika poliitikas demokraatlikku loogikat tõrjub: W. Brown, Undoing the Demos: Neoliberalism’s Stealth Revolution. New York, 2015.

[4] Z. Bauman, Euroopa eksperiment. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2014, nr 3, lk 49–58.

[5] Tehnokraatliku ja bürokraatliku võimu suurenemine on omal moel ka sisse kirjutatud demokraatlikku projekti, kus Prantsuse revolutsioonist saati lasub avaliku võimu teostajail aruandluskohustus, vt B. Kafka, The Demon of Writing: Powers and Failures of Paperwork. New York, 2012.

[6] Poliitika ahenemisest Eestis vt: M. Tamm, Poliitikast väljumise poliitika. Memokraat, 19.06.2012, http://memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliitika/.

[7] Seda küllaltki populaarset väljendit on kasutanud väga erinevad mõtlejad, eriti kuulsalt Jacques Rancière ja Jürgen Habermas, kokkuvõtvalt vt: C. Crouch, Post-demo-cracy. Cambridge, 2004.

[8] Heaks ülevaateks säärastest vaietest vt: D. Winickoff jt, Adjudicating the GM food wars: science, risk, and democracy in world trade law. Yale Journal of International Law, 2005, kd 30, nr 1, lk 81–123.

[9] M. Serres, Petite poucette. Pariis, 2012.

[10] Kaugeltki mitte kõik ei jaga Serres’i optimismi. Bernard Stiegler, kes on samuti kirjutanud sellest, kuidas uued tehnoloogiad inimkonda muudavad, muretseb aga selle pärast, kuidas need muutused meid rumalaks teevad. Stiegleri järgi oleks meil vaja uut poliitaparatuuri ning majandust mitte selleks, et nende muutustega kaasas käia, vaid et nende suunda muuta. Vt B. Stiegler, Pour une nouvelle critique de l’économie politique. Pariis, 2009.

[11] Kapitalismi rollist maakera globulariseerumisel on kirjutanud gloobuste-kerade-mullide spetsialist Peter Sloterdijk, vt P. Sloterdijk, Im Weltinnenraum des Kapitals: für eine philosophische Theorie der Globalisierung. Frankfurt am Main, 2006.

[12] Anne-Marie Thiesse näitab, kuidas industrialiseerumine ja urbaniseerumine ühelt poolt küll tekitasid lisaks rahvuslusele teise peamise identiteedi – rahvusülesed tööliste ja töösturite klassid, kuid samas lõid ka materiaalsed tingimused, mis võimaldasid rahvusriigil ja rahvuskuuluvusel sündida, vt A.-M. Thiesse, La création des identités nationales. Pariis, 2001.

[13] T. Mitchell, Carbon Democracy: Political Power in the Age of Oil. London, 2013.

[14] J. Rancière, Aux bords du politique. Pariis, 2004.

[15] Kuulsaim näide sellest suunast on Jürgen Habermas, vt nt J. Habermas, The Postnational Constellation and the Future of Democracy. Rmt-s: J. Habermas, The postnational constellation: political essays. Tlk M. Pensky. Cambridge, 2001, lk 58–112.

[16] Nt T. Pogge, World Poverty and Human Rights. Cambridge, 2008.

[17] T. Piketty, Capital in the Twenty-First Century. Tlk A. Goldhammer. London, 2014.

[18] Vt nt M. Koskenniemi, International Law in Europe: Between Tradition and Renewal. European Journal of International Law, 01.02.2005, kd 16, nr 1, lk 113–124, doi:10.1093/ejil/chi105; B. Latour, Whose cosmos, which cosmopolitics? Comments on the peace terms of Ulrich Beck. Common Knowledge, 2004, kd 10, nr 3, lk 450–462.

[19] J.-J. Rousseau, Ühiskondlikust lepingust, ehk, Riigiõiguse põhiprintsiibid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 1998, lk 69–72.

[20] Kaks kuulsaimat ning esinduslikumat näidet on vahest I. Stengers, Cosmopolitiques. Pariis, 1997; B. Latour, Whose cosmos, which cosmopolitics?

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi