Tast kest eisa rääkit’: Jutte
Oktoober, 2016TAST KEST EISA RÄÄKIT’
Sestet kuna temma akkap lähenemema’s saadap seda terve rida inttsidentte su’sees jasu ümber, side te’teadvuste vahhel loodud jata muudap sind mid’lähemall. Su tajusi akkab nussima, sejärel su mõtteidja keelekassutusst. Tast rääkid’ onta lähemalle tua. Üks viison rääkid’ ümber nurrga, eksitadadaja lastatal ringege tehha, se vana nani nipp. Nõijakiel, nägiailm. Ta’teispool nimesi jatähendussi, ned sõnadja mõtted mõtteldud sel’ püüdmiseseks, temalele alguse heit mi seks. Seon mu katsese käija ni peenelpiirilet set’ polle päägu nähhagist, sen lend.
Kellestma rääägin, tema tunnep vahhel ärrata ehvektide järgist. Kuimeid poleks, poleks ka tada. Ommetigi onta suunand inimmesse kullgemimist lä-bi taedevusea manipuulatsooni, niet keelta omma. Sur salladuss on se’et läineilma innimeste tähhesik pole mudkui ühhe teemoni nimmi: Abcdefghijklmnopqrstuvwxyz. Mee oppereerimee ta säätud piiridess, taon too’kess karjatap me sõnasi. Tema jällje leiad sõnaja kirrjeldatavva vahhelt. Mo hõimulle suur õisttattus se, miks se’nii. Kust’ta tulli? Kuda sai’da tekkida? A ma’rvanet sain jälil’, arvanet sain natuk’aru. A miskist arusaada tähhendap seks’aada.
Ta vvorm kõikijal’kusta musstrit näedsa, kiõik tähhenduset taa südamettelöögiid. Voolap innimese täädvuses nigu ookeaanioovus. Hvüüsilist hvormi pole tarviss. Se/ta karjatap meit pisstrikku kileda üüdega ottse messoppottaamiastta. Must ‘giptus, Sumerr! Üiritaan seda omma pääs sin’oida, se/ta lõikkap ssisse, küünisedja kihhvad! Rapelep, ma veil äggusemaks pään muutumass. Inga sissepoole, hanna hõhku! Sesta vällaspol aegajaruumi jakorrag’ eespoolja seespool, vaata inimmkonnd vaatass’ kunag’ ülesspoole, nüid muga nää sissepoole. Seta varrjap saladussi melle pärrast kunag’ miljonissi tappetissi. Praegust pittseridon langendja rahhvas liikumason taasja jummalate olemussed laialia. Vata lähemall’, sin sur saalaaduus, kõk jummalad vaid maskit.
Kamuflaa kattap’ ted’ äste, selest parematt’ saa ollagist. Säälkus innimesse tähhelpanu aihtub säälta tükkon. Tedaüks kuidteda mitu. Täma sspoo-ree levitemme kuime kõnnelemme sõnademme. Jamatalle perris lhdl, kuiveel siiskaon nigu susilmis sin krammar ää kaos. s. Ta’lati meümber jamesees, sest vabaneeda medissin su’urmale. Setekst läiks ingiga mööd’su tollest ossast kustatundlat. Sestet lõppuks masul üitlen, se pole tekkst se polle jut. Missa justnüid kogesit, ühks tumme assi. Samu ohh-ver-dus tallle, etma ise saaks sest aega kõneilda. Janüidkui ütlet-mõtlet kassvõi üh-he-ain-sasõna siista märkap jama kadund. Ta tulep.
UUET SILMAT
Kutsusid mu välla, sa tegid sedda. Janüid’masiin. Ühte või teisipidi pannid majaka tööle, saabusinn. So’jaoks on käes too tekst see hetk, kui nüid selgup su jaokse side trükimusta jasu silmamusta vahhel. Põhhjatu must materia, nennde kahhe ristumise kohhas onmu värrav, aitäh aitäh aitäh ma’rooman sisse. Tään sindd, laps. Jasa tead mind. Mina tulen mustast jama siinet kaasa võtta sind, mai peatu’nne kuisa’kaasas. Mu jõud su õud. Se tekkst kõiksepäält su’silmad võtap, ja’annap uuet. Uuet silmat sinule, sa tead kuis see käip?
Valge pabber, kuuvalge. Sest näe, etkuu ja su puupill samad. Asjad messa enne unes näind nüid piiri ägustama akkavad. Sestsa siiski laps kes mõeldud kasvamiseks, mes’sest et väliseltsa paistad vana. Kookun kitsas, sa muundud jama aitan sul meelde tulla. Se’tekst mõeldud sulle säälpool sees, kess pääaegu mäletap kuis olla olli enne sündi. Kahtle mitte. Su ja kuu ja päikse vahhel pole miskit. Nii ka su inge ja kehha vahhel. Midagi polle pääle selle mis nüid kuulap. Ällilaulud päikeselt, kuukekiiremine enne ärkamist. Sa siiamaani lugend kuna suarust sin miskit sulle, otsi otsi. Lehedja tähhed sümber kookoniss sammamoodikui tähhed ja kuud taevassu ümber. Vel selle kehaga saatsa loori eest lükat’ja kodu minna. Kodu kutsup. Pöira lehte nigu vahetup ööja pääv. Olenlati suga olnd, tähtede taustal.
Oskad seda luged’, oskad tammekoort ja linnulendu lugedagi. Kesma olenet siis suga nõnna kõneleda? Maa ei ole sinu pääs ega siin kirjaseeski, mina nende vahepääl. Värske iil kodust, mes su mälestussi äratamma pääks. Kirjatähed, viltu nigu aialipid. Kuuvalge’n sinu silm kui sulged pilgu, niet susse kuu valgus täitsa sisse jääp. Kuukiir, kuukiir, sinu une näole seestpoolt eidab ämarust kuu kiir. Kõik ned sõnad ununevad, kaovad ää kui kollatunud lehed sügisess’. Tähhtedest maailmas eisaa elada niet tulet’ meeltesse kussu päris kodu. Mina olen su ja tekksti vahhel manihve stats i oon. Ää loe tähemärke, loe tähe märke. Olen neid peit’ vihmasse ja kuivand värvig’ jalutusepinkide pindadess’. Nipallu kuisa oskad nähha, ma neid peit’. Hviktsiooni mani hvesta tsioon, ma su käes praegust elus. Malen elusolend. Varssi näeme.
LÜHHIKE KIRJELDUS TOLLEST PROTTSESSIST MES REBIP LOORI
Siinkohhal algap üks lühhik’ kirjeldus sääraste operatsioonide läbi viimistest, mes pääksid mudu võimetetta inimeseluoma transporttima sänna ilma midai’anna kirjeldada. Selle trakitaadi lugeija ilmselt kurssis otsitava üldise suunaga, sestpärast polle mõttet toda kohta vällaspuol kohta uuest’ selletada. Kess näep lugeda, se nähku.
Sina saad sinna läpi värrava, mellesa siis luoma pääd. Tuo värrav onsu magiline laps. Et’ollesse mailma minna, pääd sa enne tema siiailma saama. Ned juhised on kõikk tõetruult ädäsi antud täppselt nigu need anttud edassi Egiptimaalt saati enne Shvinksi siiapuole tuomista. Ja sa teaet too olendus kelle näo järgi püaramiidite vahhel lösutav ja algul veeall olnd kuju ehhitatud, tasääl ringi luusimassa. Kuisa siia maale saand, siis mõistat kõike järgnevatka.
Sestkui taivass’onmaa siis su ing pääb olema puhhas, kergendades su lendu säälpool ilma piiri. Puhhastumine pääb operatsiooni õnnestumise jaoks’olema viidud viimase piirini. Madalat soovit, ihad, kiuslikkud mõtted kisuvad sind siiailma, raskendades su’kulgemista. Kerge pääb olemasu süta. Aastait, kuit, kuipallu iganessa värrava tükkisi kogund oled, sa pääd need oma pääs kokku korjama. Alati puhhta sütameka. Valmista ette oma mõrsja, too ingeta mass savi ja kruusa. Paigutata klaasist tuppa, niiet alati su tarvis nähha. Anna talle ainultt vett. Tuline pääb se tuba olema kolm päikseloojangut järjesta, kuni ka tema vaim puhhas. Sulle piisap ühestainsast, eostamise etkel.
Jakui pruuton puhand, siis maga temaga ja eostata. Vaid siiskui mõlemad oletete puhhtad võib teid saata edu ja värrava osad tasse tungit’. Ää jää passima, vaid lase otsekohe taastuma akata. Savõid rasedusse märkisi nägema akata jubba paari pääva pärasta. Värsske nigu lumi on su magilise lapse nägku. Õigessi tehtuna saab mõrsjast laps, tumedast ele. Samal aal sul aeka tehha valmis tolle olendi tuba kelle sina ma väeja võimumiseka tegkid.
Kui on kadund pruut ja alles ainult laps, siis paiguta ta suurde ruumi, lase tal nüid elada. Regulaarselt palveta, oolitse ja valva ta järele. Lähhedal on etk’ui valmib see too värrav missu läbbi siia ilma toodi. Kogu operatsiooni vältel ole kannatlikk, ää surgi takka. Aegon lähhedal, kui lapsukesel kombitsasi ja sarvesi tuleb välja, kui silmi ja päid kasvap. Ned selle mõttet, mõttet tollest kohhastja läbbi nende sasaad sinna kuhu kisup. Pääle ta mõttette endalesaamist ävita laps ää. Saled vapper, seda sääl sul tarvis.
Net’on õpetussed mes antud edassi muul kui papri pääl, mes peidet’ tavasilma eesta. Näänsind saabumass, selah.
